Masu pole kuskil, kui laipade eest raha saab

Laps rääkis, et Solarise laibanäituse pilet olla 150 kohalikku käbi. Kus see masu on, kui inimesed sellise hinna ja sellise jälkuse peale sabas seisavad…
Ah, jah, laps ei ole käinud ega kavatsegi minna. Mõistus peas.
Aga mina jäin mõtlema just nende märkide üle, mis lubaksid väita, et tegelikult on jummala lahe kõik, kõik on jube hästi, kõik õitseb, igasuguse pasa eest käiakse mõtlemata raha välja… et neid on kindlasti veel. Ainult kõik ei tule ju kohe meelde.

Kas statistika peegeldab vaimulaadi?

Vaatasin just oma plogu statistikat. Graafik vinka-vonka ülesalla, nagu omaenese meeleolud. Vaheldumisi: ma olen maailma kunn, te olete põrm! ja: astuge mulle peale, kui te ei põlga oma jalgu minusuguse sitaga ära määrida, tänan, head inimesed…
Mõtlesin, tea, kas tasakaalukatel inimestel on need statistikagraafikud ka rahulikumad ja kindlajoonelisemad.

Sitasti ütlemisest

Vana seaduspärasus kehtib ikka, et kui hakkad kellelegi sitasti ütlema, siis kindlasti valele inimesele, kes pole sulle hetkel miskit halba teinud ega ärritanud.
Pärast on nii piinlik, et näri või iseendal veenid läbi.
Mõmm.

Kodupoes on kole käia jah

Hirm ja piinlik on, kui pead toidupoeni jõudmiseks mööduma koledatest piltidest ja tead, et kuskil seina taga on rodu mõnitatud laipu, kelle vaatamise eest inimesed on nõus sabas seisma ja raha välja käima… Paha hakkab, sündsusetu ja rõve tundub…

Pahur on olla

Ja midagi nagu ei taha. Suhtlemismürgitus, ilmselt, raiuks telefoni välja, istuks ja vahiks või mingit lolli filmi või nii… Miks, ise ka ei oska öelda ega välja mõelda.

Seagripi paanika

Eile tuli teade, et Reaalkoolis seagripp.
Mul seal kaks last.
Mina neilt küsima: mis värk, kool kinni, karantiin, kõik reaalikad õnnest laes?
Ei, ütlevad lapsed, ainult soovitus koolilt, et kui on ikka haige tunne, ära punnita kooli tulema.
(mille puhul tuleb Reaalkoolile au anda, sest see on igati mõistlik soovitus, parem üks päev põdeda kui pärast seitse pikali olla)
Mina ilkuma: noh, teil nüüd haiglane tunne keres, eks?
Lapsed vastu: Reaalis on puudumine rängem kui kooliminek, sest kõik tuleb ju järgi teha.
Järjekordselt – lastega on mul hullumoodi vedanud.
Ja seagrippi ma ikka ei usu.

Tähelepanek õpetliku infograafika kohta

Pilt on selle postituse all. Lugesin pildi linnukesed kokku. Alumisi, neid kõige täissitutumaid, on neli, neist ülevalpool pulgal 6, siis kaks, siis see puhas tüüp ehk suur pealik Kikipuki, kokku 9. Kui nüüd oletada, et alumised sümboliseerivad neid, kel töö kõige raskem, raha kõige vähem ja ülejäänud administratsiooni, kes allapoole situb, saame huvitava suhte 4/9 või siis ühe töötaja kohta 2,25 administraatorit. Üsna realistlik või mis?

Õpetlik infograafika

Hakkaks jõuludega peale?

Ilm tundub just sobivalt postkaardi moodi olema, et tooks aga kuuse tuppa ja hakkaks kolesteroolirohket kraami kõrvetama. Paneks midagi külma ka… ja viiks vana kuuse välja…

Soovitusi segase tuju puhuks

Alles äsja oli täiskuu ja seepärast paljudel inimestel imelik olla. Mis te itsitate, kui see taevakera suudab meresid liigutada, arvate, et teie peakestele ei mõju? Mul tuleb küll enamasti mingi ärev peale. Justnagu on kõik hästi, aga tundub, nagu varitseks kuskil nurga taga miski, mida ettegi kujutada ei oska.
Eile õhtul oli kah. Ja kargas pähe, et see on just õige aeg pannkooke teha. Mis siis, et pool üksteist õhtul. Jube, kui hästi mõjub. Tont selle kolesterooliga, paha tuju on inimesele palju kahjulikum kui 30 kilo ülekaalu.
(ehkki ma tegelikult ei oska pannkooke teha, ikka tulevad mingid ebakaubandusliku välimusega käkid välja. Süüa kõlbavad siiski…)

Puhas katsetus, ei midagi tähtsat…

Noh, et kas vusserdasin jälle midagi ära….

Poolkogemata memauurid (nagu ütles Muumimamma)

Lolli pea ja vasaku jalaga juba tükimat päeva olen üles kirjutanud teatud perioodi oma nüüd juba pikast, kuid mõttetust elust. Isegi piinlik on – varavõitu ju? Teiselt poolt, nagu ütles seesama Muumimamma, mälu ju nõrgeneb ajapikku, mistõttu on mõtet mõned totrused siis üles kirjutada, kui veel mäletad, millised need olid.

Võrdlus 90. aastatega

Juurikas ükspäev meenutas 90. aastaid ja nentis, et praegusest õndsast ajastust erineb too aeg selle poolest, et siis oli kõik kuidagi optimistlik. Keegi ei viitsinud nii väga igasugu jamade pärast muretseda, kõik oli kuidagi vabam – olgu siis selle väljenduseks kasvõi rohked putkad, rohked sigaretimargid ja ööpoed – ning kogu aeg oli tunne, et asjad saavad ainult paremaks minna. Isegi tollane krahh, kümme aastat tagasi, kui virtuaalne raha äkki kadus, ei olnud nii masendav. Praegu näib, et kõik asjad lähevad ainult halvemaks. Rohkem keelde, rohkem ninatoppimist inimeste asjadesse ja valgust ei paista kusagilt. Võib muidugi olla, et ise oled vanemaks ja pessimistlikumaks muutunud.

Kuidas leida kinnisvara hinda

Mis võiks olla lihtsam? Lähed aga kuskile kinnisvaraportaali, vaatad, mis samaväärse eest küsitakse ja ongi bingo pihus. Riputa aga ise ka kuulutus üles ja jää ootama, kuni rahapakkidega ukse taha tullakse.
See ei tarvitse aga päriselt nii olla. On ju mõnigi maja, korter, osa müügis juba pikemat aega sama hinnaga. Ju siis liiga kõrge, tegelikkusele mittevastav hind. Kui palju aga oleks see õige turuhind, on maru raske oma peaga välja mõelda. Targad ka ei aita. Targad räägivad, et kinnisvaraturu põhi on kohe käes ja algab tõus ning endiselt on kõik, mis betoonist ja tellistest suurepärane investeering.
Kraaksujad ütlevad jälle, et pole mingit põhja tulemaski, võibolla hakatakse jõudma põhjamudani ja edasi tuleb alles veel päris mülgas. võta, mis antakse ja põgene, enamvähem.
Mõlemad mõtlemised on hinnanguturul juba pikemat aega ja kummastki ei tundu abi olevat. Lähed vasakule, kaotad hobuse… lähed paremale…
Mingit moodi aga peaks siiski olema võimalik välja arvutada hind, millega vastu pükse ei saaks. Et mitte udus kobada. Üks võimalus, mida mingi kalkulaator juba kasutavat, on, võtta samaväärsete korterite hinnad ja arvutada välja keskmine.
Kuid – üks müüja võib olla meeleheitel, teine jällegi jalgadega maast lahti. Pealegi olevat iga asja tegelik hind ikkagi see, mis tegelikult makstakse. Kuulutuses üleval olev on vaid pakkumine. Mis võib olla nii liiga palju kui liiga vähe.
Niimoodi võib tammuma ja kõhklema jäädagi. Kui püsitakse valitseva kujutluse juures, et kinnisvara – mis tegelikult on enamasti korteri või maja peenem ümberütlemine – on kaup. Oli ju paljude ja paljude mõte kinnisvaravaimustusega kaasaminekul: ostan praegu, pärast müün kallimalt. Siis ostan jälle ja müün kallimalt ja nii lõputult kuna, nagu teada oli, kinnisvarahinnad said ju ainult tõusta. Kogu aeg pidi järelikult lisanduma neid osta tahtjaid. Kust – sellele vist eriti ei mõeldud.
Mistahes, pole mõtet kraaksuda. Punkt on, et kurikuulsast kinnisvarast natuke teistmoodi mõeldes on võimalik ka leiutada viis selle tegeliku hinna väljaarvutamiseks. Teistmoodi mõtlemine tähendaks, et sellest ei mõelda kui kaubast, vaid kui rahapaigutusest. Sarnaselt raha paigutamisega aktsiatesse, mis dividende toovad või panka tähtajalisele hoiusele. Paned raha paika ja see tiksub tasapisi tagasi.
Kinnisvara puhul siis rendi või üürina. Mille kaudu arvutades võib ka kinnisvarahinna kätte saada. Samamoodi tuleb ette võtta samalaadne korter-maja-muu, kuid vaadata, millise hinnaga sellist kraami välja renditakse. Mõnikord võib olla, et seesama müügis olev asi on samal ajal ka välja üürida. Korrutada kuurent 12ga. Siis mõelda välja, millist tulu oma rahalt oodatakse, teha väikesed protsendiarvutused ja ongi käes.
Näiteks:
On korter müügis hinnaga, ütleme, 3,5, miljonit. Sama korter on aga välja üürida hinnaga 15 000 kuus. Tehes nüüd arvutuse 12 korda 15 000, saame aastaüüriks 180 000. Nüüd oleme natuke plindris, sest vajame võrdlust. Et telepurgis tuleb just BIGi tähtajalise hoiuse reklaam, siis võtame, et tahaks tulu 7,5% aastas. Jagame 180 000 7,5ga, korrutame 100ga ja saame korteri hinnaks oletatava tulu järgi hoopis 2,4 miljonit, milline summa teeniks siis selliselt hoiusel samasugust tulu.
Soovi korral võib sama valemi järgi võrrelda mõne teise panga hoiuseprotsendiga või võtta siis eeldatav tuluprotsent lausa laest. Mida ahnem ollakse ehk mida suuremat protsenti eeldatakse, seda väiksem number saadakse hinna tulemuseks. Eeldades sellesama mitte just päris väljamõeldud, ainult ümardatud 3,5 miljonilise korteri puhul tuluprotsendiks 20, tuleks hinnaks vaid 900 000. Ja vastupidi. Swedbanki tähtajalise hoiuse protsendiga tuleks hinnaks üle 4 miljoni…
Niimoodi võib ka arvutada. Kuigi, muidugi, on selles arvutuses nõrku kohti. Maksud arvestamata, näiteks, kui need eeldatavale tulule otsa väänata, tõmbaks see hinda igal juhul veelgi allapoole.

Peaks olema ilmunud Postimehes

Abielu aastapäev

Täna ja umbes praegusel kellaajal kah 19 aastat tagasi pandi toime abiellu astumine. Tuleb aga meelde ja ajab aga natukene kurvaks kah. Ainult 14 aastat pidas vastu… ju siis polnud jätkusuutlik.
Melanhoolne meeleolu.

Tappa oma lemmikuid

Kust tuleb praad.
Sügis on sügavalt kätte jõudmas ning raske kujutleda, et käiksid iga päev või, olgu, iga teine päev, suvilas tüüpidele süüa ette viskamas ja neid jalutama laskmas.
Pole parata.
Pealegi on see olnud algusest peale nii mõeldud. Et nad on toit.
Ehkki nende hüüdnimi on Aiapäkapikud. Või Mõttetalgud. Kevadest saati on nad mööda aeda ringi tuianud, kogu aeg midagi seletanud ja väetanud, kuidas suudavad.
Jube kahju on juba ette. Aga kauem ei venita ka. Ja niigi on paha tuju, mida tuleks ära kasutada.
Aga ikka tuleb meelde, millist vaeva nendega kevadel nähtud, kui nad veel arusaamatud sisalikusarnased olendid olid. Kui neil hakkas külm – mille vastu aitab lambi all soojendamine. Kui neil jalad alt läksid, tüüp lihtsalt ei tõuse. Kuidas mööda linna tuli seleeni otsida, mida Põhja-Eesti pinnases ei leiduvat, mille puudumine aga tüüpidel jalad alt võtab. Kuidas seleeni vette puistasid, et lollpea selle kindlasti sisse võtaks. Ja töötas! Võttis jalad alla! Kõik viis tükki hinges! Mitte nagu eelmine aasta, kui kolm tükki jäidki pikali ja kaks, kes suureks kasvasid, läksid ilmselt siiski rebasele.
Rebaseid olla see aasta veel rohkem. Sestap, erinevalt eelmisest aastast, on tüübid rangelt oma laudas, mis tegelikult on lihtsalt üks kuur, ööbinud.
Kuidas nad on tiiki kukkunud, tiik pole muud, kui mingi hiigeltünn ja neile ei meeldi sinna karata. Niipalju seda kollektiivset ajukest vist on, et oskavad mõelda, kas välja ka saab. Ehkki mõnele hakkas meeldima. Istud verandal, käib karsumm ja tüüp mulistab, kastab aga pead vette. Näib, et tunneb ennast pagana hästi.
Jõuad kohale, nemad kuulevad seda ja teevad häält: õue! süüa! Nagu nad alati teinud. Täna ei taha vaatamagi minna. Mõni päev tagasi kirvest hoolega ihutud. Pärast mitmeid mõtlemisi ja nõuküsimisi tundub, et see on kõige lihtsam. Kaelad üle katsutud, ei ole väga jämedad, peaks kiiresti ja kergesti minema. Aitäh, doktor Guillotin.
Ja mitte ei taha. Poeg oma 16 aasta ja 190cm kõrgusega, kes sulle pähe vaatab, ka ei taha.
Kapis on õnneks paar õlut. Kus on nüüd kõik need sõbrad ja kaabakad, kes lubasid sulle vähemalt moraalseks toeks tulla? Nagu üks rääkis, mismoodi käib õige tapupidu – ei tea kust ilmub välja terve kari karvaseid külamehi, kes seisavad, käed taskus, õpetavad ja aegajalt käivad tare vahet: pernaane, ei siin ühe viinaga hakkama saa… Jah, kus te kõik olete oma retseptide, heade nõuannete ja õlledega? Magate laupäeva hommikul reede õhtut välja ja abi pole teist miskit.
Teeks veel ühe suitsu, siis hakkaks pihta.
Ühe suitsu veel.
Kuuri uks lahti. Tüübid vahivad vastu: oi, õue saab! Ei nemad ju miskit taipa.
Ah, pilti tuleb ju ka veel teha.
Natuke edasi lükatud.
Kauem ei saa.
Juuste all on jahe ja käsi ei tunne. Kirvevars on päikese käes soojaks läinud. Ei, kirvega kuuri ei lähe.
Tüüp kätte. Rabeleb ja kisab. Alles see oli, kui üks külaline ajas neid lihtsalt taga, et tahtaks katsuda, milline on. On ikka paks ja mõnus tegelane küll. Udune ja soe kõhu alt.
Nii. Pea pakule. Tõmbab kaela kokku. Poiss, hoia kinni. Ise peast, kael pakule, et nüüd ainult poisi pihta ei läheks, raks! Päris õigesse kohta, aga mitte päris. Kuidas see lugu oli, et kui keskajal taheti surmamõistetule eriti sitta keerata, anti talle pead maha raiuma oskamatu timukas… Raks! Läbi.
Võid lahti lasta. Pea pihus.
Kehakene vajub paku kõrvale ja siputab veel. Poeg on näost hall. Ise niikuinii ka. Kus on see tark, kes ükspäev telekas heleda häälega rääkis, kuidas humaansel tapul tuleb lojus enne elektri või gaasiga uimastada. Mees või asi.
Vasak käsi on verega koos. Peab pesema, kuigi milleks. Neli tükki ju veel.
Üks suits tuleb teha. Ja üks lonks.
Jumala eest.
Tegelikult on ilusa ilmaga päev oktoobri alguse kohta. Päikest viskab, kuigi on külm. Istuks niimoodi trepil, rüüpaks mõne õlle, laseks ajal joosta.
Lärmavad kuuris: miks õue ei saa? Nad vist ei taipa ikka midagi. Lollikari.
Ah, see tapetu, see tuleb ju üles riputada. Ei taha. Äkki siputab veel. Kuid milleks on issand naised välja mõelnud? Ja trossi kahe puu vahel? Jalad sõlme ja, kael alaspidi, rippuma.
Ei, poiss, nüüd on sinu kord. Ma võin välja tuua.
Rabeleb ja kisab. Poiss, kes on minust kaks korda suurem ja tugevam, üritab kurikuulsat kaela kahekorra käänamist teha, ebaõnnestunult, karjudes lõpuks: sure juba ära ja lastes siis lahti. Tüüp paneb muidugi võssa ja teda tuleb kolmekesi taga ajada. Ei noh, kui juba peos, mis siis ikka. Pole mõtet kehast hoidagi, võtad peast kinni ja raks!
Läheb paremini, eks ole kogemust tekkinud. Peata ihu siputamine võtab mõtlema: äkki ma hakkan oksele? Või teised? Hirmus on.
Suits, lonks. Kuidas nad ükskord jäid hilja peale kuuri minekuga. Ja milline vaev oli neid sinna ajada, nad ei näe pimedas pea üldse. Olid ennast mõnusalt põõsa alla grupiks kogunud ja lausa pahased, miks te meid segate. Ega osanud ka kuhugi joosta, tunde järgi lippasid ümber põõsa, põõsa alla, põõsa alt välja, ise kogu aeg kisades. Tuligi igaüks ükshaaval püüda ja kuuri tõsta. Nagu praegu kuurist välja.
Oh, saaks see juba läbi. Ja kirves tundub väike. Võtab suurema, ihub natuke. Mingi armuaeg või nii.
Nad ei paista ikka veel midagi aru saavat, ikka imestus: süüa ei toodagi? Tigusid taga ajama ei lastagi? Kus teised on? Kas me oleme kaotsi läinud?
Kolmas on kõige suurem. Jääb süles vait ja ainult kõõritab otsa. No ära vähemalt vahi.
Jah, raskem kirves teeb töö paremini. Tüüp jõuab ennast veel ära sittuda. Ongi parem rookida. Imelik, kas nad verelõhna ei tunne siis, mis endale tundub juba olevat ninna pesa teinud.
Üks väike paus veel ja siis mõlemad, kes veel alles, järjest. Saab ühele poole.
Nad on vist lõpuks taibanud, et midagi on väga viltu ja püüavad plehku panna. Ei vaeva ennast enam süllevõtmisega, vähemalt ei saa siis otsa vaadata. Peast ja kerest kinni, pakuni, kere lahti ja raks, raks, jällegi. Jälle kombes.
Oh issand, ma ei taha ju seda üldse teha, ütled viimasele. Tema on juba päris paanikas, jõudis vist midagi kohale. Räägivad, kunagi oli kuskil Prantsuse Alžeerias olnud nii udupeen restoran, kus valisid endale hirve või lamba, siis tuli restos töötav lõvi ja murdis selle maha. Et surmahirm, loodusliku vaenlase nägemine, pidavat eriliselt hõrgu maigu lihale andma.
Raks. Korras. Kõik. Ei viitsi kirvest korralikult ära panna. Kas nüüd hakkab paha? Viis tuhmuvate silmadega peakest on ühes hunnikus. Poiss, mata need maha…
Ei hakka paha. Issand, miljonid inimesed teevad sellist asja iga päev ja pole häda midagi. Normaalne maaelu. Selleks nad ju võetud. Ja kui lõbus oli neid vahtida, mõnelgi grillimisel tekkis äkki vaikus: inimesed vahtisid, kuidas tüübid taarudes toimetavad. Mitte kunagi liiga kaugele minnes, sind ikka silmas pidades: mis sa teed, ega sul igav ole, loe meid üle.
Mitte päris, muidugi. Kui väiksemad olid ja aiaaukudest läbi mahtusid, rändasid naabriaiad kõik läbi. Ühest tõin ma nad ise suure kausiga ära, siis olid nad nii väikesed veel. Igavesed toredad tolvanid olid.
Nüüd siis ripuvad ja veri nõrgub kaeltest.
Peab kuuma vett tegema, et kitkuda annaks. Aga las seda juba teevad teised, endal üheks päevaks emotsiooni küll ja rohkem.

Kuidas küpsetada parti:

Võtad pardi.
Nühid soola ja pipraga.
Paned potti.
Jätad madalal kuumusel, allapoolegi sadat, mitmeks tunniks olema, kuni ise muude asjadega toimetad. Eriti sobilik nt vana-aastaõhtul, kui tuleb niikuinii seitse rooga kokku keerata.
Saab ikka hea küll, omas rasvas küpsenud, pehme nagu… part.

Kuidas menetleda pardimaksa (Mart Nuti õpetus)
Võtad toore pardimaksa.
Nühid soola ja pipraga.
Paned väiksesse kaussi.
Valad konjakiga üle.
Lased 24h külmkapis seista.
Lõigud ja sööd. On hea küll.

Peaks olema ilmunud ka Ekspressu onlines

.

Erisaade ja Debelakk ongi päris uudised

Delfi pani püsti laheda küsitluse, et kui nüüd riigitelepurk ennast jälle koomale tõmbab, millisest saatest võiks-tuleks loobuda. Jõle palju kodanikke kotib Erisaadet. Mul, niipalju kui meeles on olnud vaadata, aga sellega seoses sama tunne kui hommikuti Debelaki libauudiseid kuulates – need niiöelda naljad on palju tõelähedasemad kui päris uudised. Mis võtab päris kõhedaks.

Oi, homme saab mõnus olema

Panen hommikul pardi ahju ja muudkui keevitan, kuni hea saab. Ja mittekaubandusliku välimusega kraamist keedan puljongi. Ilmselt sibulasupp tuleb ka kokku keerata. Sellised plaanid annavad usku lõppvõidu võimalusse.

Küll on paha vanast peast haige olla

Ja küll kooliajal oli tore… Milline rõõm oli, kui ema leidis, et 36,9 on ikka palavik küll ja võib koju jääda. Nüüd, põrgut, kui on haigus, siis ongi haigus, kõik kere valutab ja pea on paks. Ainult hädatapp aitaks, kuna tapakaal on niikuinii ammu saavutatud ja ületatud ka.

Twitterist ehk Säutserist

Ühildasin ennastki täna sellega. Vana sõnasööjana – mistõttu ma ilmselt nii paks olengi. Tükk aega ei saanud aru, kuidas võib miski asi, mis piirdub 140 tähemärgi, eesti keeli siis umbes 24 sõnaga sõnumis, ennast ära kanda. Pole mu asi arutada. Teisalt, nii nagu SMSi saates valitakse alateadlikult sõnu, mille tähed on klahvidel esimesed või vähemalt mitte neljandad, nii võib ka Twitter välja arendada täiesti oma keele.