Minge nüüd raamatupoodi

Järelehüüe koolile

Sa võid lollile anda kõik moodsad tarvikud, arvuti, interneeduse, telefoni. Loll elab ikka nagu siga infosulus. Seasulg on umbes nagu kontorikuubik, ainult asukohaga laudas. Laut on… ah…
Mina olengi selline siga. Alles pool aastat pärast otsust, et Raatuse Gümnaasiumis sel, ehk siis juba viimasel sügisel, enam gümnaasiumiklasse ei tehta, sain sellest teada. Ema, kellega me oleme kooliõed, ütles. Kooliõed sellepärast, et algselt oli selle kooli nimi Tartu Tütarlaste Gümnaasium, järelikult, kes traditsioone austab, nendib, et sealt tulevad ainult kooli- ja klassiõed. Enam siis mitte gümnaasiumi tasemel.
Ja mis siis, eks? Pole kunagi oldud erilise nostalgia kütkes. Käidud õhinal kooli- ja klassikokkutulekutel nutmas, et, oh, olid ajad. Misjaoks? Olid jah toredad ajad. Ise oldi noorem, rohi oli mõistagi rohelisem, lumi valgem. Niikuinii ei saa neid tagasi, mida siis õhkamas käia. Vana õelus Mihkel Mutt ju sellest kunagi jutu kirjutanud. Nagu ta ise väidab, raamatut jutuga põletatud kooli-klassikokkutulekutel pidulikult. Sellepärast pole veel jutt vale.
Kuskilt on kunagi loetud, et kui inimene liiga palju meenutab, kuivõrd kaunis kõik kunagi oli, siis ta pole olevikuga rahul. Või veel hullem, ei taha ettepoole vaadata. Nii et jäägu mälestus sellest, kui tore oli tunnistus saada ja koju minna – külm, libe, pime, aga kodus kuuseküünlad põlesid, lõhnas piparkoogi ja mandariini järele, telekast tuli multikaid – niiöelda isiklikuks tarbimiseks.
Ometi on hale kuulda, et polegi enam oma kooli. Ah, jah, minu ajal oli see Tartu 3. Keskkool. Mitte kõige parema kuulsusega kool Tartu linnas. Mingi aeg oli asi ikka päris jama, kui d-klassis vägivaldseks läks. Ikka väga ja mehhaniseeritult vägivaldseks. Kuid too oli ju teine aeg, kui sõna hüperaktiivsus ei tuntud, küll aga sõnu pidurdamatu ja pätt. Nii et mõni läks vajaliku vanuse – vist oli 14 – täitudes kiiresti ja koheselt noorukite kinnimajja. Võimalikest erivajadustest ja kunstiandest vähimatki hoolimata.
Sellegipoolest ütleks siiani, et polnud koolil häda midagi. Õpetati küll. Mitte vähe ja mu meelest üldiselt korralikult. Kes õppima võimeline oli, sai hakkama. Ärme, muide, kunagi räägi, et koolilaps tahab õppida. Ei ta taha. Suudab küll. Aga ei taha. Mina küll ei tahtnud, ausalt. Hakkama ikka sain. Teised ka. Lolle ma nagu klassiõdede seast ei mäleta. Igavene kari meid sai ju Ülikooli sisse.
Siit tuleb kohe loll nali pähe. Et… kui nüüd minu kool ei ole enam gümnaasium, vaid põhikool, kas ma peaksin igasugu ankeetides muudatuse tegema, et olen Raatuse põhikooli lõpetanud? Aga Ülikooli ju ilma keskhariduseta ei saanud, järelikult peaksin nii küpsustunnistuse kui diplomi tagasi viima või mis…
Natuke on kahju tõesti. Pihta ka ei saa. Kas mu kool käis siis vahepeal alla, et sinna gümnaasiumi minna ei taheta. Või on mingi demograafiline mulk, et lapsi lihtsalt ei jätku. Näe, Forseliuse Gümnaasium saab sama obaduse, ometi on see ju endine 8. keskkool, millel Eesti kirjandusloos mitte väike osa… Eh… No võibolla targad reformijad lihtsalt teavad paremini, mis ma siin õiendan, nagu öeldud, Tartu kolmas ei olnud peenkool.
Pealegi, mis mul häda. Kool on minevik, omad lapsed Reaalkoolis ja Ülikoolis juba… Ükspäev sõber rääkis hoopis veidramat lugu. Et: laps peaks minema gümnaasiumi, aga Kallavere gümnaasium läks ka reha alla. Sõber nimelt elab Maardus. Lähimaks kooliks jääb Maardu gümnaasium, mis aga on eestistatav vene kool. Ehk: “mu eestikeelses põhikoolis õppinud laps peab nüüd edasi õppima 40% vene ja 60% halvas eesti keeles. Või pean ma hakkama teda Tallinna või kuhu vedama…”
Lisas veel imestuse, et meil pidi ju olema hariduse eestikeelseks muutmine, aga, näe, võib hoopis vastupidi välja kukkuda.
Igaühel omad mured. Üks huvitavam kui teine.

Euro eestpalve

Üks mu sõber, kes on muidu aasta aega uskmatu koer, tormab jõulude aegu alati kirikusse. Veel hullem, suisa jõulumissale, otse roomlaste rüppe.
Eks ükskord tulnud jutuks ja tema seletas:
“Vaata, marukristlane. Ma käin seal rituaali tegemas. Panen kanna alla saapa sisse mündi ja, kui kõik Sinu bossi poole hüüavad, löön jalga vastu maad ja ütlen: aga mul on raha!”
Tema ka ei teadnud kombe algupära. Kuid, ausalt, see paistab isegi töötavat, kui võtta mõõdupuuks, et mina olen temalt küll raha laenanud, tema minult mitte kunagi. Üldse on ta üks tubli ja tark mees.
Praegu, kui aasta eurot möödas, tahaks ise mingit sellist raharituaali teada. Olgu või poolnõidusena kirjas.
Üldse mitte enda pärast. Enda eest palvetamine tundub ülepea jumalatüütamisena. Tal jama niigi küllalt kaelas. Kellegi teise eest aga peaks võima. Ligimese heakäik, omakasu püüdmata…
Või millegi teise.
Euro tervise ja heakäekäigu eest võiks nõiduda või palvetada juba küll.
Totter, mis.
Muidugi totter.
Mitte et see nõme raha mulle kuidagi aastaga meeldima oleks hakanud. Jätkuvalt on ta kole. Nimi on kole, välimus on kole ja niikuinii kunagi ei ole, eks. Muide, välimuse kallal võiks isegi pruukida “Hitleri argumenti”, et euro võinuks edukalt ka füüreri lemmikdisainer Speer või lausa ta ise valmis joonistada.
(Hitleri argument on see, kui millegi vastu vaieldes tuuakse esile, et füürer tegi või talle meeldis sama, mis vastuväitlejale. Näiteks – milleks seda Kunstiakadeemiat ülepea vaja, Hitler tahtis ka kunstnikuks saada?)
Aga.
Minu Sitzinstrument ehk istumistaristu ütleb, et aitab mu eluajaks rahareformidest küll. Krooni taskusse saada oli tore, eurot ei olnud… aga aitab küll.
Mitte mingeid targemaid argumente pole tuua. Ei mikro, makro- ega mükomajanduslikke. Ainult see tunne, et uuesti ei tahaks.
Või õieti tont selle reformiga, ei tahaks enam vaadata ja ise sees elada, kui üks raha aeglaselt ja piinavalt sureb. Nagu Kremli pildiga raha. Kui keegi veel viitsib mäletada, ega see ilus olnud. Kappadi-kappadi tegid palganumbri, kippadi-koppadi tegid hinnad kaugel eespool. Ja niikuinii ei olnud mitte midagi osta, mistap osteti ju kõike, mis kätte sattus.
Et euro ehk neorubla ja too vana rubla on väga sarnased, vaevalt et seekord teistmoodi läheks. Andke andeks, aga on. Ühtne raha, mis on tagatud ainult poliitilise otsusega, tohutute kultuurierinevustega maadest kokkutraageldatud üliriigis – no igal pool käsitatakse rahaga ümberkäimist väga erinevalt ja ongi jant majas ehk raha väärtus sõltub, kus see asub.
Kadunud Kaljo Kiisk rääkis loo, kuidas ta gruusia režissööridega filmide maksumust arutanud, kurtnud, et Moskvast ei taheta 700 000 rubla vist hästi anda. Grusiinid imestama: me alla kolme miljoni üldse ei mõtlegi… ja igal mehel on kaks autot ning daatša mägedes.
Eks öeldud tollal meie kohta, et järgivad lolle vene seadusi saksa täpsusega, nüüd siis eurodirektiive orjarahva kuulekusega. Ime siis, et siinkandis oli sada rubla raha, Kesk-Aasias aga teati, et miljon rubla on üks diplomaadikohvri täis sajaseid ja selle eest saab kolhoosiesimeheks. Vist oli kolhoosiesimeheks. Mis see Kreeka liiduvabariik teistmoodi on. Vaja vaid raporteerida plaanide edukast täitmisest, taotleda lisafonde, saabki hakata sõpru-toetajaid üle kuldama. Või mõned teised vennasvaba- ja -kuningriigid. Las lollid pingutavad kuskil põhjas oma trakse.
Kreeka riigi kallal nääkumine meenutab ka seda, kuidas nii 25 aastat tagasi Kesk-Aasia liiduvabariikides hakati järjest avastama, et eesrindlikku puuvillatootmist tegelikult ei olegi olemas. Kes ei mäleta, ei mäleta. Ega palju aega läinud, kui too Liit ragisema hakkas.
Jah, jah, muidugi ei ole Liidud lõpuni võrreldavad. Jah, muidugi, virin, ma tean. Seda enam ei tahaks, et läheks, nagu tollal. Ei taha nalju, et nael hästikuivatatud eurosid maksab ühe dollari. Ega valuutapoode. Eriti seda aega, kui need sigarettide asemel reklaamisid, et müügil piim ja leib. Sel päris lõpu ajal. Mis siis nüüd juhtuks – et teatud kauplustes maksavad Rootsi kroonid… Läti (!) latid… Kes selle häbi üle elaks? Latid.. hea veel, kui mitte Vene rublad.
Mistap, ole sisimas nii eurovastane kui tahes, hakka või palvetama, et see neorubla siiski püsiks. Et kellelgi seal Frankfurtis turgataks mingi mõistlik mõte pähe. No ei viitsi enam huvitavaid aegu üle elada. Igavust ja stabiilsust, paluks. Mis teha, kui oled stagnaajal sündinud.

EKA tegi Tallinna väikeseks

Kõigepealt – mul pole kavatsustki targutada selle üle, kuskohas Eesti Kunstiakadeemia uus hoone asuma peaks.
Ammugi, kellel ses vaidluses õigus on.
Võibolla peaks piinlik olema tunnistada, aga jummala ükskõik. Miks ei peakski olema? Ma olen peast ja sünnilt ülepea tartlane, Ülikooli poiss ja EKA majast sain teadlikuks alles siis, kui see maha võeti. Varem… käisid mööda, mingi maja, no ja siis… Igasugune hingeline ja tundeline side jääb puudu.
Tõesti, andke andeks. Aga ma vähemalt ei kipu ses küsimuses poolt võtma.
Kogu kirgede tormis on siiski silma jäänud üks veider asi: raevukate EKA-peab-jääma-sinna-kus-oli hüüdjate seas on levinud miski, mida ma nimetaksin väikese koha mõtteviisiks. Mitte lausa küla, aga ütleme, alevik küll, kui selline haldusüksus peaks veel olemas olema.
Kunagi ühes sellises kohas – ma ep julge nimetada, et keegi ei arvaks, nagu ma seda iseenesest väga ilusat paika halvustaks – jäi sihuke mulje, et ega seal näiteks keegi usu Tartu olemasolu ja Tallinn on kindlasti müüt. On lähim linn… on natuke suurem linn… edasi tulevad võimatud muinasjutud.
Mõistagi pole väikeses kohas olemas mõistet kesk- või äärelinn. On kohad, kuhu saab jala ja kuhu tuleb juba autoga sõita. Paar kilomeetrit on juba autoga. Ühesõnaga, kaugel.
Tartus, näiteks, valitseb hoopis veendumus, et kui miski on näha, siis saab sinna jalgsi kah. Selle taustaga olen ise ammusel aal Mustamäelt rõõmuga kesklinna jalutanud. Trollis trügida… Tartus ei ole trolle.
Väikeses kohas on kõik harjunult käe-jala man. Kõik on aastakümneid samas kohas. Pood, kõrts, veel üks pood. Vii miski teise kohta ja see on kohe: kaugel! Kuidas sinna saada? Vääks…
Sarnaselt kõlavad ka ironiseerivad argumendid, et: kas EKA tuleks siis Viimsisse ehitada, kuidas sinna saada…
Bussiga, kas teate. Bussid käivad sinna. Päris palju. Nagu nad praegu toovad noored hudod niikuinii kuskilt Mustaka ja Lasnaka erakatest kesklinna. Vaadake, linnas on ühistransa ja seda osatakse kasutada, kui vaja. Väikeste kohtade inimesed õpivad ka ära. Isegi tartlased.
Teine jutt on veel, et äärelinnas varitseb getostumise oht. Jah, kindlasti. Tehnikaülikool on ju kaugel-kaugel Akadeemia teel. Geto, nähtavasti. Ega need tipikad päevad läbi muud tee, kui müüvad narkotsi, pussitavad üksteist ja väljaanne “Inseneeria” tahab lugemist ridade vahelt, et narkokuulutused kätte saada. Instrumentaalteras, näiteks, tähendab kokaiini… Ja kuna ma kuidagi Tartust mööda ei saa, siis Ülikooli Füüsika Instituut asub kohas, kuhu taksojuht pimedas sõitmast keeldub. Mida seal veel tehakse… oi… Rakett 69 saade ju õpetab varakult noori terroriste lõhkeaineid kokku segama ja asju õhku laskma.
Lõpetuseks peaks vist Neeme Rauda haletsema. Elab, vaeseke, seal New Yorkis, ilge larakas linn, autoga pole üldse mõtet, peab metrood kasutama. Kuidas ta küll hakkama saab, nüüh!

Noh, metsalised, kes teist veel on kirjandusteoses tegelane?

Peeter Sauter, “Selts”, Looming 6/2011, väljavõte:

Sadas juba mitu päeva. Olin Pinoga tinutanud. Pino Jüri tegi mingit lehelugu ja tahtis, et ma talle lobiseks. Ja jäimegi „Bambusesse” lobisema, võtsime muudkui õlut juurde. Pino oli mõistlikult võtnud kolm kahe hinnaga ja siis teise samasuguse vooru. Mina ostsin õllesid ühekaupa, kogu aeg mõtlesin, et parem lähen varsti ära tööle. Seal oli joomisest jahe jama tulnud. A Pino-poissi oli hea näha üle hulga aja.

„Poni, kuule, viimane kord, kui ma sind nägin, olid sa kõhnaks jäänd ja jõid aint valget veini. Tore näha, et jälle õlut jood.” Pino oli pärast saledat dieediperioodi paisunud jämedamaks kui enne. Veel jämedam kui mina! Rõõmustasin nagu Karlsson, kes nägi, et telekas istusid veel pisemad vanamehed kui ta ise.

„Nojah, ära tüütas. Eks see ju saledamaks tegi, aga…”

Käisime aeg-ajalt Pino ilma filtrita Cameleid tõmbamas. Ta oli neid Rootsist saanud. Et kui tavalisel Camelil filter ära murda, siis on maitse põhk. Filter olla leiutatud mitte tervise hoidmiseks, vaid selleks, et saaks sigarettidesse korraliku tubaka asemel põhku toppida. Filtrita Camel on teine asi. Ja Eestist seda ei saa. Saab Rootsist.

„Sõitsin Rootsi,” pajatas Pino. „Aga laevalt maha üldse ei tulnudki. Ma olen seda Rootsit juba varem näind ka. Mis seal ikka. Jäin laeva ja järgmisel päeval sõitsin tagasi.”

Mul jäigi küsimata, kuidas tal siis Rootsist Camelit osta õnnestus, kui ta laevalt maha ei läinud.

„Poni, kas sa elad ikka selle tüdrukuga?”

„Margotiga, jaa.”

Pino on üks neist, keda ma tean, kes on naise jalga lastes võtnud selle naise, mis jäi üle mehest, kelle juurde ta oma naine läks. Aga Margot on väga lahe. Pino eelmist naist ma ei näinudki. Ju see oligi selline eluviis, et Pinoga hängisin, a ta naist ei näinud, ja siis ei näinud Pino ise ka enam seda naist.

Kui ma ise lahku läksin, siis kõndisime Pinoga Tallinn-Väikse juures ja läksime ühte mõnusasse rämpsõllekasse, mis nägi välja nagu nõukogude lapsepõlve kokkuvõte, ja Pino briifis mind lahutuse juriidiliste külgede koha pealt. Ega ma palju õppust võtnud, aga see, kuidas Pino oli endise naisega juriidikat pidanud arendama, ajas mind vaheldumisi nutma ja naerma. Vintis inimese asi.

„Margot on hea,” rääkis Pino. „Ta läheb hulluks kõigest kolm korda aastas ja see on täiesti mõistlik number.”

Mõtlesin ja nõustusin. Naine, kes vaid kolm korda aastas hulluks läheb, on varandus. Iseasi muidugi, mis kujuline see hullus on. Aimasin umbkaudu, mis sorti see hullus võib olla. Tõenäoliselt viskab Margotil Pino joomine vahel ära, mis muud. Arusaadav.

Pino tahtis ühest küljest tinutamist jätkata, teisalt oli tal vaja toimetusse kobida ja lugusid vorpida. Neid teeb ta kergel käel ja ladusalt. Poni, nagu ta end ise vahel kutsub, on work horse ja kogu joomise juures jube kohusetundlik. Võib-olla seepärast teineteist mõistamegi.

Pino tahtis lihtsalt nii kaua minuga juua, kuni tal töökohas algab koosolek, kuhu ta ei soovinud minna. Siis on tal alibi, et teeb minuga lugu ja ei saa koosolekul olla. Varsti helistatigi, et kas koosolekule tuled. Ja Pino vastas truisti, et ei saa, et teeb Sauteriga parajasti lugu, ja rüüpas mõnuga klaasist suure lonksu. Aga varsti polnud tal enam põhjust rüübata, koosolek hakkas läbi saama, ja tööle ta läks

Töötukassa vabaks!

Nõudes Töötukassa rahasid enda kätte hoiule ja keeldudes töötukindlustusmakse langetamisest, käitus riik nagu jõujuurikas.
Kakskümmendkond aastat tagasi öelduks – kant.
Kel jõud, sel õigus. Tahab, siis võtab rahad. Määrab maksud. Ülejäänute asi on nõus olla.
Või lihtsalt seda tüüpi mölak, kes on veendunud, et olgu halb ükskõik kellel, aga mitte temal.
Või nagu tüüp, kes muudab pidevalt mängureegleid, et võit kindlasti temale jääks.
Igal juhul pole see kaunis ja lapsepõlves, vähemalt vanasti, niimoodi käituma ei õpetatud.
Kümme aastat on siis tööandjad ja töövõtjad truuvisti kogunud Töötukassa arvele vastavalt üks ja kaks käbi iga kuu. 2,8% palgast, 1,4% palgast praegu. Kui olla päris täpne ja aus, siis tegelikult maksavad siiski ainult palkajad 4,2% tööjõukuludest Töötukassale. Ei näe ju ükski töötaja oma palgapäeval seda 1,4% oma arvel, see on juba läinud. Aga mis tähte närida. Kuigi, kui peaks leiduma keegi, kes on palgapäeval teinud Töötukassale ülekannet, andke teada.
Raha on Töötukassasse üllatuslikult hästi kogunenud. Ja nüüd justkui rebinuks valitsus lipsu eest, särgi vallale ja näitaks oma kuldketti, tätoveeringuid ja musta maikat – mis 20 aastat tagasi oligi löömameeste univorm. Papp lauda ja pidage lõuad.
Mis sa ikka ütled peale selle, mis juba öeldud.
Kui vaid – lapsepõlves õpetati ka, et ära mängi sellistega, kes su mänguasjadega heast peast minema kõndida tahavad.
Siinkohas läheb asi põnevaks ja veidraks.
Ehk: misjaoks peab valitsusel ülepea Töötukassa teemal sõnaõigus olema?
Päriselt ka.
Vaadake nüüd asjadele otsa – valitsus pole sentigi sellesse mängu pannud. Ta on vaid öelnud, et peaks olema selline asutus, peavad olema maksud. Maksnud on aga teised ja väidan veel kord, et maksjad on tegelikult kapitalistlikud sead, mitte rõhutud proletaarlased. Ning nüüd, kui valitsus jõhkrutsedes nõuab kõike raha enda kätte, keeldub maksemäärasid arutamast, oleks tegelikult päris õige öelda: aga, vat, siis meie sinuga ei mängi, sest nii polnud kokku lepitud.
Ehk tegelikult tuleks riik Töötukassast eemaldada. Välja heita, kui soovite. Miks mitte – kui üks pool rikub kokkulepet, on kokkulepe kehtetu. Vist on nii? Seega – mis peaks takistama tööandjate ja ametiühingute liite omavahel kokku leppimast, kuidas ja kui palju Töötukassasse raha sisse pannakse, kes seda haldab, kuidas välja makstakse jne. Töötukassa vabaks!
Loomulikult oleks sellega igavene jant. Ei kuulu ju kõik vereimejad ega töömesilased vastavatesse liitudesse… aga eks siis saaks näha, kuidas laheneb. Ikkagi midagi kodanikualgatuse taolist. Nutt ja hala ju käib kogu aeg, et kodanikuühiskond on tekkimata jne.
Aga siin on muidugi aga. Ehk kuidas nii – midagi käib ilma riigi osaluseta? Eks liigu ju asjad siin maal tegelikult ühe itaalia mehe sõnade järgi: kõik riigi heaks, ei midagi ilma riigita, ei midagi riigi vastu…
Kes ära mõistatab, kes see oli?

Kelnerid, taksojuhid, penskarid

Pole õrna aimugi, milline vaimselt pea peale kukkunud idikas leiutas kõlava lause: kui kelnerid ja taksojuhid hakkavad aktsiahindadest rääkima, müü need maha.
Eks see mingi investor ehk püramiidskeemi põhjakihti kuuluv isik olnud.
Ah, polegi tähtis.
Aga mis märk on see, kui 77aastane lähisugulane (no enam lähem olla ei saa) küsib, kas euro püsib? Ja hakkab arutama, mitu rahareformi ehk siis paljaksvarastamist üle elatud on?
Ma hakkasin huvi pärast jälle kokku lugema:
1940 – kroon rutsiks
1941 – ruts ostmargaks
1944 – ostmark rutsiks
1947(?) – ruts rutsiks
1961 – ruts rutsiks
1992 – ruts krooniks
2010 – kroon neorublaks.
Kusjuures ma vist jätsin midagi vahele… ja tuli meelde kunagi vanaisa tehtud laua sahtlist leitud 4000 vana impeeriumi rubla. Näh… kogus, kogus… siis tulid punased peale. Nagu praegugi.

Nagu Rein Lang raamatukogus

Rein Langil näib poliitikasse eksimise hetkest saadik olevat eriline anne endale musta valgust peale tõmmata.
Kahe aasta eest, kui mees justiitsminister oli, läks äkki lahti oigamine. Et kuri Lang jookseb mööda Eestit ringi, torutangid peos ja otsib kruvisid, mida kinni keerata. Endal aus pilk silmis. Ehk siis eriolukorra seaduse muutmist tol ajal tõlgendati kui silmapilkset diktatuuri, tsensuuri kehtestamist.
Häda oli muidugi, et keegi demokraatia ja sõnavabaduse kaitsjatest polnud seda lugenud. Ega teadnud ehk selle olemasolustki. Eriolukord kõlab koledalt, läkski kisa lahti. Kuigi ses seaduses pole miskit erilist hullu.
Lang polnud ka tasemel seda kaitstes. Nämmutas Riigikogus, et vaat, kui juhtuvad terroristid või pomm, siis oleks sõjaväge vaja… Ise veel meediaärimees ja vana saatejuht, peaks oskama mullikesi teha. Mul endal – kuna see kisa ja nõudmised Lang mingiks Pinochetiks tembeldada mulle üldse ei meeldinud ja ma olin viitsinud seadust lugeda – tekkis isegi tahtmine talle nõu anda: Rein, räägi seletades Hamburgi uputusest 1962, kui linnapea Helmut Schmidt rikkus seadust, mis keelas armeel kasarmust muidu välja tulla kui õppustele sõiduks ja käsutas pioneeriväeosad appi…
Seekord, kultuuriministrina, ollakse targemad. Esitatakse vastuolu: Eesti raamatukogudes kas eesti väärtkirjandus või Barbara Cartlandi sonimine.
On sonimine jah, ma olen ise katsetanud. Täiesti õudsed raamatud, mida ei tahaks naistekateks nimetada. Miskipärast ei ole ükski feminist seda teemat üles võtnud, et Cartland suhtub oma lugejatesse kui selgetesse mehenäljas lollakatesse. Või vähemalt mulle tundub, et ainult selle hädaga võib seda sorti kraam miskit pakkuda. Sellise raamatu nimetus peaks olema sopakas, sopaajakirjanduse eeskujul, mis kah peab oma tarvitajaid verejanulisteks kiimas totakateks, keda huvitavad ainul jäledad roimad ja teiste inimeste aluspükste sisu.
Naistekas on teine tubakas. Väga häid naistekaid on olemas, julgen mina, kes mingil eluperioodil innuga naistekaid lugenud. Krista Kaer ajas silmad suureks: mis sul häda on? Ei mingit häda. Hästi ja targalt tehtud naistekas ei tee kedagi lollimaks ega halvemaks inimeseks. Kohustuslik õnnelik lõpp – mis selles halba on? Huvitav on ju, kuidas sinna jõutakse. Sihuke raamat nagu David Lodge’i “Väike maailm”, mida kirjanduseks tunnistatakse, on näiteks kirjutatud puhtalt naisteka reegleid järgides, ainult vinti nii üle keerates, et vahepeal võib lustist hulluks minna.
Nii et, Rein, vali sõnu! Teeme mõisted selgeks, siis räägime edasi! Käed eemale Jilly Cooperist, Olivia Goldsmithist… rohkem ei tule praegu lemmikuid meelde.
Ometi on sundusliku kirjanduse nimekirjades mõte sees. Eriti kui mängus see kurikuulus maksumaksja raha. Tõepoolest – mitte kellelegi maailmas peale meie ei lähe korda eesti kirjandus. Selge, et niiöelda meie riik peaks jälgima, et see oleks kättesaadav, maksku, mis maksab. Tore, et vahel ka niimoodi mõeldakse. Kuigi… ei saa õelalt märkimata jätta, et ei tea, kui palju lähevad maksma need kampaaniad “Erinevus rikastab” ja “Ära joo” ja mis nad kõik on… ja kui palju selle eest saaks raamatukogudesse osta raamatuid… aga ärgem langegem sallimatuse mädasohu.
Vaadake.
Koolides on ju jätkuvalt olemas kohustuslik kirjandus. On ju? Ei ole? On ju?
Mõni aeg tagasi üks laps sattus hätta. Teema oli “Kalevipoeg”. Kirjand tulemas, laps mures, et vaja läbi lugeda, õpikust selgelt ei piisa. Keegi ei nõudnud mõistagi originaali kaevumist. Too läheks julmuse alla… ehkki mina kunagi, kui tahtsin haritud inimeseks saada, lugesin muude seas ka rahvuseepose läbi. Siiani pea valutab, kui meelde tuleb. “Ilias” oli ikka lõbus lugemine, mitte mingi sünk paene piin. “Nibelungide laul” on ka sünge, aga samas ülev. Eh, seda eestlase enesehalvustust.
Igatahes ei suutnud laps leida õigeks ajaks Eno Raua väga head ümberjutustust “Kalevipoeg”. Eno Raud oli geenius, suutis isegi nii igava heietuse põnevaks vormida. Aga polnud. Õieti oli, aga vähe. Kirjandid tulevad ju kõigile korraga, nii et eksemplarist kooliraamatukogus, kohalikus raamatukogus jne jääb väheks. Laps, ülikorralik, oli väga õnnetu ja tuli kõvasti helistada, kuni leidus lahke Riigikogu saadik Juku-Kalle, kel see olemas. Sama lugu kordus hiljem Bornhöhe jutustustega, mida küll otsima ei pidanud, kodus oli.
Aga kui pole – ja nõukaaegsed tiraažid ei olnud tegelikult väga megad – ongi tubli õpilane hädas.
Mistõttu võibolla oleks mõistlik kirik keset küla teha. Kohustada ja rahastad nii, et vähemalt kohustuslik kirjandus on piisava arvu eksemplaridega raamatukogudes alati olemas. Oleks vähemalt lihtne ja selge. Sest kujutletagu vaid õudust, kui hakatakse koostama sundusliku eesti väärtkirjanduse nimekirja. Suled ja läpakad lendaksid, maailma kurjus lendaks kirjandusinimeste hingedest välja, mataks kõik elava. Kes on pädev koostama – näe, kuidas Rein Veidemann oma 101 raamatu nimekirja eest vastu pead on saanud – keda võtta, keda jätta, kas on järgitud võrdsuse põhimõtteid, see jääks igaveseks tööks ning lõpuks poleks ikka keegi rahul.

Pärilikkus

Juunior sadas pimesoolega haiglasse – tähendab, emasse.
Nüüd on kodus ja väga kurb, et ei saa vähemalt järgmise kolmapäevani kooli ja kehalise kasvatuse tundidega on ka pikemaks ajaks ühel pool – tähendab, isasse.

39 päeva

Kui ma nüüd vähegi õigesti olen arvutanud, siis täpselt nii palju jääb aega talvise pööripäevani. Pool, üle poole sügisest on läbi, ainult üks öökülm olnud, väga lahe. Ja juba 23. detsembril on päev natuke pikem. Võib elada.

Isadepäev, silmakirjalikkuse püha

Väga ammu, 20 või rohkemgi aastat tagasi ilmus Pikker-ajakirjas ühe vene luuletaja poees “Püha Kaluri päev”. Kalurite päev oli nõukakalendris tõepoolest olemas, nagu ka kergetööstustöötajate ja kelle päevad veel kõik. Luule pajataski, kuidas sel päeval kõik kalurit austavad, räägivad aina talvisest unnapüügist ja raskest elust. Aga järgmisel, Püha Tankisti päeval, on kalur kõigest va kalur.
Ehk siis silmakirjalik püha, mille taga tegelikult pole mingit traditsiooni. Nagu kõik need teisedki – tankistide, raketiväelaste, lüpsjate, karjakute, metallurgide, raudteelaste päevad. Muidugi, kuidas kellelegi – ükspäev siin Maardu kandis külapoe man olid mõnedel meestel triibulised särgid seljas ja viin voolas usinamalt kurku kui muidu. Sõjalaevastiku päev…
Nüüd on meil uued pühad, mida varem ei tundnud. Sõbrapäev… emadepäev… isadepäev… halloween. Tore, muidugi, ainult – mis seal nii väga taga on. Ja kui tõsised need on?
Valentini ehk sõbrapäev on nii haisvalt laenatud ja nii võõras, et selle võib rahus halloweeniga ühte patta panna. Meil pole seda varem tähistatud ja pole see muud, kui mingi müügiedendus või siis põhjus sõjamaalingus linna peal laamendada. Andke andeks, kui ma siin mööda panen. Sama kui volber, mis minu tagurliku maailmapildi järgi peaks käima ainult Tartus ja ainult akadeemilise seltskonna seas. Noh, ajad muutuvad.
On emadepäev – ja see on tore püha. Endal igal aastal hea meel, kui lapsed, olgugi nad juba suured, oma emale kooki küpsetavad, kaarte joonistavad, kinki teevad, üles laulavad. Olgugi, et me oleme lahutatud ja paar korda ka lollilt nugade peal olnud – minu laste ema. Oma ema tuleb ju kah meeles pidada.
Aga isadepäev läheb alati meelest, ei lähe õieti korda, tekitab pigem hämmeldust. Kui lapsed kombeliselt helistavad, kooki toovad. Mida nad alati järjekindlalt ka teevad.
Noh, tore.
Kuid homme olen mina ja kõik teised jälle “va isa”. Ei enamat. Tehti su’st eile välja, nüüd oled jälle tavaline jobu. Või lausa kõigis maailma hädades süüdlane ka veel.
Tavalisel päeval saavad isad ja mehed üldse ju pigem näägutuste osaliseks. Küll on meil ikka veel peas vana isavalitsuslik ühiskonnamudel. Mis on nii vananenud, tuleks ümber teha, murda, mis veel… Samas saame me vastu pead, et ei oska piisavalt isad ja mehed olla. Naisestume, või nagu Sven Kivisildnik targasti kirjutas – eesti mehe valikud on tädistude, pedestuda või pätistuda. Või siis on meie häda, et meid pole üldse. Paneme jooksu, kaome ära. Või siis põhjustame perevägivalda.
Mul, näiteks, ei taha kuidagi meelest minna üks sotsiaalreklaam, kus kutsuti üles perevägivallast teatama ja kujundiks oli purjus hääle, raske sammu ja ähvardava sõnumiga isa, kes last peksu eesmärgil otsis.
Seda kedrati korralikult, solvas korralikult. Aga see on argipäev. Mil me oleme kõigest va isad. Ja üks päev aastas, kui me oleme ninnu ja nännu, saame laule, kaarte, kooke… see ongi silmakirjalik. Saaks ka ilma läbi. Vist.
Kuni lastele korda läheb, muidugi, las olla. Kui nad ükspäev unustavad… endal pole ka kunagi meeles.

Leiutasin just Eesti Kummiku

Sest mis see Nokia algselt muud oli, eks?
Ehk avastasi Facebooki ainetel, et arsebook.com, on olemas, aga assbook.com vist veel haaramata. Nii et itigurud, võtke üle ja hakake enemy’sid registreerima. Maha Zuckerbergi ainu- ja hirmuvalitsus! Me ei oota internetilt armuande, me võtame neid ise! Enemy at Bill Gates!

Vikade barandus

Ehk siis “Teise päeva toitudes” on tõepoolest – seni – kaks viga avastatud.
Esimene, ma viitan seal raamatule, mis on olemas, aga mida mina mäletasin valesti. Aastat kui pealkirja. Õige on Natalja Baranskaja “Nädalast nädalasse”, LR 1970. Selline raamat, mida soovitaks lugeda kõigil kuradi moodsatel feministidel ja siis oiata, kui raske nende elu ikka on…
Teine: tõesti, panin ka värsimõõduga hajameelselt mööda. Lk 94 peaks olema hoopis:

Vile kimono
Vudsi najal samurai
sakest kuivamas

No olen süüdi, süüdi, süüdi, teen kohe ise kartulisalatit ja pärast seppuku!

Jõulud murravad sisse

Esimene reklaam postkastis.
Reaktsioon, teadagi – toetuks lihtsale heale, ei jooks ennast jõulu aegu täis, ei anduks ostuhullusele, tütre kootud villased sokid on parim kink jne.
Miskipärast arvan, et sedasorti jora on sama vana kui jõulud ise. Ju läks Juunior kah sõprade apostlitega tülli, kui keeldus oma sünnal pidevalt seda va veinitrikki tegemast…

Mõtlen jälle sihtasutust rajada

Esialgne pealkiri “Rahva toetus”. Põhikiri töös, küll eesmärgi ka leiab…

Käisin tola tegemas

Ehk “Ühikarottides” kandvat rolli mängimas. Tervelt kaks lauset! Pool minutit kaadris!
Roll on noortele tütarlastele hämaraid ettepanekuid tegev keldrionu… ja jõhkrad filmimogulid ei tahtnud üldse kuulda võtta minu härdaid palveid, et ma võiks ikka mingit korralikku, Freddy Krugeri stiilis jälgandit mängida… ei, öeldi, et ole niisama kiimaline keskealine onku…
Ah, julm on see filmimaailm, oo, julm! Üldse ei lasta loomelennule minna!

Hommikused teravad küsimused koerale

1. Kodanik koer, Paula nimi. Nimetage veel üks koer, kes saab hommikul hanesülti, mis on just tema tarbeks ja ilma soolata tehtud?
2. Nimetage kaks koera, kes teatava regulaarsusega pardipraadi nätsutab?
3. Nimetage kolm koera, kes süstemaatiliselt küpsetatud kanaliha sööb?
4. Ei oska? Siis vasta küsimusele, miks sa arvad, et sitt, mille sees sa värskelt püherdasid, on hea minu sülle ära pühkida?

Bemm ja elektriauto

Üks hea sõber nimetab ennast uhkelt autopedeks.
Seletades kuritahtlikult rahuloleva näoga:
“Kuidas teisiti nimetada keskealist ülekaalulist meest, kel on vana haininaga BMW. 2,5 liitrit, turbo, tuunitud… ega sõida? Sest mootor tahab tegemist, kere lappimist, nii kaobki mees mõni nädalalõpp koos asjatundjatega… et kevadel saaks ikka normaalselt külavaheteel lapatsit anda, mussi põhja panna! Ikka tõeline bemmimees! Rullnokk! Autopede!”
Seda tema bemmi pole mina veel näinud. Mees kulgeb naise ametiautos, õllepudel näpus, kui autoga üldse kulgeb. Aga mis muud, kui uskuda. Liiga tavapärasena tundub tema hammaste aiast väljunud “sissepritse” – mitte et ma ise teaks, mis see on. Siiski võib uskuda, et kord saabub kevad, kui võetakse bemm ja tehakse änn.
Isegi veider, et kuigi igaüks teab, isegi autokauged juhmid nagu mina, et BMW on igavesti väärt riistapuu, väga väärika ajalooga, on neil sõiduriistadel ikka küljes mingi natuke imelik maine.
Vana bemm – rullnokk.
Uus – jõmm ehk edasijõudnud rullnokk.
Naine bemmi roolis – potentsiaalne mõrvar ja tibi niikuinii.
Pole parata, eelarvamused istuvad sees. Ikka on meeles Aiku ja Pets “Wremjast”, ning see põnev aeg, kui kandid uute bemmidega ringi ajasid. Imesta siis, et BMWd peetakse ohtlikuks autoks. Isegi kui selle roolis on täiesti korralikud inimesed – ja oma kogemusest võin kinnitada, et need bemmid, milles ise istutud, on täiesti korralike ja muhedate inimeste juhatatud.
Nojah, mõni neist on küll sihuke, kes sõidab väga kiiresti… ja tuleb alles mingil tolmusel külavaheteel mõttele, kas oli just väga tark äsja autopesulas vahatamine ka võtta. Nii et natuke veidrikud, seda kindlasti.
Ometi – mingi pahelisuse hõng näib bemmil küljes olevat. Kujutab keegi ette, et venelased oleksid teinud filmi “Must Audi”? No ei mahu pähe ära. Ja midagi on selles võluvat, isegi kui BMW nägeminegi natuke ettevaatlikuks teeb. Ikka mõtled, et kui see kunagi oli rullnokkade-jõmmide masin, ju on siis praegustel juhtidel kah midagi sellest vaimust sees.
Kuid, nagu Asko Künnap kunagi eravestluses targasti öelnud: evil müüb. Nii et võibolla pole see mainejupp kokkuvõttes baierlaste autotööstusele ülepea halb.
Tegelikult aitab nüüd bemmist. Pool Münchenit juba luksub sellest tagarääkimisest. Punkt peaks olema selge – tarvitajad teevad vidinatele mainet. Hiljem juba vastupidi – sa oled, millega sõidad.
Kust ongi muhe ja mugav karata põletavale päevateemale.
Meie isalik, ettenägelik ja vastutustundlik valitsus vahetas siis saastekvoodid elektriautode vastu. Jagab need lahkelt sotsiaaltöötajatele kasutamiseks. On valmis kinni maksma pea poole hinnast igaühele, kes samasuguse vehiikli omandab. Pluss laadimisvõrgud, muu taristu.
Nii ilus ja keskkonnasäästlik, et mine või puud kallistama.
Kui poleks mõnda aga, nagu ikka.
On üsna ebaselge, miks elektriauto omal ajal käiku sisse ei saanud. Esimesena 100km tunnikiiruse saavutanud masin käis elektriga. Aastal 1899. Ja kõik, mida praegu suureks innovatsiooniks peetakse, oli juba sada aastat tagasi leiutatud – laadimispunktid, akude vahetus. Ometi sõi sisepõlemismootor elektri välja. Auru kah – auruautod on ka olemas olnud ning millalgi on neid olnud rohkem kui tavalisi.
Mis juhtus, jumal teab. Võimalik, et saatuslikuks sai Euroopas Suur sõda – kui telefoniliinidki kaevikutes ei pidanud, kes siis vaevunuks sinna kontaktpesi ehitama… Ameerikas võibolla keeluseadus – ainult sula loll salaviinavedaja tõmmanuks elektriliinid oma ladudeni. Näiteks. Miks mitte? Kuigi kindlasti on õigemaid seletusi.
Mistahes. Nüüd näib vähemalt siin maal elektriautole uus põnts pandavat. Just mainele. Just seeläbi, et need lähevad sotsiaaltöötajatele.
Ütleks Asko sõnad ümber: näägutamine ei müü.
Eelarvamus, mõistagi. Kuid sotsiaaltöötajad nagu kogu Sotsiaalministeeriumi süsteem lihtviisiliselt ei ole võluvad. Me ei tea neist suurt midagi peale halva. Mõne nädala eest oli “Pealtnägijas” lugu sotsiaaltöötajast Narvas, kes haldab ainuisikuliselt 29 invaliidi pangakontosid ega kavatsegi seletada, mis selle rahaga teeb… “Kodutundes” lugu sotsiaaltöötajast, kes emalt lihtsalt kaks last ära võttis… ega kavatsegi seletada. Jne, ehkki sellestki piisab. Gäng, kes võib teha kodanikuga, mis aga heaks arvab. Kelle peaputkast ehk Sotsiaalministeeriumist tuleb pidevat näägutamist meie kõigi kallal. Küll me sööme valesti, küll joome rohkesti, küll on muud halvad elukombed ja üldse, me elame valesti. Sallimatud niikuinii.
Sõnaga – näägutajad.
Mõeldagu nüüd, millise maine saab endale külge elektriauto, kui sellega hakkavad sõitma sotsiaaltöötajad?
Näägutaja masin. Seega, kes endale sellise ostab, on ise kah näägutaja. Ning kaugemale mõelda pole vajagi.
Kuigi võiks – kas saastekvooti ei saanud siis rahaks vahetada ja väidetavalt vabiseva riigieelarve täitmiseks pruukida, seeasemel, et makse tõsta… mis imelikud seosed on Eestil Mitsubishiga… ehk kas keegi ehk muusikat ei tell… päris palju tuleks neid küsimusi… et miks meie peame see katsekoda olema… kas keegi meie käest küsis… Mistahes. Jäägu praegu.
Igal juhul vaevalt, et elektriautole – mis iseenesest kindlasti pole paha mõte – oleks nüüd siin midagi head tehtud. Võib ju tunduda, et innovaatilisuse esirind, keskkond, muu juba mainitu. Aga kokku tuleb väga tõenäoliselt midagi muud. Kes juhib elektriautot, on näägutaja. Kes ostab elekriauto, eeldab, et talle peab keegi selle välja tegema. Mida muud toetus ju tähendab? Üks sotsiaalvärk, ehk teiste raha eest teiste elude korraldamine.
Kuigi – kust mina tean? Võibolla see just ongi parim võimalik maine. Ja kõik on ainult eelarvamused.

Usaldusväärsus rahaasjades

See vajaks mõõtühikut. Milleks võiks näiteks olla – mitu päeva pärast legendaarse polgukomandör Quaddafi surma potsatas su meilboksu ettepanek väheke Liibüa rahasid kantida?
Arvan, et marsin kohe panka ja nõuan endale briljantkliendi staatust – täiesti tundmatud inimesed ju pöörduvad minu poole abi ja nõu järele rahaasjades.

“Lipu all”

Nagu – vist – kõigile, on ka mulle kunagi koolis kirjandite man peale loetud: kasutage uudseid, harvaesinevaid, värskeid väljendeid, muidu tuleb tekst igav. Justkui oleksid kunagi midagi sellist juba lugenud.
Vahel võtab see veidraid vorme. Olles päris tüki aja oma elust veetnud noorte annete vägistaja ehk siis toimetajana… aegajalt on ikka näha küll, mida koolis õpetati.
Siiamaani on meeles, kuis noor reporter viskas mind lillepotiga, kui ma arvasin, et vastsündinu iseloomustamiseks kasutatud väljend “52 sentimeetrit mehepikkust” ei ole nagu päris kohane. Võimalik, nagu ta mulle ka ütles, et mul on väga haige mõttemaailm.
Aga võibolla on teil ka. Kui te mõtlesite seda, mis mina mõtlesin. Kui ei… ma ka seletama ei hakka.
Eks ta valus ole. Noor autor kirjutab südamevere ja vihast vabiseva käega põletava materjali. Siis tuleb minusugune ja tõmbab mürtsti poole maha. Parandab faktid valeks, jätab mõtted välja, lisab vinguva alatooni.
Olemata ise seejuures puhas. Kirjutades ise samamoodi lihtsad asjad keeruliseks. “Plärabarokk”, on mu auväärt õppejõud Tiit Hennoste selle kohta öelnud. Ikkagi. Milleks öelda “läks”, kui saab “kulges”. Miks “ja nii edasi” kui võib “ning nõnda edasi”, mis on Juhan Peeglilt sisse viksitud. Kõigele lisaks.
Ja miks kirjutada “sõjaväes” kui võib kirjutada “lipu all”.
Mulle meeldib see väljend. Kuigi neid teisi toredaid on ju veel. Piigilohistamine oma keskaegsuses. Kuningakübar – mida pruukis Oskar Luts. Keisrihärrat teenimas, nagu Švejk, kelle populaarsus ajab tšehhidel silma nõutuks ja õlle hapuks.
“Lipu all” kõlab. Ütled, kirjutad ja vähemalt endal tulebki silma ette tükk kangast kepi küljes taeva taustal. Taevas peaks oleme helesinine, päikeseline, mõne kunstipärase pilvetupsuga. Selline ilm, et surragi pole kahju. Lapsepõlve ja tinasõdurite ajastu romantika.
Nojah.
Miks just nüüd – aga mõni päev tagasi tuli pähe, et “lipu all” võib ka teise tähendusega olla.
Ega me ju muidu märka poisse, kes kuskil Afganistanis või muul kaugel võõral maal piiki lohistavad, kui mõni neist tagasi tuleb teisel viisil kui kavatsetud. Nagu äsja jälle.
Jalad ees, öeldakse selle kohta.
Tinakirstus, öeldi eelmise, selle nõukaaegse Afganistani sõja aegu.
Lipu all, võiks ka öelda.
Laotatakse ju langenud soldati kirstule lipp.
Mis ei tohi maad puudutada, mis volditakse enne viimasid pauke kokku… oh, palju on neid rituaale. Igal juhul – surnust peast on poisid ikka lipu all. Lõplikult.
Võrdlemisi sünge tähenduse saab niimoodi väljend “lipu alla minek”, mida isegi rohkesti pruugitud. Kui jälle tekib tahtmine oma asjatundmatu vaatenurk lisada demokraatia võidukäigu teemalisse debatti. Oma pojaga seoses, pahatihti. Kes sai kevadel 18.
Lükkad aga poisi ette – vaadake, ma olen ju peatse kutsealuse isa, eks mul ole siis õigus ka targutada, kuidas Eesti soldateid pruugitakse. Vist. Võibolla mitte.
Siis ongi tarvitatud lauseid, nagu “kui poiss lipu alla läheb” ja muud sellesarnast.
Enam ei julge. Kipu või lubama, et iial enam ei ütle “lipu all”. Vana setu ebausk ütleb, et mis räägitud või kirjutatud, võib tõeks minna. Sellepärast peab sõnu hoolega valima. Mitte ainult oma juuniori pärast. Kõigi teiste pärast kah, kes on pidanud lipu alla minema.
Ja, karta on, lähevad veel. Demokraatiatöö tahab ju tegemist…
Kahju.
Milleks?
On see jant ikka meie poisse väärt? Kui on, siis kelle meelest…

Hakkasin mõtlema

Ja valus on.
Naisuurimuste järgi muidugi esimesel korral pidavat see täiesti normaalne olema.