I köide
Üldist
Teadvusta endale, et nüüd ongi persses. Saidki saabast, läkski sitasti. Ei ole mingit mõtet asju kergelt võtta. Kõlab nagu AA soovitus kõigepealt endale tunnistada, et sul on jama – aga see on ka väga hea soovitus. Eelda halvimat ja kõik sinu pettumused on meeldivad.
Muidugi on valus olla. Mida kõrgemalt, st rahakamalt kohalt alla sadasid, seda valusam. Aga siin sa nüüd oled, moll vastu betooni… aja ennast püsti ja vaata ringi: oh, kurat, siloauk (isiklikud mälestused).
II köide
Mingil päeval sel kohutaval perioodil, mida pühadeks nimetatakse – jõul, jõul, muidu pidu, aastavahetus, vaevused – nägi üks mees poes kauplemist. Isegi mitte poes, lausa kaubakuuris, kus sellist asja ei juhtu ega saa juhtuda. Kindlad hinnad kõik arvutis, mida sa kaupled? Väikestes putiikides ja putkades olla see võimalik ja aina enam, sest hakkab kohale jõudma – müüa on praegu mõistlik ja null on enam kui miinus.
Või võibolla ei saa seda kauplemiseks nimetadagi. Et siis topin minamees oma õllesid ja muud jama kotti ja minu järel hakkab üks mees kassapoisile rääkima, et, kuule, saaks nii, et ma osa asju maksan kaardiga, osa teise kaardiga ja kolmanda jupi sulas, ära kõike kokku löö. Nii ausameelne mees, et seletas ka lahti: mul on siin kaardil nii palju, seal nii palju, sulas nii palju, kokku tuleb summa ära, aga kui sa need ühte paned, olen ma piinlikus situatsioonis.
Kassapoiss ütles ladnalt, et saab küll ja lõigi asjad kolmeks Niiöelda isiksuse kolmestumine ilma igasuguse maagia või peene teaduseta.
Tühine ja natuke piinlik seik. Aga keegi ei hakanud naerma ega pillanud ilkuvaid märkusi, kuigi rahvast ja seega kuuljaid ümberringi küllaga. Polnud isegi pahurat huulekergitamist. Inimesed saavad aru.
Veel mõnda aega tagasi olnuks selline stseen üsna võimatu. Veel aastagi tagasi. Võibolla poolteist. Vähemalt mõeldamatu. Mitte et niimoodi ostu laiali jagada poleks saanud – ikka on laadungeid lahti löödud: õlu läheb sinu, juust sinu kraesse, sina võtad suitsud. Aga üksinda – väga julge inimene pidanuks olema.
Sest isegi kui keegi poleks kiljunud või pomisenud, ikka võinuks kõrvad hõõguma lüüa mõte, et keegi sinu taga sabas kasvõi mõtleb: issand jumal, mida sa tuled poodi, kui sul raha ei ole…
Oli ju juhtumi sisu, et inimene tunnistas – tal on raha ikka üsna otsas. Ning ei häbene seda enam. Miks peakski. Siin pole enam midagi häbeneda, sest rahvast, kel raha otsas, on juba päris palju ja tuleb päev päeva järel aina manu. Pole enam, et kui raha otsas, siis aitab kiire krediit, väikelaen või natuke telefoni näpitseda ja raha tuleb, ilma et mõeldaks, kuidas see tagasi makstud saab. Küll saab, sest kõik saab ju minna ainult paremaks. Kui teil on veel meeles, kuidas see kõik oli. Mailid pungusid pakkumistest, kõik oli paari kliki kaugusel, mõne minutiga kohal.
Nüüd pole pakkumisi kuskil, taotleda mõtet. Tuleb tunnistada, et nii on – raha ei jagu. Ja et kogu suur buumiaeg tegelesid paljud meist teesklemisega, et oleme rikkamad kui oleme. Olemata tegelikult üldse rikkad vaid kõigest “laenutingimustele vastavad”, nagu õelamad keeled öelnud. Mida nüüd helpida tuleb, neid rõõmuga võetud laene. Klapitada ja sobitada, et igapäevase eluga hakkama saada, häbenemata. Häbenemine ja teesklemine, et kõik on, nagu oli, võivad asja ainult hullemaks teha.
Nii et polnudki lihtsalt vähese rahaga mees, vaid suisa ajastu illustratsioon, võiks nentida. Nagu ka kassapoiss – polnud ju veel mõnda aega tagasi kassasistumine mehevääriline töö, vähemalt nooremprojektijuht pidi oldama. Nüüd ei imesta enam, et mõistlikumad poisid enam illusioonides ei ela. Mis ju tegelikult on kokku lootustandev – inimestel on mõistus säilinud.
Peaks olema ilmunud KesKus
Pealkirjaks saab “Abiks algajale luuserile”. Loodetavasti piisab seitsmest köitest, pluss lisaköide.
“Naised, miks te kõik nii mustad olete?” kiljus sünnipäevalaps.
Nagu see sünnipäevadel ikka juhtub, oli peakangelane üsna ruttu tähelepanuta jäänud, kõik mulisesid omavahel, viitsimata ta’st üleliia välja teha. Mis vahet seal on, mis põhjus, peaasi, et pidu saab pidada. Eriti majandusliku katku ajal.
“Mismoodi mustad?” küsis üks naine.
Sünnipäevalaps aga oli juba oma tähelepanu saanud ega hoolinud küsimusest.
Olid mustad küll. See tähendab, oleks kõik naised kõrvuti üles rivistanud, näinuks see välja nagu kari ronki. Lindudel on vist küll parv, mitte kari. Must. Mustad seelikud, pluusid, kleidid, kampsunid, topid (mitte et ma ausalt öeldes teaks, misasi on top, see vist tähendab määratlematut rõivaeset), sukad, saapad. Mõni muud värvi vidin vilkus kah, aga muidu must mis must.
Mitte et see neid kuidagi rikkunuks. Igavesti kaunis punt oli koos, rr, uih, vabandust, urisemine ei sobi mulle tegelikult üldse.
Nagu oleksid nad omavahel kokku leppinud. Vaevalt. Kes ei teaks halbu anekdootlikke lugusid sellest, kuidas samasuguse kleidi kandmise eest tapetakse. Miks mitte värvi pärast.
Midagi selles küsimuses oli, mis tundus olevat väärt äravarastamist ja isemõtlemist.
Must on ilus värv? Mulle meeldib. Kunagi väga ammu lasteaias hakkasime meestega arutama, et mis on kellegi lemmikvärv ja mind süüdistati, et minu lemmikvärv olla must. Mina muidugi hakkasin pea nutma ja kisasin, et mul on sama lemmikvärv, mis teised endal väitsid olevat. Punane, nimelt, kalli suure kodumaa lipu järgi – rääkige mulle veel sellest, et nõukaaegne propaganda täiesti mööda läks. Ei, sul on must, jäid teised viieaastased mehed endale kindlaks, alles sa küsisid joonistamistunni ajal kõik mustad pliiatsid endale.
Pagan, ma joonistasin ju vedurit! Õiget tsuhh-tsuhh auruvedurit, katsu seda ilma mustata joonistada. Kõik eelistused aga pidid lapsepõlvest pärit olema.
Nii et lihtsalt ilus värv. Küll juba naised teavad, mis mehepoja silmale ilus paistab.
Siis, nagu õpetavad igasugu stiili- ja moeteadused, muidugi asjaolu, et must pidi jätma saledama mulje. Ja valge jämedama. Ja püstitriibud saledama ja põikitriibud jämedama. Misasju ma küll loen, et sihukest teadvat arvan? Teadupärast on saledus see naisterahva paleus. Praegusel külmal ajal, mis isegi anoreksiku külmkapi kallale ajab, seega loogiline värvivalik. Saab süüa, aga paistab ikka sale välja. Väga praktiline.
Ja muidugi on must seksikas, ehkki see sõna mulle ei meeldi, aga vähemalt üldarusaadav, vist. Minna suvalisse pornogaleriisse interneeduses, no pea igal pildil viskab musta sisse, et vähe pole. Pitsina, sukkadena, äh, eks te tea isegi. Miks must on seksikas, ei mina tea, pole õrna aimu kah. Aga olla. Tegelikult võib sel olla väga veider seletus, aga… mõeh, võibolla kunagi sellest edaspidi.
Must annab kõigega kombineerida. On ju mingi kurikuulus väike must kleit – ma pole kindel, et oleksin sellist asja näinud, see on vist viisakamates seltskondades ja sündmustel esinev asi, kuhu mind sisse ei lasta, ammugi kutsuta. Aga võibolla olen näinud kah. Et üks ja sama asi paistab eri aksessuaaridega justnagu teine asi ja nii edasi.
Igatahes esineb seda värvi naiste küljes palju. Korra käis peast läbi mõte, et teeks sõbrannade-tuttavannade seas suisa tobeda usutluse: oleks sul ilma poodi minemata võimalik ennast nii rõivi panna, et absoluutselt kõik su seljas on musta värvi? Ei julgenud. Jubeda ninatoppimise moodi, kahe- või kolmemõtteline veel tundus ka. Argpüksi asi.
Seletada tahtnuks ikka. Pea kõigel peaks ju seletus olema. Et talvisel ajal paistab lume pealt hästi silma ja, kui tütarlaps kukub, siis on kerge teda üles leida…
Või siis see kõige lihtsam, et must on ju siin maal teadupärast leinavärv. Ja arvestades, kuivõrd palju on keskmise mehe eluiga siin maal lühem naiste keskmisest, siis – aegsasti musta oma riietusse varudes, musta värviga harjudes, valmistuvad naised juba varasest noorusest niikuinii saabuvaks lesepõlveks. Miks mitte?
Sünge lugu küll.
Peaks olema ilmunud ka Delfi Naistekas
Kõikse toredam, et turvad itsitasid, kui mina seletasin, et tuleb sihuke punase peaga minu nägu tibi, laske sisse, see on mu tütar. Aga laps viibis siis ära ja lubas edaspidi kultuuritegelastest hoiduda. Ega isa kah just plusspunkte saanud.
Riigikohus autasustab parimaid kaasuste lahendajaid neljapäeval, 21. jaanuaril. Kaasuskonkursile laekus 117 tööd, neist 12 venekeelset.
Aktusele on kutsutud järgmised õpilased: Janek Valdner Tartu Kommertsgümnaasiumist, Martti Rell Miina Härma Gümnaasiumist, Katarina Koroljova Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumist, Jevgenia Kisselenko Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumist, Andres Küüsmaa, Vinni-Pajusti Gümnaasiumist, Kelly Laane Saku Gümnaasiumist, Kristel Torop Fr. Tuglase nim Ahja Keskkoolist, Janne Susi Miina Härma Gümnaasiumist, Taavi Linnus Hugo Treffneri Gümnaasiumist, Anton East Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumist, Kati Pino Tallinna Reaalkoolist, Eva-Lota Volmer Miina Härma Gümnaasiumist ja Keijo Räihä Tartu Karlova Gümnaasiumist.
Istun mina eile tasakesi, kedagi ei tülita.
Äkki käib ilge parts. Möh? Lähemal uurimisel osutub, et kraanikaussi likku pandud klaaskauss – ma olin hommikul selles pannkoogitainast teinud – on pirapinna pilbasteks. No nii pilbasteks, et killud kah veel edasi murduvad, kui kokku korjama lähed.
Juhtub, eks?
Aga minus ärkas vandenõuteoreetik. Raadio ju mängis. Kuku. Välismääraja. Kus kallis kursaõde Kadri pajatas vajadusest rohkem poisse Afgaani saata või mida muud ta seal ikka rääkida võis.
Kuna Kadri ruulitav kaitseuuringute keskus on ilmne USA quango, mõtlesin mina kohe, et äkitsi katsetasid amerid eetri kaudu mingit audiorelva, mis klaasi suudab lõhkuda. Helilained ju purustavad asju. Katse õnnestus, mul kauss katki. Hea, et prillid terveks jäid.
Ümbermõõdujälgimine on ka jama, 117cm. Söö veel tortillasid… Mida nüüd jälgima hakata?
Kaalujälgimine on keeruline ja masendav, no kesse viitsib miinus 200g üle rõõmustada. Pealegi kunagi paastu aegu kõikusin päevas 4-5 kilo ülesalla, enam ei taibanud, mis toimub. Nii et proovin mõõdulindiga kõige jämedamast kohast.
Tänane seis 116cm.
Lugupeetud R. Ranne on oma põhjapanevas artiklis tabavalt nentinud, et jõulud on ühed kammitsetud pühad, mida keegi tegelikult pidada ei oskagi. Mis kuuluvad minevikku. Tee, mis tahad. Mitte et neid enam pidama ei peaks, aga seda tunnet, seda õiget tunnet, mis jõulud tooma peaks, on väga raske saavutada.
Eriti kui kogemust üldse ei ole. Nii rebitakse endast välja hardust, aga tuleb hoopis igavus ja mõte, et saaks nad juba üle magatud. Ei oska, ei oska. Olla või teha. Ime siis, et kui saabub aasta lõpp, lastakse kergendusega niimoodi lennata, et aasta esimesel päeval kukutakse kassi liivakasti. Vähemalt pidu pidada me oskame ja aastavahetus on pidu.
Kuidas kellelegi. Kuidas kellegi lapsepõline kogemus on, tundub.
Mitme mu sõbra kodus peeti jõule ka kaugel ajal. Peamiselt tähendas see, et kuusk smugeldati sisse juba jõuludeks ja sellest ei olnud vaja liigselt rääkida, mine tea, kes kuuleb ja kellele räägib. Meie kodus jõule ei peetud. Võibolla kalendrinihke pärast – juuliuse kalendris, mille järgi õigeusklikud siis pühasid arvasid, on jõulud alles 6. jaanuaril. See oli küll ja on siiani, et enne seda päeva iialgi kuuske välja ei visatud. Kui liiga pudisema ei hakanud, hoiti ka vana uue aasta ehk siis 13. jaanuarini.
Nii ei ärata jõulud muid tundeid kui ilmselt paljudes: eks ta üheks kommertsiks ole väändunud jne. Tavaline ironiseerimine, mis kordub igal aastal ja mille eest saadav honorar kulutatakse jõulukinkidele.
Ja, kuna hardust pole mõtet otsidagi, siis pole ennast kunagi vaevanud ka. Kui paljud ja paljud käivad enne jõule ringi halli ja mureliku näoga ning ahastavad ette pika igava lauataguse, hullemal juhul “Püha öö” laulmise üle, siis ise… noh, las läheb, nagu läheb. Üks sõber nimetab jõulude aegu enda pool peetavat pidu jõuluvarjendiks. Kuhu võivad põgeneda kõik sõbrad, kellel jõulude ees hirm. Ja põgenevadki ning pidu läheb käima. Täiesti tavaline pidu, ainukese erisusega, et suupiste on tavapärasest kordi rikkalikum ja väga üheülbaline. Verivorst ja hapukapsas, teadagi. Isegi inimesed, kes muidu peaaegu ei söö, vitsutavad hoolega rasvast, see ka veel.
Kas peaks häbenema? Milleks? See on samamoodi üks viis jõulud üle elada. Suhteliselt lõbus ka veel. Võib õelalt mõelda kõigile, kes larbivad seapeki kõrvale morssi ja kuulavad sada korda kuuldud heietusi laua teisest otsast, üks pilk kellal: oleks juba sobilik ära koju minna…
See vaev vist aastavahetusel hoogsalt maha pestaksegi. Need, kes jõulu aegu nutused, on siis särasilmsed, teotahtelised, ülimalt organiseerimisvõimelised. Noh, kus me selle aastavahetuse litaka maha paneme? Rakette võtame? Palju võtame? Milliseid? Kuhu läheme? Kes teab, kust jooki hulgihinnaga saab?
Selle õhina peale tuleb endal veel kord meelde kauge aeg. Ma olin kolmandas klassis teisel veerandil sarlakites. Kadestamisväärne haigus tollal igale koolilapsele – pool klassi käis mind vaatamas, et kah saaks. Sest sarlakitega võis-pidi siis 16 (kuusteist) päeva koolist puududa. Raske oli ainult esimene päev haige olla, aga see olla nii ränk olnud, pea 40 kraadi palavikku, üleüldine pilditus, et midagi ei mäleta. Järgmised kaks nädalat lust ja lillepidu, lesi, loe raamatuid ja köhi kõigest jõust klassivendade peale, kes head kraami endalegi nõutama tulnud.
Olgu märgitud – neil kellelgi ei vedanud.
Ja tegelikult ei puutu sarlakid peaaegu asjasse. Niipalju, et kooli läksin enamvähem ainult tunnistust saama. Hommikusel ajal. Muidu oli õhtune vahetus. Oli pime, hanged, punakas tänavavalgus, ilm nagu postkaart. Tunde polnudki, klassijuhataja ei vaevanud ka ennast meile sõnade ja soovide pealelugemisega, eks ta tahtis ka koju minna, veerand tundi me vist koolimaja sisemuses olime ja tagasi. Natuke oli libe ilm ka, vähemalt Paju ja Uue tänava nurgal pumbakaevu juures. Vist olid ka tähed taevas… aga võibolla on see hiljem juurdemõeldud mälestus.
Väga hea oli olla. Ja imelik ka. Ma mõtlesin: näe, see olen nüüd mina, kes läheb vahepeal libisedes ja sobivatel kohtadel liugu lastes kodu poole, viisi täis tunnistus kaasas. Küll ema rõõmustab jälle. Ja varsti, juba ülehomme, toob näärivana kuuse alla kingitusi. Ma tahtsin vist mingit autot… või olid tinasõdurid, mida ma tahtsin, N. aegne mänguasjavalik oli üsna militaarse kallakuga. Kingitus ei tundunudki nii tähtis, tähtis oli võidumehe tunne, 16 päeva olin saanud legaalselt koolist ära olla, ees veel kaks nädalat, kui ei pidanud lõuna aegu kooli minema. Ehk näidatakse mingeid lahedaid multikaid ka veel, talvevaheajal ikka tuldi välja seriaalidega.
Tulin koju, kuuseküünlad põlesid natuke vilkudes. Need on praegugi alles, 1970. aastal ostetud minu esimesed kuuseküünlad üldse. Oranžide tuledega, põhimõtteliselt üsna koledad juhtmejupid ehk, kui erapooletult vaadata. Sellise asjaga on raske olla erapooletu. Tuba lõhnas piparkookide, kuuse ja mandariinide järgi.
Ma panin teleka mängima ja vaatasin multikat “Peruu indiaanlaste legendid”. See on üsna hirmus multikas lapsele ja ega ma kohe julgenud vaadata. Kunagi kinos nähes tekitas see kabuhirmu, multikas, kus kurjad on koledad, aga head on veelgi koledamad.
Siis aga jagasin ma ära, et õieti on see väga ilus ja hea multikas. See olin mina, kes seal istus ja enam ei kartnud.
Edasi… mis seal ikka võis olla. Eks ma piparkooke ja mandariine sõin, mandariine müüdi aastavahetuse ümber igal pool, isegi taarapunktides, ootasin ema. Ilus oli.
Katsu sa sellise mälestuse pealt kaasa minna mõtetega aastavahetuseks kuskile tõmmata ja tõmmata. Vale tundub. On proovitud küll, aga ei tule välja. Istud ja lürbid, sees kripeldab, et tegelikult peaks kodus olema ja hea olema. Lürbidki liiga kiiresti ja üldse pole tore. Kuigi kõik on olemas – ilus koht, tore jõuk, palju head ja paremat. Peaks kodus olema ja mõtlema: see olen nüüd mina siin sel aastal… Tegema midagi head ja aeglast süüa, parti omas rasvas, sibula-kartulisuppi, mingeid salateid. Võibolla tirtsu veini jooma ja keskööl šampanjat, aga mitte rohkem. Ei taha nagu. Tõesti ei taha. Ei sobi.
Toda 9aastase heatunnet niikuinii tagasi ei saa, proovida ometi tahaks. Muud on veel vähem töötanud. Aastavahetus toredas võsas (lahe, aga koju tahtnuks)… aastavahetus Anne kanali jääl Tartus (ma olin 18, armunud ja õnnetu)… Toompea vaateplatvormil (palju erakordselt purjus inimesi)… sõprade man (ma olin omadega hullult puntras ja natuke meelest ära)… Hommikul on teadagi mis ja hull roidumus peal, mis kuidagi ära ei taha minna. Tühjavõitu tunne ka. Kuhu jäi see väike mina, kes sarlakite ja vaheaja üle nii rõõmustada oskas?
Kodus on alati parem olnud. Alati on parem olnud omaette mõtiskleda, aastat vaevusteta alustada. Räägivad ju, et nii, nagu aastat alustad, nii selle ka veedad.
Mõmm.
Peaks olema ilmunud ka Eesti Ekspress Onlines
Üks mees oli hiljuti õhtuses petlikult sõbralikus õhkkonnas visanud laua kohale rippuma küsimuse: aga kas pole eesti keel mitte liiga keeruline keel?
Vale ja ettevaatamatu otsus, kui ollakse välismaalane. Olgugi lääneeurooplane. Kuigi sallivus on siin maal ammu juba omaette elukutse ja suurepärane teenimisvahend, on asjad tegelikult ikkagi nii nagu on. Vähe sellest, et nad tulevad meie õue peale meie tüdrukuid näppima, neil on midagi ka veel meie keele kohta öelda!
Või kas nüüd just sellepärast, aga leili mindi. Igaühes ärkas suur filoloog ja sõnaraamatute tundja. Paistab, et ega muul juhul eestlane oma keelest nii väga mõelda viitsigi, kui keegi võõras väidab, et hirmus raske keel olla.
Ja kinnitab siis enamasti kohe, et on ikka raske küll. 14 käänet (hirmutamiseks võib lisada, et on veel kolm kadunut, kuid mõnede sõnade puhul veel täiesti käibivat), käänd- ja pöördkonnad… ära sa üldse mõtlegi. Ära sa isegi proovigi, me hakkame niikuinii hirnuma. Nii aktsendi kui vigade üle. Meie, eesti keele oskajad, oleme klubi, nagu targemad mehed sõnastanud, kuhu me uusi liikmeid võtta ei taha.
Võiks aga meelde tuletada, et vene keelt peetakse kah keeruliseks keeleks. Juba tähed on neil täiesti teised, mis kohe eemale peaks peletama. Ometi oskavad paljud seda keelt. Kes mõnuga, kes häbiga. Ja venelased teadupärast suhtuvad täiesti ükskõikselt, kuidas nende keelt väänatakse. Mistõttu ehk ongi nii, nagu on. Aga värk polnud ju selles, mistõttu mõni keel levinud on, teine mitte, vaid välismaalase väites, et meie keel on hirmus keeruline osata.
Uus olnudki, et välismaalasele kõik kohe vastu ei vaielnud. Lausa nõusse kippusid jääma – tavapärase jutuga, et keel areneb, muutub, elab ja hingab ning ei tohi mitte teda rämeda reeglistikuga ära tappa. Et ainult surnud keelt on võimalik täiesti õigesti rääkida-kirjutada. Et meie püha internet loob niikuinii uue keele – hieroglüüfid on emotikonidena tagasi, tõepoolest – ja twitter niikuinii tuleb ja tapab, nimeta teda säutseriks või mitte. Ja meenutage, kuidas SMSi sisse toksides valitakse alateadlikult sõnu, mille kokkusaamiseks peaks võimalikult vähe kordi vajutama. Kindlasti on midagi veel. Ja, tõepoolest, juhtub näpukaid ning juhtub, et need on isegi naljakad. Kas ei kõlaks näiteks kauni tootenimena “Siutsuvorst”, mingi kanalihasuitsukas, näiteks?
Nii et miks mitte lubada kirjutada nii ministeerium kui ministeerjum… Mis sest siis nii oleks? Või miks mitte lahendada suurim eesti õigekirja probleem ja lubada müia kui süia – hääldame ju niikuinii nõnda. Ja miks mitte lubada suurtähed pikalt saata, komad samasse, kui netis paljud nendega jamada ei viitsi. Ja üldse.
Tõepoolest, miks mitte. Vastu tulles aja nõudmistele.
Mis aga pahatahtlikult mõeldes viib küsimuseni – kas poleks see vastutulek saamatusele? Ma ei saa hakkama – järelikult on reeglid valed? Tore, mulle meeldib teada saada, et mitte mina polnud kooliajal vilets sportlane, vaid nõudmised olid valed ega tahtnud ajaga kaasas käia! Pange mind nüüd kõigile aladele järgmisteks olümpiamängudeks kirja. Treenerit pole vaja, andke rohkesti õiguslasi kaasa…
See oli mõistagi kirglik filoloog, kes niimoodi aja vaimule vastu vaidles. Tüütu. Kuid ilmutuslik. Äkki vaadati välismaalasele otsa: sa, nahk, oled laisk ega viitsi lihtsalt õppida selle maa keerulist keelt, kus sa juba aastaid naisi näpid! Ja nüüd otsid õigustusi!
Tõe vastu ei saa miski.
Peaks olema ilmunud Eesti Ekspress Onlines
Võibolla oleks kasulik, kui me sagedamini esitaksime igasugu sündmuste manu küsimuse: kellele on see kasulik? Cui bono, kui peen olla tahta. Või siis täpsemalt, kellele on miski kõige kasulikum?
Ehkki kärakateema kipub natuke juba üle võlli teemaks olema, võiks ka siin selle küsimuse esitada. Umbes täpselt: kes teenib kõige rohkem selle pealt, et armas Eestimaa rahvas, eestlased ja teised, usinalt tina paneb?
Vastus on imelik. Enam kui.
See on meie enda riik. Kes samal ajal kuulutab sõda alkoholile ja muretseb kõigi meie maksade pärast.
Eelmisel aastal võttis riik eelarvesse 2,4 miljardit krooni alkoholiaktsiisidena.
Tükk raha.
Tubakaaktsiisina võttis riik eelmisel aastal 1,5 miljardit, olgu vahele torgatud.
Ka tükk raha. Ja ka suitsetamine on ju tervise vaenlane number üks? kaks? Kumb neist, alkohol või tubakas, parajasti hullemaks on kuulutatud? Kuidas kunagi.
Igal juhul teenib riik selle pealt vägagi korralikult. Kui juba igasugu keskmiste arvutamine moeks on, siis järelikult 1789 krooni iga siinse elaniku pealt, sülelapsed ja karsklased sisse arvutatud. Milline arv tegelikult ei illustreeri suurt midagi. Arv nagu arv.
Kuid võib otsida teisi arve. Rahandusministeeriumi lehekülg annab lahkesti kätte alkoholiaktsiisi määrad siin maal. Mis kange käraka puhul on 20200 krooni 100 liitri absoluutse 100% alkoholi pealt. Taandades – 202 krooni liitri pealt. Millest edasi arvutades tuleb nii, et keskmise 0,5l kärakapudeli pealt saab riik iga alkoholiprotsendi kohta ühe krooni maksudeks. Võtad ühe poolese viina ja oledki 40 krooni riigile andnud… Pluss käibemaks ja muud maksud…
Odavama viina puhul – need 60-70 keerus rahva-, talu- ja koduviinad – tähendab see, et riik peaks saama müügist rohkem kui tootjad-müüjad. Ja ilmselt just odav viin seostub käraka liigpruukimisega. Nott päevas, nagu on kuulda olnud mõnda meest ütlemas… juuksed tõusevad püsti. Milline hea kodanik, mõistagi, kes seeläbi 14600 krooni ainult aktsiisina kõikuvasse riigieelarvesse lisab. Pluss muud maksud, mõistagi.
Kas nüüd tahaks näha siin pisikest vastuolu, aga see paistab silma. Ühelt poolt suur muretsemine – inimesed joovad kohutavalt palju, see on väga kallis, aktsiis ei kata alkoholist põhjustatud hädade kinnilappimist, rohkem alkovastast propagandat, rohkem piiranguid. Rohkem raha alkovastaseks võitluseks.
Teiselt poolt raha muudkui tuleb ja tuleb. Ja, nagu helgemad pead Toompeal arvestavad, aktsiisi tõstmisega tuleb veel rohkem. Augud eelarves saavad väiksemaks.
Püüdes seda mõtteviisi lihtsamalt ümber öelda: joodik on paha, aga joodiku raha on väga hea!
Natuke silmakirjalik tundub. Jood, värdjas, kus raha on, värdjas?
Eriti kui meenutada neid mahedaid jutte, kuidas meil ikka pole õiget alkoholikultuuri, kohe kanget ja seaks. Eeskujuks veinitarvitajad maad, kus võetaks toidu juurde klaasike või paar ja purjusolekut piinlikuks peetakse. Purjusolek muidugi ongi piinlik. Või on toodud siis joojate esinumbrit Tšehhit näiteks, et saab küll võtta omad kannud ja sirge jalaga koju minna.
Seesama rahandusministeerium annab aga aktsiiside osas sellist huvitavat teadet, et Euroopa Liit, kelle kaela saab muidu kõik ajada, näiteks veini pealt üldse aktsiisi nõudma ei kohusta. Vabariik võtab 10.40 krooni liitri pealt. Õlleaktsiis on siin umbes 2,5 korda kõrgem kui EL nõuab. Kange kraami miinimumnõuet pole ära toodud.
Veel kord, võiks seda nimetada silmakirjalikkuseks? Ahnuseks? Ons mõtet, ons üldse sobilik, hurjutada kärakatootjaid ja kärakapoodnikke enamvähem mürgitajateks, kui ise teenitakse sama äri pealt samamoodi hästi või pareminigi?
Ju kehtib vana ütlus: käige minu sõnade…
Omaette huvitav oleks muidugi, kui mingi kampaania või piirang tõesti nii mõjuks, et inimesed joomise kokku tõmbaksid või päris järgi jätaksid, vastavalt siis ka aktsiis nirumalt või üldse mitte laekuks. Tõeline plinder, millest riik senise käitumise järgi otsustades ilmselt millegi muu maksustamisega üle saada üritaks. Või tunnistataks värsked karsklased ebapatriootlikeks tegelasteks?
Nii on juba lõbus mõelda.
Peaks olema ilmunud ka Delfis
Minuvanustel on ikka näärid.
Päris õrnas eas, kui ma olin väga tark ja õppisin maailma tundma, olin mõnda aega veendunud, et jõulud on lihtsalt nääride vanem nimetus. Vanatädide sõna. Kes soovib, võib otsida põhjust asjaolus, et minu tegemise ajal olid mõlemad vanemad NLKP liikmed, isa üsna värskelt, ei aastatki veel, ema aga juba 8 aastat. Mis sa sellisest punasest verest ootad.
Nii on, et siiamaani peab endale meelde tuletama – on jõuluvana, jõulukuusk, jõulukingid, jõuluvaheaeg (ehkki praegugi liikus parema käe väike sõrm ikka n-tähega sõna alustama), mitte nääri-. Mingi aeg ja mingid inimesed sellist ülestunnistust lausa põlastasid. Kuradi punane… Neil ikka toodi kuusk aluspükstesse pakituna enne jõule majja, aknad varjati läbipaistmatute kardinatega ja lauldi tummade keeles “Püha ööd!”. Kõigil jalas sinimustvalged alukad. Kempsupaberile Ameerika onu saadetud vildikatega sirp ja vasar joonistatud.
Tegelikult muidugi, mis seal vahet. Jõulude taastulek annab võimaluse kaks korda pidu pidada. Kaks korda kingitusi saada ja teha. Kui veel võtta abiks religioon, arvestades, et jõulud on usupüha, siis on õigeusklikel võimalus veel pidada juuliuse kalendri jõule ning uusaastat. Neli pidu kokku… päris väsitav. Samas… põhjust rõõmustada ja pidutseda ju on, mitte niipalju pühade pärast, olgu nende nimi, kuis tahes, vaid selle pärast, et on pööripäev ja pimedus hakkab igapäev mõne minuti kaupa taganema.
Ikkagi, kingituse d. Mida peab levinud arvamuse järgi kätte toimetama jõuluvana. Küsima salmi ja puha. Etendus missugune. Ega siis ise… ikka laste pärast. Kuigi vahel tundub, et lastel on sellest sügavalt savi, peaasi on kink saada. Niikuinii on nad tänapäeval nii targad, et eriti ei usu. Pilgutavad omavahel silma: me teame küll, et jõuluvana on tegelikult onu Stepan, aga laseme neil suurtel uskuda, et meie usume…
Suured usuvad. Sestap jõuab kord kätte aeg, kui läheb loosimiseks: kes see aasta jõuluvana tegema hakkab. Kunagi, kui see omas kodus teemaks tõusis, arvasime nii ema kui mina, et ons mõtet? Aga proovida ju võis, kuna naine kinnitas, et on küll, et tema kodus on alati jõuluvana olnud ja, ehkki varakult teada, et tegelikult on see isa, ikkagi, peab olema.
Mõeldud, tehtud. Mina keeldusin jõuluvana tegemast. Ema oli nõus. Siis võttis aasta ja 9 kuud vana tütar uksest sisselastud jõuluvanal käest kinni ja teatas: “Mammu! Tule tuppa!” Räägi veel sellisele moonutatud häälega: “Teere… Miina oolen jõõuluvaana.” Päh.
Ent kus sa pääsed. Sõber räägib sulle millalgi, et, ole hea mees, tule jõuluvanaks. Sama jutt, et alati on olnud. Lähedki. Hirmus himu on naerma hakata, sest lapsed ju tuttavad ja vaatavad otsa tähendusrikka ning puuriva näoga. Vist läheb siiski õnneks, ehkki hiljem tulnud kommentaar: tundus, et jõuluvana on onu Jüri, aga samas ma kaalusin seda asja, kust onu Jüri kõik selle raha võtab, et kõigile lastele kinke osta.
Ütle, et nad ei mõtle.
Isegi elukutseliselt on korra jõuluvana tehtud. Raha eest, tähendab, sõbra naise töökoha jõulupeol. Sealt see tunne, et lapsed tegelikult ei usu. Hirm oli, et äkki lapsed hakkavad kartma. Ei hakanud. Aga varateismelistel neidudel, keda vanemad utsitasid salmi lugema, tundus olevat piinlik. Just see nägu, et, issand, maivõi, miks te peate mind veel väikeseks, ah, ma teen siis ära, et te, lubjad, rahul oleksite, kingisaamiseks võin ma ka tola teha.
Hullem veel tuleb. Kord nõutakse lasteaiast, et tuldagu nüüd. Miks mitte, tehtud ju on, mis ta siis enam saab olla.
Saab ikka küll. Jalga tuli toppida vildid, mis jäigad kui kips ja nii kõrged, et jalast sai kange pulk. Võibolla päris jõuluvanad kõnnivadki niisuguses stiilis. Muu veel, nagu on, kuni asi jõudis habemeni. Lambanahk kummiga, suuauk sisse lõigatud. Mjah. See suuaugu ümbrus seestpoolt… mjah. Meestepuuduse illustratsioon. Poleks arvanudki, et maailmas on niivõrd palju erinevaid huulepulki. Kõik ammu ja ammu kuivanud, luitunud, võibolla juba hallitamas. Õõk.
Pakkusin tookord, et äkki aitab omast habemest – oli täiesti olemas. Aga oma tütar… see ju varmas illusiooni rikkuma. Niigi talle sõnad peale loetud, et, Ode, ära sa naerma hakka ega issi hõika, sina tead, aga võibolla teised ei tea, et…
Siis hakkasid umbes pooled lapsed kartma ja nutma. No tere, jõul, tere, talv. Nii et ma tõmbasin selle huulepulgase – huulepulgad jätavad veel lõhnapilve kah, kujutlege neid lambalõhnaga segunemas – korraks eest ja pilgutasin lastele silma. Aru said ja jätsid nutmise järele. Tegime koos tola ära. Et suured usuksid, et lapsed usuvad.
Süüdistatagu mind pealegi ilusa lapsepõlve illusiooni purustamises. Kui ise pole kunagi uskunud, mis teha. Mitte et üldse uskunud poleks. Oli minu lapsepõlves luuletuste raamat “Nääripuu metsas”. Ma ei mäleta autorit, ma ei mäleta kunstnikku. Head pildid olid. Kas näärivana pilt oli, ei mäleta, aga olid pildid leevikestest, kes lendasid näärivana juurde, laste kirjad nokas. Ja siis näärivana luges, mida lapsed tahavad ja tõi näärideks kuuse alla kingitused. Mõnikord tõi teisi asju kah, kui küsitud, sest polnud saada, siis pani pakki vabandava kirja. Heh, nõukaajal teadis isegi näärivana, et kõiki asju ei ole parajasti saada.
Sama jama ajasin ka oma lastele. Päkapikud kah mängus, et päkad vaatavad ja siis räägivad jõuluvanale – pagana piilujad ja nuhid – aga leevikesed viivad kirju ja siis vana, muidugi jõuluvana, toob. “Ta on juba käinud,” sosises vanem tütar väiksematele üks hommik. “Leevikesed on meie kirjad kätte viinud.”
Ja miks mitte. Pole võimatu, et tegelikult, irvita palju tahes, usun ma leevikestesse siiamaani. Oma viga, et pole aastaid viitsinud kirja akna taha panna.
Peaks olema ilmunud Delfi Naistekas
Öelge või mõelge: okastraat.
Koonduslaager. Muidu türm. Ajalooliselt haritumatele mudased kaevikud Flandrias. Arvatavasti on need esimesed pildid, mille sõna okastraat pähe toob.
Ometi polnud see üldse niimoodi mõeldud. Selliseks kasutamiseks. Nutikad ameeriklased leiutasid okastraadi 1870. aastatel, et oma hiiglaslikuks kasvanud loomakarju kuidagi koos karjamaal hoida. Säästlik uuendus – kui kalliks ja vaevarohkeks oleks läinud vanamoelise tara ehitamine Ameerika mastaapides väikesegi valduse ümber. Aga nüüd, paned mõned postid, tõmbad traadid vahele, värsid on paigas. Pidavat küll nahka rikkuma. Kuid leiutisel polnud mingit pistmist ega mõtet taga inimeste vastu pruukimseks. Tara on ju teadupärast loomale.
Tegu oli ilmselge innovatsiooni, selle meieaegse lemmiksõnaga, mis päästab päeva ja tõmbab majanduskriisist välja.
Ühel kaunil hommikul pajatas raadio, et targad eestlased on hakkama saanud järjekordse innovatsiooniga. Nimelt leiutanud vidina, mis annab teada, kui auto ületab ettenähtud kiirust, teatab sellest kohe politseile, kes siis kohe võib väljastada trahvi. Või tööandjale, kui juhtub ametiauto olema, ka. Juba otsitakse kontakte siseministeeriumiga, nagu uudised, milles esineb innovatsioon-sõna, kantud paanilisest optimismist.
Mõnda aega varem leidsin mina ühest tehnoloogiablogist teate, et targad eestlased mõtlesid lausa Silicon Valleys välja suure innovatsiooni. Maailmakuulsus ja suurepärane maine maarjamaisele insenerimõttele, eks? Lähed lähemalt vaatama – innovatsioon seisneb arvutiprogrammis, mis, kui arvutit pole klikatud või klahvi vajutatud või on vale netikülg lahti, informeerib sellest kõrgemalseisvat arvutit ehk läheb ülemusele kituma. Soovi korral saadab signaali ka SMSina, oli vist. Ja ka selles uudises oli paanilist optimismi: näe, kui kõvad me oleme. Innovaatilised.
On veel toredaid edulugusid ettevõtetest, kes pakuvad jälgimissüsteeme, internetikasutuse monitoorimist, kiibistamist, positsioneerimist. Kõik see on nii suurepärane, see kõik on nii armas, see kõik vajab jätkuvad arendamist, toetamist, edendamist, promomist, et lausa nutt tuleb peale, kui tore see infoühiskond ikka on ja milliseid võimalusi pakub. Ilmast ilma üks silm on peal…
Andke nüüd kõik infotöötajad ja arendajad andeks, aga tegu on või võib seda nii tõlgendada, puhtakujulise kitumise ja nuhkimise tehnoloogiate arendamisega. Kui seda vastavalt kasutada tahetakse. Täpselt sama lugu nagu alguses mainitud okastraadiga – piisavalt haige mõttelaadiga isikud leidsid, et kõlbab ka inimeste taras hoidmiseks. Need olnud, muuseas, kultuursed inglased Buuri sõdades.
Ons okastraat süüdi? Või selle leiutaja? Või siis arvukad infovidinate leiutajad? Kindlasti mitte. Teise primitiivse riistaga võrreldes – kirvega raiub osav mees tare üles, kehvem lõhub puid, aga haige vaim lööb naabrile pähe… Igaüks võib selliseid näiteid kuhjaga välja mõelda. Näiteks, et pesapall on ju ka tore mäng, aga… Vaja on vaid haiget vaimu.
Ei mäleta justnagu, et infoühiskond, mille tulekut ikkagi suure vaimustusega tervitati, isegi kui päriselt aru ei saanud, olnuks kujutletud võimalusena inimeste järgi võimalikult põhjalikult nuhkida. Kus nad käivad, mida ostavad, kui kiiresti sõidavad, kellega läbi käivad. Polnud ju nii. Mõte oli – vist – ikka selles, et kiiresti, odavalt, igalt poolt oleks võimalik suhelda, teada saada, teada anda, teha mingeid asju ilma, et peaks kohale sõitma. Et kõik oleks ainulaadselt ja võluvalt lihtne. Parem, avatum maailm.
Aga näib, et kogu selle infomaailma võlusid võib kasutada ja tahetakse kasutada hoopis teisel eesmärgil. Just nimelt nuhkimiseks, kontrollimiseks, nina vahele toppimiseks. Sest see on võimalik, tarvis on ainult vastavat mõttelaadi. Umbusklikku, klatšihimulist, haiglaselt uudishimulikku, veendunut, et inimese sõna ei maksa midagi, kõike tuleb tõestada, kõiki tuleb kahtlustada ning igaühe kohta tuleb koguda mahukas toimik, millega talle õigel ajal saab vastu pead anda. Olgu virtuaalselt või reaalselt. Veendumust, et niikuinii on kõik pätid ja teevad kõik valesti, kui silma peal pole.
Jajah, see oli nüüd natuke liiga emotsionaalne, vabandust. Siiski – räägitagu palju tahes, et kõik see jälgimine aitab paremini asju organiseerida, aega planeerida… ikkagi on nuhkimise maik küljes. Nuhiamet vist kellegi lapsepõlveunistustesse ei kuulu? Tehnoloogia võimaldab selle ebameeldivuse tuima masinavärgi kaela lükata, kuid – kas see, kes käsib nuhkida, olgu inimesel või masinal, on ise vähem nuhk?
On ringvel lugusid, kuidas kodanikke, kes piisavalt lollid, et kasutada tööotsimisel oma töömaili, on välja kutsutud ja süüdistatud ebalojaalsuses ning, kuna loll ka oma õhtute kokkuleppimiseks sama maili kasutanud, amoraalsetes eluviisides koos alkoholismiga. Et… kirjavahetuse saladus on rahvusvaheliselt kokku lepitud… ja üldse, nii pole aus.
Ent nii saab ja tehakse.
Või lustakam lugu sellest, kuidas teine rumal jätnud abikaasale võimaluse määrata oma auto asukohta ja tõmmanud hullama. Koju jõudes väitnud, et raske tööreis, palju sõitmist, abikaasa aga olnud vaadanud, et auto seisis kaks päeva kuskil kuurordis täiesti paigal. Mis edasi sai, kas perekond püsis, pole teada.
Need on suhteliselt väikesed lood. Kujutletagu aga, milliseid võimalusi võib arenev nuhkimistehnoloogia pakkuda pareminiteadjatele. Teate küll, neile arvututule, kes leiavad, et enamik inimesi elab täiesti ja ebatervislikult. Selleks pole isegi inimesi kiibistada vaja. Kunagi, kui tohutu innovatsioonina käidi välja, et et alkoholipudeli asetamisel kassalindile peaks kassiirile ilmuma tulikiri: küsi dokumenti, mõtlesin mina natuke edasi. Ma olen paks. Seda peetakse kah paheks. Kujutlesin siis, kuidas poekassasse seatakse kunde jalge alla kaal, mingite kiirtega määratakse kunde pikkus, arvutatakse massiindeks ja, kui on üle selle, mida pareminiteadjad õigeks peavad, siis ei lubata kassal läbi lüüa kalorirohket kraami. Söö juurikaid, tüse! Sinu enda huvides! Või siis normeeritakse miski ülepea ära – olgu jahu või jook. Ning seda nimetatakse rõõmsalt uueks tehnoloogiliseks läbimurdeks, innovatsiooniks, ehkki tuletab meelde lugusid kaardisüsteemidest ja endagi kogetud talongiaegu.
Ometi oli ju kõik kunagi hästi mõeldud.
Ja kas pole irooniline sellist tehnoloogiavaenulikku juttu onlines ajada?
Peaks olema ilmunud Eesti Ekspress Onlines
Mingi bilansi tegema või kuidas raamatupidurid ütlevadki. Et mis läks hästi, mis läks halvasti. Aga ei julge – järsku juhtub nii, et aasta on igas mõttes punases ning ainuke lahendus on kuskilt kõrgelt geronimo! karjuda.
Ilma langevarjuta, mõistagi.
Loll jutt.
On olemas mingi eukalüptilõhnaline vannisool. Hästi mõnus asi. Ja nii vägev on, et pole vaja vette pildudagi, aitab, kui purgist nuusutad, et umbes nina lahti läheks. Mõtlesin, et topiks mingisse pisikesse purki ja nuusutaks tatisemal hetkel tähtsa näoga. Tea, kui kaua läheks, kui narkomaani pähe ära viidaks…
Mina ei kuulnud, mulle räägiti. Kuidas muidu toredas hommikuraadios tüsedusele kalduvad keskealised mehed hakanud arutama, kust turult saab kõige paremat liha. Mille peale muidu tore naissaatejuht pistnud kiljuma: võeh, te ostate turult, kas te mürgitust ei karda, minge, peske seebiga suud ära!
Võibolla see oli naljana mõeldud. Mehed olla pooleks minutiks lihtsalt vait jäänud, võib kujutleda, kuidas nad silmi pungitasid.
Oleks ise – samamoodi ülekaaluline ja keskealine – kuulnud, pungitanuks ka. Mis ses turul käimises siis nii halba ja põlastusväärset peaks olema… Võib muidugi olla, et kui sa võtad turul käia, siis paigutad ennast vähekindlustatute sekka, võibolla ka vähemuste sekka, võibolla väheharitute või mida tahes võivad üldlevinud ettekujutused turulkäijatele omistada. Ja kus selle häbi ots. Muidugi võtab põlastama: vaene oled või…
Vaene, vaene. See ei ole vist praegu eriti enam häbiasi, kui sa püüad kuidagi odavamalt läbi saada. Tulevikud on kõik ainult tumedad ja üleskutsed päästa majandus rohkem tarbides ei kõla kohe üldse veenvalt. Nii pole raske olematu edevus alla kugistada. No mõelge ise, poes maksab mingi hakkliha, see kõige primim ja odavam kraam kaks korda rohkem kui turul. Või kolm. Muust, peenemast lihakraamist rääkimata. Vahe ei tarvitse alati lausa kordades olla, aga igal juhul saad sa kõva säästu.
Rääkimata sellest, et turg pakub asju, mida poes lihtviisiliselt ei ole. Või käin mina valedes poodides, et pole suutnud leida näiteks sellist asja nagu hea kasukamaitsega lambahakkliha või muidu lammas. Lammast on poodides, aga sel pole toda õiget lambamaitset. Ega lõhna. Õige lammas peab oma spetsiifilise lõhnaga nõrgemad organismid ikka köögist välja lööma, kui pannile särrama läheb. Maitse asi, muidugi.
Üks kaunis asi turul on tore ja täpne sildistamine. Kus te poes leiate näiteks määratluse “kapsaliha”? Tegu hästitoidetud sea kõhutükiga. Võiks ju öelda, et kõhutükk, aga see ei kõla üldse. Kapsaliha on võluv, lustakas ja täpne ka veel. Või siis aus silt: Eesti subproduktid? Maksad-neerud-südamed ja muud maitsvad asjad, mida on lihtne põlata, aga, kui õieti valmistada, suu tänab, süda ei muretse. Mõnus on ise sülti teha. Mõnus on võtta terve loomasüda, ära keeta ja siis imestada: tüüp suri vist südamerasvumisse, no niivõrd palju annab välja.
Ehk siis turul on ka lihtsalt huvitav. Kui rahakott puuga seljas, kiikad lambaid ja paremaid veisetükke. Kui pole, siis võtad odavamat kraami. Midagi ikka leiab, igaühele midagi. Keegi ei põlasta.
Sest turul inimesed tahavad sulle müüa. Mis toob endaga mu meelest kaasa, et mõnedki asjad, millega riik ja tema kombitsad igasugu sihtasutuste ja mõttetalgute näol, on turul ammu töös ja toimekad. Lõimumine? Sulle murtakse leti tagant keelt, millest sa aru saad. Võibolla kehvasti, aga innuga. Mingil perioodil, kui mina olin lolli peaga oma pikad kiharad kollaseks värvinud, olin ma süstemaatiliselt kaveri, kellele püüti müüa poromakkarat. Ma pidin seletama, et, inimesed, ma olen oma… Nalja kui palju.
Jah, turul ei ole hulle päevi ega püsikliendi kaarti. Kuid hindade järgi on seal hullud päevad kogu aeg ning püsiklient… näod jäävad seal väga kiiresti meelde. Kolm korda samast kohast osta ja, kassa näe, saadki mingi tagasihoidliku soodustuse osaliseks. Olgu paar krooni kilost, aga meeldiv ikkagi. Sedapidi on ka usaldusväärsuse tunne – ega ainult kunde nägu meelde jää, vastupidi ka ja, kui peaks juhtuma see, mida turupõlastajad pelgavad, et sulle müüakse mingit jama, noh, seda saab teha üks kord. Siis lähed otsid teise varustaja oma õuele.
Ning muidugi on tore, et turg on suhteliselt elujõulistele inimestele. Seal ei ole supermarketite nuhtlust ostukärude näol, mida paljud isikud näivad kasutavad tugiraami või barrikaadina. Seisab, mõtleb, käruga tõkestades sul piima võtmast… no on ikka nõme küll. Rääkimata lapsukestest, kes käruga rallit teha võtavad.
Täiesti meeldiv koht on turg, kui ära harjud. Muidugi on veel üks kõva argument justkui turu vastu – seal maksab ainult sularaha. Mis teeb keeruliseks maksude arvestamise, võibolla soodustab neist möödahiilimist. Et siis riigitruu kodanik nagu ei tohiks… peaks ikka kaardiga maksma, et kõik oleks jälgitav ja maksustatav. Kuid arvestades seda, kui palju on inimesed siin maal makse maksnud ja kui vähe selle eest saanud – ei mõju, ei mõju. Enam. Pigem käib läbi vastaline mõte: ja mis siis? Kas mina oma makstud maksuraha magama panin? vaat, katsuge nüüd ise välja rabelda… Nii et pigem nagu vaikne, ilma loosungite ja kärata protestivorm, heauskne sealjuures.
Peaks olema ilmunud Eesti Ekspressis
Kõik järgnev ei ole mõeldud ühegi alkoholivastase kampaania halvustamiseks ega naeruvääristamiseks. Tegu on puhtalt aritmeetilise meelelahutusega, mis on ajendatud imestusest, kui vähe on vaja napsu võtta, et saavutada hirmuäratavat alkoholitarbimise statistikat.
Alkoinfo.ee lehekülg teatab, et 2008. aastal tarvitas keskmine Eesti elanik, turistid välja arvatud, rinnalapsed ja muidu alla 18 sisse arvatud, 11,9 liitrit absoluutset alkoholi. Mis teeb siis sama netikülje arvutuse järgi umbes ja mitte eriti palju ümardatult 30 liitrit viina, 520 pudelit õlut või 133 pudelit korralikku veini aastas.
Mis päeva kohta teeb koguse, mida ei peeta enamasti kaugeltki joomiseks.
Vein – 270ml ehk kaks klaasi päevas. Kes peaks seda joomiseks?
Õlu – lihtsam on arvutada nädalaga, 10 pudelit nädalas, ütleme, iga õhtu üks ja saunaõhtul 4. Kes peaks seda joomiseks?
Viin – 82ml ehk paras pitsike päevas. Tervise pärast, arstid soovitavad ka…
Nii. Nüüd läheme teisele toredale leheküljele kliinik.ee, võtame ette alkotesti ja toksime sisse päevase viina koguse – napsike on kerge korraga võtta, pärast mida korraga saabub joove ja algab kainenemine. Nimelt annab see suurepärane test nii promilli kui kainenemiseks kuluva aja. Mis ongi meie arvutuste eesmärk. Kui joobes keskmiselt, kui kaua kainenemine keskmiselt aega võtab.
Oletame, et meil on tegu täisealise, st seadulikult napsi võtta võiva keskmise Eesti mehe ja keskmise Eesti naisega. Kes oletuslikult ja keskmist pikkust arvestades peaksid olema normaalkaalus vastavalt nii 80 ja 65 kilo kehakaalus, test nõuab kaalu sisestamist. Katsume oma peast peletada kujutluse kõigist neist alla 18 aastastest, kes samuti statistika järgi samasugusei napsu päevas võtavad… liiga jube, rinnalapsed ju kaasa arvatud. Räägime täiskasvanutest.
Ja saame tulemuse, et sellest 80 ml viinakogusest saavutab eesti mees 0,57 promillise joobe, mille lahtumiseks läheb 2,28 tundi. Keskmine eesti naine saavutab 0,82 promillise joobe, mille lahtumiseks läheb 5,47 tundi. Need on siis ajad, mille keskmine eestlane keskmises päevas joobes on – kerges joobes.
Kui me nüüd korrutame need kainenemistunnid 365, ehk päevade arvuga aastas, saame, et keskmine eesti mees kulutaks kainenemisele 832 tundi aastas ehk 34,6 päeva. Keskmine eesti naine 1996 tundi ehk suisa 83 päeva! (Naised, kurat, lakkuge vähem!)
Meenutame, et me ei arvestanud alaealisi ega karsklasi, nii et tegu on kõva allahindamisega. Tegelikult ollakse rohkem ja kauem tongis.
Mida sellest järeldada? Mida tahes. Nagu alguses öeldud, tegu on kõigest aritmeetilise meelelahutusega. Arvutaja kaitseks niipalju, et oma 110 kg kehakaalu juures kulutaks mees vaid 25,2 päeva aastas kainenemisele, kui ta keskmise Eesti elaniku kombel napsu võtaks.
Peaks olema ilmunud Eesti Ekspressis
