Sa võid lollile anda kõik moodsad tarvikud, arvuti, interneeduse, telefoni. Loll elab ikka nagu siga infosulus. Seasulg on umbes nagu kontorikuubik, ainult asukohaga laudas. Laut on… ah…
Mina olengi selline siga. Alles pool aastat pärast otsust, et Raatuse Gümnaasiumis sel, ehk siis juba viimasel sügisel, enam gümnaasiumiklasse ei tehta, sain sellest teada. Ema, kellega me oleme kooliõed, ütles. Kooliõed sellepärast, et algselt oli selle kooli nimi Tartu Tütarlaste Gümnaasium, järelikult, kes traditsioone austab, nendib, et sealt tulevad ainult kooli- ja klassiõed. Enam siis mitte gümnaasiumi tasemel.
Ja mis siis, eks? Pole kunagi oldud erilise nostalgia kütkes. Käidud õhinal kooli- ja klassikokkutulekutel nutmas, et, oh, olid ajad. Misjaoks? Olid jah toredad ajad. Ise oldi noorem, rohi oli mõistagi rohelisem, lumi valgem. Niikuinii ei saa neid tagasi, mida siis õhkamas käia. Vana õelus Mihkel Mutt ju sellest kunagi jutu kirjutanud. Nagu ta ise väidab, raamatut jutuga põletatud kooli-klassikokkutulekutel pidulikult. Sellepärast pole veel jutt vale.
Kuskilt on kunagi loetud, et kui inimene liiga palju meenutab, kuivõrd kaunis kõik kunagi oli, siis ta pole olevikuga rahul. Või veel hullem, ei taha ettepoole vaadata. Nii et jäägu mälestus sellest, kui tore oli tunnistus saada ja koju minna – külm, libe, pime, aga kodus kuuseküünlad põlesid, lõhnas piparkoogi ja mandariini järele, telekast tuli multikaid – niiöelda isiklikuks tarbimiseks.
Ometi on hale kuulda, et polegi enam oma kooli. Ah, jah, minu ajal oli see Tartu 3. Keskkool. Mitte kõige parema kuulsusega kool Tartu linnas. Mingi aeg oli asi ikka päris jama, kui d-klassis vägivaldseks läks. Ikka väga ja mehhaniseeritult vägivaldseks. Kuid too oli ju teine aeg, kui sõna hüperaktiivsus ei tuntud, küll aga sõnu pidurdamatu ja pätt. Nii et mõni läks vajaliku vanuse – vist oli 14 – täitudes kiiresti ja koheselt noorukite kinnimajja. Võimalikest erivajadustest ja kunstiandest vähimatki hoolimata.
Sellegipoolest ütleks siiani, et polnud koolil häda midagi. Õpetati küll. Mitte vähe ja mu meelest üldiselt korralikult. Kes õppima võimeline oli, sai hakkama. Ärme, muide, kunagi räägi, et koolilaps tahab õppida. Ei ta taha. Suudab küll. Aga ei taha. Mina küll ei tahtnud, ausalt. Hakkama ikka sain. Teised ka. Lolle ma nagu klassiõdede seast ei mäleta. Igavene kari meid sai ju Ülikooli sisse.
Siit tuleb kohe loll nali pähe. Et… kui nüüd minu kool ei ole enam gümnaasium, vaid põhikool, kas ma peaksin igasugu ankeetides muudatuse tegema, et olen Raatuse põhikooli lõpetanud? Aga Ülikooli ju ilma keskhariduseta ei saanud, järelikult peaksin nii küpsustunnistuse kui diplomi tagasi viima või mis…
Natuke on kahju tõesti. Pihta ka ei saa. Kas mu kool käis siis vahepeal alla, et sinna gümnaasiumi minna ei taheta. Või on mingi demograafiline mulk, et lapsi lihtsalt ei jätku. Näe, Forseliuse Gümnaasium saab sama obaduse, ometi on see ju endine 8. keskkool, millel Eesti kirjandusloos mitte väike osa… Eh… No võibolla targad reformijad lihtsalt teavad paremini, mis ma siin õiendan, nagu öeldud, Tartu kolmas ei olnud peenkool.
Pealegi, mis mul häda. Kool on minevik, omad lapsed Reaalkoolis ja Ülikoolis juba… Ükspäev sõber rääkis hoopis veidramat lugu. Et: laps peaks minema gümnaasiumi, aga Kallavere gümnaasium läks ka reha alla. Sõber nimelt elab Maardus. Lähimaks kooliks jääb Maardu gümnaasium, mis aga on eestistatav vene kool. Ehk: “mu eestikeelses põhikoolis õppinud laps peab nüüd edasi õppima 40% vene ja 60% halvas eesti keeles. Või pean ma hakkama teda Tallinna või kuhu vedama…”
Lisas veel imestuse, et meil pidi ju olema hariduse eestikeelseks muutmine, aga, näe, võib hoopis vastupidi välja kukkuda.
Igaühel omad mured. Üks huvitavam kui teine.
Värsked kommentaarid