Kõhklused aastapäeva pidulauaga

Moodsamale rahvale tähendab veebruar vist seda kuud, kui on sõbrapäev. On see 14. veebruar, kui inimesed lolliks lähevad ja üksteisele südamekujulistes karpides rosoljet kinkima hakkavad? Ükskõik. Vanem ja rangem mees teab, et tegu on lääne ees lömitamisega ja tegelikult on see ülepea Püha Valentini päev. Ning meile üdini võõras püha.
Tõsine eesti mees teab, et veebruar tähendab hoopis ja eelkõige Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril. Punkt.
No ja muidugi seda, et tõenäoliselt on kuradi külm. Kui hästi läheb. Sest Vabariigi aastapäev, kui ei ole lund, selget taevast ja päikest… see on natuke nagu untsu läinud. Pole õige. Jumal on lätlane. Muud marurahvuslikud mõtted.
Mis ikka ette paanitseda ilma pärast. Tuleb, mis tuleb. Tähtis on, et iga õige eestlane paneb sel päeval lipu välja, käib äraseletatud näoga ringi ja katab õhtul pereringis pidulaua.
Või kuidas siis seda tähistada?
Ilma pika lauata, mis nagu äke. Vaadata telekast isamaalisi saateid, presidendi vastuvõttu ning arvustada pereringis läbi kõik kurikuulsa pingviinide paraadi osalised. Ikka, et võeh, missugune ja võeh, kellega, kuidas nii võib. Nagu see iidne komme küljes on. Vaevalt, et teised rahvad samal päeval erinevalt ennast üleval peavad… piinlik küll, aga ilma ka ei oskaks.
Kõlab ju nagu plaan.
Ainult see peolaud. Sellega on tegelikult mure missugune. Kui olla ikka tõsine eesti mees sel Eestile tõsiselt tähtsa päeva õhtul. Lembitu vaim südames, Vesse lõõm… kuskil mujal. Magedac! Laula, laula, pappi! See Vene riigi säädus on ropp ja roojane…
Millest jant tulebki. Mida panna ühele tõeliselt isamaalisele peolauale?
Noh, teadagi, muidugi… venib eesti mehe piimvalgete kulmudega kaetud helepunane nägu laiale naerule. Vast ei ole ka naisel midagi öelda, ikkagi selline püha.
Kui talle mingi hea vein limpsimiseks tuua, onju?
Ahaa, eesti mees, juba oledki vahel. Millist veini? Mingit konnaõgijate või kämbude või lausa meretagust laket kavatsed sina rahvuslikule lauale panna? Kuhu see rahvuslikkus jääb? Ei, mees, olgu vähemalt ühel pühal aastas ainult rahvuslik kraam sul peale hammustada – ja katsu sa kordagi jõledat vene sõna sakuska suhu võtta!
Kelle vastu siis Vabadussõjas mindi? Kelle ikke alt, Sarmaatia lagendikult tõusnud pimeduse eest iseseisvuse kaitse alla plagati… ee… eesti mees ei plaga… jah.
Igal juhul olgu rahvuslus sel päeval paleus kõiges, ka kõhuorjuses. Eemale kõik, mis võõras.
Mis näiteks tähendaks, et rahvustoiduks peetav kartul jääb küll ära. Kui valus ka poleks. Esiteks ju kaugelt Ameerikast pärit. Olgugi nad praegu meie tähtsaimad liitlased või, vastupidi, meie nende omad, vahel läheb segi. Samahästi võiks ju sinimustvalge asemel tähti ja triipe paraadil liputada. Mõni võibolla liputabki, olgu või aluspükstel.
Aga veel hullem – kartul laekus siia koos venelastega. Väidetavalt Peetri ja tema veriste käsilastega. On ju apokriiva, et kurikuulsast Šeremetjevi kirjast tsaarile, kus ta kiitleb: kõik tapsin ja põletasin, täiesti tühi maa on Eestimaal järel, olla jupp puudu. Nimelt: ja tühjale kohale käskisin ustavatel koerakoonlastel kartulid maha panna!
Olgu, ma mõtlesin selle välja… Ikkagi – jäägu ära.
Nüüd läheb päriselt raskeks. Jääb ju nii olemata ka kõigi rahvuspidude alustala kartulisalat. Rosoljest, muudest maitsvustest kõnelemata. Paned paljad grillvorstid lauale? Kahe otsaga asi. Iseenesest pole see ühelegi kultuurile võõras, aga wurst ju saksakeelne laensõna. Kas meie poisid aga parunitele Võnnu all vähe andsid?
Siin võib eesti mees muidugi teha kavala filoloogilise nükke. Minna kaubandusvõrkudesse ja nõuda mauku, mis on ugrimugri sõna. Selle arvestusega, et kui müügipersonal aru saab, soovi täidab, siis on tegu õige eesti vürtspoega ja kõlbab laua peale küll. Mis sa hädaga muidu teed, hakkad putru ja makarone ette kandma?
Oleneb, mis putru. Makaronid kui võlgnikriik Itaalia roog, on selgelt välistatud. Aga tatar ehk kreeka riis… kõlab, nagu võõra veksli väljalunastamine.
Salatid? Tomat? Jõudis siia alles 20. aastatel, lapsi sunnitud koolis sööma, et annab rauda ja jõudu ja lapsed muidugi nutsid. Vähemalt minu tädidel olid Setumaalt sellised mälestused… nojah… nii tuleb veel välja, et mis eesti mees mina ka olen.
Võtab päris nõutuks see kulinaarne marurahvuslus. Et mitte päris heituda, võib ju eesti mees võtta vennaihu. Ehk käntsaka mõistlikku sealiha, mille küljes on nii konti kui pekki. Kitsa väitsega mulgud sisse, mulkudesse lauku, pipart, soola otsa – küllap juba sealt Sigtunast pipart toodi, ahju või orgi otsa. Vähemalt midagi. Rahulikum edasi mõelda, mis on see päris oma. Kapsad, kaalid, mineraalid… tegelikult on seda omamaist päris palju. Ole ainult mees ja tee see maitsvaks.
Ning õlu on kindlalt omamaine kraam, aastatuhandete tagant pärit. Võta üks…
Ja siis mõtle, kas Vabariigi valge on ikka eestimaisest piiritusest kokku segatud, mis?
Ah, head pidu.

Vt ka