Anekdoot autoriõigusest

Vabandust, kui siit nalja ei saa. Anekdoot oma algses tähenduses polegi nali, vaid kõigest veidravõitu tõsilugu.
Niisiis.
Aastaid tagasi vedelesin mina ühes reklaamiputkas. Sain palka või töötasin võib ka muidugi öelda. Ma ei ütle putka nime, et selle omanikke ei sunnitaks kohustuslikele personalivaliku koolitustele, mille nad ise trahvi korras kinni peaksid maksma.
Eks ühel päeval tulnud töö sisse. Teema raadioreklaam. Reklaami vihkavad muidugi kõik, aga raadioreklaami ei salli tegijad ise ka. Isegi üks nali ringleb, kolm ilusat tibi ja sihuke inetu Betty peal, kus siis ilusad on TV, trüki- ja plakatireklaam, kole on raadio. Inetuks õeks raadioreklaami kutsutaksegi. Sest – ei ole toredaid võttepäevi cateringuga, pole midagi joonistada ja raadio on ülepea passiivne meedium, mida tapeedina võetakse. Lindistamises pole kah midagi säravat ega huvitavat, ainult üks: võtame veel üks kord…
Sestap võttis ülesanne loovosakonna hatuse personali masenduse rüppe. Aga – midagi tuli ju teha. Tehti ka.
Mõni päev hiljem tuleb projektijuht Triin ja karjub üle putka: Jüri, sa oled lollakaaas!
Nagu ma ei teaks, eks.
Nad ostsid sinu pagana idee ära! kurjustas Triin. Mis me nüüd teeme?
Niinimetatud idee oli “Hurjala jaaniööle” kundet ülistavad sõnad teha ja ette laulda. Teate küll, einüüdenamvahtitarviskähkuvahtilaul. Tegu oli Soome-Eesti vahet käiva laevaliiniga, mida – on see üllatav – enam ei ole. Pankrotti nad ei läinud sellise reklaami peale, ühinesid, siiski. Ja eks “Hurjala jaaniöö” seostu ju Soomega igal eestlasel.
Autoriõigus, ütles Triin. Kaua see kestab?
70 aastat pärast autori surma, teadsin mina. Ma tean isegi Berni konventsiooni olemasolust.
Triin jättis mu rahule, tuli nii paari tunni pärast tagasi. Hästi mossis.
Autor on elus, teatas ta. Mis me nüüd teeme?
Ee… ütlesin mina intelligentselt ja pakkusin, et helistagu autorite ühingusse, ehk oskavad vähemalt nõu anda, mis teha.
Triin läkski helistama ja pärast veel enam mossi. Juba sinnapoole, kus inimene tunneb ennast sassis olevat ja see on täitsa lõbus, kui keerukas kõik on.
Nad virutasid mulle kohe hinnakirja, et tuhat euri asjaajamise eest, ütles Triin, see oli veel krooniaeg, mõistagi. Sellist raha meil eelarves ei ole.
Raadioreklaami üks häda on veel, et see on kohutavalt odav, ehk ka seepärast põlatud.
Eks ma tegin oma kõige lollimat nägu, mis alati hästi välja tuleb. Nii jäigi.
Nüüd algab selle anekdoodi osa, mis peaks kujukalt tõestama, et Triin ei ole mitte mingi niisama “prujektijuht”, kes ainult mõttetuid koosolekuid ja ajurünnakuid kokku kutsub, vaid väärt ausat Eesti-aegset nimetust asjaajaja, kuna oskab asju ajada ja on muidu kah üks mõnus kamraad.
Aga see juhtus alles homme.
Homme tuli Triin ja oli päris segast nägu.
Ma leidsin autori üles ja helistasin, ütles ta.
Öh? Noh?
Taat naeris ja ütles, et no tehke siis, ma ei tahagi nii lollis mõttes kasutamise eest midagi, ütles Triin.
Nii jäigi. Ainult Triin sundis pärast mind seda laulma ka veel. Sest normaalse hääle palkamiseks raha ei olnud.
Ja tegelikult on laulu nimi hoopis “Hurjala jenka”, autor on Soomes elav riigirootslane Erik Lindström, kes tänavu aasta 90 vanaks saab.
Jutu mõte? Peaks olema? Võibolla siis, et kogu tramburai man autoriõiguste ümber, mis siin maal tõusnud on, kipub vist natuke meelest minema, et lõpuks, ei, alguseks, kuulub looming või loove tõepoolest autorile. Ilus on küsida õiguste kohta otse, ilma vahendajateta. Nagu eeltoodust näha, mõistlik kah.