Halalii tähendavat vanaprantsuse keeles hetke, kui jahitav hirv on nii ära vaevatud, et jääb paigale ja pöörab ennast jahimeestele vastu. Nii kõrini, et tulge ja tehke sellele jamale ometi kord lõpp. Siis puhutakse sarve ja auväärseim jahiline saab otstarbekohase terariista pihku – tee ära.
See on julm ja ammu ära keelatud jahipidamisviis, muidugi.
Mis muud saab aga pähe tulla, kui Indrek Hirv, suurepärane luuletaja ja imearmas inimene, teatab, et tema oskab hädapärast muna keeta ja see on kõik?
Julm oleks ju siis jahtida: tee süüa!
Aga tuleb teha.
Tartu on imekaunis. Eriti Tallinnast tulles. Päike, Emajõgi, rohkesti jalutavaid inimesi, Pirogovi plats, ainuke paik Eestis, kus politseid kartmata võib avalikus kohas õlut ja veini pruukida, kuni lolliks ei lähe. Ülikool. Werneri kohvik oma kohvi- ja koogilõhnadega.
Kus algavadki mõttetalgud, kuidas olukorrast välja tulla. Keeta muna ja… no kuidas sa siis üldse ei oska või?
„Mul on alati olnud keegi, kes süüa teeb,“ ütleb Indrek ilmsüüta silmavaatega. „Ja ma olen väga vähenõudlik.“
„Mu isal oli purjekas ja igal suvel me sõitsime sellega Võrtsjärvele. Neli päeva võttis, vahepeal vastuvoolu sõuda. Seal me siis tegime süüa sellisel suitsupakiks kokkukäival välipliidil, keetsime plekk-kruusis kalasuppi. Kui ma 14-15 olin, käisin juba üksi, pea terve suve veetsin Võrtsul. Kaasas „Turisti eine“, küpsised… kuskilt talust sain vahel mune ja piima. Vana röövpüüdja olin, mul oli viiemeetrine võrk kaasas, mille ujudes sisse panin, ühe latika ikka sain, praadisin orgi otsas. Sellel tasemel oskangi süüa teha.“
„Ma oskan uskumatult napilt läbi ajada,“ ütleb Indrek, et teda saabunud masu-sile-täpe ei rabanud. „Lasteaias kunagi küsiti, et mis on kellegi lemmiksöök. Kõigil olid lumepallisupid ja muud uhked road, aga minul praetud muna!
Mitte et poleks kulinaarseid naudinguid maitstud. Kui keegi teine kokkab.
„Kui ma Hollandis elasin, siis oli seal sõber, üks eesti päritolu ärimees Ragnar Mägi. Elas Brüsseli lähedal maal, Pariisis oli korter, aegajalt käis Amsterdamis. Ise Alžeerias sündinud. Tal oli väga vilets eesti keel, aga seda tähtsam kogu eesti asi talle oli. Et lähme restorani, räägi, räägi eesti keeles, räägi Eestist, eesti kultuurist, ükskõik millest eestilikust. Käisime Alain Deloni restoranis. Silt on selline lihtsalt Restaurant, turist üles ei leia. Delon ise aga istus aastal 1990 nurgalauas. Need lõunad seal olid vist nii kihvtid kui Pariisis üldse saab pakkuda. Brüsselis käisime samamoodi restoranis eesti keelt rääkimas. Pariis meeldib mulle rohkem. Belglaste ampluaa on rohkem kõiksugu magusad asjad.“
„Igal kevadel üritan käia Hispaanias. Kümme aastat on õnnestunud. Mu õetütar, Deivi Org, elab seal. Marbellas terrassil mereelukaid süüa, see on ka vahva. Erinevaid austreid, kellel ma oskan prantsuse keeles küll vahet teha, aga eestis ei oska seletada.“
„Kaks aastat elasin Hollandis, oli mul oma oliivimüüja. Kes teadis, millised oliivid mulle maitsevad ja kellega oli niisugune traditsioon või rituaal, et ma viskasin alati talle ühe taalri – see on siis 2,5 kuldnane münt – üle inimeste peade, tema püüdis õhust kinni. Isegi kui rahvast ei olnud. Kaalus siis mulle küüslauguga natuke mädasid oliive, pargis ma neid pugisin, vahel vein taskus. 89-90 aasta, siis veel selle eest ära ei viidud. Aga ma arvan, et see on muutunud.“
„Ma käin iga päev turul,“ räägib Indrek Hirv ennast korraga sisse. Ükski inimene, kes üldse süüa teha ei oska, ei käi turul. Nad tõenäoliselt isegi ei tea, kus turg on. Ahaa!
Siit alustamegi.
Indrek Hirv on kuuendat põlve tartlane. Haruldus, arvestades, et enamikul meist on ikka veel sõnnik varvaste vahel. Seepärast näib tema silma ees olevat ka see teine Tartu, mis kunagi oli. Või kolmas või neljas. Terve Eesti peab miskipärast tähistama 9. märtsil Tallinna pommitamist, aga Tartut ei mäleta keegi.
„Minu vanaisa lemmikkoht oli „Central““ seisatab Indrek kesklinna kangialuse ees, mille taga on peetud mitmeid restorane, üks neist ka selle nimega. „Aga see oli Raekoja taga, seal, kus praegu on Pirogov ja muru.“
Natuke edasi: „Siin oli hotell „London“,“ näitab Indrek Kaubahalli kõrval uusehitist. Mis ju iseenesest pole kole, aga kujutleda siia asemele üks sammastega maja… ei olegi nii lihtne. Nagu ka seda, et kogu park siin kõrval oli kunagi linn, see tähendab maju täis.
Ja kunagi oli keegi välismaalane imestanud, et miks on Tartus teater jõe ääres ja vangla mäe otsas. Mõeldes vastavalt turuhoonet ja uut „Vanemuist“.
Turuhoone ees on suur metalsiga. Mati Karmini tegu. Sea pjedestaalil on Indreku luuletus.
„Jänes (Laine) tellis,“ ütleb Indrek. „Mina sain luuletuse eest Karminilt pudeli konjakit.“
Kes on kogenud Balta ja Keskturgu, saab Tartu turuhoones paraja obaduse. Puhtus. Valgus. Lõhnad, mitte hais. Isegi kalaturul, kus kunagi väiksest peast on käidud eluskala basseini vahtimas. Tollal see haises… aga see oli lapsepõlve lõhn.
„Võtame suitsutatud heiki,“ arvab Indrek.
Võtame. Kalaletti uputab küllus. Uimelisi, keda ei arvanud üldse siin maal müüdavat ja tegelikult täiesti mõistliku hinna eest. Paljas lõhekotleti nägemine ajab silma vett jooksma. Kõht karjub.
Aga me jääme tagasihoidlikult oma suitsuheigi juurde.
„Mul on eilset, üleeilset, tänast,“ on müüja aus.
„Tänast,“ arvab Indrek.
Meil on veel vaja… igasuguseid asju on vaja. Kurki, näiteks. Muud silo.
„Võtame teise päeva soolakurki. Väiksemad on paremad.“
Ja ainult Tartu turul võib juhtuda, et härra poeedile hõikab müüja leti tagant:
„Kas teatrietendus on valmis?“
Indrek kinnitab umbes viis minutit, et on ja kuulab ära kinnitused, et seda kindlasti tullakse vaatama.
Etenduse nimi on „Tango 1944“.
„Oli „Jää-ääre“ juubel. Jorutasime Volga restoranis, Sibul, Kalda, kes kõik… jorutasime tangosid. Siis mulle öeldi, et teeks etenduse. Et tõlgi sina tangod ära. Ma 12 tükki tõlkisin, see tähendab, et tõlkisin esimese salmi ja kaks salmi kirjutasin ise igaühele juurde. Siis leiti, et oleks veel tangode vahele ka teksti vaja ja nii see etendus saigi. 22. oktoobril on esikas, kümme korda mängitakse.
Lõpeb sellega, et Tartu põleb…“
Karanud läbi veinipoest, kus sinjoor Piero Failla maitsvaid itaalia tooteid müüb.
„Jahutage see kindlasti 10 kraadi peale, muidu ei ole maitsev,“ õpetab sinjoor lahkesti. Inglise keeles.
„Eks me pane kraani alla külma vette,“ arvab Indrek, „ma olen seda vett aastaid maksnud, aga pruukinud peaaegu ei ole.“
Karanud läbi antikvariaadist, kust Indrek sellesama etenduse tarbeks millalgi, kui „Vanemuine“ nõus peaks olema, 20 euro eest Lugeri kabuuri kavatseb osta, jõutakse sinna, kuhu vaja.
Kuhu vaja on 1776. aastal ehitatud maja. „Akadeemia“ toimetus esimesel korrusel. Indrek neljandal. Labürindist läbi. Läbi ukse, millel suur silt: PALUN, HOIAME UST KINNI, ON SOOJEM ja natuke väiksemalt: kui WC-pott lõhki külmab, maksame kõik.
Labürint ehk trepid, koridorid, trepid, koridorid.
Indrek tõmbab ukse lahti.
Põmaki.
Seda ei anna kirjeldada. Pisike katusekamber, mis on välja karanud unistustest. Neist, mida inimesed hellitavad siis, kui nad on noored, armunud ja tahavad luuletajateks saada. Et oleks kaaraken ja vaade Ülikoolile. Küll siis luuletaks ja luuletaks ja luuletaks… nagu mingi Somerset Maughami tegelane, kes tahtis kolooniates varanduse kokku lükata ja, kui mammon koos, elada Londoni katusekambris poeedi elu.
Hiljem saavad unistajatest projektijuhid, analüütikud, arvamusliidrid ja nad natuke häbenevad oma unistusi.
„Siin on talvel külm,“ jahutab Indrek, „kolm korda päevas tuleb kütta, kui väljas ikka miinus 20 on. Ühe talve ma olen suutnud siin vastu pidada, aga muidu on see ateljee, ei enamat. Kirjutamas käin.“
Kesklinn on ohtlik koht, ses mõttes, et sinu manu kiputakse tulema pidusid lõpetama.
„Hõiguvad aegajalt, aga ma ei kuule,“ ütleb Indrek.
Laud aastast 1879. Poeet hingesopis niutsub. Ajaleht „ModenWelt“ aastast 1874. Obadusi muudkui tuleb. Esimene „Siuru“ album. Isa Velloga (kes on Salo ja kindlasti üks kõige targemaid ja haritumaid eestlasi maailmas) koos tehtud „Psalmid“. Karl August Hermanni „Üleüldine teaduse raamat“ aastast 1900.
„Esimene eestikeelne entsüklopeedia, köide A tähest, kaugemale ei jõutud,“ ütleb Indrek.
Kalju Lepiku käsitrükis tehtud „Kolm laulu“ pühendusega „Indrek Hirvele „Uneraevu“ eest tänutäheks. Kalju Lepik 16.5.1989“
„Pane see pühendus hästi täpselt kirja.“
Kalju Lepik oligi geenius. Muidugi.
Kultuur, põrgut. Mitmenda põlve linlased. Mida mina, sitaste varvastega setupoiss, sellest kõigest tean…
Me pidime ju süüa tegema, jah.
Meil on ilus pottpliit, aga on liiga suvi. Meil on pott ja keedupulk. Mune on. Neist ju alguses jutt oli.
Keema. Mida siin menetleda saaks – mis ikka, teeme täidetud mune ja salatit.
„Suvekasukas,“ paneb Indrek salatile ette nime ära.
Tekib probleem. Punnivinn, nimelt. Poeedi katusekambris on ju veini avamine pea kohustuslik. Aga minul on sihuke haruldane asi nagu šveitsi taskunuga, mille küljes pole punnivinna – ausalt, ma ei mõtle seda välja, sellised karsklasenoad on tõepoolest olemas.
Õnneks leiab Indrek oma väitse üles. Umbes saja teraga.
„Saksamaalt ostsin. Poisikese unistuse elluviimine.“
Keedupulga ümber mullitab, aga keemisest on asi ikka veel väga kaugel. Ometi, midagi juba menetleda saab. Suitsukala, salatit…
Indrek leiab vägagi väärika kokanoa üles ja hakkab salatiga peale.
„See on esimene kord, kui selle noaga süüa tehakse. Tegelikult ma ostsin ta selleks, et pliidipuudest pilpaid teha.“
Endal aus siiras nägu peas.
Ukse taga lõhub keegi puid.
Indrek näpib suitsukala. „Seda ma tean küll päris hästi Võrtsjärve aegadest, kus kalal need luud on.“
Kui sind praegu ei sunnitaks, kas sa viitsiksid kõike seda lõikumist-näppimist ette võtta?
„Kaugel sellest. Ma käin sööklas. Werneris. Ülikoolis. Veski uulitsas, kus on endine korp! „Revelia“ maja.“
Toimetab siiski vapralt edasi.
Munad mõtlevad ja otsustavad lõpuks ikkagi keema hakata. Liigub see asi.
„Kunagi, kui ma elasin USA-s ühes kirjanike majas, siis oli seal komme, et igaüks pidi korra kõigile süüa tegema. Mind siis üks hiinlane õpetas suppi tegema. Ma küll ei mäleta retsepti, aga see algas kuidagi nii, et õlis tuli küpsetada küüslauk, sibul, pipar… kui ma nüüd mäletaks? Aedviljasupp sai, hiinlane passis kogu aeg kõrval ja juhatas, mida teha. Ise elas ta New Yorkis ja kirjutas kriminulle.“
Katusekamber ei anna rahu – millega sellise koha omanik igapäevast teenib, kui kõik häälestab luulele, mitte karmile äripäevale.
„Ma olen ainult kolmveerand aastat ametis käinud,“ ütleb Indrek. „Olin Kunstnike Liidu vastutav sekretär. Niimoodi ametis käimata tuleb välja küll, ainult ma tean, et ei tohi endale lubada ühtegi meeletust. Siis ei tule välja.“
Nii. Lõigutud salat on taldrikul, kala ka. Munad külmas vees ehmatatud, kooritud, lõigutud. Oma suure kogu kohta käsitleb Indrek aineid väga õrnalt ja osavalt. Ilus salat saab. Kirsstomatid otsa ja nigu nuku.
„Siiski, kui ma Hollandis „Vabas Euroopas“ töötasin, siis oli see ikkagi ka leivatöö,“ mõtleb Indrek järele. „Aga poliitõhin oli siis suurem kui rahatahtmine.“
Indrek mätsib munakollased majoneesiga pastaks või nii.
„Ükskord USAs üks neegritüdruk armus minusse ära. Ma elasin Põhja-Carolinas jahi peal. Tema käis külas ja tõi mulle maguskartulipirukaid. Huvitav, aga võõras maitse.“
Indrek läheb häbelikuks.
„Mul aga oli seal väike hai. Haipoeg oli sadamasse ujunud, pesitses kahe jahi vahel, hommikul lõi sabaga kõmm! vastu jahi külge, et andke süüa. Tema need pirukad endale saigi.“
Üks kala – hai nimelt on kala – toob jutuks teise. Ja lapsepõlve.
„Kui ma olin 7aastane, käisime perega Ruhnus. Seal juhtus nii, et lennuk ega laev äkki ei käinud, ilmad halvad. Kohalikku poodi millegagi ei varustatud. Minu asi oli siis kogu seltskonnale kohalike käest kala tuua, angerjat, 3 rubla kilo. Muud ei olnud. Kaasavõetud leivapäts jagati niimoodi, et neljale inimesele seitsmeks päevaks. Alguses ei osanud külarahva käest ka abi küsida. Me olime neist kaugel ka, rannas, aga küla on keset saart. Nii sõimegi angerjat. Ega praegu enam väga taha küll. 15aastasena viimati sõin.“
Munad saavad täidetud. Hea näeb kõik välja, juba tahaks, aga enne ju pildistatakse. Sülest, seljast, lae alt. Poeet aetakse aknale istuma, veiniklaas käes. Kõrgusekartusega inimesel on seda üsna hirmus kaeda.
Tuleb veiniga alustada. Kunagi aastaid tagasi jooksin Indrekule „Kaine peaga Euroopa liitu!“ viinapoes otsa. Küsima: kuidas valida veini, sa paljudes maades elanud, peaksid asjast ju teadma. Indrek ütles: otsi lihtsamaid silte.
„Nii ongi,“ mäletab Indrek samamoodi. „Kõige lihtsama vanamoodsa sildiga Bordeaux’ ei saa kehv olla. Veinisilt, mis tuletab meelde XIX sajandi prantsuse romaanide või luulekogude köiteid.“
Pagana hea vein on. Grazie, signore Piero.
„On tore, jah,“ ütleb Indrek.
Oh, ometi saab ka peale hammustada. Hakkaski juba meelest minema.
„Mul läheb vahel söömine lihtsalt meelest ära. Purjetades, näiteks. Meil oli kunagi Asko Künnapiga mitme peale jaht, sellega ma siis käisin merel ja läks lihtsalt meelest. Ameerikas olen purjetanud, Vahemerel. Jääd näiteks tormi kätte, kuskile laiu peale varju, süüa kaasas pole – ongi kõht tühi. Aga päriselt näljas… vist 17aastaselt olengi olnud, kui jäin kaheks päevaks Võrtsjärvel Tondisaarele tormivangi. Lõpuks üritasin kajakamune varastada, aga nad andsid mulle nii õudselt peksa, et ühtegi ei saanud.“
Ongi õigupoolest kõik. Salat, munad, poeesia, vein, katusekamber vaatega Ülikoolile. Tartu. Mida, hing, veel elust tahta?
Retseptid
Suvekasukas suitsutatud heigiga
Kuumsuitsu heiki
Rohelist salatit
Hapukat õuna
Keedetud muna
Mugulsibulat
Meelepärast majoneesi
Meelepärast värsket materjali kaunistuseks
Soola
Puhasta kala ja poeta paladeks. Puhasta õun ning lõika õhukesteks viiludeks. Viiluta ka sibul ja muna. Lõika salat peenemateks ribadeks. Võta kauss või suurem supitaldrik ning aseta sinna kihtidena suitsukala, salatiribad, õuna-, sibula- ja munaviilud. Puista peale soola ja purista üle majoneesiga. Korda tegevust, kuni ained otsas. Kaunista meelepärase värskega ning jäta veidikeseks rahunema. Söö musta leiva ja kerge valge veiniga.
Lihtsad täidetud munad
Keedetud mune
Meelepärast majoneesi
Meelepärast värsket materjali kaunistuseks
Veidi soola
Lõika keedetud munad pikuti pooleks ja pigista iga munakollased väiksesse kaussi. Jälgi, et munavalged jääksid terveks! Purusta munakollased kahvliga peeneks ning lisa majoneesi nõnda, et tekiks võrdlemisi tihke kollane mass. Lisa maitse järgi soola. Võid lisada ka tilli, murulauku. Sega kollane munamass ning jaota see kahe väikse lusika abil tühjadesse munavalgepoolikutesse. Kaunista värskega. Hammusta koos Suvekasuka, musta leiva ja kerge valge veiniga.
Kuskil 2011 oktoobri Oma Maitses on toimetatud jutt kah olemas.
Kuradi hästi kirjutad!
Aitäh!