A. J. Jacobs
Elu nagu piiblis
Inglise keelest Triin Olvet
Tammerraamat
Raamatu kaas, eriti tagakaas on eksitav. Tagakaanel on rist, ees Juunior poisikest õnnistamas või kõndima panemas, sest tol kark kaenla all. Nii arvasin mina alguses, et see on lihtsalt üks lõbus ellujäämisraamat, sest alapealkiri ütleb “ühe mehe tagasihoidlik katse elada aasta nii piiblipäraselt kui võimalik”. Küllap see lõbus on.
Tutkit.
See on veel palju lustilisem, sest autor on tubli New Yorki juut, Esquire’i vabatoimetaja (ma niimoodi tõlgiksin meil tundmatu editor-at-large, mis tähendab seda suli, kes kirjutab, mis talle pähe tuleb), kes varem näiteks luges läbi terve Briti Entsüklopeedia, et saada “kõige targemaks isikuks maailmas”. Või kantis oma elu Indiasse, kus siis Apud vastasid tema kõned, mailid ja kuulasid ära naise kurjustamise.
Nagu ütles kadunud Boris Buracinschi oma armsa Moldaavia juudi aktsendiga: “Kui juut midagi ette võtab, teeb ta seda põhjalikult, hahahaa!”
Seda auväärne Jacobs teebki. Kaheksa kuud elu Vana Testamendi järgi, ehk juudina, neli kuud Uue Testamendi goivärki.
Jube raske – tal – jube lõbus lugeda – mul. Kui põhjalikult ja mõtlikult Piiblit ei uuri, ega ei tule pähegi, mis need käsud kõik eluga teha võivad. Eriti keset New Yorki.
Käsib Piibel ehitada pühadeks onni ja anduda vagadele mõtisklustele. Kuhu ehitada? Õues tulevad narkarid kallale, katusele majavalitsus ei luba. Ega mees hätta jää – onn keset elutuba! Peab ikka kannatlik naine olema.
Tutikesed igasse rõivanurka ja habeme vohada laskmine on selle kõige kõrval puhas manna, eks. Sabat jälle osutub raskemaks, kui arvatud. Mittemidagitegemine on väga raske. Eriti tänapäeval. Katsu sa internetist eemale hoida.
Või siis abielurikkuja kividega pildumine. Mine, katsu, seda teha nii, et kinni ei võetaks. Ja kuidas sa tead, kes just on abielurikkuja.
Tantsimine, nagu kuningas Taavet, seaduselaeka ees ja hästi purjus olles… kuupuhastuses naisest eemale hoidmine… proua Jacobsil ilmselt on veel hullem huumorimeel kui ta mehel.
Tegu pole siiski puhta koomikaga, sest igale seiklusele käskude maailmas vaheldub ka tubli teave, miks selline käsk tekkis, millal ja miks. Väga hariv ja lustakas, nt keelu peale, et talle ei tohi keeta tema ema piimas, soovitab patune sõber autorile: aga keeda tädi piimas? Sellistele naljadele vaatamata tunneb ja kirjeldab autor, kuidas ta muutubki tegelikult paremaks juudiks ja paremaks inimeseks, olgu vahel tunne natuke jabur. Võluv.
Kristlik Uue Testamendi osa on kahjuks natuke nõrgem. Võibolla sellepärast, et Jacobs jookseb mööda sektante, kellest kõige nutikam seltskond on kreatsionistid. Ja muidugi pärast paksu juudi huumorit, mis kohati I. B. Singeri tasemele ulatub, jääbki tõsimeelne kristlus lahjaks.
Väga hea raamat. Rõõmsale inimesele. Tõsimeelse tola vihastab see muidugi välja, kutsub ette süüdistuse Jumala ja usu pilkamises.
Millele saab vastata tsitaadiga John Gardneri “Sügisvalgusest”:
“Ta ei pilka. See ongi usk.”
Ma läksin kah tolle kaanetutvustuse õnge.
Minu jaoks oli ohhoo-elamus selle koha peal, kui ma sain aru, et tõhus protsent jänkisid VÕTABKI toda piiblijama tõsiselt. Eks ole me siin ju harjunud, et jumal on kõrgel, keiser kaugel ja kui pastorihärrat lähedal pole, võib rahumeeli kõiki kümmet käsku rikkuda.
Eks see ole ju algusest peale sektantide maa olnud. Ja sektandid võtavad kõike kole tõsiselt.