Sadas juba mitu päeva. Olin Pinoga tinutanud. Pino Jüri tegi mingit lehelugu ja tahtis, et ma talle lobiseks. Ja jäimegi „Bambusesse” lobisema, võtsime muudkui õlut juurde. Pino oli mõistlikult võtnud kolm kahe hinnaga ja siis teise samasuguse vooru. Mina ostsin õllesid ühekaupa, kogu aeg mõtlesin, et parem lähen varsti ära tööle. Seal oli joomisest jahe jama tulnud. A Pino-poissi oli hea näha üle hulga aja.

„Poni, kuule, viimane kord, kui ma sind nägin, olid sa kõhnaks jäänd ja jõid aint valget veini. Tore näha, et jälle õlut jood.” Pino oli pärast saledat dieediperioodi paisunud jämedamaks kui enne. Veel jämedam kui mina! Rõõmustasin nagu Karlsson, kes nägi, et telekas istusid veel pisemad vanamehed kui ta ise.

„Nojah, ära tüütas. Eks see ju saledamaks tegi, aga…”

Käisime aeg-ajalt Pino ilma filtrita Cameleid tõmbamas. Ta oli neid Rootsist saanud. Et kui tavalisel Camelil filter ära murda, siis on maitse põhk. Filter olla leiutatud mitte tervise hoidmiseks, vaid selleks, et saaks sigarettidesse korraliku tubaka asemel põhku toppida. Filtrita Camel on teine asi. Ja Eestist seda ei saa. Saab Rootsist.

„Sõitsin Rootsi,” pajatas Pino. „Aga laevalt maha üldse ei tulnudki. Ma olen seda Rootsit juba varem näind ka. Mis seal ikka. Jäin laeva ja järgmisel päeval sõitsin tagasi.”

Mul jäigi küsimata, kuidas tal siis Rootsist Camelit osta õnnestus, kui ta laevalt maha ei läinud.

„Poni, kas sa elad ikka selle tüdrukuga?”

„Margotiga, jaa.”

Pino on üks neist, keda ma tean, kes on naise jalga lastes võtnud selle naise, mis jäi üle mehest, kelle juurde ta oma naine läks. Aga Margot on väga lahe. Pino eelmist naist ma ei näinudki. Ju see oligi selline eluviis, et Pinoga hängisin, a ta naist ei näinud, ja siis ei näinud Pino ise ka enam seda naist.

Kui ma ise lahku läksin, siis kõndisime Pinoga Tallinn-Väikse juures ja läksime ühte mõnusasse rämpsõllekasse, mis nägi välja nagu nõukogude lapsepõlve kokkuvõte, ja Pino briifis mind lahutuse juriidiliste külgede koha pealt. Ega ma palju õppust võtnud, aga see, kuidas Pino oli endise naisega juriidikat pidanud arendama, ajas mind vaheldumisi nutma ja naerma. Vintis inimese asi.

„Margot on hea,” rääkis Pino. „Ta läheb hulluks kõigest kolm korda aastas ja see on täiesti mõistlik number.”

Mõtlesin ja nõustusin. Naine, kes vaid kolm korda aastas hulluks läheb, on varandus. Iseasi muidugi, mis kujuline see hullus on. Aimasin umbkaudu, mis sorti see hullus võib olla. Tõenäoliselt viskab Margotil Pino joomine vahel ära, mis muud. Arusaadav.

Pino tahtis ühest küljest tinutamist jätkata, teisalt oli tal vaja toimetusse kobida ja lugusid vorpida. Neid teeb ta kergel käel ja ladusalt. Poni, nagu ta end ise vahel kutsub, on work horse ja kogu joomise juures jube kohusetundlik. Võib-olla seepärast teineteist mõistamegi.

Pino tahtis lihtsalt nii kaua minuga juua, kuni tal töökohas algab koosolek, kuhu ta ei soovinud minna. Siis on tal alibi, et teeb minuga lugu ja ei saa koosolekul olla. Varsti helistatigi, et kas koosolekule tuled. Ja Pino vastas truisti, et ei saa, et teeb Sauteriga parajasti lugu, ja rüüpas mõnuga klaasist suure lonksu. Aga varsti polnud tal enam põhjust rüübata, koosolek hakkas läbi saama, ja tööle ta läks

Vile kimono
Vudsi najal samurai
sakest kuivamas

No olen süüdi, süüdi, süüdi, teen kohe ise kartulisalatit ja pärast seppuku!