Jummala meelest läinud…

2 okt.

…et kuda üts plogind ülepea töötab…

Advertisements

Nätsa nüüd

9 juuni

Leidsin oma blogi üles. Tolmune ja tokerdanud, ei taha palja käega katsudagi.

Lastekaitsest, hüsteeriliselt

24 nov.

Peab olema üle kümne aasta tagasi, kui issi kord lastega kvaliteetaega veeta viitsis, nad olid ikka veel väikesed, vanus ühekohalise arvuga tähistatud.
Issi arvates tähendas see „Simpsonite“ kambakesi vaatamist. Või oli see nende arvates, meeles on kisa: issi, Simpsid! Eriti kena oli muidugi kunagi pojaga kahekesi koju jäetuna lustikummuti ees vedelda, pitsad ja eakohased karastusjoogid ees, krooksuda, mõnuga ennast avalikult sügada ja kõik tarvitatu lihtsalt põrandale pilduda, naised tulevad alles homme, küll me ära koristada jõuame, aga praegu naudime mehist seapesa, omaette olekut, rööts, präät, lallallaa!
Tookord olid tütred seltskonnas, üldse kõik kodus, nii et mašismiga tuli tagasihoidlikum olla. Juhtus tulema osa, kus Bart ja Lisa segaste äparduste käigus rõivastest-jalavarjudest ilma ning käepärra sattunud asendustega vahele jäavad. Ühel vist kilekott jalaotsas, teisel pappkast kuueks. Kirbud kah kallal. Vist.
Vahele jäävad lastekaitsele, kes seepeale vilkuritega soomusautos kohale lendavad, lapsed ära viivad.
Noorem tütar jäi seda kaedes mõtlikuks ja küsis.
„Issi, kas päriselt ka saab lapsed ära võtta?“
Mina ütlesin jah.
Ode mõtles veel natuke ja küsis:
„Onjumeideivõeta?“
Tehtud naermine, kuidas ka ei püüaks, kõlab ikka väga võltsilt. Jahmunud kaisutamine, kõiki kolme korraga, samamoodi. Muidugi ei võeta, ära muretse, muu plära, et kõik meeleheitlikult naljaks keerata.
Kuigi õõnes oli ja on jäänud siiamaani.
Juba siis tundus, et äkitsi ma valetasin lastele. Tulevad ja võtavad. Et kasvatad valesti, annad halba eeskuju, räägid vaenulike jutte, õppimises ei abista, tervislikult ei toida. Juba siis tõstis sotsiaalministeeriumi kobra oma jõledat pead. Hea, kui issit vangi ei panda.
Lugu ja tunne tulevad ikka meelde, kui siin maal lastekaitse teemaks tõuseb. Nagu praegu uue lastekaitseseadusega. Et võivadki lapsed ära võtta, kui ei kasvata neid arenenud sotsiaaldemokraatia vaimus või oled lihtsal vaesem, kui viie rikkama hulka pürgivas ette nähtud.
Eks mõni uudis ole nagu lumepall, edasi veeredes muudkui kasvab. Mis muud, kui et üldiselt leigelt usuti, sest kui lastekaitsjad kevade poole olid nõudnud lasteaedadesse riiklikku homopropagandat, võib juba kõike uskuda. Leigelt, sest omal ju enam lapsi pole. Nii kui 18 saab, pole seaduse järgi enam laps, vaid „alaneja sugulane“. Mis, ausalt, mõnevõrra solvav.
Oli ka võimatu mööda vaadata. Millal ka ei mindud interneedusess elu ära raiskama, ikka arutati. Eriti leiliks läks, kui sotsiaalministeerium laste ja perede osakonna juhi Anniki Lai isikus õõnestavatele kuulujuttudele 5. novembri Postimehes otsustava vastulöögi andis pealkirjaga „Lastekaitsest, hüsteeriata“. Eks oli ka aeg, meie venelasteni oli seadus tõlgendunud nii, et nüüd hakatakse lapsi ära võtma rikastele välismaa homopaaridele müümiseks. Ma ei mõtle seda välja, ei suudaks, aga väidan mõistvat, kuidas kaks ja kaks kokku pandi.
Ise ei viitsinud vastulööki lugeda. Pealkiri ütles kõik – igaüks, kes julgeb suurepärast seadust arvustada või tõlgendada, on mõttetu erihariduseta hüsteerik. Üsna tavaline Eesti Vabariigi ametniku suhtumine rahvarämpsu, kelle taskust tema palk tuleb.
Valasin niisama õli arutelutulle, et: tea, palju tibi palka ka saab. Siis läkski huvitavaks, kohe virutas keegi lingi sotsiaalministeeriumi juhtivisikute palgatabeliga.
Kust tuli välja, et perede ja laste osakonna juhataja palk seisuga 1. aprill see aasta 2340 neorubla kuus. Kõik pered ja lapsed kahtlemata kurvastavad, et nende kaitsmise töö on niivõrd alamotiveeritud.
Ainuke häda, et juhatajaks oli märgitud Anniki Tikerpuu. Nõutus tabas noormeest. Kaege, kooseluseaduse sallivas varjus ei tule ju enam pähe, et naisisikutel võib nimi muutuda, kui tanu alla minnakse. Kas tõesti pani väärt spetsialist oma karjääri ohtu ja allus oma aja ära elanud kombestikule?
Internetis vedelevate fotode järgi jah. Me kõik peame ise enda kohta sotsiaalvõrkudes toimikut, nagu ühes Eesti seriaalis teravmeelselt märgitud.
Nii et palju pereõnne tütarlapsele.
Õnnetuseks läks piltide võrdlemise käigus päris huvitavaks. 4. juuli 2012, ikka Postimees: „Korruptsioonis süüdi mõistetud ametnikku karistati 120-eurose trahviga“. Sotsiaalministeeriumi ametni Anniki Tikerpuu teinud koos teiste innukate laste õiguste pärast lakkamatult südant valutavate kolleegidega 2010. MTÜ Omapäi, saatnud sellele ehk iseendale kahe sotsiaalministeeriumi projektiga 200 000 vana raha. Karistus – noomitus töökohalt ja 120 eurot trahvi. Karm, karm… tervelt protsendiga pihtapandud rahast trahvitakse, sead!
Õnneks tubli spetsialist kaebas edasi ja, nagu 25. juuli 2013 ikka Postimees teatas, vabanes alatutest süüdistustest Harju Maakohtus. Kaitsepolitsei kaebas küll omakorda edasi, aga Riigikohus ei võtnud ilget laimu menetleda. Õige kah, kes ei teaks, et MTÜd ja muu vabakond on presidendi enda lipsutiibade all, sotsiaalministeerium niikuinii püha asutus.
Kõik see pahn läbi nuusitud, jäädi mõtlema. Kas peaks nüüd ikka vastulöögi kõlakatele läbi lugema?`Et mõista, kui õige, euroopaliku, turvalise seadusega tegu? Või ei peaks? Või loeks seaduseelnõu enne läbi. Kust jääkski mulje, et, neh, kui lastekaitseametnik leiab, et lapse majanduslikud olud ei vasta nõuetele, võib ära võtta; kui ei anna last ametnikule, et too teenust osutaks, oled kuritöötaja; lastekaitsja võib iga kell sulle koju tungida?
Raske valik oli.
Õnneks veel lubatakse valikuid teha.

Jaanisupp

23 juuni

Jaanilaupäev läheneb hirmuäratava kiirusega nagu üks sünk äikesepilv. Mis annab minule jälle võimaluse soiguda, kuidas see püha mulle üldse ei meeldi; kuidas see tegelikult on hoopis teisiti mõeldud kui õgimine, lakkumine, enesevigastamine. Kuidas võiks mõelda, misasi on see kurikuulus sõnajalaõis, mida paarikesi võsast otsida.
Ma lähen ise ka endale juba tüütuks selle jorinaga. Eriti kiitlemisega, kuidas mina olen see üks kümnest Eestimaa mehest, kes ennast jaanilaupäeval pildituks ei tõmba ega ärka meeleheite ning vorstirasva haisuse higikihiga tont teab kus. Sisse ei sülita, aga ettevaatlikult, väga ettevaatlikult, sest, jah, on ju ärgatud igal viisil ja igas asendis küll. Argpüksi asi. Elu on õpetanud, et mõnikord on mõistlik olla selline töllakavõitu vooruse verstapost, kelle peos õlu jõuab soojaks minna.
Sest minul ei ole hommikul üldse paha olla ju.
Kuigi tõenäoliselt on kangesti igav ja isegi natuke üksildane. Kõik teised vägilased ja vägilannad puhkavad alles aure välja ja seal sa, vooruslik tüütus, oled päikesetõusul oma eelmisel päeval ärapeidetud külmade õlledega.
Mõnus ju. Ei julge küll ära sõnuda, aga ehk on päike tõesti väljas, hämaraks pole läinudki, hommikune esimene purk teeb krõksti ja jube hea vaba tunne on.
Missja need teised tegelased ometi muudkui magavad? Ilus päev läheb mööda, aasta pikim päev, edasi läheb ju ainult lühemaks.
Üles ajama ka ei hakka. Uni on püha. Nii et tuleb endale tegevust leida. Mis pole just raske, Koristada. Nõud kokku korjata, ära pesta. Hukkunud vorstid ja salatid ära visata. Kestad kokku korjata. Mõnele kügelevale puhkajale teki peale visata.
Veel ühe õlle lahti teha. Ai, ta maitseb varahommikul hea. Ja nemad muudkui magavad ega tea, millisest ilust-võlust ilma jäävad.
Ikka on natuke igav ja, kui aus olla, ega ei viitsi neid nõusid nii väga pesta. Juba see on tubli, kui peomaalt igasugu jama kokku korjad. Muru niitma ju ei hakka, see oleks jaanipäeva hommikul ikka inimvaenulik julmus.
Aga igav on ning imelik üksinda õlut sisse valada. Nagu teeks tasa, mis eile teiste kaela jäetud.
Ja mis on parem, kui alustada päeva söögitegemisega. See oklausa õigustab kolmanda õlle avamist, sest suvine kokatöö on üks palav tegevus ning vedelikukaotus võib tervisele ohtlik olla.
Teeks huvitavalt. Sest kui lõkkejäänust natuke torkida, hakkab suitsema. Või on selle nimi miilamine, iga juhul mingid kuivad oksad võtavad vedu. Vorstist on kõigil neil unimütsidel siiber, endal ka.
Et teeks suppi. Lõkke peal. Supp, nagu suur Hiina õpetlane Lin Yutang öelnud, on ju ravim. Mida mehepojad muidugi niigi teavad. Kelle nägu ei läheks naerule hommikuse kapsasupi või seljanka või ükskõik mille peale.
Selleks on vaja õiget pada, mis on õnneks olemas. Kõva, raske, malmist. Lobistame veega üle, hakkame talle tellinguid ehitama. Õnneks vedeleb ühes korralikus suvilaaias alati mingit arusaamatut kolu. Torujuppe, mis kunagi olid vist kääbustele mõeldud aiatooli osad. Igatahes enda sajakilone istmik läks sellest toolist poole tunniga läbi.
Meisterdame natuke, siis mõtleme, mis meil on. Loodame, et kõike ikka on… näiteks kondijupiga loomaliha, porgandit, paprikat, kartulit ja muud nipet näpet. Tomatimahla ning kõike, mis on roheline ja kasvab.
Neljas õlu on loomulikult ka hädavajalik.
Riivime porgandi ära, sest see säästab kätt. Riivime ikka palju, sest porgandil on loll komme ennast roa sees ära peita, vahel tundub, et poleks nagu pannudki. Säristame tema potipõhjas vähese õliga kollaseks, liha otsa, vesi peale. Imelikud väljendid hakkavad selle õllega tulema. Ai, paprika oleks ka tahtnud vähe küpset saada, aga olgu nii.
Nüüd võiks keegi üles ärgata, kes oskab ja kellele meeldib kartuleid koorida. Tühja nad ärkavad. Ise, ikka ise. Oksarisu tuleb ka manu tuua. Tellingut kontrollida, küll oleks plass, kui supp lõkkes lõpetab. Kartulid ka, näe, läkski keema. Loom muidugi keeb kaua, nii et ärme veel kartuleid pane, püreed ei tahaks. Küll aga uhame sisse tomatimahla, sest teda on, teeb ilusat värvi ning poed pole veel lahti, et mingit tomatipastat tuua. Muidugi igasugu rohtusid ja… ah, paneme terve kauna tšillit, hommikusupp peab raju olema, juuksed lahti võtma.
Võtta see viies nüüd? Ja millal ärkab keegi, kell juba kuus, ma ütlen. Nüüd pole ju jälle muud teha, kui oodata, uurida, lõket toita. Näe, hakkas lõhnama. Tegelikult võiks liha korra välja võtta, tükkideks teha, läheb ehk kiiremini pehmeks.
Mull-mull, mull- mull. Võiks vist isegi vett lisada ja need kartulid ka.
Ikka tuleb see viies võtta, lõkke man on ju palav ja päike paistab.
Lõhnab. Lõkkesuits lõhnab ka. Mõnus. Mõnus. Mõnus.
Veel puid. Vahepeal maitseks. Jah, nagu peab. Iseenesest ju täielik tavaline lurr, aga see hommik, suitsumekk ja üleüldse teeb asja eriliseks.
Ei, nüüd aitab. Isegi liha on tomatimahlas pehmeks läinud. Võtame selle kuuenda ja siis: äratus!
Muidu tuleb endal uni peale.

Algatusvõimelised ametnikud, loomingulised raamatupidajad

25 apr.

Üldiselt on põhjust arvata, et Taavi Rõivas on jummala tore sell.
Elukutseline kretinism ehk kunagi peetud ajakirjanikupõlv lubab nii. Väikeseks õpetuseks nii tegevatele kui tulevastele poliitikutele: kui te tahate massiteabevahenditega hästi läbi saada – ja te parem tahtke, pildil püsimine on teile eluline-oluline – siis vastake alati ka kõige jaburamale küsimusele. Võtke toru, vaadake maili. Üsna ükskõik, mida te kokku keerutate, teisel pool saadakse punkt ehk päevakajaline tsitaat kirja ja teie nimi läheb toimikusse pealkirjaga „Hätta ei jäta“.
Taavi Rõivas oli ses mõttes igati lahe. Lolli juttu ka ei ajanud. Täiesti nutikas noormees, mitte mingi Bez Rublikast välja kasvanud libedik. Aga,mis seal salata, enne Eesti Liitu astumist oli mõni mees muidugi hajameelselt pidev Reformierakonna valija ka, antagu andeks.
Nojah.
Hiljem, muidugi, läks poisil jutt käest ära. Kui sotsiaalministriks lükati. Ju see on niisugune koht, kus ametijuhendis kirjas: võimalikult palju udu ja mööda ja mõttetusi rääkida. Isegi kurb natuke. Aga kui amet kohustab, siis mis parata, tuleb esineda murede eestvõitlejana, mis lähevad korda ülitühisele vähemuse vähemusele, kes kah muretseb eelkõige oma hea ninaesise eest. Vaadake asjale otsa, siin maal on kõige suurem jama eestlaste käbe väljasuremine. Kõik muud võiksid oodata, kõik õiguslased, võrdsuslased, pehmed väärtused ning nõnda edasi.
Aga mis mina ka tean või mis tonte näen.
Imelikke tonte. Kui nüüd Taavi Rõivas peaministriks sai ja riigiringhääling sel teemal tugeva uuriva materjali tegi, siis üks jupikene natuke pistis küll. Muidu oli lahe ja, nagu ehk aru saadud, poiss käib rubriiki: abiks ikka.
Nimelt pani sotsiaalministeeriumi töökas kollektiiv peaministrile kokku mingi lahkumispaketi ja sinna vahele õpetussõnad. Meelde jäi suhteliselt vaimukas: Eesti viie kõige vähem joova ja suitsetava riigi sekka, ülejäänu oli ilmselt samasugune isaveise kaka, mida sotsiaalministeeriumist vaatvagunikaupa ikka tuleb. Sallivus, terviseareng, võrdõiguslus, muu, mille üle keegi kunagi järelegi ei mõtle, mis need sõnad õieti tähendada võivad.
Nii et üks mees tegi – ülekantud tähenduses – ehmatusest kergelt püksi. Seda enam, et oli ju poisist hästi mõeldud.
Kõigepealt – alluvusvahekorra rikkumine eriti jämedal kujul. No hea küll, mitte nii kõvade sõnadega, aga tuleb nagu uduselt pähe, et vist on ikka minister see, kes poliitikat teeb. Kes ütleb om ametnikejõukudele, mida teha, mida ta näha tahab. Mitte vastupidi. Ametnikud peavad hoolitsema, et suur pealik teaks, mis värk käimas on, mis juhtuda võib, aga otsustamine või oma hiilgavate nõuannete pakkumine, vabandust, läheb üle võlli. Vastad siis, kui minister küsib, eks, lauaülem, nõunik või mis nende nimetused seal on. Kui ei meeldi, otsi mujalt väljakutset oma soouuringute, tervisearenduse magistri haridusele…
Kõlab jaburalt, arvestades, et pea igas töökuulutuses käib läbi sõna: algatusvõime. Kõlab hästi. Aga võtaks mõtiskleda. Oletame kuulutust: otsime loomingulist raamatupidajat. Kõlab ju hullusti. Umbes et otsime suli, ise oleme niikuinii, ainult mõistus kõike ei võta.
Ja nüüd üritaks pulkadeks võtta: otsime algatusvõimelist ametnikku, äh, ütleme välja, sotsiaalministeeriumi. Mis on ju õigupoolest siin maal Ministeerium või lausa Ministeeriumide Ministeerium. Õgib lõviosa riigieelarvest ja vastu saab ainult jama. Kas me tahaksime sealt algatusvõimet? Või loomingulist raamatupidamist?
Et mitte tühjalt jaurata– nimetatud putka kulutab sel aastal 2,6 miljardit, mis teeb 8miljardilisest eelarvest 33 protsenti. Ümardasin, ümardasin, aga nii, nagu koolis õpitud. Tänan ka kohe rahandusministeeriumi rahvast, kes viitsivad eelarveid netti riputada. Sotsiaalmaks, mis 2,2 miljardit, seda ära ei kata. Kuid läheb veel huvitavamaks. Igaüks, kellele öelda, et sotsiaalministeeriumi võiks kaotada, kukub soiguma – kuidas siis pensione makstakse ja…
Aga pensionideks läheb 1,1 miljardit. Kuhu siis ülejäänu? Vahe on ikka päris hull. Et on mõistlik oma mälu üle kontrollida, siis ronis noormees 2009. aasta riigieelarvet vaatama. Tollal lõi sotsmin läbi 40 miljardit Eesti raha aastas, mis tegi 91 miljardisest riigieelarvest lausa 43 protsenti. Sotsiaalmaks tõi sisse 30 miljardit. Pensioniteks läks 19 miljardit. Üleüldse Sotsiaalkindlustusametile 25 miljardit. Ülejäänu? Kes seletaks? Kes küsiks?
Näed, tahtsin tegelikult öelda ainult, et peaminister võiks lõpuks hakata vohavale ametnikkonnale näppudele vaatama, aga jälle eksisin ära. Numbrid on saatanast.

Ukraina, segasem aina

19 märts

Ma ei tea Ukrainast halligi.
Peale mõningate sealse toiduainetetööstuse väga maitsvate toodete, pindala, rahvaarvu, Dovženko-nimelise filmistuudio, tähtsamate linnade, mõne solvava anekdoodi, natukese ajaloo, mõne ukrainakeelse sõna, võibolla oli veel midagi. Pole käinud, pole näinud.
Nüüd ei tea aga üldse midagi. On Ukraina üldse olemas?
Selle – kes käinud, näinud, on kiitnud – toreda maa kohal oleks justkui must räpane pilv, millest vahel midagi läbi vilgub, aga pole kindel, kas see on molotovi kokteil, sõbralik tareaken, lask, vilkur, tulemasin.
Või vaatab sealt Vii.
Praegu vist enam Gogolit eriti ei õpita. Oli sihuke kirjanik, kelle juttudest suur osa mu teadmistest Ukraina kohta kah pärineb. On tal selline jutt „Vii“, üks õudsemaid lugeda, kui oled umbes 13, üksi ja hakkab hämaraks minema. Film, väidetavalt esimene nõukaõudukas, 1967 tehtud, on sama jube. Mõlemad on head, ei soovita. Elamus teeb veel pikalt haigelt. Et see Vii on üks eriti kole mardus, kel silmalaud maani ulatuvad ja kes käsib need jutu-filmi tipphetkel üles tõsta. Mis tema pilk teeb, jääbki igaühe enda otsustada, kas Homa Brut suri pilgust või hirmust, samamoodi. Lugege, kui julgete.
Igal juhul midagi head läbi selle rehvisuitsu ei paista. Võibolla polekski nii hirmus, kui teaks, mis seal siis õieti on. Kuid ei ole vähimatki tunnet, et teaks või kuskilt teada saaks.
Õigeid uudiseid ju pole. Mingeid tükke visatakse, aga iga tükk tekitab kahtlust, mitte teadmise või arusaamise tunnet. On ainult muljed ja küsimused. Nendeski kahtled. Iseeneses hakkad kahtlema, kas ikka mingi ajujupp on veel alles või on, vastupidi, tekkinud vandenõu- ning muid teooriaid tekitav kasvaja.
Alguses oli haigutus. Sahmerdab see nende president seal midagi, et üritab korraga nii Liidu kui Putiniga sehvti teha. Kust hoholl läbi läinud… võis Janukovitš mõelda ja käsi hõõruda. Kuigi, keegi pole Saatanaga maksuta tantsinud, veel vähem kahega. Mingi miiting – eks kohalikud euroliikumised kiirusta aasta lõpus plaani täitma, Brüsselist jõulupreemiat noolima. Tavaline.
Kui ära kiskuma hakkas, edasi kestis, juba mingid barrikaadid mängus, noh, hakkab külm, minnakse laiali maitsvate toodete manu. Polnud erilist huvi ei lugeda, ei vaadata neid uudiseid. Teada see meie välisuudiste tase, kahe aasta eest jäeti muljet, et Putin püsib võimul ainult Kasparovi ja kellegi Navalnõi armust, kohe-kohe kukub. Igav. Tuttav. Ebausutav. Ikka need reipad teated demokraatlikest jõududest, rahva toetusest, režiimi peataolekust. Ikka see: fakt on suva, kommentaar püha. Samad tühjapilgulised kanalüütikud.
Huvi kadus. Aegajalt vaid, et, ahah, kaklevad, ahah, surnud, ahah, põleb – Pariis põleb kogu aeg kuskil äärelinnas, nagu üks prantslane märkis, kui eestlane talle pronksiöö üle ahastas.
Vahel ikka veider oli. Teooriakasvaja püsis veel suht healoomulisena, nii et tootis leebeid ja uniseid küsimusi – kuidas see ikka sobib, et saabub kuskile riiki teise riigi tähtis tegelane ja läheb kõigepealt mässajaid toetama? Diplomaatiline etikett… ah, matsid jäävad matsideks. Või miks keegi ei küsi, et kes need pirukad, teed jm sinna maidaanile ostab… kas need inimesed tööl ei pea käima… kus nad kõik ihuhädasid õiendavad… ja kes see maksab. Kasvaja teadis vastust, küsimused olid puhtalt retoorilised.
Üllatus tuli alles siis, kui äkitsi Tõmošenko vallale lasti. Kasvajagi jäi nõutuks, siis pakkus, et ehk see oligi kogu jama eesmärk. Poliitikute rahvusvaheline vabakond andis ühele enda seast vastu näppe: poliitikud oma tegude eest vangi ei lähe, said aru, hoholl?! Paarisaja inimese surm on ju tühiasi õppetunni kõrval. Mu meelest küll sirts kallis hind, aga meenutage Albrighti lauset, et pool miljonit koolnud last Iraagis on demokraatia eest päris paras praiss.
Ei tuntud huvi. Tühja nüüd kah. Üldse ei tuntud huvi, telekas ainult teaduskanalid, netti ei puutu kah.
Nii et ootamatu hämmastav pööre sündmuste käigus tuli nagu vesi kaela. Et panigi plehku, jättis võimu vedelema, progressiivse intelligentsi lemmiklastele üles korjata. Jobu. Isegi kasvaja oli ehmunud, aga käskis siis kontrolltöö järgi teha.
Kael jääb kangeks, käsi valusaks, pealegi tuli kohe Krimm ka veel peale. Millest ma ka midagi ei tea, peale asukoha ja natukese ajaloo. Kliki, ära õienda, käskis teadagi, kes, Eestit ära võta, tead küll, et: „lahke käega ulatas opositsionäärikene värdjast miilitsale hoole ja armastusega kokteilikese, et see puhuks leegikese ära ja kustutaks janu, aga nõme mendimölakas pillas hüva rüüpe maha, läks põlema…“
Klikid, mis klikid, hullemaks läheb. Ei taha teada, mis õige, mis väär. Kõik taovad vastu rinda, et nemad on õiged või et midagi pole olnud ja valesti aru saadud. Muidugi, et vastaspool on igavesed niisugused-naasugused. Kumbagi päriselt ei usu. Lõpuks satud ikka kommentaariumi ja tuttav lugu, igaüks, kes püüab arglikult arutama hakata, et mis ja kus tegelikult olla võib, saab soovituse kolida Putini saba alla pluss igavese bloki koos vihkamisega. Kah tuttav.
Kuule, kasvaja, vara veel hinnata, ütlesin mina.
Oota, ma mõtlen, ütles tema.
See on Vii, kes tossust läbi vaatab, ütlesin mina.
Ta nõustus ja käskis mõtlemist paar päeva mitte segada.

Liba-aasta ja koleaasta

6 jaan.

Soomlastel olla sihuke anekdoot. Et: miks algas Jätkusõda? Eks seepärast, et savolased jõudsid Talvesõtta.
Natuke ümber ja usuteemaliseks tehes võiks küsida – millal hakkab õigeusklik mõtlema eelmisele aastale? Eks ikka oma jõulude aegu. Mis on gregooriuse kalendri järgi arvates 6. jaanuaril.
Nii juhtuski. Enne ei tulnud meeldegi. Hea meel, et ükskord need veninud pühad läbi said.
No ja… see 2013. aasta ka, mõistagi.
Ei olnud üleliia tore aasta. Mitte küll isiklikus mõttes, ainukesed etteheited, et koer sõi kanad nahka ja külaelu kiskus vahel natuke kurnavalt hoogsaks. Aga need lähevad niiöelda oma vigade nimekirja ega ole ülepea tähtsad.
Mõelda tuleb ju suuremalt, näha pilti laiemalt, nagu targad õpetamas on.
Olgu siis.
Mis ikka meelde tuleb, kui järgi vaatama ei hakka. Ja, vaat, ei hakka, ei tunduks nagu aus. Et aasta algul polnud justkui eriti midagi. Jaanuar kipub ju olema surnud kuu, kui kõik toibuvad pikkadest pühadest ja jõllitavad õudusega oma konto väljavõtet. Edasi polnud ka nagu väga midagi. Tuludeklaratsioon ja uhkustamine sellega, kui tore ikka on riik, mis võtab oma kodanikelt raha ära nii, et nood seda ei märkagi ja veel kole rahule jäävad. Vana lugu. Pingviinid… mis pole ammu enam huvitav. Vist alles märtsis oli midagigi, mille peale vähemalt jahmuda. See loomeliitude pleenumi taasläbimängimine.
Ikka vägev, kuidas ühe vähetuntud näitlejanna kobavast sõnavõtust tehakse riigimeedia algatusel enamvähem eurodirektiiv. Kes ütles, et Riiklik Propagandatalitus 1940 likvideeriti? Elab südametes ja ajudes rõõmsalt edasi. Iga kõrgemalt poolt heaks kiidetud sündmuse, olgu see tegelikult kui rumal ja tühine tahes, saab üles puhuda.
Nagu selle armetu Rahvakogu. See oli juba päris haige, andke andeks. Täiesti suvaline punt kogub kokku täiesti juhusliku seltskonna ning väidab, et see on nüüd kogu rahva au, mõistus ja südametunnistus. Loomulikult teeb jälle riiklik propagandatalitus otseülekannet ja pumpab mulli, nagu vähegi suudab. Ning riiklikud rahad on jälle taga. Mitte küll Eesti riigi, jäi mulje.
Nii et üks arusaamatu jututuba ajas aasta esimeses pooles teist taga. Räägiti, arutati, tehti ettepanekuid, eksperdid hindasid, analüütikud analüüsisid, ainult.
Ainult meelde ei jäänud midagi. Et millest õieti jutt oli? Peeti ju maha ka mingi arvamusfestival, korraldaja sai vist pärast pressisõbraks? Tore. Ilus nimi ettevõtmisel. Aga mida sest teada on? Või meeles?
Liba värk tundus. Suuga suur linn. Saaks rahad peale, paneks jututoa korraldamise peale huugama, siis kiikaks uue projekti suunas. Nagu siin maal aastaid juba käinud. Terve niinimetatud kolmas sektor ju muuga ei näi tegelevatki, kui ilusate nimedega ettevõtmistega, mis lähemal vaatlemisel on kas tühised, rumalad või otseselt inimvaenulikud.
Ah, hirm. Augustis hakkas jube. Päriselt. Kui seal kaugel Süürias keemiaga inimesi tapeti. Ning progressiivne intelligents koos demokraatliku üldsusega teadis kohe, et verine diktaator süüdi, vaja raketid teele saata. Pole siin midagi selgitada.
Tugitoolistrateegide verejanu on ühekorraga hirmutav kui oma nõdrameelsuses vaimustav. Nii tore on arutada, kuidas kriis vägivaldselt lahendada, uskudes, et ega ennast ju puuduta. Aga mina küll pelgasin. Tõsiselt. Eks saanud Esimene ilmasõda alguse „mõnest neetud lollusest Balkanil“. Ja kui veel muudeski suundades ikka sõjatrummi lüüakse, igaühel, kes ajalugu õpikutest, mitte PowerPointist õppinud, läheb jahedaks.
Valimisi ei taha üldse mäletada. Kurjad ja lamedad korraga. Paneme kinni, keelame ära, jagame ümber, maksustame. Aitäh. Kõik juba kuuldud. Kõik tegid end lolliks, mõni geenius muidugi eriti, teate küll, keda silmas peetud.
Nii et polnud meeldiv aasta. Mida võttis kokku ehk see jubedus, et kui aasta lõpus kogusid heategevussaated muidu raha ikka millelegi keerulisele – mingi arstinduslik aparaat, enamasti, siis seekord ju otseselt toiduabi jaotamiseks. Aafrikas elame või?
Palju õnne, Eesti edulugu. Majanduskasv, e-lahendused, e-riik, innovatsioon, demokraatia levitamise missioonid ja tühja kõhuga lapsed. Vannuks, aga jõuluaegu pole ilus.
Nii et vast see aasta tuleb parem.
Kohe palju parem.
Palun.