Jummala meelest läinud…

…et kuda üts plogind ülepea töötab…

Nätsa nüüd

Leidsin oma blogi üles. Tolmune ja tokerdanud, ei taha palja käega katsudagi.

Lastekaitsest, hüsteeriliselt

Peab olema üle kümne aasta tagasi, kui issi kord lastega kvaliteetaega veeta viitsis, nad olid ikka veel väikesed, vanus ühekohalise arvuga tähistatud.
Issi arvates tähendas see „Simpsonite“ kambakesi vaatamist. Või oli see nende arvates, meeles on kisa: issi, Simpsid! Eriti kena oli muidugi kunagi pojaga kahekesi koju jäetuna lustikummuti ees vedelda, pitsad ja eakohased karastusjoogid ees, krooksuda, mõnuga ennast avalikult sügada ja kõik tarvitatu lihtsalt põrandale pilduda, naised tulevad alles homme, küll me ära koristada jõuame, aga praegu naudime mehist seapesa, omaette olekut, rööts, präät, lallallaa!
Tookord olid tütred seltskonnas, üldse kõik kodus, nii et mašismiga tuli tagasihoidlikum olla. Juhtus tulema osa, kus Bart ja Lisa segaste äparduste käigus rõivastest-jalavarjudest ilma ning käepärra sattunud asendustega vahele jäavad. Ühel vist kilekott jalaotsas, teisel pappkast kuueks. Kirbud kah kallal. Vist.
Vahele jäävad lastekaitsele, kes seepeale vilkuritega soomusautos kohale lendavad, lapsed ära viivad.
Noorem tütar jäi seda kaedes mõtlikuks ja küsis.
„Issi, kas päriselt ka saab lapsed ära võtta?“
Mina ütlesin jah.
Ode mõtles veel natuke ja küsis:
„Onjumeideivõeta?“
Tehtud naermine, kuidas ka ei püüaks, kõlab ikka väga võltsilt. Jahmunud kaisutamine, kõiki kolme korraga, samamoodi. Muidugi ei võeta, ära muretse, muu plära, et kõik meeleheitlikult naljaks keerata.
Kuigi õõnes oli ja on jäänud siiamaani.
Juba siis tundus, et äkitsi ma valetasin lastele. Tulevad ja võtavad. Et kasvatad valesti, annad halba eeskuju, räägid vaenulike jutte, õppimises ei abista, tervislikult ei toida. Juba siis tõstis sotsiaalministeeriumi kobra oma jõledat pead. Hea, kui issit vangi ei panda.
Lugu ja tunne tulevad ikka meelde, kui siin maal lastekaitse teemaks tõuseb. Nagu praegu uue lastekaitseseadusega. Et võivadki lapsed ära võtta, kui ei kasvata neid arenenud sotsiaaldemokraatia vaimus või oled lihtsal vaesem, kui viie rikkama hulka pürgivas ette nähtud.
Eks mõni uudis ole nagu lumepall, edasi veeredes muudkui kasvab. Mis muud, kui et üldiselt leigelt usuti, sest kui lastekaitsjad kevade poole olid nõudnud lasteaedadesse riiklikku homopropagandat, võib juba kõike uskuda. Leigelt, sest omal ju enam lapsi pole. Nii kui 18 saab, pole seaduse järgi enam laps, vaid „alaneja sugulane“. Mis, ausalt, mõnevõrra solvav.
Oli ka võimatu mööda vaadata. Millal ka ei mindud interneedusess elu ära raiskama, ikka arutati. Eriti leiliks läks, kui sotsiaalministeerium laste ja perede osakonna juhi Anniki Lai isikus õõnestavatele kuulujuttudele 5. novembri Postimehes otsustava vastulöögi andis pealkirjaga „Lastekaitsest, hüsteeriata“. Eks oli ka aeg, meie venelasteni oli seadus tõlgendunud nii, et nüüd hakatakse lapsi ära võtma rikastele välismaa homopaaridele müümiseks. Ma ei mõtle seda välja, ei suudaks, aga väidan mõistvat, kuidas kaks ja kaks kokku pandi.
Ise ei viitsinud vastulööki lugeda. Pealkiri ütles kõik – igaüks, kes julgeb suurepärast seadust arvustada või tõlgendada, on mõttetu erihariduseta hüsteerik. Üsna tavaline Eesti Vabariigi ametniku suhtumine rahvarämpsu, kelle taskust tema palk tuleb.
Valasin niisama õli arutelutulle, et: tea, palju tibi palka ka saab. Siis läkski huvitavaks, kohe virutas keegi lingi sotsiaalministeeriumi juhtivisikute palgatabeliga.
Kust tuli välja, et perede ja laste osakonna juhataja palk seisuga 1. aprill see aasta 2340 neorubla kuus. Kõik pered ja lapsed kahtlemata kurvastavad, et nende kaitsmise töö on niivõrd alamotiveeritud.
Ainuke häda, et juhatajaks oli märgitud Anniki Tikerpuu. Nõutus tabas noormeest. Kaege, kooseluseaduse sallivas varjus ei tule ju enam pähe, et naisisikutel võib nimi muutuda, kui tanu alla minnakse. Kas tõesti pani väärt spetsialist oma karjääri ohtu ja allus oma aja ära elanud kombestikule?
Internetis vedelevate fotode järgi jah. Me kõik peame ise enda kohta sotsiaalvõrkudes toimikut, nagu ühes Eesti seriaalis teravmeelselt märgitud.
Nii et palju pereõnne tütarlapsele.
Õnnetuseks läks piltide võrdlemise käigus päris huvitavaks. 4. juuli 2012, ikka Postimees: „Korruptsioonis süüdi mõistetud ametnikku karistati 120-eurose trahviga“. Sotsiaalministeeriumi ametni Anniki Tikerpuu teinud koos teiste innukate laste õiguste pärast lakkamatult südant valutavate kolleegidega 2010. MTÜ Omapäi, saatnud sellele ehk iseendale kahe sotsiaalministeeriumi projektiga 200 000 vana raha. Karistus – noomitus töökohalt ja 120 eurot trahvi. Karm, karm… tervelt protsendiga pihtapandud rahast trahvitakse, sead!
Õnneks tubli spetsialist kaebas edasi ja, nagu 25. juuli 2013 ikka Postimees teatas, vabanes alatutest süüdistustest Harju Maakohtus. Kaitsepolitsei kaebas küll omakorda edasi, aga Riigikohus ei võtnud ilget laimu menetleda. Õige kah, kes ei teaks, et MTÜd ja muu vabakond on presidendi enda lipsutiibade all, sotsiaalministeerium niikuinii püha asutus.
Kõik see pahn läbi nuusitud, jäädi mõtlema. Kas peaks nüüd ikka vastulöögi kõlakatele läbi lugema?`Et mõista, kui õige, euroopaliku, turvalise seadusega tegu? Või ei peaks? Või loeks seaduseelnõu enne läbi. Kust jääkski mulje, et, neh, kui lastekaitseametnik leiab, et lapse majanduslikud olud ei vasta nõuetele, võib ära võtta; kui ei anna last ametnikule, et too teenust osutaks, oled kuritöötaja; lastekaitsja võib iga kell sulle koju tungida?
Raske valik oli.
Õnneks veel lubatakse valikuid teha.

Jaanisupp

Jaanilaupäev läheneb hirmuäratava kiirusega nagu üks sünk äikesepilv. Mis annab minule jälle võimaluse soiguda, kuidas see püha mulle üldse ei meeldi; kuidas see tegelikult on hoopis teisiti mõeldud kui õgimine, lakkumine, enesevigastamine. Kuidas võiks mõelda, misasi on see kurikuulus sõnajalaõis, mida paarikesi võsast otsida.
Ma lähen ise ka endale juba tüütuks selle jorinaga. Eriti kiitlemisega, kuidas mina olen see üks kümnest Eestimaa mehest, kes ennast jaanilaupäeval pildituks ei tõmba ega ärka meeleheite ning vorstirasva haisuse higikihiga tont teab kus. Sisse ei sülita, aga ettevaatlikult, väga ettevaatlikult, sest, jah, on ju ärgatud igal viisil ja igas asendis küll. Argpüksi asi. Elu on õpetanud, et mõnikord on mõistlik olla selline töllakavõitu vooruse verstapost, kelle peos õlu jõuab soojaks minna.
Sest minul ei ole hommikul üldse paha olla ju.
Kuigi tõenäoliselt on kangesti igav ja isegi natuke üksildane. Kõik teised vägilased ja vägilannad puhkavad alles aure välja ja seal sa, vooruslik tüütus, oled päikesetõusul oma eelmisel päeval ärapeidetud külmade õlledega.
Mõnus ju. Ei julge küll ära sõnuda, aga ehk on päike tõesti väljas, hämaraks pole läinudki, hommikune esimene purk teeb krõksti ja jube hea vaba tunne on.
Missja need teised tegelased ometi muudkui magavad? Ilus päev läheb mööda, aasta pikim päev, edasi läheb ju ainult lühemaks.
Üles ajama ka ei hakka. Uni on püha. Nii et tuleb endale tegevust leida. Mis pole just raske, Koristada. Nõud kokku korjata, ära pesta. Hukkunud vorstid ja salatid ära visata. Kestad kokku korjata. Mõnele kügelevale puhkajale teki peale visata.
Veel ühe õlle lahti teha. Ai, ta maitseb varahommikul hea. Ja nemad muudkui magavad ega tea, millisest ilust-võlust ilma jäävad.
Ikka on natuke igav ja, kui aus olla, ega ei viitsi neid nõusid nii väga pesta. Juba see on tubli, kui peomaalt igasugu jama kokku korjad. Muru niitma ju ei hakka, see oleks jaanipäeva hommikul ikka inimvaenulik julmus.
Aga igav on ning imelik üksinda õlut sisse valada. Nagu teeks tasa, mis eile teiste kaela jäetud.
Ja mis on parem, kui alustada päeva söögitegemisega. See oklausa õigustab kolmanda õlle avamist, sest suvine kokatöö on üks palav tegevus ning vedelikukaotus võib tervisele ohtlik olla.
Teeks huvitavalt. Sest kui lõkkejäänust natuke torkida, hakkab suitsema. Või on selle nimi miilamine, iga juhul mingid kuivad oksad võtavad vedu. Vorstist on kõigil neil unimütsidel siiber, endal ka.
Et teeks suppi. Lõkke peal. Supp, nagu suur Hiina õpetlane Lin Yutang öelnud, on ju ravim. Mida mehepojad muidugi niigi teavad. Kelle nägu ei läheks naerule hommikuse kapsasupi või seljanka või ükskõik mille peale.
Selleks on vaja õiget pada, mis on õnneks olemas. Kõva, raske, malmist. Lobistame veega üle, hakkame talle tellinguid ehitama. Õnneks vedeleb ühes korralikus suvilaaias alati mingit arusaamatut kolu. Torujuppe, mis kunagi olid vist kääbustele mõeldud aiatooli osad. Igatahes enda sajakilone istmik läks sellest toolist poole tunniga läbi.
Meisterdame natuke, siis mõtleme, mis meil on. Loodame, et kõike ikka on… näiteks kondijupiga loomaliha, porgandit, paprikat, kartulit ja muud nipet näpet. Tomatimahla ning kõike, mis on roheline ja kasvab.
Neljas õlu on loomulikult ka hädavajalik.
Riivime porgandi ära, sest see säästab kätt. Riivime ikka palju, sest porgandil on loll komme ennast roa sees ära peita, vahel tundub, et poleks nagu pannudki. Säristame tema potipõhjas vähese õliga kollaseks, liha otsa, vesi peale. Imelikud väljendid hakkavad selle õllega tulema. Ai, paprika oleks ka tahtnud vähe küpset saada, aga olgu nii.
Nüüd võiks keegi üles ärgata, kes oskab ja kellele meeldib kartuleid koorida. Tühja nad ärkavad. Ise, ikka ise. Oksarisu tuleb ka manu tuua. Tellingut kontrollida, küll oleks plass, kui supp lõkkes lõpetab. Kartulid ka, näe, läkski keema. Loom muidugi keeb kaua, nii et ärme veel kartuleid pane, püreed ei tahaks. Küll aga uhame sisse tomatimahla, sest teda on, teeb ilusat värvi ning poed pole veel lahti, et mingit tomatipastat tuua. Muidugi igasugu rohtusid ja… ah, paneme terve kauna tšillit, hommikusupp peab raju olema, juuksed lahti võtma.
Võtta see viies nüüd? Ja millal ärkab keegi, kell juba kuus, ma ütlen. Nüüd pole ju jälle muud teha, kui oodata, uurida, lõket toita. Näe, hakkas lõhnama. Tegelikult võiks liha korra välja võtta, tükkideks teha, läheb ehk kiiremini pehmeks.
Mull-mull, mull- mull. Võiks vist isegi vett lisada ja need kartulid ka.
Ikka tuleb see viies võtta, lõkke man on ju palav ja päike paistab.
Lõhnab. Lõkkesuits lõhnab ka. Mõnus. Mõnus. Mõnus.
Veel puid. Vahepeal maitseks. Jah, nagu peab. Iseenesest ju täielik tavaline lurr, aga see hommik, suitsumekk ja üleüldse teeb asja eriliseks.
Ei, nüüd aitab. Isegi liha on tomatimahlas pehmeks läinud. Võtame selle kuuenda ja siis: äratus!
Muidu tuleb endal uni peale.

Algatusvõimelised ametnikud, loomingulised raamatupidajad

Üldiselt on põhjust arvata, et Taavi Rõivas on jummala tore sell.
Elukutseline kretinism ehk kunagi peetud ajakirjanikupõlv lubab nii. Väikeseks õpetuseks nii tegevatele kui tulevastele poliitikutele: kui te tahate massiteabevahenditega hästi läbi saada – ja te parem tahtke, pildil püsimine on teile eluline-oluline – siis vastake alati ka kõige jaburamale küsimusele. Võtke toru, vaadake maili. Üsna ükskõik, mida te kokku keerutate, teisel pool saadakse punkt ehk päevakajaline tsitaat kirja ja teie nimi läheb toimikusse pealkirjaga „Hätta ei jäta“.
Taavi Rõivas oli ses mõttes igati lahe. Lolli juttu ka ei ajanud. Täiesti nutikas noormees, mitte mingi Bez Rublikast välja kasvanud libedik. Aga,mis seal salata, enne Eesti Liitu astumist oli mõni mees muidugi hajameelselt pidev Reformierakonna valija ka, antagu andeks.
Nojah.
Hiljem, muidugi, läks poisil jutt käest ära. Kui sotsiaalministriks lükati. Ju see on niisugune koht, kus ametijuhendis kirjas: võimalikult palju udu ja mööda ja mõttetusi rääkida. Isegi kurb natuke. Aga kui amet kohustab, siis mis parata, tuleb esineda murede eestvõitlejana, mis lähevad korda ülitühisele vähemuse vähemusele, kes kah muretseb eelkõige oma hea ninaesise eest. Vaadake asjale otsa, siin maal on kõige suurem jama eestlaste käbe väljasuremine. Kõik muud võiksid oodata, kõik õiguslased, võrdsuslased, pehmed väärtused ning nõnda edasi.
Aga mis mina ka tean või mis tonte näen.
Imelikke tonte. Kui nüüd Taavi Rõivas peaministriks sai ja riigiringhääling sel teemal tugeva uuriva materjali tegi, siis üks jupikene natuke pistis küll. Muidu oli lahe ja, nagu ehk aru saadud, poiss käib rubriiki: abiks ikka.
Nimelt pani sotsiaalministeeriumi töökas kollektiiv peaministrile kokku mingi lahkumispaketi ja sinna vahele õpetussõnad. Meelde jäi suhteliselt vaimukas: Eesti viie kõige vähem joova ja suitsetava riigi sekka, ülejäänu oli ilmselt samasugune isaveise kaka, mida sotsiaalministeeriumist vaatvagunikaupa ikka tuleb. Sallivus, terviseareng, võrdõiguslus, muu, mille üle keegi kunagi järelegi ei mõtle, mis need sõnad õieti tähendada võivad.
Nii et üks mees tegi – ülekantud tähenduses – ehmatusest kergelt püksi. Seda enam, et oli ju poisist hästi mõeldud.
Kõigepealt – alluvusvahekorra rikkumine eriti jämedal kujul. No hea küll, mitte nii kõvade sõnadega, aga tuleb nagu uduselt pähe, et vist on ikka minister see, kes poliitikat teeb. Kes ütleb om ametnikejõukudele, mida teha, mida ta näha tahab. Mitte vastupidi. Ametnikud peavad hoolitsema, et suur pealik teaks, mis värk käimas on, mis juhtuda võib, aga otsustamine või oma hiilgavate nõuannete pakkumine, vabandust, läheb üle võlli. Vastad siis, kui minister küsib, eks, lauaülem, nõunik või mis nende nimetused seal on. Kui ei meeldi, otsi mujalt väljakutset oma soouuringute, tervisearenduse magistri haridusele…
Kõlab jaburalt, arvestades, et pea igas töökuulutuses käib läbi sõna: algatusvõime. Kõlab hästi. Aga võtaks mõtiskleda. Oletame kuulutust: otsime loomingulist raamatupidajat. Kõlab ju hullusti. Umbes et otsime suli, ise oleme niikuinii, ainult mõistus kõike ei võta.
Ja nüüd üritaks pulkadeks võtta: otsime algatusvõimelist ametnikku, äh, ütleme välja, sotsiaalministeeriumi. Mis on ju õigupoolest siin maal Ministeerium või lausa Ministeeriumide Ministeerium. Õgib lõviosa riigieelarvest ja vastu saab ainult jama. Kas me tahaksime sealt algatusvõimet? Või loomingulist raamatupidamist?
Et mitte tühjalt jaurata– nimetatud putka kulutab sel aastal 2,6 miljardit, mis teeb 8miljardilisest eelarvest 33 protsenti. Ümardasin, ümardasin, aga nii, nagu koolis õpitud. Tänan ka kohe rahandusministeeriumi rahvast, kes viitsivad eelarveid netti riputada. Sotsiaalmaks, mis 2,2 miljardit, seda ära ei kata. Kuid läheb veel huvitavamaks. Igaüks, kellele öelda, et sotsiaalministeeriumi võiks kaotada, kukub soiguma – kuidas siis pensione makstakse ja…
Aga pensionideks läheb 1,1 miljardit. Kuhu siis ülejäänu? Vahe on ikka päris hull. Et on mõistlik oma mälu üle kontrollida, siis ronis noormees 2009. aasta riigieelarvet vaatama. Tollal lõi sotsmin läbi 40 miljardit Eesti raha aastas, mis tegi 91 miljardisest riigieelarvest lausa 43 protsenti. Sotsiaalmaks tõi sisse 30 miljardit. Pensioniteks läks 19 miljardit. Üleüldse Sotsiaalkindlustusametile 25 miljardit. Ülejäänu? Kes seletaks? Kes küsiks?
Näed, tahtsin tegelikult öelda ainult, et peaminister võiks lõpuks hakata vohavale ametnikkonnale näppudele vaatama, aga jälle eksisin ära. Numbrid on saatanast.

Ukraina, segasem aina

Ma ei tea Ukrainast halligi.
Peale mõningate sealse toiduainetetööstuse väga maitsvate toodete, pindala, rahvaarvu, Dovženko-nimelise filmistuudio, tähtsamate linnade, mõne solvava anekdoodi, natukese ajaloo, mõne ukrainakeelse sõna, võibolla oli veel midagi. Pole käinud, pole näinud.
Nüüd ei tea aga üldse midagi. On Ukraina üldse olemas?
Selle – kes käinud, näinud, on kiitnud – toreda maa kohal oleks justkui must räpane pilv, millest vahel midagi läbi vilgub, aga pole kindel, kas see on molotovi kokteil, sõbralik tareaken, lask, vilkur, tulemasin.
Või vaatab sealt Vii.
Praegu vist enam Gogolit eriti ei õpita. Oli sihuke kirjanik, kelle juttudest suur osa mu teadmistest Ukraina kohta kah pärineb. On tal selline jutt „Vii“, üks õudsemaid lugeda, kui oled umbes 13, üksi ja hakkab hämaraks minema. Film, väidetavalt esimene nõukaõudukas, 1967 tehtud, on sama jube. Mõlemad on head, ei soovita. Elamus teeb veel pikalt haigelt. Et see Vii on üks eriti kole mardus, kel silmalaud maani ulatuvad ja kes käsib need jutu-filmi tipphetkel üles tõsta. Mis tema pilk teeb, jääbki igaühe enda otsustada, kas Homa Brut suri pilgust või hirmust, samamoodi. Lugege, kui julgete.
Igal juhul midagi head läbi selle rehvisuitsu ei paista. Võibolla polekski nii hirmus, kui teaks, mis seal siis õieti on. Kuid ei ole vähimatki tunnet, et teaks või kuskilt teada saaks.
Õigeid uudiseid ju pole. Mingeid tükke visatakse, aga iga tükk tekitab kahtlust, mitte teadmise või arusaamise tunnet. On ainult muljed ja küsimused. Nendeski kahtled. Iseeneses hakkad kahtlema, kas ikka mingi ajujupp on veel alles või on, vastupidi, tekkinud vandenõu- ning muid teooriaid tekitav kasvaja.
Alguses oli haigutus. Sahmerdab see nende president seal midagi, et üritab korraga nii Liidu kui Putiniga sehvti teha. Kust hoholl läbi läinud… võis Janukovitš mõelda ja käsi hõõruda. Kuigi, keegi pole Saatanaga maksuta tantsinud, veel vähem kahega. Mingi miiting – eks kohalikud euroliikumised kiirusta aasta lõpus plaani täitma, Brüsselist jõulupreemiat noolima. Tavaline.
Kui ära kiskuma hakkas, edasi kestis, juba mingid barrikaadid mängus, noh, hakkab külm, minnakse laiali maitsvate toodete manu. Polnud erilist huvi ei lugeda, ei vaadata neid uudiseid. Teada see meie välisuudiste tase, kahe aasta eest jäeti muljet, et Putin püsib võimul ainult Kasparovi ja kellegi Navalnõi armust, kohe-kohe kukub. Igav. Tuttav. Ebausutav. Ikka need reipad teated demokraatlikest jõududest, rahva toetusest, režiimi peataolekust. Ikka see: fakt on suva, kommentaar püha. Samad tühjapilgulised kanalüütikud.
Huvi kadus. Aegajalt vaid, et, ahah, kaklevad, ahah, surnud, ahah, põleb – Pariis põleb kogu aeg kuskil äärelinnas, nagu üks prantslane märkis, kui eestlane talle pronksiöö üle ahastas.
Vahel ikka veider oli. Teooriakasvaja püsis veel suht healoomulisena, nii et tootis leebeid ja uniseid küsimusi – kuidas see ikka sobib, et saabub kuskile riiki teise riigi tähtis tegelane ja läheb kõigepealt mässajaid toetama? Diplomaatiline etikett… ah, matsid jäävad matsideks. Või miks keegi ei küsi, et kes need pirukad, teed jm sinna maidaanile ostab… kas need inimesed tööl ei pea käima… kus nad kõik ihuhädasid õiendavad… ja kes see maksab. Kasvaja teadis vastust, küsimused olid puhtalt retoorilised.
Üllatus tuli alles siis, kui äkitsi Tõmošenko vallale lasti. Kasvajagi jäi nõutuks, siis pakkus, et ehk see oligi kogu jama eesmärk. Poliitikute rahvusvaheline vabakond andis ühele enda seast vastu näppe: poliitikud oma tegude eest vangi ei lähe, said aru, hoholl?! Paarisaja inimese surm on ju tühiasi õppetunni kõrval. Mu meelest küll sirts kallis hind, aga meenutage Albrighti lauset, et pool miljonit koolnud last Iraagis on demokraatia eest päris paras praiss.
Ei tuntud huvi. Tühja nüüd kah. Üldse ei tuntud huvi, telekas ainult teaduskanalid, netti ei puutu kah.
Nii et ootamatu hämmastav pööre sündmuste käigus tuli nagu vesi kaela. Et panigi plehku, jättis võimu vedelema, progressiivse intelligentsi lemmiklastele üles korjata. Jobu. Isegi kasvaja oli ehmunud, aga käskis siis kontrolltöö järgi teha.
Kael jääb kangeks, käsi valusaks, pealegi tuli kohe Krimm ka veel peale. Millest ma ka midagi ei tea, peale asukoha ja natukese ajaloo. Kliki, ära õienda, käskis teadagi, kes, Eestit ära võta, tead küll, et: „lahke käega ulatas opositsionäärikene värdjast miilitsale hoole ja armastusega kokteilikese, et see puhuks leegikese ära ja kustutaks janu, aga nõme mendimölakas pillas hüva rüüpe maha, läks põlema…“
Klikid, mis klikid, hullemaks läheb. Ei taha teada, mis õige, mis väär. Kõik taovad vastu rinda, et nemad on õiged või et midagi pole olnud ja valesti aru saadud. Muidugi, et vastaspool on igavesed niisugused-naasugused. Kumbagi päriselt ei usu. Lõpuks satud ikka kommentaariumi ja tuttav lugu, igaüks, kes püüab arglikult arutama hakata, et mis ja kus tegelikult olla võib, saab soovituse kolida Putini saba alla pluss igavese bloki koos vihkamisega. Kah tuttav.
Kuule, kasvaja, vara veel hinnata, ütlesin mina.
Oota, ma mõtlen, ütles tema.
See on Vii, kes tossust läbi vaatab, ütlesin mina.
Ta nõustus ja käskis mõtlemist paar päeva mitte segada.

Liba-aasta ja koleaasta

Soomlastel olla sihuke anekdoot. Et: miks algas Jätkusõda? Eks seepärast, et savolased jõudsid Talvesõtta.
Natuke ümber ja usuteemaliseks tehes võiks küsida – millal hakkab õigeusklik mõtlema eelmisele aastale? Eks ikka oma jõulude aegu. Mis on gregooriuse kalendri järgi arvates 6. jaanuaril.
Nii juhtuski. Enne ei tulnud meeldegi. Hea meel, et ükskord need veninud pühad läbi said.
No ja… see 2013. aasta ka, mõistagi.
Ei olnud üleliia tore aasta. Mitte küll isiklikus mõttes, ainukesed etteheited, et koer sõi kanad nahka ja külaelu kiskus vahel natuke kurnavalt hoogsaks. Aga need lähevad niiöelda oma vigade nimekirja ega ole ülepea tähtsad.
Mõelda tuleb ju suuremalt, näha pilti laiemalt, nagu targad õpetamas on.
Olgu siis.
Mis ikka meelde tuleb, kui järgi vaatama ei hakka. Ja, vaat, ei hakka, ei tunduks nagu aus. Et aasta algul polnud justkui eriti midagi. Jaanuar kipub ju olema surnud kuu, kui kõik toibuvad pikkadest pühadest ja jõllitavad õudusega oma konto väljavõtet. Edasi polnud ka nagu väga midagi. Tuludeklaratsioon ja uhkustamine sellega, kui tore ikka on riik, mis võtab oma kodanikelt raha ära nii, et nood seda ei märkagi ja veel kole rahule jäävad. Vana lugu. Pingviinid… mis pole ammu enam huvitav. Vist alles märtsis oli midagigi, mille peale vähemalt jahmuda. See loomeliitude pleenumi taasläbimängimine.
Ikka vägev, kuidas ühe vähetuntud näitlejanna kobavast sõnavõtust tehakse riigimeedia algatusel enamvähem eurodirektiiv. Kes ütles, et Riiklik Propagandatalitus 1940 likvideeriti? Elab südametes ja ajudes rõõmsalt edasi. Iga kõrgemalt poolt heaks kiidetud sündmuse, olgu see tegelikult kui rumal ja tühine tahes, saab üles puhuda.
Nagu selle armetu Rahvakogu. See oli juba päris haige, andke andeks. Täiesti suvaline punt kogub kokku täiesti juhusliku seltskonna ning väidab, et see on nüüd kogu rahva au, mõistus ja südametunnistus. Loomulikult teeb jälle riiklik propagandatalitus otseülekannet ja pumpab mulli, nagu vähegi suudab. Ning riiklikud rahad on jälle taga. Mitte küll Eesti riigi, jäi mulje.
Nii et üks arusaamatu jututuba ajas aasta esimeses pooles teist taga. Räägiti, arutati, tehti ettepanekuid, eksperdid hindasid, analüütikud analüüsisid, ainult.
Ainult meelde ei jäänud midagi. Et millest õieti jutt oli? Peeti ju maha ka mingi arvamusfestival, korraldaja sai vist pärast pressisõbraks? Tore. Ilus nimi ettevõtmisel. Aga mida sest teada on? Või meeles?
Liba värk tundus. Suuga suur linn. Saaks rahad peale, paneks jututoa korraldamise peale huugama, siis kiikaks uue projekti suunas. Nagu siin maal aastaid juba käinud. Terve niinimetatud kolmas sektor ju muuga ei näi tegelevatki, kui ilusate nimedega ettevõtmistega, mis lähemal vaatlemisel on kas tühised, rumalad või otseselt inimvaenulikud.
Ah, hirm. Augustis hakkas jube. Päriselt. Kui seal kaugel Süürias keemiaga inimesi tapeti. Ning progressiivne intelligents koos demokraatliku üldsusega teadis kohe, et verine diktaator süüdi, vaja raketid teele saata. Pole siin midagi selgitada.
Tugitoolistrateegide verejanu on ühekorraga hirmutav kui oma nõdrameelsuses vaimustav. Nii tore on arutada, kuidas kriis vägivaldselt lahendada, uskudes, et ega ennast ju puuduta. Aga mina küll pelgasin. Tõsiselt. Eks saanud Esimene ilmasõda alguse „mõnest neetud lollusest Balkanil“. Ja kui veel muudeski suundades ikka sõjatrummi lüüakse, igaühel, kes ajalugu õpikutest, mitte PowerPointist õppinud, läheb jahedaks.
Valimisi ei taha üldse mäletada. Kurjad ja lamedad korraga. Paneme kinni, keelame ära, jagame ümber, maksustame. Aitäh. Kõik juba kuuldud. Kõik tegid end lolliks, mõni geenius muidugi eriti, teate küll, keda silmas peetud.
Nii et polnud meeldiv aasta. Mida võttis kokku ehk see jubedus, et kui aasta lõpus kogusid heategevussaated muidu raha ikka millelegi keerulisele – mingi arstinduslik aparaat, enamasti, siis seekord ju otseselt toiduabi jaotamiseks. Aafrikas elame või?
Palju õnne, Eesti edulugu. Majanduskasv, e-lahendused, e-riik, innovatsioon, demokraatia levitamise missioonid ja tühja kõhuga lapsed. Vannuks, aga jõuluaegu pole ilus.
Nii et vast see aasta tuleb parem.
Kohe palju parem.
Palun.

Laul lambakintsust

Ei julge enam ära sõnuda, aga kangesti tahaks loota, et juuni on korralik kuu. See tähendab, et on ometi kord korralikult soe, rohi kasvab, talla all ei lirtsu.
Mis tähendab, et kõik linnalähedaste rajoonide elanikud ja muidu maakad avastavad, et on äkitsi kõvasti populaarsemaks muutunud. Üks mu sõber niimoodi aastaaegu mõõdabki – sügis on tema sõnul käes siis, kui enam külla ei tulda. Ja mu täditütar ohkas kunagi, kui tema õuel ootamatu festival algas, et: suvel olete te kõik siin, aga novembris nägu ei näita.
Eks ta vahel ole endalgi piinlik olnud. Et muudkui aga vajud külla, põletad teistel hunniku talvepuid ära, grill-grill-grill. On otsekui karmavõla tasumine, olla juba mitmes aasta nö teisel pool, värskes õhus, ökoloogiliselt puhaste produktide peal.
No vat, produktid. Kui sulle külla tullakse, ja juunis juba tullakse, peab ju inimestele süüa pakkuma. Soovitavalt midagi lahedat. Kuigi eestlase rahvussport on enesehalvustamine, kõik need jutud eestlaslikust kadedusest, ahnusest jne, julgeks väita, et pole see teps nii. No ega ikka juhtu küll, et satud küla peale ja midagi ei pakuta. Räägivad, et mujal nii polevat. Et rootslane läheb rootslasele külla, siis perelauda teda ei istutata, rääkigu oma jutud ilma kohvi ja saiakeseta maha. Või kui lähed sünnipäevale, siis võetakse kink üle ukse vastu, aga sisse ei lasta – sest sinuga pole arvestatud. Mine tea, kuhu see viikingi külalislahkus on kadunud.
Aga mida siis teha siin ja meil. Teadagi, grillid muudkui suitsevad. Pahatihti aga ei ole tulemus nii hea, kui tahaks. Hapu ja kõrbenud liha esineb liiga sageli. Teinekord on poelihas ikka lubamatult palju kõõlust ja kamarat. Niisiis tundub kavalm ronida turgu.
Mõni aasta tagasi, kui veel oli tuju jaanipäeva ja sünnipäeva pidada, tabas ilmutus. Tõenäoliselt võib süüdlaseks pidada lugupeetud Wenda, kes siinsamas huvitavas žurnaalis kunagi õpetas pilaffi valmistamist. Et lammas, porgand, riis, õli, pipar, sool. Kõik. Silo võib kõrvale teha, aga sisse midagi rohkemat ei lähegi, kui tahad rangelt klassikaline-traditsiooniline olla.
Wend soovitas puhast lammast kasutada, aga nägin mina kintsu, panin silmad kinni, tsiteerisin Sven Kivisildniku surematut lauset: niikuinii enam kunagi raha ei saa, ostsin kintsu ära. Hind võttis hambad valutama, aga kints kaenlas on kuidagi uhke. Ja kõik edasine tundub nii odav, nii odav, porgand ei maksaks, näiteks, justkui üldse midagi. Ammugi mingi õli.
Hakkad siis prepareerima. Nuga püsti, tähtis nägu peas. Kõigepealt lõigud ära paremad suuremad tükid. Viitsid, paned veini sisse suplema, sibula ja küüslaugu ja muude toredate rohtudega. Ei pääse eestlane suvel šašlõkist, ei pääse kuhugi. Nagu needus ilmub selle peale alati kuskilt keegi tark, kes seletab, kuidas sa jumala valesti marineerid ning ülepea tead küpsetamisest vähe. Viskad tüübi köögist välja, möllad edasi.
Ehk siis kaabid nüüd need mitte nii suured, mitte nii kaunid lihad kondi küljest lõplikult ära. Tubli fileenuga on kasuks, aga üllatuslikult kõlbab väga hästi väiksem Victorinoxi taskunuga, terav, painduv, piisavalt peenike.
Imestad, et, näe, päris palju sai. Viskad kuuma õlisse praadima. Ettevaatlikult, sest kuum õli pritsib meeleldi. Selle peale tuleb jälle keegi õiendama, et miks sa, tolvan, jälle rafineerimata õli pruugid, see ju haiseb. Haiseb. Aga see on ka natuke lapsepõlve heldima panev hais. Mäletate neid tollaseid poslamasla pooleliitrisi pudeleid, mida iialgi puhtaks ei saanud. Ning, andke andeks, on maitse vahe olemas.
Kui liha kaunist nägu, lõigud mehiselt porgandit ja lased kuldseks. Nüüd võib natuke julgemalt toimetada, enam väga ei pritsi. Siis uhad riisi otsa… ah jah, segada ei tohi, kihiliseks peab jääma. Valad vett otsa, umbes sentimeeter üle riisi, kaas peale, las ta nüüd olla.
Pöördud kondi juurde tagasi. Pagana suur on, potti ei mahu, üdi sees, ikka veel mingid lihakribalad küljes. Kirvega pooleks, hapukapsaga potti. Köömneid, suhkrut kindlasti, võibolla veel porgandit, küüslauku. Las temagi nüüd haudub. Homsel festivalijärgsel hommikul väga hea võtta.
Aga see šašlõkk – miskipärast ei tundugi enam nii väga huvitav. Pealegi on keegi tark spetsialist selle juba tükk aega tagasi sisse vehkinud, küpsetab nüüd hoogsalt, nina nõgine. Las möllab. Peaasi, et ei kurvasta. Igaüks peab ennast tähtsana tundma.
Siis on valmis ja läheb lahti. Ning alati on nii, et ise väga ei tahagi. Jumal teab, kas kõik need lõhnad ja aurud on kuidagi kõhu täis teinud. Või on siis hoopis suurem lust vaadata, kuidas teised söövad ja neile näib maitsevat. Noh, natuke võtad. Aga siis on jälle toredam niisama olla, vahepeal suppi uurida, et kuidas tal läheb. Kusjuures ei väsi imestamast, kuidas alati šašlõkki järgi jääb, aga sinu tehtud riisimöginast võib puuduski tulla. Ja keegi ei kurda, et kasuka maik.
Mõnus. Tuleks vaid korralik suvi. Et oleks ikka lilli, liblikaid, sõpru ja pidu.

Roosa hülge märkmed

Linnalegend pajatab.

Et teatava regulaarsusega võtvat kõik naised endal rõivad seljast, astuvat suure peegli ette ja vaatavat ennast.

Loomulikult kriitilise pilguga. Minu kogemuste järgi naistel teistsugust pilku ei olegi, ehkki mõned väidavad, et nemad olla näinud – aga ei julge jutustada, mis pilk see sihuke on.

Siis kasutavat naised enda kohta igasuguseid mehepojale tundmatuid oskussõnu, nagu tselluliit ja sangad. Tegelikult iga mehepoeg muidugi teab sõna sang, aga talle tähendab see midagi muud. Nagu üks sõber kord vahemaad hindas: paar sanga minna. Ühesõnaga, kõik lõppevat tõdemusega, et siit voltis ja sealt lontis, suveks jälle vormi! Mida võib laulda selle keskpõrandale kokku laulu viisil.

Meie pehmosid väärtustaval ajastul pole vist mingi uudis, et mehepojad tegevat sedasama. Muidugi mitte regulaarselt. Juhuslikult, näiteks hommikuvõimlemiselt (kõhutuul ja kempsuminek) tulles, tuterdab mehepoeg peeglist mööda, heidab pilgu ja mõtleb uniselt: kes kurat on majja roosa hülge toonud. Läheb natuke aega, enne kui tola taipab, et roosa merielevant elab siin juba tükimat aega ning kipub vägisi morsaks arenema.

Eh, lööb mehepoeg laisalt loivaga, paneb püksid jalga ja läheb uurima, mis külmkapis head ja paremat on. Ehk on õlutki? Vene kirjanik Viktor Pelevini raamatus „Tšapajev ja Pustota“ väidetakse, et sellist asja olla juhtunud!

Nii läheb tavaliselt. Kuid võib ka ette tulla, et morsk lötsatab maha, hakkab mõtlema. Et ega siin jah. Kõik maailm tema ümber ju räägib – sa oled samahästi kui surnud. Kui kohe midagi ette ei võta. Eelkõige kaalu ei langeta.

Loomulikult ei vaevu mehepoeg alasti peegli ette keerutama minema. Milleks? Teadlikult peeglisse vaadates näeb mees alati ainult kedagi väga tarka ja ilusat. Kes võiks ehk siis kauem maailma oma olemasoluga õnnistada. Oma peiedel kõhtu täis ei söö.

Mehepoeg mõtleb. Tegelikult mõtlevad mehed oma ümbermõõdule ja südame rasvumisele jne-le päris sagedasti. Ning jõuavad lollile mõttele hakata nüüd ja kohe toitumisharjumusi muutma. Vähemalt nad ise nimetavad seda lolliks, et ümbruskond naerma ei hakkaks.

Loomulikult juhtub see, mis ikka juhtub. On üks koduloom, keda mehed samahästi kui ei pea, naised küll – iseloom. Närib mehepoeg nagu mingi kabjaline nädalakese ennast läbi juurikate, siis lööb käega, praeb kaks kilo sealiha ja pistab kõik ühe jutiga nahka. Ja, kuna sellege on dieet murtud, mõtet enam pole, pöördub rõõmsalt, ehkki mõningase häbiga, harjunud elu juurde tagasi.

Kuigi kripeldab. Eriti kui näeb, et mõni suudab.

Näiteks üks sõber sattus mõni aasta tagasi dieedi otsa. Õieti kõigepealt armastava naisterahva otsa, kes palju spordist ja seetõttu ka toitumisest teadis. Oligi kadunud mehike. Kui mõni kuu hiljem jälle näha oli, siis ikka jube küll. 20 kilo meesterahvast puudu! Nägu nagu kirves! Meherind täiesti puudu! Piinamine!

Tegelikult polla üldse hull olnud. Oligi toidusedel ümber tehtud, noh, jalutama ka sunnitud. Kogu punkt lühidalt kokku võttes – kindlad kellaajad, õlu ja sealiha keelatud.

Mina küsisin endale nädala näidismenüü. Kes tahab, see on mul alles ja võin mailu peale saata. Ja proovisin. Kolm nädalat proovisin. Ikka rohkem silo ja kala ja kanafilee ja rasvata veist ja.

Mulle kohe üldse ei meeldi need kanafileed. Saepuru, mu meelest, ainult tummise majoneesipõhise kastmega alla neelatav. Tahtnuks hoopis – aga krõbe nahk oli ka ära keelatud. Noh, kala. Kaua sa nätsutad mingit mingit, olgu ta pealegi mehiste norra kalurite või vahvate vietnamlaste püütud ja toodud. Hing ihaldaks labast, searasvas praetud paneeritud räime, saba ja selgrooga, jahus veeretatud. Pomm, öeldi selle kohta. Mulle meeldib veisepuljong, alati kõrvetan moka ära, sest kukun teda rasva koorimata lürpima ja seda rasva on üllatavalt palju. Isegi hangunud peast võin hammustada. Nojah, ma suudan ka hangunud lambarasva haugata, rändrahva veri.

Ometi, see oli maitsev. Mõjus nagu kah. Kilo nädalas pole vist paha, eriti kui neid kilosid on ikka palju. Niiöelda arenesin õiges suunas. Ainult isegi õlut ei tahtnud. Muidu kah tuli kurvameelsus peale.

Öeldakse küll, et jagatud mure jne. Miskipärast oli sel ajal paljudel mehepoegadel sama hoog peal. Igaüks erineval moel. Üritad siis kurta, kurtmist kuulata, paremaks ei lähe. Kuigi veidramaks. Üks, range kloostripaastu – st isegi keetmine keelatud, ainult silo – valinud tegelane tunnistas, et muud tema enam unes ei näe, kui et hammustab kodutehtud kotletti.

Naakumine ka juurde, neilt, kes võivad härja ära süüa ja ikka paksuks ei lähe, et, kuule, õlledieet on olemas, miks seda ei valinud.

Häh. Mul oli isegi kaloriraamat olemas ja teada, et 12 õlut päevas annaks mulle vajalikud kalorid kätte küll. Kuid loetud ka ühe ameerika mehe mälestused õlledieedist, mille võib lühidalt kokku võtta: kõige selle 30 päeva jooksul pakkusid kõik baarid kõige paremaid küpsetatud ribisid ja muid hästilõhnavaid lihatooteid kas poole hinnaga, olematu hinnaga või üldse tasuta. Valus lugu.

Nii et, nagu arvatagi. Noormees kooris kaks kilo kartuleid. Noormees leotas pool kilo kruupe, valas need kartulitele peale, vett otsa, et kõik kaetud oleks, aeglasel tulel. Veel aeglasemal tulel pann kilo kanapersete (kanaperse on tegelikult üks lill) ehk kanasabadega. Paar suurt sibulat hakkida, sama mõne küüne küüslauguga, värsket peterselli, segada 35% hapukoorega, törts majoneesi. Kui kartulid pudrupehmed, segada nii sassi kui viitsib.

Mauh-mauh-mauh.

Röh.

 

Kevadine loits

Paar aastat tagasi, kui oli see külm ja väga ilus talv, said naised vihaseks.
Alguses minu oma.
Siis ilmus välja sõber, relvavend naabrimees, teatas, et tema oma ka.
Eks põhjust olnud ning eks olnud see üsna tavapärane. Mehed Mika Waltarilt väljendit laenates, olid „liigselt südant rõõmustanud“, teinud seda naiste meelest liiga pikalt ja liiga kaua.
Meie haledaid vabandusi, et kuule, kevadeks kisub, ammu märts, päike paistab, nii ilus ja rõõmus on olla, võib ju natukene, ei võetud enam arvesse. Miinus kümme on väljas, lund poolteist meetrit, öeldi, mis kevad.
Olukord oli seega keeruline. Õnneks oli meid omapäi jäetud, seega võis mõelda.
Mõtlesime.
Kõigepealt lidusime poodi, siis mõtlesime edasi. Päike. Lumi. Paks.
Oh, kuidas küll nüüd maha pesta süü kodumaa ees, ohkas sõber. Siis küsis, mis kuhelik see ülejäänud paksust lumest väheke-väheke välja pungub.
Grill. See UFO, noh, ütlesin mina.
Haarasime juba lumelabida järgi, aga mõistus jõudis ette – tühja paagiga kaugele ei uisuta, lidusime uuesti poodi. Väga kiiresti.

Oh, kuidas lumi lendas ja sillerdas
sel lõbusal päeval
kui mehiseid tegusid tehti
uduse päikese all

Kaevasime kõigepealt raja grilini, siis natuke grilli ennast ka. Väga ettevaatlikult.
Nagu miini otsiks, arvas sõber.
Mina sain grillilt kaane maha.
Mis me ikka enam kaevame, eksju.
Tegime tuld. Ega talv otsa õues seisnud grill just aru saada taha, et mis see soe on ning käitub tõrksalt. Aga käima ta läks ja siis just tulid naised. Mõlemad, sest naaber oli ju kadunud ning tema gestaapo tuli jälgi pidi. Õige lumega talv ei soodusta partisanide tegutsemist.
Seisame siis meie, vaevahigised ja tahmased. Seisavad nemad, õigust täis, käed puhtad, pead külmad, südamed leegitsevad. Lõ’pp. Surm saabastes.
Me tahtsime kevadgrilli teha, ütles sõber.
Me tõime ainult õlut ja sedagi natuke, ütlesin mina ja headparemat ka hästi palju.
Hõõgvein on toas, lisas sõber.
Grill tegi mingi plõksu, ju sättisid molekulid end ümber ja lumi grilli ümber hakkas silmnähtavalt sulama.
Naised lõid käega ja läksid tuppa.
Meie tõlgendasime seda nii, et auastmesse pole meid küll ennistatud, aga kohe maha ei lasta ning antakse võimalus trahvipataljonis plusspunkte teenida.
Kaevasime lume alt laua välja, möödaminnes paar teerada ka. Siis viskasime näppu, et kumb läheb tuppa hea ja parema järele. Mul vedas. Õnnistasin sõpra, too palus ennast lugeda kommunistiks, kui tagasi ei tule, aga kui tuleb, siis mitte lugeda.
Uhh, ütles tagasi tulles. Joovad veini ja teed, söövad kooki. Õnneks me olime taibanud kooki võtta.
Ja muidugi ütlesid nii mõndagi, lisas sõber. Tahad ülevaadet?
Ei tahtnud.
Siis me läksime kohe raginal vaidlema. Mina olen laisk ega viitsi mingi liha määndamisega tegelda. Liha on liha. Lihal on endal maitse, kes tahab, söögu supilusikaga mingeid rohtusid, joogu äädikat peale. Naaber on täiesti teisel arvamisel, tema teeb oma saslikud ikka vähemalt eelmisel päeval valmis. Aga eelmist päeva meil polnud.
Niisiis leppisime kokku, et liha mulle, silo talle. Ja lavašš ka talle, sest tema oskab. Kiida inimest ja ta teeb ükskõik mida.
Mis seal ikka. Notsu juppideks, sibul viiludeks, kõik kaussi ja mudid nagu savi. Õnneks ma olen kunstiringis mätsimas käinud. Küüslauku, pipart, seda mingit kaukaasia segu, millest täpselt aru ei saa, mis seal sees on, aga hea on. Vahepeal pillud grillile sööta alla. Tahmane. Päike peegeldub lumelt silma, grilli ümber on juba pool meetrit vaba ruumi. Lumi sisiseb lahedalt. Mida veel vaja, peale lummekaevatud värske õlle – ega partisan loll ole, peidab tarvikud okupantide silma alt ikka ära.
Saime valmis. Hakkasime kärsatama. Vahepeal lidusime kraadiklaase vaatama. Päikese käes 20 pluss, varjus ehk tegelikult miinus viis. Jalgadel hakkab vahepeal isegi külm, ülevalt kisub jopet lahti tirima.
Mul on, ütles naaber. Peitsin ära. Aga tahaks.
Huvitav, liha – nüüd me olime juba maitsmise man – ajab õlleisu peale. Siloline nõuaks aga krepkamat.
Niisiis liikus ta hüpetega sinna ja tagasi. Peitsime puuriita ära, et sinna on niikuinii käimist. Maitsesime. Nobeli keemiapreemia laureaadi, Ülikooli vilistlase Wilhelm Ostwaldi sõnul: „olemine muutus üpris heaks“.
Nigu poisikesed, ohkas sõber, peidavad ennast.
Eh, ütlesin mina. Laseme nüüd gestaapod laua äärde. Õlut võiks neile ka anda.
Teeme veel kiired, ütles sõber. Olemine muutus kohe üpris üsna heaks.
Kuradi ilus ilm ju tegelikult. Hooaja avamine.
Õhtuks olime mõlemad Harri Lehiste sõnade järgi „endiste naistega ära leppinud ja elamispinna peale tagasi saanud.“
Nüüd – miks sihukest jama praegu, aprillis ajada? Mingist ammusest märtsikuisest jaburdamisest.
Kaege. Vana ebaüsk ütleb, et alati läheb nii, nagu ei oota. Seega mina väga lootsin kirjutades, et kogu jutt mõjub täiesti kohatult. Siit ei saa ühtegi tarka näpunaidet, isegi tunded paistavad võõrad ja ajast maha jäänud. Et õues on ammu midagi suvetaolist, julgemad naised lippavad juba kleidiga ringi, ilumeelest ja enesekriitikast ilma jäetud keppjalgadega mehed uurivad oma lühikeste pükste tagavara. Ning minu jutt tundub seda tobedam.
Olgu ta, kui see vaid kevade vara kohale loitsiks.

Leivaga mängimine

Kaua võib!
Isegi suurim mõtleja ei tule paremale põhjusele, miks üks mehepoeg võtab ükspäev pähe, et tema teeb nüüd ise leiba!
No tõesti, kaua võib, et leivategu siin maal pea eranditult presidendiprouaga seostatakse! Üles, rahvas! Mehed, võitlusse! Ahjude manu!
Olgu kohe märgitud, et on ise Evelini tehtud leiba maitstud ning ära tuntud, et see hea oli. Kunagi ammuammu mingi vjuu käigus. Evelin veel vabandas, et tavaline ja igavavõitu, ilma kavalate seemnelisanditeta. Polnud mingit põhjust.
Ükskord hiljem langes mehepoeg veel naisõiguslase viha alla. Et misasja ma istusin kuskil feministlikul huraali presiidiumis presidendiproua kõrval ja muudkui tüütasin teda mingite sosisevate küsimustega. Pööramata vähimatki tähelepanu ettekannetele teemal: naiste kehaehitus erineb meeste omast, nad elavad kauem ja kehvemini.
Tegelikult ma nuiasin Evelinilt juuretist. Ja tema lubas anda ka. Aga mina kogu aeg unustasin… ja siis läks meelest ära… ja siis tundus kohatu segada… ja üleüldse, loll, kes vabandust ei leia.
Juuretis mingi hetk ometi majja tekkis. Keegi tõi kingiks. Kahjuks liiga palju. Ega mina olnud juuretist varem näinud, mõtlesin, et heal juhul on mingi peotäis. Evelin ütles ka nii! Aga seda oli rohkem ja…
Ühes asjas on naisõiguslastel jumala õigus: mehed on lollid nagu lauajalad.
Eriti mõned.
Mõni.
Kes oskab võtta ja terve juuretise ära küpsetada…
Oi, häbi, häbi.
Loomulikult kohutas see noormehe tükiks ajaks leivateo mõttestki eemale, nagu kunagi untsuläinud tort igasugusest pagarlusest. Aga käsikirjad ei põle, head mõtted ei sure. Noormehele lõi uuesti pähe. Võibolla sellepärast, et kuidagi imelik on niisama pliiti kütta… midagi peaks peale või ahju panema. Ja õnneks võtab leivaküpsetusesks tarvilise ahjukuuma kättesaamine piisavalt aega, et ikka mõnus ja soe oleks.
Ainult see juuretis, neh…
Mõningase uurimistöö järel – interneedus, mõistagi – läks noormees nii julgeks, et otsustas selle ise kokku hapendada. Mis seal keerulist, eriti kui mõni juuretiseõpetus on õllega seotud. Pealegi jube vahvaid asju saab teada, kuidas mingeid kullaotsijaid „haputaignaks“ kutsuti, sest nad kandsid kotikest juuretisega kaelas, et see jumala pärast ära ei külmuks. Tuli ka meelde, kuis kunagi vahva rabi kinkis kilo matsat. Seda juutide hapendamata leiba, mida nad – vist – paasapühal söövad, et raskeid kõrbeaastaid meenutada. Äärmiselt põnev maitse, meenutab maitsetut vahvlit, samas sel ikka on mingi maitse, iseenesest päris maitsev, aga iga päev vist ei sööks. Ei saa ikka häid asju teha ilma, et miski riknenu sees oleks. Mis on juuretis muud, kui hukkaläinud tainas, eks ju? Ja mõeldagu nüüd teistele maitsvatele asjadele, mille taga on millegi hukkaminek – juust, hapukapsas, kilu jne.
Nojah. Mingid mullid seal anumas tekkisid ja noormees võttiski julgustüki ette. Siis, kui kedagi kodus ei olnud, et häbi poleks.
Kui keegi nüüd ootama jäänud, et millal see retsept tuleb, teate, ärge oodake. Ma ei julge anda, et keegi naerma ei hakkaks. Pealegi, ükski mehepoeg manuaale ei tunnista, niisiis käis ja käib kõik ikka käe järgi. Mis seal siis on, või elus vähe hakkliha muditud ja isegi oma käega on pelmeene tehtud. Tõsi, tookord väga hoolega retsepti järgides. Tuli välja küll.
Ja esimene leib tuli ka välja.
Algaja õnn, tuli pärast tunnistada. Hakka või uskuma, et Vanapatt tahtis poisi ära meelitada, kuigi leivategu ikka üks kristlik ettevõtmine on, tehakse ju pätsile ikka rist peale, mis pärast nii kaunilt servadele kooriku tõmbab.
Ah, see koorik. Suisa lapsepõlv tuli meelde. Kui võtsid esimese sooja ampsu ja alles siis taipasid, et võiga on ju veel parem, kui see mööda kääru sulades ringi uisutab. Vanasti oli kõigil leibadel koorik. Pidi ikka hammustama, mitte nagu nende praegustega, mis on õhku täis pumbatud, mille peale võid polegi võimalik määrida, sest ära laguneb. Mingi tervisepoliitikute vandenõu niikuinii. Muiste, kui ikka poes soe leib ette sattus – päris tihti ju – siis ampsasid, uksest väljas, kohe. Kodus lõikasid kähku kontsu maha, et ema pahandama ei hakkaks. No nii hea oli…
Loomulikult läks noormees selle suure rõõmu peale ülbeks ja järgmine leib haledalt untsu. Valgus laiali… jäi seest tooreks… maitse oli küll hea, lohutasid maitsnud inimesed. Haletsusest, selge see.
Kolmas läks teistpidi untsu. Ehk siis maru kõva sai. Nii tihe kraam, et viilu võtad, siis ära kohe peale söö, lase natuke kõhus settida ja taipad, et saigi täis.
Noormees sattus muidugi ahastusse, jõi juuretise kokkunõidumisest järelejäänud õlle nahka, aga jonni ei jätnud. See ei saa ometi niiiiiiii keeruline olla!? Segad, ootad, sõtkud, ootad… surudes alla mehepojale igiomast kärsitust. Ja, kui ikka keeldud mõõdikuid pruukimast, silma ja käe järgi, siis katsu vähemalt meelde jätta. Vana kunstiringi poiss, kätt peaks olema, et tainast tunnetada, silma peaks olema, et õige välimus ära tunda.
Katsed jätkuvad. Vahel õnnestub. Vahel mitte. Saiad või siis nisuleivad, üllatuslikult, sellised baguette’ tüüpi, juba tulevad, ning kui küüslauku sisse paned, oi… Rukkileiva puhul tuleb ikka vahel nentida, et ollakse andetu algaja. Juuretis tuli kah uus teha, kui meelest läks osa tainast alles jätta.
Mis siis.
Lõbus on.
Ükspäev ehk tõesti oskab ka.

Põlle kiituseks

Mõni aasta tagasi kingiti mulle sünnipäevaks põll.
Ja hakati kohe muretsema.
Et äkitsi minamees võtan solvuda. Põll… häh… suurele paksule isasele häbiväärne rõivaese, õieti vist küll rõivalisand. Mehelikkusele näkkusülitamine. Mingi naine olen te meelest või?
Oli vist „Laulu sõber“ ühe hästi ammuse väga halva komöödiafilmi nimi. Seal stseen, kus Karl Kalkuni mängitud tegelane, sihuke jobutüüpi mehike läbi põleb, kodukülla põgeneb. Hoolitsev ema poissi raisku minna ei lase. Et tule lauta, töö pole häbiasi. Tulebki. Aetakse kittel selga. Mees hüppab alandusekuristikku ja seob endale veel rätiku kah naiste kombel pähe. Läks enesehinnang, siis mingu juba lõpuni.
Põll küll pole häbeneda, ütlesin mina ja panin selle kohe ette.
Ega usutud. Kuid kas polnud ma kleidiga külapoes käinud? Korduvalt? Mille peale nägijad vaid selja taga itsitada julgesid – mine hullu tea.
Pealegi on põll tegelikult vägagi mehine riidetükk. Vaadatagu vaid mehi, kes põlle kannavad.
Sepad. Ons midagi härjemat kui ääsituli ja raua needmine? Vähe. Või muud -sepad: pottsepad, kingsepad… iga tubli meistrimehe ümber võib või lausa peab põll olema. See on kui märk, et asja võetakse tõsiselt. Praegu, veebruaris, seda ei paista, aga kui te mõtlete tagasi-edasi suveajale, kui grill tossab, siis iga edevam lihakõrvetaja tõmbab endale põlle ette. Näitamaks, et mina olen siin oskaja, mina olen meister, teie võite sibulaid lõikuda ja kartuleid koorida. Lühidalt – kes põllega, see on kõige sehvim polt. Ega ilmaasjata preestridki midagi põlletaolist lehvita.
Või, kuna on Vabariigi aastapäeva, seega paraadi kuu – põll on mõnel maal paraadmundri osa. Meie kaitseväe pioneerid võiksid, kui neil oleks traditsiooniline vorm, kah pidulikult põlle kanda, nagu muu ilma sapöörid, keda kõige kõvemateks meesteks loetakse. Vaadake või 14. juuli paraadi Prantsusmaal…
Siis jagasin ära, et minu juttu ei kuula keegi, kõik on kuuldekaugusest mugavalt eemaldunud.
Aga ma just olin jõudmas jutuni, et lihunikud käivad ka põllega ning on kurikuulsalt väga hirmsad ning lugupeetud meesterahvad. Mitu korda on isegi kitkudes kahetsetud, et unus ette panemata, veriste pükstega ei ole ilus isegi külavahel ringi kolada.
Mis üle jäi kui hakata tõestama, et põll on hea asi. Mitte ainult väljanägemiselt, tähenduselt, lugude poolest. Lihtviisiliselt tarvilik. Et see käibest ja köögist kadunud on, võib ehk seletada niinimetatud kiireks mõeldud ajastuga. Aega ei ole, aega ei ole, ostkem poolfabrikaate, pange mulle karpi number 3 maksakastet…
Tahtmata halvustada kulinaarialettides pakutavat, ise teha on ikka teine asi. Kuigi mõnele võibolla hirmuski. Maks on ju pööraselt verine asi. Lõikad, pritsib. Parem siis juba põllele kui pükste peale, eks. Lõikelaud punane, käed punased, kisub üsna libedaks. Mida teha, iga lõike järel käsi pesema tormata? Või pühkida rätikusse, mis niikuinii alati jääb kuskile kaotsi vedelema.
Põlle sisse on ikka parem. Kui kaatsadesse, mis muidu mehepojal mõtlemata juhtub. Lõigud niimoodi juppideks, kassid karjuvad ümberringi: loll, mis sa teed, me sööks ka lõikumata; pillud jupid pannile. Säriseb ja pritsib peaaegu nähtamatut rasvaauru.
Mis tabab hoopis põlle. Töötab!
Segad tasakesi maksajuppe ja põll, paraarõivas ju, toob pidulikud mõtted pähe. Milleks teha oodatavat maksakastet, kui seda on elu jooksul söödud hullult palju. Eelkõige seepärast, et oli üks väheseid söödavaid sodisid lasteaias ja koolisööklas. Teeks hoopis pasteeti ja paneks pidulauale. Mõeldud, mõeldud. Sestap tuleb ju peekonit praadida. Jälle pritsiv tegevus, aga põll püüab kinni. Lõikumisel rasvaseks saanud näpud pühitakse harjunult selle külge niikuinii. Porgand, sibul teevad kah päris korralikult särr.
Kass viksib ikka tüki maksa sisse ja tundub, et pliidi all on liiga vähe puid. Searasvas keedetud porgand ei ole ju küpsetatud porgand, mida üks pasteet tahab.
Siingi on põll abiks. Tee, mis tahad, kui oled ikka sündinud räpakäi, kellele must hästi külge hakkab, kuhu siis tahmaseid käsi pühkida – ikka põlle. Nina jõuab niikuinii nõgiseks saada. Aga tuli on ilus… tuld, vett ja kuidas teised töötavad võivat inimene lõputult vaadata.
Vist saabki nagu kõik. Maks, sibul, porgand, peekonijupid ühte ja sassitama. Soola, mehiselt pipart j salajast nipet-näpet. Korralik inimene teeks segipööramist hakklihamasinaga, aga kui oled viitsinud mõnevõrra haududa lasta, siis ajab saumikser jumala hästi asja ära. Eriti kanamaksaga, mis juba pealevaatamisest laguneb.
Seegi on üks pritsiv töö. Aitäh, põllekene… kes sa vist kunagi ammu ka puhas olid. Tuleb meelde üks koka määratlus: elukutseline oskab nii süüa teha kui köögis puhtust pidada.
Nüüd pakk võid, supilusikatäis veel igaks juhuks otsa ja uuesti segi. Pits pruuni kärakat ka sisse… näh, pool läks põllele, mõistagi.
Ah, kaunis. Kaalujälgijad seda jälestaksid…
Kass, kao minema!
Kaobki. Lakub veel kuuma panni oma kareda keele krõbinal puhtaks. Puutumatu loom võib endale lubada.
Vist valmis. Köök nagu lahinguväli. Suur meister võib nüüd sõjarüü seljast võtta. Ssa samune. Veri. Rasv. Tahm. Tundmatud plekid.
On ikka näha, et härra sapöör on tööd teinud.
Ainuke küsimus, et kes selle kõik pärast veel ära sööb.

Rahvakogu ja -rinne

Paha küll kraaksuda: võiski arvata, et selle harta-jääkeldri-rahvakoguga nii läheb, aga mis sa teed. Eriti kui polda üksi. Mitmedki targemad pead ennustasid, et eks ta üks riiklik uduprogramm ole, näitamaks, kuidas ikka rahvast kuulda võetakse, rahval otsustada lastakse. Et kõik on sõltumatu, vabakond, värk. Südame kutsel, õhu ja armastuse eest, demokraatia nimel.
Tubli Andres Raid pani tegelikult i peale täpi ära, kui pressis välja, et rahvakogu ettevalmistamiseks on presidendi kantselei rahadest ängatud 290 000 neorubla. Teate ju küll, kes maksab, see tellib ka muusika. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Moodsalt: follow the money.
Täpp on i peal olemas, i ise aga pikem kui arvatagi võiks.
Interneedus on üks tore leiutis. Tasub vaid luusima minna, kaema, mis organisatsioonid need õige on, mis nüüd rahvaalgatust korraldavad. Oi, põnev on, vägagi põnev.
Piirdutagu siin vaid riiklike rahade üleslugemisega, kuigi ka niinimetatud „muud allikad“ võtavad ikka juhtme lahti.
Niisiis:
Ühe rahvakogu tegijaorganisatsiooni, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu netiküljelt http://www.ngo.ee leiab ettevõtte 2011. aasta majandusaruande. Seal on kirjas, et 85% tuludest tuli avalikust sektorist, mis ju tegelikult teadupärast riiki tähendab. Tulud, millest jutt, oli 320 000 euri, riigi raha seega 272 000 euri Tubli töö eest tõusis tol aastal tegevjuhtkonna palk 22%, tööjõukulud 28%.. Hea aasta oli vist. Kuidas teil?
Lühend NGO tähendab non-governmental organization ehk valitsusväline organisatsioon… aga on ka väljend QUANGO ehk quasi-ngo, st ennast mittetulundusena välja pakkuv riiklikult rahastatud ettevõte. Nii vahemärkuseks.
Teine, E-riigi Akadeemia, on valitsuse asutatud. Tõsi, koostöös Avatud Ühiskonna Instituudi ja ÜRO Arenguprogrammiga. 2009. aasta majandusaruande järgi, mis on üleval nende küljel http://www.ega.ee, sai see ettevõte riigilt 2 575 958 krooni mitmesugusteks projektideks. Ingliskeelne variant tõlgib e-riigi ümber e-governance’iks, mis peaks e-valitsemist tähendama. Akadeemia tolle aasta tulust, mis oli 6 895 018 krooni, moodustab riigi raha siis 37,35%.
Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu on presidendi loodud – ehk siis ikkagi riigi algatus. Presidendi kantselei 2012. aasta eelarve, saadaval http://www.kadriorg.ee, annab teada, et see maksab 230 082 euri aastas.
Ja muidugi on moodne oraakel, tõe valitseja ehk siis poliitikauuringute keskus Praxis, mis ennast sõltumatu mõttekojana välja pakub. Tunnistades oma leheküljel http://www.praxis.ee, et: 50% sissetulekust tuleb riigilt. Arvutage ise, kui palju on pool 2011. aastal Praxise tasku pandud 924 736 eurost. See putka on ülepea täiesti omaette teema. Aga jäägu. Praegu.
Eesti Väitlusselts, mis 14 000 euri eest Päästeametit koolitanud, on juba väike tegija. Kuigi ei mahu pähe, milleks see koolitus – et sõnaosavalt seletada helistajale: teie maja tegelikult üldse ei põle? Julm nali.
Presidendi mõttekoda ei tasustata, Domus Dorpatensis paistab ise hakkama saavat. (kui soovite, võite süüdistada, et mul on kaks sõpra mõttekojas ja tartlane tartlast ei hammusta, heh!)
Kokku tuleb ikkagi, et rahvakogu tegijate hulgas on maru palju seltskonda, kes väga sõltub riilikust rahastamisest, nimetagu end nii sõltumatuks, kui tahes. Ongi ikka õigesti vist kraaksutud, et korraldama valitakse riiklikult heakskiidetud asutused ja organisatsioonid, et mitte kalduda peajoonest kõrvale. St demokraatlikest väärtustest või mis nad on.
Pole vist väga tõenäoline, et selline punt hakkaks riigi toitvat kätt hammustama. Lased mingi vale ettepaneku läbi, tskae, võibolla satub kuskile ministeeriumi etteotsa isik, kes esitab kardetud küsimuse: miks ma peaks teile raha andma? Ega annagi! Näiteks…
Tähelepanuväärne, et rahvakogu leheküljel on täiesti eraldi nimekirja lükatud erakondade esindajad. Umbes: püsige oma boksis, kilekottidega mehed. Ometi võiksid härrad Korobeinik, Saar, Toobal ja Riisalo mingil hetkel, kui niinimetatud sõltumatud eksperdid ja analüütikud väga esinema kipuvad, esitada vaikse küsimuse: kes on teid volitanud? Valinud? Olgu meie paljukirutud valimissüsteem, nagu ta on, aga meil on siiski hääled ette näidata. Rohkem kui teie null…
Tegelikult on tegijad ju määratud. Ning kavatsevad omakorda määrata, olgugi kavalate valemite kaudu, selle tuhat või viissada inimest, kes siis kõiki hiilgavaid ettepanekuid, kui need on kimbustatud ja valitsevale korrale ohtlikud liialdused välja selitatud, arutama hakkavad. Mistap võib küsida küll, et kuivõrd see ikka on rahvakogu? Mis on sel müütilisel „rahval“ siin pistmist või ütlemist olnud?
Kisub masendavaks.
Nii et pisut nalja nüüd. Kelle „põhieesmärk on arendada rahva teadlikkust, poliitilist kultuuri ja kodanikualgatust ning luua demokraatiamehhanism, et aidata kaasa tegelikul rahvavõimul ja tasakaalustatud majandusel rajaneva ühiskonna loomisele, kus on tagatud kõik inimõigused.“
Kõlab tänapäevaselt, eks. Aga tegelikult 25 aasta tagant, Rahvarinde missioonikirjeldusest. Midagi sarnast kogul ja rindel on. Ametliku ajaloo järgi tekkis ju rinne nii, et jäid lugupeetud kodanikud pärast telesaadet stuudiosse lobisema ja otsustasid rahvaliikumise luua. Kurjemad keeled on hiljem väitnud, et puhta julgete meeste komitee algatus.
No vaevalt, ma nüüd küll oma õppejõudu Marjustini ei kahtlustaks. Küll aga võib olla üsna kindel, et partei ja komitee olid Rahvarindest ette teadlikud ning andsid oma loa, ilmselt samuti auru väljalaskmiseks. Las jutustavad, peaasi, et ei roni tänavatele pahandust tegema.
Tolle aasta 24. veebruar on päev, mida paljud meenutada ei taha. Tol aastal läksid punalipu alla poisid, kes ülikooli sisse ei saanud. Tol aastal küsiti ülikooli sisse astumisel, kas kavatsetakse oma elu siduda NLKPga. Kui ikka poleks mingit rinnet tahetud, poleks ka lubatud.
Ja Rahvarinde nimi oli ju alguses: rahvarinne perestroika toetuseks. Igati riigitruu. Eks või ka siin maal toimepandavat üheks lakkamatuks perestroikaks nimetada. Mis on perestroika muud kui reform vene keeli. Meil ju ajab üks reform teist taga… aga lubatud õnnemaad ei paista nagu kuskilt. Tuttav.
Aga siin sarnasus lõpeb kah. Rahvarinne läks ju käest ära, perestroikatoetajast Eestimaa Rahvarindeks. Rahvakogu käest ära ei lähe, kogutagu kokku tuhandene sotsioloogiline valim või viiesajane. Manipuleeritakse ilusti õigeid otsuseid tegema, heh, kasvõi vastutasuks tasuta Tallinna-ekskursiooni eest.
Õnneks tegid raevukamad ja maavillasemad omal ajal vastukaaluks Eesti Kongressi… ja üldse läks lõbusaks ning lootusrikkaks.
Ega see ajalugu alati ka farsina korduma pea.

Sandivabrikud ja seek

Väidetavasti on eestlased ülimalt uskmatu rahvas. Vist vaid iga neljas – meie venelased ühes arvatud – siin maal väidab ennast uskliku olevat. Ülejäänutel on siis täis aru peas. Või vähemalt nii nad ise arvavad.
Ometi võib väita, et see pole päris nii. Ei pea usk tähendama, et litsud pühapäeviti torniga majja kuulama, mis kitliga mees räägib. Usk on ikka uskuja hinges ja südames, kui nüüd vähe luuleliseks minna.
Eestlase usk näib olevat haridus. Täpsemalt, et õpi, õpi, õpi, küll siis tulevad õnn ja edu lauale. Kõrgharidus massidesse, teadmispõhine majandus, teised imeilusad väljendid. Ega sa ometi kavatse maha jääda, alla vanduda, lati alt läbi joosta, küsib avalik arvamus nõudlikult. Edasipüüdlikkus elunormiks!
Kui see pole sarnane pimeda usuga, siis mis on? Kas pole iidsest ajast rahasid kogutud, et lapsi koolitada, ikka selleks, et parema elu peale saaksid. See ongi meie nokkija.
Mistõttu pole ime, et see maa siin kubiseb kõrgkoolidest ja kõrgharitutest. Igal kevadel kirjutavad kümned tuhanded lapsukesed end üles, kuhu kooli juhtub, mitu neid pähe tuleb, eks pärast vaatavad, kuhu nad sattusid. Just nimelt sattusid. Dinosauruste aegu, kui ülikooli astuti, tehti sisseastumiseksameid, neid sai teha ainult ühte kohta, mitte et näiskuisjoppab. See tähendab, et enne pidi ikka kõvasti mõtlema, kuhu üldse, kas on lootust need eksamid ära teha. Oli mõtet veel juurde õppida, üle korrata, ennast kokku võtta, mitte loota koolis saadud heale keskmisele.
Rohi oli muidugi ka rohelisem.
Tere tulemast ärareformitud kõrgharidusse, kus kõik käib teistmoodi. Lapsukesed marsivad rõõmsalt kõrgkoolidesse ja kukuvad õppima. Õppelaenu muidugi võtavad ka. Õpivad igasugu aineid, millest minusugune vana peer kuulnudki pole. Siis saavad kätte baka või magistri ja, muistse laulu sõnadega: üks tunnistus on taskus sul, no tere – mina siin!
Diplom taskus, kõik teed lahti!
Aga. Ei tarvitse olla. Paljude lapsukeste värske diplom ei eruta kedagi. Pole kapitalistlikel sigadel kohta, kus värskelt omandatu äraotsata tarkust pruukida. Juhmakad, eks. Ei oska aardeid hinnata.
Lapsuke segaduses. Kuidas siis nii. Otsitakse ehitajaid, klienditeenindajaid, muidu lihtrahvalike ametite valdajaid, aga näe, sotsiaalse sidususe edendamise uuringute magister jäetakse tuule peale. Alatus. Eriti kuna pank hakkab varsti kirju saatma teemal, et tahaks nüüd seda õppelaenu nagu tagasi saada või nii…
Lugu hull. Kas peaks nüüd kõrgharitud noor alanduma, unustama oma vägevad teadmised ja minema segu tegema, olgu siis liivast ja lubjast või mahlast ja viinast?
Päriselt teebki loo hulluks, et paljud erialad näivad lastele tegelikult haridust mitte andvat. Ammugi ametioskusi, mida keegi osta tahaks. Vaadake asjale otsa, üksikisikuna ei taha keegi maksta rasket raha selle eest, et talle räägitaks, kui valesti ta kõike teeb. Aga just sedasorti targutisi kõrgkoolid välja lasevad. Massiliselt.
Seejuures tundub tihti, et need libateaduslikud (üks õelkeel on nentinud, et libateaduses esineb kas sõna sotsiaal- või -uuringud) haridused näivad pigem koolis õpetatut kustutavat. Eelkõige matemaatikat ja ajalugu. Keegi ei viitsi arvutada, mis näiteks mingisugune utoopia maksab, keegi ei viitsi meenutada, et see on juba kunagi olnud ja vastikult läbi kukkunud.
Küll aga jagatakse usinasti ülepaisutatud enesehinnangut. Ega haritud inimesel enam sobi igasugusest tööst kinni haarata, olgu olla, kui te juba mind harida võtsite. Ehk siis lubatud targemaks ja oskajamaks tegemise asemel võib vabalt juhtuda, et lapsuke väljub kõrgkoolist rumalamana ning lolli veendumusega, et talle ollakse kohustatud tagama tema poolt valitud tasemel mõnus äraelamine.
Mida võiks ka nimetada vaimseks sandistamiseks. Seega igasugu hämaraid erialasid ja teaduskondi selgeteks sandivabrikuteks.
Õnneks või õnnetuseks on sõnal sant peale vigase eesti keeli ka teine tähendus. Iga vald toitku oma sandid ehk siis need, kes on võimetud ise hakkama saama. Jälle kord astub kohale jumal masinast, püha ja helde riik.
Iseenesest võib lisaks erialade jaotamisele pehmeteks ja kõvadeks neid veel ühtmoodi lahku lüüa. Ehk siis kõik ülejäänud ja need, mida väljaspool riigiteenistust mitte kuidagi tarvitada ei õnnestu. Filosoofiat saab tegelikult müüa, ainult kõva filosoof peab olema. Haridust nimega avalik haldus aga mitte – no mida on vabal turul peale hakata isikuga, kelle arusaam rahadest on nii, et kui puudus, siis tuleb pakutava teenuse hinda tõsta, kuna ostjad on niikuinii sunnitud maksma, tahavad nad niinimetatud teenust või ei? Orgkuritegevus ehk leiaks sellisele koha… Või mingi terviseedendajaga? Muu näägutaja, korraldaja, õiendajaga?
Oleks ikka tõsine jama selle kasvava karjaga. Kui riik ei toimiks seegina. Kõigile santidele eksperdi, analüütiku, nõuniku, konsultandi kohti muidugi ei jätku. Veel. Kuid küll varemhiljem võetakse midagi ette kõrgharitud noortele erialase töö leidmiseks. Harjunud värk. Ministeeriumikene siin, teine seal, vohav riiklikult rahastatud vabakond… ja kui rahast puudus peaks tulema, saab ju alati makse tõsta.
Nagu öeldud, matemaatika ja ajaloo unustamisega on siin maal kõik korras.

Aeglane mõnus põnevik

Jens Lapidus
Puhas kättemaks
Rootsi keelest Heidi Saar
Varrak
504 lk.

Kõigepealt ikka aiaaugust.
Vaatasin mina kõigepealt autori pilti tagakaanel ja muutusin kohe kole umbusklikuks.
Samasuguste meestega müüdi Eesti naistele Euroopa Liit maha.
Neetud ilueedi. Kohe muidugi hakkas vandenõuteooria, et ega meest tegelikult olemas ole, autorite anonüümne kollektiiv taga ja modelli näoga müüakse mingi ilge jama maha. Ah, tore film „Avenging Angelo“ tuli kah meelde, kus üks iluspoiss nõretavaid naistekaid kirjutas, aga tegelikult oli ilge pätt ja lurjus. Siis Mart Juure ümberjutustus Stieg Larssoni raamatutest, mille järel tekkis otsus seda pornot iial mitte lugeda. Jätke mu rootsi kirjanduse etalonideks ikka Söderberg ja Claesson.
Tore on pettuda, kui oled millestki ette halvasti mõelnud.
Sest raamat on hirmus hea. Ameri põnekatega harjunule tundub küll alguses hirmus aeglane. Muudkui aga maalitakse ja maalitakse peategelasi, et… millal päris aktsiooniks läheb, kipub murelik lugeja Põltsamaalt küsima. Kuid nii 30. leheküljeks harjub ära ja mõnus jutt hakkab vägagi meeldima. Ega Sjövall ja Wahlöö, kes küll olid peast sotsid, aga kirjutasid nagu jumalad, kah kiirustanud põmmude ja paukudega, veeretasid rahulikult jutulõnga ja lõid igavesti toredaid tegelasi.
Lapidus pole kehvem. Kuigi tegelased on üks hullem ja segasem kui teine. Sulleripoolne võmm, kes aina kipub mõtisklema, et kuhu see Rootsimaa küll niimoodi jõuab. Endine palgasõdur, kes keerab ära sõjakaks naisõiguslaseks (!). Narkomaanist araablane, kes vägivallatsemise ja steroidide vahel muretseb, kuidas tema eluviis küll isa ja Allahi silmis paistaks. Heaoluriigi tooted, kõik väärastunud, sisemiselt puretud. Inimesed, tegelased, kes Faulkneri järgi heidavad maapinnale varju küll ja, olgugi igaüks neist paras perv, ometi panevad endale kaasa elama ja tundma. Isegi juba ärritab, kui nii 200. lehekülje paiku aimad, et nüüd-nüüd hakkavad tegelaste rajad põimuma, algab mingi arendus ja lahendus. Äh… oleks võinud veel muhedalt edasi kirjeldada, sest seda ilueedi oskab. Nii inimesi, olukordi, kui läbini haiget Rootsimaad, mis nii erineb Söderbergi või Claessoni omast. Seiklus ja vandenõu on samuti korralikult põnevad, mis veel kiita? Ma ei teagi.
Seega:kolm korda hurraa autorile ja tõlkijale, mõistagi.
Kuigi rootslased vist miskipärast neli korda hüüavad, nii räägitakse.

Mõna ja virin

Nagu rõhuval osal eestlastest jäi ka mul presidendi uusaastatervitus kaemata. Kui seda mingi targa uuringu või jälituse järgi vaatas 100 000 eestlast kopikatega, umbes sama palju meie venelasi kah kopikatega, võib rõhuvast osast kõneleda küll.,
Isegi natuke piinlik. Korra aastas võiks ju endale riigitruu hardushetke lubada.
Aga väljas korki põmmutada tundus toredam. Lisaks, et vaevalt sealt midagi tuleb, mida poleks kuulnud. Eelarvamus, mis teha. Mis muud oodata, et demokraatia, vabakonnad, loll eesti rahvas, kes oma õuele jõudnud õnne kuidagi mõista ei taha, ennast harima ja ümber kasvama peaks.
Ma ju ütlesin, eelarvamus.
Järgmine päev võtsin kõne ette ja sellele pandud pealkiri tundus halbu aimusi kinnitavat. Midagi laadis et Eesti on nendele, kes tahavad Eestis elada.
Tuli kohe meelde omaaegne pauk: kas teile ei meeldi nõukogude võim? Et kui ei meeldi, tõmba uttu.
Nagu vähe tõmmataks. Hordidena.
Õieti polnud kõnel häda midagi, kui eelarvamsed maha suruda. Käis küll. Muidugi võib norida, et kas riiklikult heakskiidetud-rahastatud vaba- ja muud konnad ikka tegelikult võib siiraks rahvaalgatuseks, ühistegevuseks lugeda, aga eks ole juba noritud küll. Nagu kurikuulsate valusate, kuid hädavajalike otsuste vajalikkuse üle – no ei ole kindel, et see maa siin väga vajas sõdu Mesopotaamias ja Hürkaanias või peaks vennalike liiduvabariikide asevalitsejate kokku keeratud jamasid kinni maksma hakkama. Aga tont sellega ja nii edasi. Jõuab veel norida.
Natuke kripeldama jäi, sest kunagi õpetati, et kui vihastad, siis enamasti saavad pihta suht ilmsüüta isikud.
Et millest sihuke tunne, nagu oleks kõne ette mingi mõna.
Ma ise sain üsna hiljuti teada, et mõna on täiesti riigikeelne sõna. Tükk aega arvasin, et ju see setu keel on, sest mu ema on ainuke, kes seda tarvitanud. Aga olemas. Võite sõnaraamatust järgi vaadata. Ja tähendabki, nagu kõlab, ülbet määgimist.
Niisiis oli ootus, et president kah. Eks ole Vabariigi President ju meie teadmises ikkagi justkui riigi kehastus. Pea ja lõplik sõna.
Ning viimase aasta jooksul näib, et riigi, tema palgaliste jutt inimestele on üks suur mõna.
Küll halab residendi enda sõbranna Iivi Anna Masso eestlaste sallimatuse, võõraviha, ebademokraatlikkuse, nõukataaga ja urr teab mille üle.
Küll soovitab peaminister fooliummütsikesi. Küll jaurab rahandusminister, et valitsuse asi ei ole rahvaga arutada, vaid teada anda, mis tehtud.
Küll lükatakse isegi Paul-Eerik Rummo, kelle sõnu kindlasti jõululaudades jorutati, ette pobisema, et eesti rahvas pole demokraatiaks küps.
Väiksematest arvamuspiidritest ja kanalüütikutest rääkimata, kes muudkui oigavad, kui ilge ikka eesti rahvas on. Tige, kade, sotsiaalselt seostumatu, ebainnovatiivne, ebaettevõtlik, muidugi sallimatu, mahajäänud, tuhm, virisev. Sõnnik, sõnaga.
Loomulikult on kõigil tarkpeadel kohe lahendused. Rohkem seadusi, rohkem eeskirju, rohkem demokraatlikku selgitustööd. Rohkem talente, nii tagasi kui uusi, lollim rahvas võikski aga mustatööle lahkuda, et tõug paraneks. On, nagu oleks kõigil neil riigipalgalistel silma ees unistus mingist Dummfrei ehk lollivabast Eestist, kus kõik on demokraatlikud, sallivad ning infokõrgtehnoloogiliselt kiibistatud.
Ilus unistus. On ainult nende õnnetus, et olemasolev inimmaterjal ehk eesti rahvas kuidagi neile nõuetele vastata ai taha. Mis muud…. ümber kasvatada või siis välja vahetada.
Ainult et see ümberkasvatamine meenutab kangesti bolševike ettevõtmisi. Väsimatut selgitustööd plakati ja seltsimees mausriga, milles nad olid ehk osavamad kui me arvata oskamegi. Olid nad tõprad, nagu olid, aga seda oimasid, et nende ideaalsüsteem nõuab teistsuguseid inimesi. Sama näib olevat ülistatud demokraatiaga. No ei ole suur hunnik inimesi – need mitteriigipalgalised, eelkõige – kuidagi võimelised aru saama, milline õnn see on ja kui hea on neile pakutav mõna täitmiseks võtta.
Juhmakad. Mõni võtab veel koguni solvuda, tobu selline. Jõuda mõtteni, et äkki meid tahetaksegi välja vahetada. Kas ei olnud seegi eelmisel aastal, kui Konjuntuuriinstituudist tuli hüüatus, et väga hea, kui välismaale minnakse, siis ei pea riik ennast vaevama minejate sotsiaalse kaitse, haigus- ja töötuskindlustusega. Ammugi laste haridusega.
Puhas võit, muidugi, jääb rohkem raha ümarlaudadeks.
See on muidugi jälle kurikuulus eestlaslik virisemine, mõistagi.
Mis parata. Eks tule meelde vana õela bolševiku Bertolt Brechti mõte, et: kui rahvas on kaotanud valitsuse usalduse, tuleb rahvas laiali saata ja uus valida.
Üks eesti kirjanik – andeks, ei tule nimi meelde – ilmutas nii tosin aastat tagasi Loomingus kah uudisjutu, kuidas valitsus eesti rahva välja saadab, sest see on nii issanda loll, mõttetu ja arenemisvõimetu seltskond. Väga lustlik jutt oli.
Nii et kui oletada, et mõna on kõik tõsi, eesti rahvas tarbetu kola demokraatia jalus, siis…
Või oleks mõistlik, kui mõnajad otsiksid endale mõne teise rahva, kes maksab kuulekalt kinni nende lennud, hotellid, palgad, ümarlauad, autod, elulaadi ja eksperimendid, kuulab sõna ja käsku, ainult ootab õpetajaid, keelajaid, käskijaid ega virise iialgi.
Otsige, armas eliit.
Aga vahepeal olge vahepeal vait. Jätate targema mulje.

Tavaline telepurk

Viis enne kuut on see 31. detsembri kellaaeg, kui silm telepurki kinni jääb. Telepurgis istub Koržets, porgandid vuntside ees ja räägib. Hääl on maha keeratud, igavese sagina käigus, mis aastalõpus ikka puhkeb, pole nagu vajadust olnud veel mingit teavet saada. Osoon, selge.
Kahju. Vladislav on hästi tore ja Osooni rahvas kokku kõik väga toredad. No ega inimene kõike telekat ka ära vaadata jõua.
Muistsest ajast meenub, et vana-aastaõhtu on nagu sõjakäik või jaanipäev. Nõuab hullu plaanitegemist. Hea küll, see, mis lauale pannakse, kes laua ümber pannakse, on veel lihtne. Aga telepurgikava peaks tegelikult punase pliiatsiga läbi töötama. Et seda kaeme, seda tahaks ka, aga need saated on ühel ajal, järelikult tuleb otsustada, kumba kohe kindlasti täna ja kummale jääb lohutus, et niikuinii millalgi korratakse. Vähemalt nii oli see kunagi ammu. Muidu läheb mõttetuks puldiklõpsimiseks.
Niikuinii läheb.
Ja lähebki. Niipalju kui viitsib. Sest ikka on veel mingit sahmimist. Lauda katta, et ilus oleks. Meenutada, et kas nüüd pidi olema seitse rooga ja seitse laudaistumist või oli hoopis kaksteist? Nii jääb maha kolistatud „Õhtusöök ühele“, mida oleks tahtnud, aga eks ole juba kordi nähtud ka.
Küll kordavad.
Ülepea, ega kell kuus ole veel õhtu õieti alanud, kui on teada, et tuleb kaua üleval olla. Võtab ikka haigutama küll.
Lähebki klõpsimiseks. Nii, TV3 näitab mingit kangelasjama draakonite ja mõõkadega… Tallinna TV vabatmehed ajavad riigivaenulikku juttu (mulle see saade meeldib ja üleüldse, TTV läheb aina paremaks, Edgari ülistamised võib ju vahele jätta). ETV näitab saatevigaid, mis ei ole naljakad… ETV2 tatsavad ringi ilus laps ja ilus vasikas, aga kohe algab mingi Talvelaul… Kanal2 hakkab oma Reporteri aastavahetusega pihta.
No polegi nagu midagi kaeda. Lastelaulusaated meenutavad nooreea pettumusi, et sina tahaks multikaid, aga seeasemel näidatakse Lasteekraani sildi all omavanuste laulmist, mille ainuke mõte on tädid heldima panna. Ja, kogu lugupidamise man Kanal2 poiste vastu – ärge reklaamige mulle ennast Kihnu Virvega, kes on ammu sama tüütu kui gangnam.
Nii et kella 20.30ni vaba aeg. Siis hakkab Heeringas… ja ongi Kanal2 tükiks ajaks. Vahepeal võiks ju Perepidu kaeda, ETVst, aga mõnigi asi on seal natuke piinlik….
Targemad märgivad selle kaeblemise peale süldi tagant, et, näe, Austraalias on ammu „Saatuse iroonia ehk hüva leili“ ära vaadatud ja uus aasta käes.
Klõps-klõps. Heh, miks peab astroloogidelt muudkui valitsuse käekäigu kohta küsima? Kah mul teema. Oi, „Mehed ujumistrikoodes“, ilmlahe Rootsi film, mida on küll nähtud, aga võiks veel. Heiki Valneri kaamerale pissib kutsikas. Nunnumeeter läheb katki. Harjunud „Õnne 13“… nagu täiesti tavaline esmaspäev, tundub.
Heeringa vana-aastaõhtu. Naljad muidugi amerite „Sketch Show’st“, mõni mõjub võõravõitu, aga näiteseltskond nii hea, et on ikka lõbus küll.
„Meie aasta Siberis“. Tekib tahtmine Tuulit ja Arbot sotsiaalvõrgustikes tervitustega tüütama hakata, see on äärmiselt lahe, mis nad ära tegid. Ja vapper. Nunnumeeter läheb nende kaksikute peale uuesti katki ka veel.
„Tupiktänava mehed“. Ega seal, kui hiljem mõelda, ju midagi nii väga juhtugi. Aga jälle koletult hea näitlejate punt. Pehk on pealegi väga ilus mees ka veel.
Siis on taas mõttetalgud. Keda nüüd eelistada? „Tujurikkujat“ ETVs või kahte kanget TV3s? Raske. Pagan Nad peavad head asjad ühele ajale panema…
Andeks, Teet, andeks, Kristjan, loodetavasti taibatakse korrata.
Me kõik oleme „Tujurikkuja“ õudse onu Heino üle elanud, paras raisale. Märt Avandi võiks ilmselt ka lauljana tüdrukuid hullutada. Ülepea väga raju.
Ning ongi nagu kõik.
No ongi.
Superstaari lapsed – õõh, millal küll nii vanaks saadi, et nõnda öelda – laulavad kaunilt, aga sisuliselt on see kordussaade… kontsert siin, kontsert seal… ENSV Kustuv Tuluke jääb juba väga hommikusse, tea, kas viitsib, seegi ju kordus… kõik on hea, aga kõik on natuke juba täitematerjali või argipäeva moodi. 00.20 kutsub reklaam vallatule seiklusele, nagu täiesti tavalisel teleõhtul.
Eks ta olnudki tavaline teleõhtu üksikute heledamate hetkedega. Mis ikka tahta. Mis ikka norida.

Maitseuuringute keskusest teatatakse

Kõigil naistel on üks häda küljes – ütle neile, et miski asi langetab kaalu ja nad kohe proovivad. Oma vormist ja vanusest hoolimata. Minu ema leidis kord kuskilt kaalu langetava supi retsepti. Salakaval naisterahvas, nagu nad kõik, väitis ta muidugi, et minagi peaksin seda proovima. Mis on muidugi tõsi, mis tõsi. Kui ma kaalu peale läheks, siis näitu lihtsalt ei näeks, kõht jääb ette.
Kukkus siis vaaritama. Hilisemate katsetuste pealt julgen väita, et see on vägagi hea roog. Sisaldab porgandit, tomatit, sellerit, midagi oli veel, liha igatahes ei sisalda, aga sihuke hea punane lõnse tema on.
Ainuke häda, et retseptuuri oli ka paprikapulber sisse kirjutatud. Mis juhtus, oli puhtalt minu süü. Leidsin kellegi millalgi kingitud maitseainepurgid, panin siis ühte Cayenne’i pipart. Ema vaatas, et punane pudi, ju see paprika on, kombes…
Ei, see oli ikkagi väga maitsev, ainult nõudis teatavat pingutust, mistõttu mina ja noorem tütar selle nahka panime. Ta oli siis ja vahel on siiani uhke enda kohta tuleneelaja ütlema. Paneb siiamaani pipart teistest eraldi oma taldrikusse ja ikka rohkem! Mis kellelegi maitseb… nt vanem tütar leiab, et riivjuustu ja pasta (mina küll ütlen kiuslikult makarontooted) vahekord taldrikus peab olema vähemalt 2/1.
Loo moraal: köögis peavad kõikidel purkidel igaks juhuks sildid peal olema. Nagu ühes korralikus laboratooriumis. Muidu ei tea, mis juhtub. Ega see ka ema tookord lohutanud, kui ma meenutasin, kuidas ta minu tubakast teed keetis. Mingi purk… hea lõhn… õnneks hakkab tubakas keeva vee mõjul väga jälgilt haisema.
Ikka sama moraal.
Mõned neist on ju kangesti ühte nägu. Ja paprikapulbri pipraga segi ajamine on tegelikult väga tühine asi. Kujutle näituseks, kui keegi peaks safrani ja mingi karri segi ajama… vaat, see oleks juba valus. Mina neorublade ajal pole safranit ostnudki, aga kui masumärgid algasid, oli ju tore ilkuda, et mis te õiendate, et kõik läheb kallimaks, kae, safran on kukkunud 70 000 kroonilt kilo suisa 55 000 peale. Elu läheb paremaks ja lõbusamaks, seltsimehed!
On küll ka kuuldud lugusid sellistest müütilistest safranipurkidest, mis olid veel Pätsu ajast jäänud ja kuhu sugulased merelt või mere tagant lisa soputamas käisid. Sest vana kooli memmed teadsid, et saias peab safranit olema. Nendega juba ei vaielda. Kõik, mis ma ise safranist tean ongi, et narkootilise hinnaga ja tegelikult mingi poolmandrilt pärit õietolm. Kasutanud ainult vaese mehe bouillabaisse’ i tehes. Tundub küll, nagu poleks vahet, millega sa supi kollaseks saad, aga tegelikult on. Päris bouillabaisse käib mingi Vahemere kraamiga, mina olen seeasemel lihtsalt liimisarnase kalaleeme keetnud, kala, molluskeid sisse, oliive, lõunamaist silo, sip-sip safranit ja ongi kõik. Aga ma kahtlustan, et olen sellest supist juba korduvalt siin-seal pajatanud.
Üldse, ega ei jaga maitseainetest suurt. Mis teha, nõukaaja raske pärand, eks. Sool – kuigi hea Mart Nutt ütles väga kaunilt, see pole maitseaine, vaid säilitusaine – siis must pipar, loorberileht, ongi kõik. Mingid kaukaasia ja ungari segud liikusid ka, aga keegi ju ei teadnud, mis nende sees oli. Kuigi vähemalt grusiinide oma oli küll ütlemata hea lõhnaga. On siiamaani, kui kuskilt kätte satub, väikestes venekeelsetes poodides leiab.
Muidugi oli siis koos Coca-Cola ja Marlboro saabumisega ka maitseainerohkus vabaduse hõng. Oh, mis kõik ära tehti. Polnud tegelikult põhjust emale ette heita seda apsu. Ise uhati ju igale poole, mis aga kätte sattus, ikka et pikantne ja järelmaitse. Tegelikult, kui tagantjärele mõelda, siis meenub Hillar Palametsa „Keskaja kultuurist ja olustikust“ raamatust mingi lause, kuidas keskajal pruugiti maitseaineid toiduainete kehva kvaliteedi varjamiseks. Nii et piparde kõrge hind tuli külmikute puudumisest ning sanitaarnõuete eiramisest, mis?
Tõenäoliselt maitses mõnigi tollal kokku keeratud asi rohkem maitseainete järele, lindu või liha või kala ennast polnud tunda. Tapetud. Siiamaani väga piinlik. Algaja asi.
Loomulikult järgnes sellele ajastu, et vähe või üldse mitte. Või siis, nagu muiste, ainult sool, pipar. Mis ei tundunud ka päris õige. Mõned ju armastavad mõningaid maitseaineid. Mõned neist on jälle väga ilusad. Roosasse piprasse võib lausa ära armuda – hei, mis siis, et roosa, üks mu sõber hullub kõigest, mille peale on kirjutatud Hello, Kitty. Tõsi, on ise kuuldud roosa pipra teri rõveduseks nimetatavat. Nojah. Aga mis tast jahvatada? Need roosad terad on nii lahedad. Korralik tuleneelaja, kes musta pipra tera rõõmuga mälub, ei pane roosat tähelegi. Pigem annab see elule vürtsi.
Edasi jõuad aga taipamiseni, et tegelikult on maitseained igal pool. Üks hiinlane on ju väitnud, et eestlasi peab olema vähemalt sada korda rohkem kui väidetakse – sest nad kasvatavad nii hullult pelmeenimaitseainet, põldude viisi.
Ehk kapsast.
Mis ju ongi maitseaine. Ainult selline loll nagu mina kunagi hakkaks kapsast liigmaitsestama. Kõik ripub ju sellest, mida sa kuidas kokku paned. Ning ei väsi mina oma nõiaella kõrval – Margot ise ütles enda kohta nii, et kasvatab igasugu taimi, hoidistab, külmutab, nõiub, sõnaga – imestamast, mis maitsvad asjad kõik olemas on. Siinsamas kasvavad. Tilli teab igaüks, eks. Tillivars soolaga purustatud ja purki pandud… Aga piparrohtu? Või akna peal kasvanud tšilli? Küüslauk, sibul, mõistagi. Tüümian, petersell, kõik nii maitsvad, nii kaunid, kõike ei tule meeldegi.
Annaks ainult elupäevi, et kõike proovida ja maitsta. Õppida on nii lahe.

Nüüd on paha olla, jah?

Nüüd on paha olla, jah? Selle parastusega võiksid alustada hommikut. Kuna pea iga pohmeluses vaevleja naudib mingil süngel moel enesehurjutamist, siis võiks ju jätkata: aga kes käskis? Kas kaks hästivarustatud blondiini hoidsid mehepoega kinni ja punapea valas suhu? Võrdõiguslikkuse korras, kas Brad Pitt valas siivsale neiule suhu, Johnny Depp hoidis kinni? Või kes need tänapäeva naisteiidolid ongi.
Lollid naljad visatud, on aeg asuda tegudele.
Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, kuivõrd tegelikult paha olla ikka olla on. Eks ole jääknähtudel mitu raskusastet. Igasugused naljavennad nimetavad neid põrgu erinevateks ringideks. Kergest võbinast kuni suutmatuseni sõnastada palvet: ema, sünnita mind tagasi, ma olen täiesti ebaõnnestunud mudel…
Kui on ikka tõesti nii megamega paha, siis tuleks üritada roomata veeni, lakkuda seda sisse nii palju kui mahub – ega väga mahu – ja üritada ära kustuda ehk magada. Maailm saab ilma teieta hakkama, vähemalt sellises olekus teieta. Võib, muide, kui juhtub käepärast olema, ära süüa lehekese kõige prostamaid söetablette, mis kehas laialivalgunud mürki hästi kokku tõmbavad. Minu peal tehtud inimkatsed on näidanud, et töötab. Alkaseltsrid aga mitte.
Loodame aga, et nii hullusti ei läinud. Et te ikka taipasite peale haugata, muid ettevaatusabinõusid järgida. Ning nüüd on olla keskmiselt kehva. Just nii palju, et ju ikka eile oli pidu ja pillerkaar.
Nüüd ripub palju ära sellest, mis päev toob. Võib juhtuda, et te olite pagana ettevaatamatu, ning demokraatlik ülesehitustöö kutsub. Aga olemine on hõre. Ning haigeks valetada on masuajal suhteliselt riskantne värk. Nagu ühes ameri reklaamis võtab kalavetel mees toru, mühõhitab mitu korda ja ütleb siis sõpradele, et: kui me reedel välja ei ilmu, ei pea ka esmaspäeval tulema. Neljapäevane nädalalõpp! hõiskavad tüübid ja kimavad sügavamale kalavetele…
Jaburalt kõlab, aga üks kõige lihtsam, kiirem ja, mis salata, kõige odavam viis ennast kiiresti inimesena tundma hakata, on putru süüa.
Jumala ükskõik, millist. Mingisugune puder peaks ükskõik kellele maitsma. Ja igaüks peaks oskama putru keeta. Põhimõtteliselt pole siin ju midagi muud kui et ajad vee keema, kallad riisi või helbed või tangud sisse… üldiselt on pea iga paki peal ju kah kirjas, kuidas teha. Hoia oma väriseva käega retseptist kinni nagu seinast, väga vähe on tõenäosust, et nihu läheb. Lurista rohkesti hapukoort peale ja larbi sisse.
Muidugi, mõned on keerulisemad, nagu mannapuder, mida tehakse piimaga ja lisandi küsimuses: võiga-moosiga-võiga!-moosiga! on peaaegu kakeldud. Ei soovitaks värinatega riskida, sest piim on käbe üle keema ja pole pohmakasse veel vaja ilmselge koristamisvajaduse masendust. Kuigi, mis seal enam kaotada, eks? Teine hea asi, mis eriti hapukoort armastab, tatrapuder, tahab kindlasti, et tatar enne kergelt läbi praetaks, soovitavalt loomse rasvaga. Saab sõmer ja maitsev. Häda on, et tatar võtab suhteliselt kaua aega. Võibolla on teil kiire. Nii et võtke suvaline kiirhelves, käib küll.
Sest, nagu Henry Miller „Vähi pöörijoones“ kirja pannud: „„Miks „Coupole’i?“ Sest „Coupole’is“ saab juba varahommikul kaeraputru ja kaerapuder ajab s… le.““
Seegi on pohmas aetud jutt ja targem kui paistab. Nimelt aitab enesetühjendamine päris hästi kehva olemise vastu. Miks – kuskilt juhtusin lugema, mingi viinaninade foorum vist oli, viidet arstionu jutule, et kui on liiga palju tina pandud, siis läheb mao keemia sassi. Mistõttu toit tegelikult ei seedi, vaid lihtsalt roiskub tasapisi, eritades seejuures igasugu mürkisid… Vabandust sellise söögiisujutu pärast. Aga see tundub kohutavalt tõepärane.
Kui aga hirmus sõna keemia juba mainitud, siis. Kord rääkis üks vähe hea sõber, kes juhtub olevat imelist teadust nimega keemiline füüsika õppinud, kuidas inimene töötab. Kuidas see töötamine on seotud viinavõtu ning eriti jääknähtudega. Nimelt, väitis teadlane, hakkab inimene napsutades kangesti pissile. Mille käigus pissib koos veega välja ka hunniku kasulikku osa Mendelejevi tabelist. Vett läheb ka välja hullult palju. Vähemalt pool inimkonnast võib seda isegi jälgida, kuidas tinapaneku käigus aina heledam ja heledam juga tuleb sedapidi, kuidas tongi jäädakse. Kes vajab alkomeetrit, kui on alati kaasas? Nojah, aga üks neist keemilistest elementidest, mis välja tuleb, on kaalium, lihtne K. Selle peal aga töötavat närviühendused, väitis sõber ja siis ongi hommikul juhtmed puruks, seetõttu ka värinad. Ning siin, ta tegi võiduka pausi, aitab meid jäätis! Miskil põhjusel pidavat just jäätisega kaaliumi pea kohe tagasi saama, seega pahaolek üle minema. Inimkated on näidanud, et tõepoolest.
Need on karmid juhtumid, niiöelda kähkukad. Kui aga veab niimoodi, et on küll kehv, aga kuskile väga minema ei pea, siis võib natuke enamat lubada. Traditsioonidest enam kinni hoida.
Vana hea hapukapsasupp, mõistagi. Hapu taastab laastatud magu, ega ilmaasjata öelda, et joodiku magu tahab sooja ja vedelat. Ning teha pole mingi kunst. Ideaalis: kondiga sealiha, sest kondiüdis on leeme vägi sees, aga kõlbab niisama ka. Kapsad, vett, suhkrut. No ei pea suhkrut panema, ma olen aga alati pannud, sest liiga hapu pole ka hea. Maitseasi. Mul on ka veendumus, et köömneid tuleb lisada. Küüslauku. Võibolla natuke veel riivitud porgandit. Siis aga polegi muud kui istu, naudi häid lõhnu, joo õlut… kuigi tervisejüngrid ei soovita. Aga hea on hommikune õlu, oi, kui hea. Mõttekene läheb liikuma, kõht tühjaks. Kiireks mugavaks paranduseks sobib näiteks omlett. Mis on ka väga lihtne asi. Lühidalt – prae midagi peenikeseks lõigutut. Liha või sinki või seeni või kala või hästi peenikeseks hakitud kartulit. Kuni need kärisevad, klopi mõni muna nii vahule, kui viitsid. Lisa piima, muna kohta sortsukene. Klopi uuesti. Sool, pipar. Klopi. Kalla pannile. Särr! Nügi pannilabidaga asja keskele kokku ja kiiguta panni, et kraam ühtlaselt jaotuks. Vastavalt maitsele võid veel kaane all ja madalamal kuumusel hoida. Kuigi mulle meeldib, kui alt helepruun, aga pealt vedel. Juustu võid ka otsa riivida. Ning silo, silo! Millist aga tahes. Tomat, kurk, riivporgand, mistahes. Üldse, igal juhul peaks hommikul midagi värsket vilja sööma. Vitamiinid, ning keres algav käärimisprotsess – maos ju juuretis olemas – parandab väidetavasti õllest paremini.
Kuigi õlut tahaks ikka ka.

Parva Charta

Ei oska me ikka mässata. Kuigi mingisuguse suvalise lööma kuskil Mahtras oma ajalookirjutuses uhkelt sõjaks ülendame. Võibolla kilkame kunagi käesoleva 2012 ka Mässuaastaks – kui muidugi maailmalõpp vahele ei tule.
Eks olnud õpetajate streik, eks olnud arstide streik, nüüd siis tormab mingi Harta12 mööda avalikkust ringi ja nõuab tähelepanu.
Aina veidramaks asi läheb. Hüva, õpetajatel ja arstidel olid vähemalt selged tahtmised. Makske rohkem. Igaüks saab aru. Igaüks tunneb rahanumbreid. Peale riigivõimu, mõistagi, kes… ah, see nende numbritundmine on täiesti omaette teema.
Kui neis niiöelda vastuhakkudes midagi ühist on, siis – pehmekesed. Alguse asi, muidugi. Ega need eelmised ju paremad olnud. Oli kunagi Tallinna sees mingi bussijuhtide streik ju – tööseisakuga väljaspool tipptunde. Õpetajad lobisesid aga oma streigi justkui maha. Muudkui rääkisid ja rääkisid, kuni igaühele jõudis kohale, et:
tegelikult polegi nende palk nii väike – miinimum 609 euri enamvähem täpselt Eesti mediaapalk. Ehk pooled saavad rohkem, pooled vähem, seega ei ole tegu mingitegi verivaestega. Ei olnud vist ka tark tampida, et õpetaja on tippspetsialist. Sõnal „spetsialist“ on pea sama halb maik küljes kui „eksperdil“ või „analüütikul“. Kohe eeldad, et kahtlane kamp tuleb midagi udutama. Sealt turkas ka, et kui meil on nihukesed tipud õpetajad, kust siis see harimatus peale tungib.
Ehk siis suhteliselt leebe. Lühike, pea märkamatu.
Mistõttu pole ka ime, et isalik valitsus ei vaevunud sellega suuremat tegelema. Jah, muidugi, otsige sisemisi reserve ja saate oma palgatõusu.
Küll aga Nad õppisid sest. Võimalik, et arstide-õdede streiki loodeti sama mugavalt mööduvat. Lärmavad natuke, siis lasevad kõrvad lonti ning lähevad tööle tagasi… Kuigi mingil hetkel juba algatati nutuseid lugusid teemal, kuidas ahnete arstide streigi tõttu ravi edasi lükatakse ja üleüldse on kõik väga halvasti ning tegu läbinisti vastutustundetute joodijüridega. Lisaks veeretati välja veel riiklik lepitaja, amet, mille olemasolu tavaliselt meeleski pole. Mis aga, üllatuseks küll, on igavesti kõva vahend igasuguste streikijate vastu. Mina küll ei teadnud, et kui riikliku lepitaja manu minna, siis tuleb streik ära lõpetada. Ehk sisuliselt relvad maha panna ja loota teise poole armulikkusele.
Nagu mitmed ajaloolised lood jutustavad, ei ole see alati kõige targem tegu. Mõned neist lugudest on väga koledad. Nii oli arstidest nähtavasti mõistlik mitte lõksu minna. Kuigi lõpuks ju kõik ikka lõppes.
Järgnenud Harta12 oma 17 000 ja natuke peale allkirjaga jätab nüüd, mõni nädal hiljem, mulje, nagu oleks seda oodatud. Valmisolek number null. Väga kiiresti võeti kuulda ja veel kiiremini võeti üle. Ei läinud nädalatki, kui ümarlaud presidendi man koos. Tavaliste tagajärgedega „väga raske ja valus küsimus, peab senisest rohkem tähelepanu pöörama.“
Mõni ime, sest kui Harta12 lähedalt vaadata, siis minu ema ütleks „väga tsaaritruu“. „Demokraatia on hädaohus!“ võib ju ka lugeda „Valitsev kord on hädaohus!“
Vaht kõrvale jätta ja ettepanekuid vaadata. Kogu aeg käib läbi „avalikkus“, mis pahatahtlikult meenutab Gorbatšovi „avalikustamist“… sõnaga, tagasi omaaegsete väärtmõtete manu. Mis ei tundu kuigi palju usutavamana kui siis. Jah, muidugi on tore rääkida, et läbipaistev rahastamine, tore on avalikud huvid, valimissüsteem kajastagu valija tahet, saadik andku aru, parteisid peaks saama lihtsamalt Riigikokku ja rohkem, rahvaalgatus peaks olema.
Ainult see kõik on Napoleoni sõnade järgi „lühidalt ja ebaselgelt“. Tema käskis niimoodi seadusi kirjutada, et jätta alati endale viimase tõlgendaja õigus.
Samamoodi näib, et võib uhket hartat väänata, kuidas süda kutsub. Küllap seda ka tehakse. Võimalus on võimule liiga ahvatlev.
Arvatavasti läheb nii. Või mis arvatavasti. Eesti Koostöö kogu (maksab presidendikantselei andmetel 230 000 neorubla aastas) on juba teatanud, kuidas ülevõetud hartat menetlema hakkab – netikeskkond ettepanekuteks; ekspertide grupp; uus arutelu; rahva ettepanekud Riigikokku. Demokraatia päästetud.
Kuid – väga tõenäoliselt luuakse mingi asutus seda netikülge hooldama-haldama. Maksab raha, ega itimehed tasuta ole. Alustuseks.
Järgmiseks – ekspertide grupis on sama tõenäoliselt küll kõigi Riigikogus olevate parteide esindajad, riiklikult heakskiidetud kodanikualgatus, kindlasti nais- ja inimõiguslased, muu multikulti ning jõuk umbluutavaid poliiteksperte.
Ukse taha jäävad rahvuslased, eurovastased, muud äärmuslased…
Mistap „rahva ettepanekud“ haritakse hoolikalt selliseks, et need ei läheks vastuollu demokraatlike, euroopalike ja teab mis traditsioonidega veel. Siledad, libedad, tähenduseta.
Vahepeal võib ju mingi konverentsi ka teha, kus uut värsket algatust tutvustada. Tuues sisse väljendid „sotsiaalne sidusus“ ning ohkides, kuidas ikka Eestimaa rahvas on nii harimatu, et ei suuda mõista õnne, mille demokraatia talle õuele on toonud.
Siis võibki ekspertide range sõela läbinud mõttejupid korraks uuesti netis üles visata. Et las kiunuda äärmuslased, las kiita noortekogud, riiklik kodanikualgatus jne.
Mis sealt tulla võib – kõike ei julge isegi mõelda. Aga võiks pea kihla vedada, et Riigikokku jõuavad ettepanekud: luua IT-ministeerium (sest harta menetlemine on näidanud valdkonna olulisust demokraatia teostamisel); luua sotsiaalse sidususe ministeerium (sest ekspertgrupid on murega märganud vajakajäämisi); demokraatia õppekodade võrk üle kogu Eesti, tõhustamaks elukestvat kodanikuõpetust; keelata, käskida, luua, tõhustada…
Näiteks. Mis päriselt tuleb, on tõenäoliselt palju hullem ja tobedam. Palju õnne.
13. sajandi Inglise parunid olid oma Magna Chartaga hoopis igavamad. Ei nõudnud muud, kui vähem makse ja omavoli. Neil oli ka taipu võimu mitte eriti usaldada.