Õde

15 dets.

Seisad rahulikult poesabas – ees seisab omaenese õde. Nägin ta mehe siis kah ära. Tore tüüp tundus. Hea, et õel ikka hästi läheb. Ja laps, kellele mina siis Unoloop olen, oli kah hästi kena. Piinlik muidugi, et ma pole kunagi eriti ei õest, ei vennast välja teinud… aga tegelikult, on siis mind väga vaja? Heh, pealegi ma ju polegi paberite järgi kellegi vend ega õde… ülepea pühast vaimust sündinud… sest paberite järgi pole mul isa kah olemas.
Venda pole ma vist kümme aastat näinud, isa surmast saati, peaaegu. Ei, sellest korrast, kui ta mulle Liivalaia uulitsal peaaegu lõuga andis… Eks see minu plära isast, kui too ära läks, olnud ka muidugi selline, mille kohta isegi head sõbrad ütlesid: uskumatult jõhker. Nii et pole mingit põhjust venna peale pahandada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: