Mis siis kui?

18 sept.

Kunagi ammuammu, mingite järjekordsete valimiste eel läksin mina ühe kolleegiga pea raginasse teemal, kas ikka peaks minema valima või mitte? Tema leidis, et ega ikka peaks küll, kui niikuinii kedagi valida ei ole, kõik ühtemoodi ebameeldivad. Mina jaurasin, et peaks ikka küll ja peaks olema nagu Austraalias, kus mittevalimine on trahvitav ja et kui valima ei lähe, siis ära pärast neli aastat mulise ka, et kõik on sitasti.
Inimesed ei muutu – ma olen endiselt paks ja loll – aga vaated küll. Ei ole aastaid valimas käinud, pigem vist küll on viitsimatus asja taga ja kahtlus, et ega miskit muutu, võimul on ikka üks etatistlik partei oma erivärviliste fraktsioonidega. Ja hiljaaegu pakkus huvi üks uid, mingi ameeriklase leiutatud, et mittevalimine on parim viis protestida võimu jaburuse vastu. Et: kui keegi enam ei läheks või läheks täiesti selge vähemus, ei saaks vahvad esindusorganid enam väita, et nad esindavad “rahvast” (mulle meeldib sõna “inimesed” rohkem, tegelikult), miska kõik nende otsused võiks lugeda tühiseks – neil ei ole tegelikult publiku enamust taga.
Ja, vähe õõvane küll, oletades, et täie aruga inimesed ei läheks, siis valiksid hooldekodude elanikud, kes pole meditsiiniliselt arutuks tunnistatud, ikka, lõbustus ju kurvas argipäevas.
Haige mõte, neh.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: