Mis siis kui?

18 sept.

Kunagi ammuammu, mingite järjekordsete valimiste eel läksin mina ühe kolleegiga pea raginasse teemal, kas ikka peaks minema valima või mitte? Tema leidis, et ega ikka peaks küll, kui niikuinii kedagi valida ei ole, kõik ühtemoodi ebameeldivad. Mina jaurasin, et peaks ikka küll ja peaks olema nagu Austraalias, kus mittevalimine on trahvitav ja et kui valima ei lähe, siis ära pärast neli aastat mulise ka, et kõik on sitasti.
Inimesed ei muutu – ma olen endiselt paks ja loll – aga vaated küll. Ei ole aastaid valimas käinud, pigem vist küll on viitsimatus asja taga ja kahtlus, et ega miskit muutu, võimul on ikka üks etatistlik partei oma erivärviliste fraktsioonidega. Ja hiljaaegu pakkus huvi üks uid, mingi ameeriklase leiutatud, et mittevalimine on parim viis protestida võimu jaburuse vastu. Et: kui keegi enam ei läheks või läheks täiesti selge vähemus, ei saaks vahvad esindusorganid enam väita, et nad esindavad “rahvast” (mulle meeldib sõna “inimesed” rohkem, tegelikult), miska kõik nende otsused võiks lugeda tühiseks – neil ei ole tegelikult publiku enamust taga.
Ja, vähe õõvane küll, oletades, et täie aruga inimesed ei läheks, siis valiksid hooldekodude elanikud, kes pole meditsiiniliselt arutuks tunnistatud, ikka, lõbustus ju kurvas argipäevas.
Haige mõte, neh.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: