Tappa oma lemmikuid

1 Nov

Kust tuleb praad.
Sügis on sügavalt kätte jõudmas ning raske kujutleda, et käiksid iga päev või, olgu, iga teine päev, suvilas tüüpidele süüa ette viskamas ja neid jalutama laskmas.
Pole parata.
Pealegi on see olnud algusest peale nii mõeldud. Et nad on toit.
Ehkki nende hüüdnimi on Aiapäkapikud. Või Mõttetalgud. Kevadest saati on nad mööda aeda ringi tuianud, kogu aeg midagi seletanud ja väetanud, kuidas suudavad.
Jube kahju on juba ette. Aga kauem ei venita ka. Ja niigi on paha tuju, mida tuleks ära kasutada.
Aga ikka tuleb meelde, millist vaeva nendega kevadel nähtud, kui nad veel arusaamatud sisalikusarnased olendid olid. Kui neil hakkas külm – mille vastu aitab lambi all soojendamine. Kui neil jalad alt läksid, tüüp lihtsalt ei tõuse. Kuidas mööda linna tuli seleeni otsida, mida Põhja-Eesti pinnases ei leiduvat, mille puudumine aga tüüpidel jalad alt võtab. Kuidas seleeni vette puistasid, et lollpea selle kindlasti sisse võtaks. Ja töötas! Võttis jalad alla! Kõik viis tükki hinges! Mitte nagu eelmine aasta, kui kolm tükki jäidki pikali ja kaks, kes suureks kasvasid, läksid ilmselt siiski rebasele.
Rebaseid olla see aasta veel rohkem. Sestap, erinevalt eelmisest aastast, on tüübid rangelt oma laudas, mis tegelikult on lihtsalt üks kuur, ööbinud.
Kuidas nad on tiiki kukkunud, tiik pole muud, kui mingi hiigeltünn ja neile ei meeldi sinna karata. Niipalju seda kollektiivset ajukest vist on, et oskavad mõelda, kas välja ka saab. Ehkki mõnele hakkas meeldima. Istud verandal, käib karsumm ja tüüp mulistab, kastab aga pead vette. Näib, et tunneb ennast pagana hästi.
Jõuad kohale, nemad kuulevad seda ja teevad häält: õue! süüa! Nagu nad alati teinud. Täna ei taha vaatamagi minna. Mõni päev tagasi kirvest hoolega ihutud. Pärast mitmeid mõtlemisi ja nõuküsimisi tundub, et see on kõige lihtsam. Kaelad üle katsutud, ei ole väga jämedad, peaks kiiresti ja kergesti minema. Aitäh, doktor Guillotin.
Ja mitte ei taha. Poeg oma 16 aasta ja 190cm kõrgusega, kes sulle pähe vaatab, ka ei taha.
Kapis on õnneks paar õlut. Kus on nüüd kõik need sõbrad ja kaabakad, kes lubasid sulle vähemalt moraalseks toeks tulla? Nagu üks rääkis, mismoodi käib õige tapupidu – ei tea kust ilmub välja terve kari karvaseid külamehi, kes seisavad, käed taskus, õpetavad ja aegajalt käivad tare vahet: pernaane, ei siin ühe viinaga hakkama saa… Jah, kus te kõik olete oma retseptide, heade nõuannete ja õlledega? Magate laupäeva hommikul reede õhtut välja ja abi pole teist miskit.
Teeks veel ühe suitsu, siis hakkaks pihta.
Ühe suitsu veel.
Kuuri uks lahti. Tüübid vahivad vastu: oi, õue saab! Ei nemad ju miskit taipa.
Ah, pilti tuleb ju ka veel teha.
Natuke edasi lükatud.
Kauem ei saa.
Juuste all on jahe ja käsi ei tunne. Kirvevars on päikese käes soojaks läinud. Ei, kirvega kuuri ei lähe.
Tüüp kätte. Rabeleb ja kisab. Alles see oli, kui üks külaline ajas neid lihtsalt taga, et tahtaks katsuda, milline on. On ikka paks ja mõnus tegelane küll. Udune ja soe kõhu alt.
Nii. Pea pakule. Tõmbab kaela kokku. Poiss, hoia kinni. Ise peast, kael pakule, et nüüd ainult poisi pihta ei läheks, raks! Päris õigesse kohta, aga mitte päris. Kuidas see lugu oli, et kui keskajal taheti surmamõistetule eriti sitta keerata, anti talle pead maha raiuma oskamatu timukas… Raks! Läbi.
Võid lahti lasta. Pea pihus.
Kehakene vajub paku kõrvale ja siputab veel. Poeg on näost hall. Ise niikuinii ka. Kus on see tark, kes ükspäev telekas heleda häälega rääkis, kuidas humaansel tapul tuleb lojus enne elektri või gaasiga uimastada. Mees või asi.
Vasak käsi on verega koos. Peab pesema, kuigi milleks. Neli tükki ju veel.
Üks suits tuleb teha. Ja üks lonks.
Jumala eest.
Tegelikult on ilusa ilmaga päev oktoobri alguse kohta. Päikest viskab, kuigi on külm. Istuks niimoodi trepil, rüüpaks mõne õlle, laseks ajal joosta.
Lärmavad kuuris: miks õue ei saa? Nad vist ei taipa ikka midagi. Lollikari.
Ah, see tapetu, see tuleb ju üles riputada. Ei taha. Äkki siputab veel. Kuid milleks on issand naised välja mõelnud? Ja trossi kahe puu vahel? Jalad sõlme ja, kael alaspidi, rippuma.
Ei, poiss, nüüd on sinu kord. Ma võin välja tuua.
Rabeleb ja kisab. Poiss, kes on minust kaks korda suurem ja tugevam, üritab kurikuulsat kaela kahekorra käänamist teha, ebaõnnestunult, karjudes lõpuks: sure juba ära ja lastes siis lahti. Tüüp paneb muidugi võssa ja teda tuleb kolmekesi taga ajada. Ei noh, kui juba peos, mis siis ikka. Pole mõtet kehast hoidagi, võtad peast kinni ja raks!
Läheb paremini, eks ole kogemust tekkinud. Peata ihu siputamine võtab mõtlema: äkki ma hakkan oksele? Või teised? Hirmus on.
Suits, lonks. Kuidas nad ükskord jäid hilja peale kuuri minekuga. Ja milline vaev oli neid sinna ajada, nad ei näe pimedas pea üldse. Olid ennast mõnusalt põõsa alla grupiks kogunud ja lausa pahased, miks te meid segate. Ega osanud ka kuhugi joosta, tunde järgi lippasid ümber põõsa, põõsa alla, põõsa alt välja, ise kogu aeg kisades. Tuligi igaüks ükshaaval püüda ja kuuri tõsta. Nagu praegu kuurist välja.
Oh, saaks see juba läbi. Ja kirves tundub väike. Võtab suurema, ihub natuke. Mingi armuaeg või nii.
Nad ei paista ikka veel midagi aru saavat, ikka imestus: süüa ei toodagi? Tigusid taga ajama ei lastagi? Kus teised on? Kas me oleme kaotsi läinud?
Kolmas on kõige suurem. Jääb süles vait ja ainult kõõritab otsa. No ära vähemalt vahi.
Jah, raskem kirves teeb töö paremini. Tüüp jõuab ennast veel ära sittuda. Ongi parem rookida. Imelik, kas nad verelõhna ei tunne siis, mis endale tundub juba olevat ninna pesa teinud.
Üks väike paus veel ja siis mõlemad, kes veel alles, järjest. Saab ühele poole.
Nad on vist lõpuks taibanud, et midagi on väga viltu ja püüavad plehku panna. Ei vaeva ennast enam süllevõtmisega, vähemalt ei saa siis otsa vaadata. Peast ja kerest kinni, pakuni, kere lahti ja raks, raks, jällegi. Jälle kombes.
Oh issand, ma ei taha ju seda üldse teha, ütled viimasele. Tema on juba päris paanikas, jõudis vist midagi kohale. Räägivad, kunagi oli kuskil Prantsuse Alžeerias olnud nii udupeen restoran, kus valisid endale hirve või lamba, siis tuli restos töötav lõvi ja murdis selle maha. Et surmahirm, loodusliku vaenlase nägemine, pidavat eriliselt hõrgu maigu lihale andma.
Raks. Korras. Kõik. Ei viitsi kirvest korralikult ära panna. Kas nüüd hakkab paha? Viis tuhmuvate silmadega peakest on ühes hunnikus. Poiss, mata need maha…
Ei hakka paha. Issand, miljonid inimesed teevad sellist asja iga päev ja pole häda midagi. Normaalne maaelu. Selleks nad ju võetud. Ja kui lõbus oli neid vahtida, mõnelgi grillimisel tekkis äkki vaikus: inimesed vahtisid, kuidas tüübid taarudes toimetavad. Mitte kunagi liiga kaugele minnes, sind ikka silmas pidades: mis sa teed, ega sul igav ole, loe meid üle.
Mitte päris, muidugi. Kui väiksemad olid ja aiaaukudest läbi mahtusid, rändasid naabriaiad kõik läbi. Ühest tõin ma nad ise suure kausiga ära, siis olid nad nii väikesed veel. Igavesed toredad tolvanid olid.
Nüüd siis ripuvad ja veri nõrgub kaeltest.
Peab kuuma vett tegema, et kitkuda annaks. Aga las seda juba teevad teised, endal üheks päevaks emotsiooni küll ja rohkem.

Kuidas küpsetada parti:

Võtad pardi.
Nühid soola ja pipraga.
Paned potti.
Jätad madalal kuumusel, allapoolegi sadat, mitmeks tunniks olema, kuni ise muude asjadega toimetad. Eriti sobilik nt vana-aastaõhtul, kui tuleb niikuinii seitse rooga kokku keerata.
Saab ikka hea küll, omas rasvas küpsenud, pehme nagu… part.

Kuidas menetleda pardimaksa (Mart Nuti õpetus)
Võtad toore pardimaksa.
Nühid soola ja pipraga.
Paned väiksesse kaussi.
Valad konjakiga üle.
Lased 24h külmkapis seista.
Lõigud ja sööd. On hea küll.

Peaks olema ilmunud ka

5 Vastust to “Tappa oma lemmikuid”

  1. ninataga november 1, 2009 kell 7:08 p.l. #

    Mõrvar 😦

  2. A.I.V.O. november 1, 2009 kell 9:30 p.l. #

    Mnjaa…
    Pean tunnistama, et ma olen kirvega kanadel ja kukkedel pea maha võtnud, aga nii küll mitte, et pea ja suits/lonks, pea…
    Õhtul valisin linnud välja taskulambi valgel, siis kotti, kust järgmisel päeval oli hea võtta.
    Peale tapatööd sai hingepalvust loetud elik paar soru viina hinge alla visatud.
    Kurat, see hakkas tervisele…

  3. Kerge november 1, 2009 kell 9:41 p.l. #

    Tahad siis jõuluks küülikut või ei taha? Võin foto rümbale kaasa pakkida.

  4. https://Pokernasiloynanir.tumblr.com detsember 29, 2016 kell 1:34 e.l. #

    I’m amazed, I have to admit. Seldom do I encounter a
    blog that’s equally educative and amusing, and without a
    doubt, you’ve hit the nail on the head. The problem is something which too few folks are speaking intelligently about.
    I’m very happy I found this in my hunt for something relating to this.

Trackbacks/Pingbacks

  1. Paar artiklit katseklaasilihast | Läbikäigu K - juuli 14, 2016

    […] Ma kirjutasin küll hiljuti, kuidas tänapäeva inimesel oleks raske looma tappa (ja Jüri Pino illustreeris seda praktiliselt), nii et parema meelega delegeeritakse see kellelegi teisele, aga teisest […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: