Alkomeeter igaühele

6 aug.

Auto tagaistmelt hakkas mõtteid tulema. Ikka juhtub, kui tee on pikk ja igavuse peletamiseks pole targemat teha kui õlut manustada. Ja õllest tuleb mõtteid hulgi. Vana viikingi kenning ehk ümberütlemine nimetabki õlut “mõtete mereks”.
Mis ei tähenda alati, et need mõtted täielik jama oleks.
“Miks ei ole alkomeeter auto põhivarustuses kohustuslik?” tuli tagaistmelt.
Jumala tõsi, et miks.
Mitte et ma täpselt teaks, mis on kohustuslik. Autoehituse ja -juhtimise edutud õpingud jäavad juba rohkem kui 20 aasta taha. Ja korrutan ikka – ehkki mulle kunagi load anti, jätkan panustamist liiklusohutusse sellega, et elu sees rooli ei roni.
Mis seal on – varuratas? Vist? Esmaabikarp? Vist? Tulekustuti? Siinkohal saavad mõistus ja mälu otsa.
Aga alkomeetrit, tõepoolest, kohustuslikuks tehtud ei ole.
Kuigi võiks. Teada ju, millised õlid me siin maal oleme, tšehhide järel Euroopas teisel kohal, ehkki kummaline on, et neil pole üldteadaolevat joodikukuulsust. Meil küll, vähemalt enda arvates. Ja roolijoodikud, mis salata, on ikka jube asi küll. Naljakas on kuulda anekdootlikke lugusid teemal, kuidas politseinik küsib joobnult: miks te täis peaga autoga sõidate? – sest käia ma enam ei suuda, vastab õli. Mis pole tegelikult üldse naljakas.
See on muidugi lootusetu juhtum. Nagu kõik need teised, kes usuvad, et mis kaks õlut ikka teeb. Või vabandavad, ise autost välja kukkudes: äno, mizda oli, fõdsin lõuna gõrvale ühe dumeda õle, ää… hõk! Või: Euroopas on selline promill lubatud. Mõni aasta tagasi olid sellised juhtumid lausa süstemaatilised.
Seda enam. Korralike inimeste pärast võiks olla. Nagu korralikud inimesed omavahel ka tihti arutavad: no peaks ikka olema… peaks ikka ostma… palgapäeval ajan asja korda. Sest pagana kallis on see riistapuu, millest ometi otsata abi oleks. Eriti nüüd, kui, loodetavasti, ikka suvi tuleb. Kõik need maarajoonidesse grillima sõitmised, päikesetõusud ja loojangud rannas. Autod saavad kõvasti vatti, alkohoolsete jookide müüjad pole ka üldse õnnetud. Väike vunk keres annab suvele, niipalju kui seda on, vunki juurde.
Ja muidugi algavad jamad. Otsa saab, näiteks. Ikka leidub keegi, kes arvab, et õlu või paar ei tee mehele-naisele midagi, võib küll veel poodi sõita. Vahel on raske vaielda. Sel puhul võtaks mõnigi häbelik alkomeetri, puhuks, näitaks: vaat nii, ei mingit sõitmist, tehnika ei valeta. Kaks ühe vastu. Või õnnetul järgmisel hommikul – kas võib juba või ei või? Seeasemel, et katsuda kõrvu, kui kuumad, on veel naps veres ringe tegemas, puhuks korralik inimene jällegi. Saab teada. Ei pea sinivalge värvikombinatsiooni peale värisema.
Uh, see kõlab juba nagu reklaamtekst alkomeetrile. Ausõna, polnud plaanis. On lihtviisiliselt nähtud ja kuuldud, kui inimesed igatsevad seda vidinat taga. Oleks kohustuslik, näiteks iga müüdava autoga kaasa anda… keegi vist ei nurisekski. Või taipaks automüüjad hakata neid nänni korras kaasa jagama, poleks ka paha. Enamik inimesi ju on korralikud ja head, ma usun, ega roni jokkispäi autopulti.

Peaks olema ilmunud ka

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: