Küpsuskirjand “Ajaloos vastutab kõige eest järelpõlv”

12 aug.

Loomulikult.
Ja mitte üks põlv, vaid mitu põlve veel takkajärgi. Nagu õpetab see niinimetatud “mis siis kui” ajalugu, mis otsib neid hetki, kui ajalugu võinuks minna teisiti. Mis siis võinuks juhtuda.
Nii et, esivanemad, teie olete kõiges süüdi. Pikalt ja põhjalikult. Teie tegite oma tegemiste ja mittetegemistega valmis sellise maailma, nagu ta praegu on, meil (no oletame, et ma olen veel 17, nagu ma lõpukirjandi kirjutamise aegu tegelikult olin, see tähendab – maailmatark, kõige targem inimene maailmas ülepea… keda kahjuks ei mõisteta. 22 aastat hiljem tunnen end ainult lollimaks minevat. JP) jääb üle ainult hakkama saada ja kiruda.
Isegi kui alati midagi nii väga kiruda polegi. Nagu käib üks vanaaegne nali, kuidas memmeke õhanud taga vanu häid aegu. Kohalviibiv kuri võlur – head võlurid on alati kuskil mujal midagi väga head tegemas – võttis talt pensioni ära ja saatis lapselapse kaugele võõraste inimeste juurde karja. Sellega võrreldes on ikkagi ju vägagi hästi.
Aga ikkagi. Teie panite praegused ühiskonna püsti. Mitte ainult konkreetselt esivanemad, vaid kõik teised kaasa arvatud. Kõik eurooplased ja muumannerlased-maailmajaolased.
Siin maal läheb esivanemate kraesse 1940. aastal püssilasuta Eesti äraandmine. (ma oletan, et tänapäevane Eesti noor kirjandikirjutaja on purupatriootlik tegelane, teistsugust ei viitsi kujutlema hakata. JP) Mille tagajärjed on ju teada ning teistsugune asjade käik kuulub jällegi painavasse “mis siis kui” valdkonda. Muidugi läheb vigade parandusena teie kontole ka laulev revolutsioon. (loogiliselt peaks praegused kirjandikirjutajad ju selle järel sündinud olema? Ja põhjusega tänulikud, et ikka vabal maal elavad? JP)
Aga, nagu koolis õpitakse, vigade parandus on üks tüütumaid kohustusi. Jah, kindlasti tuleb seda teha, et aru saaksid. Nagu koolis õpetatakse. Huvitav on, miks siis see õpetus niimoodi ikka külgi mööda maha jookseb ja ei õpita. Ikka samad vead. Ikka usaldatakse neid, keda usaldama ei peaks, tehakse asju, mida tegema ei peaks. Et: eks pärast vaatab. Vaatab küll. Järelpõlved vaatavadki ja hoiavad pead kinni.
Mis teid küll eksitas mitte taipama, aastal 1917, et see jõuk, kes Petrogradis võimule tuleb, on ohtlik kogu maailmale? (ma jätkan eeldusega, et tegu on eestimeelse ja antibolševistliku noorukiga, kes aga plommitud vaguni ja Saksa luure rahade lugu ei tea ehk siis ennast vandenõuteooriate ja salaajalugudega üleliia ei vaeva. JP) Et nendega ei saa sõlmida lepinguid, nendega ei saa diili teha, neist tuleb lahti saada või vähemalt mitte tegemist teha. Näete… mis välja tuli… 70 aastat vaevlemist.
Aga muidugi, kes võis ette teada. See on alati õigustus ja lohutus. Neile kes tegid ja järgmistele helpida jätsid, mis tehtud. Peaksid need järgmised vihastama ja muudkui süüdistama?
Tegelikult ilmselt mitte. Nii nagu vanemad alati teavad, et noorus on hukas, nii on enesestmõistetav, et meie leiame kõiges süüdi olevat vanemad. Nagu te ütlete, mässulisus on noorusele omane. Ikka leitakse uued väärtused ja kistakse vanad maha. Seda vaadatakse pealt, lootes, et küll aastatega noorukid taltuvad, mõistavad.
Mõistavad, et nemad polnud sel ajal ja kohas veel olemas, kui vanemad tegid just neid asju ja otsuseid. Hiljem on näha, nagu öeldud. (siinkohal, tundub mulle, jagab teeseldav abiturient ära, et kipub oma jutujoruga lootusetult rappa minema ning otsustab asja edvistamise ning uduga päästa. JP)
Kuid ikkagi. Nii paljude praeguste asjade juured on kaugel minevikus. Jah, paratamatult tuleb ka see pähe, et kui jäänuks ratas leiutamata, mis siis saanuks? Kas olnuks see üldse võimalik? Lõuna-Ameerika näide ütleb, et võib küll eksisteerida kõrgkultuur, mis on võimeline ehitama imeväärseid hooneid, ka püramiide, seda kõike ilma ratta ja isegi kirjata. (mida see poiss küll vabal ajal lugeda võtab? JP)
Ilmselt tuleb taas kord nentida, nagu varasemad põlvkonnad teinud: me ei saa minevikku muuta, me saame ainult püüda mitte korrata mineviku vigu. Kunagi süüdistavad järgmised põlvkonnad ka meid vigades, mis meie tegime. Ja meil ei jää samamoodi üle muud, kui öelda, et teie polnud siis ega seal, teie teate nüüd, mis välja tuli. Aga meie ei teadnud. Meie elasime omas maailmas, mida arvasime tundvat (pagana targutaja! JP) ja otsustasime selle järgi, mida teadsime. Võtke heaks või pange pahaks. Pannakse pahaks. Loomulikult. Põlvkond ja veel mitu järgmist. Ratas veereb edasi. Ja ehk mõistetakse eelmisi untsuminekuid, kui omad on tehtud.
(ma ise paneks poisile nelja või viie ära, udutamisega saab hakkama, käib küll. Ega ma ise vähem oma kirjandites udutanud. JP)

Peaks olema ilmunud ka

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: