Moekad haigused

5 okt.

Ajasin siin ükspäev juuksed maha. Tundus, et suvi tuleb ja skalp võiks ka päikest saada. Surinal masinaga, seep pähe, žiletiga üle (ma olen vanamoeline inimene ja nimetan seda riistapuud ikka žiletiks, mis vana ENE järgi oli üldnimi, mitte rasseeerijaks, nagu reklaamides seda tehakse), väga palju sisse ei lõiganud.
Tulemus oli muidugi kole nagu öö. Aga mis sest.
Muidugi tulid küsimused, et: mis sinuga juhtus, seanägu? Millises küsimuses sisaldus vastus. Eelmistel kordadel oleks vastanud, et pagunitega juuksur või et hakkasin budistiks. Või satanistiks. Aga seekord lipsas iseenesest: seagripp, näed, harjased langevad välja…
Hii-hii, haa-haa. Korra käis läbi kiilaka kaalika, et äkki nüüd keegi solvub, kuidas sa teed nalja tõsiste asjadega, näed, juba on ta Rootsis, juba on ta Soomes, juba on ta siin, kohe oleme kõik küpsed ja riik ei tee midagi, sest vaktsiini pole varutud… Mh, riik on ju kõiges süüdi, eriti viimasel ajal.
Aga mõte jäi ja arutuski tuli – noh, on meil siis nüüd seagripp käsil. Mis seletab kõik – nii maailma näljahädad, sõjad, majanduskriisid ja jumal teab mida veel. Võibolla polegi riik kõiges süüdi, hoopis seagripp? Uus moekas haigus.
Moekas haigus ongi vist selline, millest saab pikalt rääkida, ise täpselt teadmatagi, mis see on, aga mis peaks hirmsasti hirmu nahka ajama. Sundima mingeid tablette sööma, võibolla marlit molli ees kandma – huvitav, kas mina oleks siis vähem kole – steriilset puhtust pidama, kahtlasi isikuid ja olukordi vältima. Muidu tuleb, muidu tapab.
Hakkasin mina meenutama, mitu sellist tõbe on üle elatud. Mitte, et oleks ühtegi neist sedasorti moekatest tõbedest põdenud, aga neid, millest on pikalt-laialt räägitud-kirjutatud.
Oli AIDS, eks. Oli SARS… seda täheühendit ei oska isegi lahti seletada, kas see oli see linnugripp või mis? Siis oli salmonelloos. Mingit muud nipet-näpet on nagu veel olnud, aga praegu meelde ei tule. Kõik ühesuguselt üles puhutud ja hirmutavad. Oi, oi, mis nüüd küll saab. Oi, hullu lehma tõbi oli ju ka!
Heh, tuli meelde, kuis kunagi kaks mu sõpra läinud hilist hommikueinet võtma, et tervis kuidagi korda saada. Eks üks võtnud endale mõnusa härjasilmaga võileiva. “Värskelt pannilt tulnud, nii maitsev…” kirjeldas mees, “ja siis see kuradi tõbras mu vastas, kui ma olen just viimase ampsu alla neelanud ja mõnus hakkab, ütleb: tsau, salmonella!”
Polnud seal mingit salmonellat, mõistagi. Aga jutuainet jagus pikemaks.
Ja ei oska neid õudusjutte eriti tõsiselt võtta. On tõbi, siis on… tuleb, siis tuleb… aga kahtlus jääb, et eks võib jälle olla tegu mingi ravimimüügi edenduskampaaniaga. Hirmuta inimesi ja nad tormavad kõik tablette ostma, igaks juhuks. Ning, jah, on olnud küll vähem kui sada aastat tagasi, kohe pärast esimese ilmasõja lõppu, suur gripiepideemia, mis rohkem rahvast maha nottis kui sõda ise. Inimesed jäid kergesti haigeks, sest nad olid kurnatud, väsinud, paljudes kohtades veel alatoidetud kah. Keegi eriti ei mäletagi, ajalooõpikutes on see paari reaga mainitud. On küll tõbesid. Päris tõbesid. Kuid see seakas… ei tunne ise kedagi, kellel oleks. Keegi, keda ise tunned, ka ei tunne. Ja veel edasi – ikka ei tunne. Mistõttu ei pelga kah. Küll seegi varsti lihtsalt unub. Ning siis tuleb uus, mida karta. Võiks juba praegu nime välja mõelda, et hirmutajate tööd kergendada, näiteks: labiilse hiire palavik?
Vist pole piisavalt kole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: