Kangelaslikud luurajad ja alatud spioonid

7 okt.

Siinse rahvastiku vanemad mudelid peaksid mäletama, kui omapärane oli kunagi massikommunikatsioonivahendite kõnepruuk. Polnud seal midagi juhuslikku. Iga sündmuse, iga tegelase kohta olid ette kindlaks määratud, kokku lepitud sõnad, mida tuli kasutada. Sõltuvalt muidugi sellest, millistes suhetes sündmus või tegelane oli va nõukogude rahva rahumeelse sise- ja välispoliitikaga.
Eriti lõi see välja kõigis välisuudistes. Selge oli, et ükskõik, mida USA ka ette võttis, kõik oli imperialistlik sepitsus, vandenõu. Iga sõjaline ettevõtmine oli mõistagi pingekruvimine ja sõjaõhutamine. Kõige taga oli enamasti Pentagon või LKA (see on seesama, mis CIA, tollal eelistati nimesid tõlkida, näiteks oli ja FJB, mitte FBI nagu nüüd).
Asi läks nii kaugele, et millalgi 80. aastate alguses Kremlis toime pandud laste näärietenduses kalpsas ringi mingi kuri tegelane, kelle nimi oli Pentago. Tühja ta muidugi kalpsas, oli selline kole kolme mehe kõrgune kiivri, hiilgavate silmade ja kurja irvega kolossaalne pea laval, mis liikus nurgast nurka, tegi pröök ja kurja. Vist võttis pioneeridelt trummi ära või miskit, no ei mäleta. Võitu temast muidugi saadi. Ikkagi aastavahetus, pilk helgesse tulevikku.
Hea ja paha oli äärmiselt selge. Häid nimetati alati vabadusvõitlejateks. Olgu nende meetodid ja käitumine nii kiviaegsed ja julmad kui tahes. Polnud tähtis. Tähtis oli, et nad keerasid käkki mõnele imperialistliku leeri riigile. Palestiina pommipildujad olid eriti vabadusvõitlejad, sügav antisemitism elas N. Liidus ikkagi väga hästi. Samuti kõik Aafrika võsades kalassidega ringi sahistajad, olid nad siis inimsööjad või mitte, kui vaid nende lauale jõudsid rahvusvahelise imperialismi lakeid – nad olid vabadusvõitlejad.
Vastupidiselt olid muidugi kõik nende vastased okupandid, rõhujad, vahel koguni fašistid. Fašistiks niisama naljalt ei sõimatud, aga vihjeid tehti – naljakal kombel jällegi just Iisraeli pihta. Lisaks kõiksugu Ladina-Ameerika huntad ja, kuni Franco veel elus, Hispaania. Ah, muidugi, lisaks olid need veel verised diktatuurid, tuli praegu meelde.
Vahel läks asi veidraks. Näiteks 1982. aastal Falklandi sõja aegu. Ühelt poolt oli Argentiina verine fašistlik diktatuur, järelikult paha. Teiselt poolt oli Suurbritannia USA lähim liitlane ja lakei, rahvusvahelise imperialismi sünnimaa, NATO asutajaliige, seega samuti väga paha. Ime küll, aga vist seetõttu jäid tolle sõja uudised üsna neutraalseks. Võimatu oli poolt võtta, ehkki sõja lõpupoole muutus verine hunta peaaegu heaks. Vähemalt polnud Argentiina NATO riik. Nood olid ju kõik pahad.
Samas, vahepeal mõned riigid polnudki nii väga imperialistlikud. Võis olla NATOs, aga siiski suhteliselt sõbralikult käsitletud riik. Juhul, kui oli olemas võimekas kohalik kommunistlik partei. Ehk Prantsusmaa ja Itaalia olid vahepeal peaaegu sümpaatsed kohad. Kuni nad jälle mingi USA baasi laieneda lubasid või – prantslased – tuumarelva arendasid.
On üks 60. aastatel Loomingu Raamatukogus ilmunud Ott Kangilaski raamat, „Jutulõng” nimeks. Hiilgavalt sõnamängulised lühikesed jutud. Üks jutt ongi püsti pandud kõiki neid tollaseid uudiste klišeesid kasutades. Näiteks: selle peale saatis vaenlane välja alatu spiooni, meie omad aga kangelasliku luuraja. Niisugune see kõnepruuk oligi. Olenes poolest, kuidas kedagi nimetada.
Nagu, tundub, praegugi. Ma hästi ei tahaks uskuda, et kuskilt valitsuse tasandilt kirjutatakse ette, milliseid termineid kuskohas kasutada. Aga, kui infoallikas kasutab teatud väljendeid, võtab meedia need kõigepealt üle tsitaatides, kust need poolkogemata imbuvad ülejäänud keelde. Võibolla ka suhtumisse.
Lihtsalt pooled on vahetunud. Kui varem oli pahaks USA ja NATO, siis nüüd on paha kõik, kes ei meeldi USAle või Euroopa liidule. Austria Jörg Haider oli nats enne, kui ta jõudis valitsust moodustada. Saddam oli verine diktaator, teadagi. Iraan on ülim oht maailma rahule. Venemaa on puhas jubedus, mida seal ka ei tehtaks. Kui neil ka hästi läheb, on see seda halvem. Hiinast pole mõtet rääkidagi, õudne, mis nad teevad, kes neile küll olümpiamängud korraldada andis? Ja venelastele taliolümpia. Maailm on jälle lihtne – omad, võõrad. Igaühe kohta oma sõnavara. Nagu Kosovol oli iseseisvuspüüdlus, abhaasidel aga on separatism, sest Gruusia on meie poolel – ups, Georgia, loomulikult – aga Abhaasias susserdavad venelased. Tiibet on hea, sest nende toetamisega saab Hiinale probleeme kaela väänata. Flaamid, vähemalt osa neist, jällegi on vastikud separatistid otse Euroopa… ajus?
Maailmast rääkimine on jälle lihtne ja tuttav. Nagu Sergei Dovlatov kujutles juba Ameerikas, kuidas nõukogulased vallutavad Ameerika ning rivistavad siis üles kõik dissidentlikud emigrandid: vaat nii, Dovlatov. Olid nõukogude ajakirjanik, siis nõukogudevastane ajakirjanik. Nüüd oled uuesti nõukogude ajakirjanik. Sõnavara tunned… Ja pea meeles, et homme on tööpäev!

Advertisements

3 kommentaari to “Kangelaslikud luurajad ja alatud spioonid”

  1. Aarne oktoober 7, 2010 kell 6:24 p.l. #

    Siia kõrvale sobib hästi ka partsisaanide / bandiitde erinevus. Metsavendadest pole ma peale eesti metsades redutanud venevastaste kohta käiva miskit kuulnud.

  2. Ulmeguru oktoober 8, 2010 kell 2:12 e.l. #

    Iseäranis lummav oli, et kuidas nõukaajal muutus inimese staatus: niipea kui organid su’ga tegelema hakkasid, niipea polnud sa enam seltsimees, vaid su’st sai hoopilt kodnik.

    Huvitav, et kas ka tänapäeval politsei ja kapo kuidagi sellist vahet teevad..?

  3. blogtrotter oktoober 8, 2010 kell 8:47 e.l. #

    Haa, see Dovlatovi asi on tõeline pärl….”Leksiku znaješ…”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: