Kes veel kirjutab kirju?

13 okt.

Oi, oli hea plaan.
Isegi algus oli tehtud:
„Kas keegi veel üldse kirjutab kirju? Oskab keegi veel üldse? Ja kui oskabki, siis kellele ja milleks peaks ta seda tegema?
Miks – tunde pärast. Vaid kujutletagu ennast istuvat vanaaegselt tammise hirmuäratavalt raskena paistva kirjutuslaua taha, spetsiaalsesse kirjutuslauatooli, mitte nendesse kümne mittetöötava kruvi ja kangiga õnnetustesse, mida inimesed tänapäeval oma tähtsuse rõhutamiseks kontoritesse ostavad. Mõnusasse tooli, mis tõepoolest embab sind, nagu olevat kurtuaassel ajastul olnud ülipeen väljend istumise kohta. Muuseas, huvitaval kombel käivad mõned noist õudselt ränkadena näivatest vanadest kirjutuslaudadest tegelikult lahti mitmeks ühe käega käsitsetavaks jupiks. Ilma kruvideta, ilma tappideta, loksumata.
Nina ette võiks sellele kujutletavale lauale jääda korralik väärikas garnituur: tindipott, sulealus, liivatoos. Roheline paber laual, et tint väärikat puud ära ei situks (mh, kas niisugust sõna ülepea sobiks kasutada). Ja paber. Ei pea olema mingi monogrammi, vapiga päisega või isegi vesimärgiga, võib olla tavaline sile valge kaltsupaber. Olgu, käiks ka lihtsam kui kaltsupaber.
Lükkaks mansetid natuke tagasi, kruviks aga sulepea lahti. Oleks ju liiga palju kohe eeldada, et oskaks tagasi karata sule tindipotti kastmise juurde. Eriti, kui pole seda kunagi õpitudki. Ning alustada hea selge loetava käekirjaga, graatsiliste tähtedega: „Kallis…”
Kallis – kes?
Kellele peaks veel kirjutama? Paberi peale ja pulgaga. Kui meil on ometi olemas telefonid, mailid, msn-id ja kindlasti veel juba midagi, mida keskealisem tropp isegi ei tea olevat leiutatud. Need on olemas igaühel, igal pool. Võibolla pole vaid tollel karvasel vanamehel kuskil põlismetsas, kellest viimane märge oli 1949. aasta küüditamisnimekirjas, aga keda polevat kodus olnud – tegelikult oli punastel kahju kahtlasel teel autot lõhkuda – pärast mida pole temast enam midagi kuulda ega jälge olnud. Või on ka tal, aga meretagustes serverites Apude hooldada olemas nii blogi, seitse meiliaadressi kui veel midagi.
Milleks ja kellele, tõepoolest?”
Plaan oli selles, et kirjutada see käsitsi. Ning eeltoodud ots, tõepoolest, ongi algselt kirjutatud käsitsi. Muidugi mitte nii, nagu kirjeldatud. Polnud mul-mehel mingeid mansette, tammist kirjutuslauda ega muud. Oli küll Parkeri sulepea, oli moleskiinmärkmik, niipalju sellest peenest kirjakunstist, aga tegevus ise – mida väärikat on T-särgi ja trussadega põrandal kõhutamises, keeleots suust väljas, nentides, et ehkki 30 aastat tagasi üritati koolis käekirja õpetada, ei tulnud sellest midagi välja. Ikka mingid konksud ja plekid. Plaan oli veel, mitte kasutada selle jutu ära saatmiseks maili. Vaid ikka ümbrik, mark, postkast. Oo, millised suured plaanid, mis kõik pooleli jäid. Sest – milleks? Arvataks veel, et oled päris segaseks läinud, kui arvad, et keegi jaksab veel käekirja lugeda, veel hullem, seda sisse toksida. Noh, võiks ju skännida (nagu ma teaks, mis see on), nalja pärast. Aga milleks inimeste elu raskeks teha?
Kirjad on ikka nii minevik kui minevik. Postkaarte ikka kohtab, kuid enamasti pole needki inimeselt inimesele, vaid firmalt inimesele, üks otsepostitusreklaami natuke peenemaid vorme. Mitte et see halb oleks, absoluutselt mitte. Mulle meeldib mail, mulle meeldib ka msn, see on mugav, käbe ja, õnneks, siiski sunnib inimesi kirjalikult mõtlema, mitte ainult jutuvada ajama, ehk isegi taas õigekirja ja kirjavahemärkide vastu huvi tundma. Kõik on hästi. Tegelt ka.
Ometi on natuke imelik tõdeda, et vaevalt sellisest kirjavahetusest mingit pikemat märki jääb. Roosa paelaga kokkuseotud ammuseid armastuskirju salalaegastesse peitmiseks. Midagi käegakatsutavat tahaks vahel. Või on imelik hoopis seepärast, et kiri, see valge ümbrik, mis kunagi tähendas põnevust – tea, mis uudist siis teatada ehk väljendada on – kipub juba tükimat aega tähendama mingit jama. Leiad sellise postkastist, teadagi: arve, teatis, hoiatus. Ei miskit rõõmsat ega lõhnastatut.
Mis parata… alati võib ju välja printida ja roosa pael on poodides müügil.

Advertisements

3 kommentaari to “Kes veel kirjutab kirju?”

  1. Andres oktoober 13, 2010 kell 2:07 p.l. #

    Laiemalt võttes hakkab mitte vaid kirjade, vaid veel väga paljude käegakatsutavate asjade aeg õhtusse saama. Mäletan ise, et vähem kui kümmekond aastat tagasi tundus õige foto ikka ja ainult see, mis on paberil, st käega katsutav, sest see digitaalne, arvutiekraanilt vaadatav variant ei tundunud ikka nagu päriselt olemas olevat, pigem nagu mingi viirastus, vajutad nuppu ja enam ei ole. Aga juba õige pikki aastaid on loodud vastupidi ja vanade paberil olevate fotode sisseskännimine seisab laiskuse, aga mitte paradigma taga.
    Ja sama teed tõotab ju minna ka näiteks raamatutega, usun, et mõne aastaga on selles vallas asjad juba hoopis teist moodi. Samamoodi ei asu muusika ja filmid enam lindil või plaadil (hää küll, veel asuvad, aga kauaks), raha on muutunud elektrooniliseks, koos traditsioonilise kirjavahetuse kadumisega ja SmartPosti abiga muutuvad reliktiks ka näiteks postmargid. Ma ei arva, et see halb on, ehkki raamatupedena jään mina raamatuid ikka edasi ostma, nimetagem siis seda näiteks kollektsioneerimiseks. Ja nende jaoks antakse ka edaspidi välja paberil raamatuid ja marke, plaadil muusikat ja filme, kullast ja hõbedast münte.

  2. Poni ise oktoober 14, 2010 kell 7:48 e.l. #

    Ma arvan, vana maailm – kirjad, raamatud, mündid, jääb alles, võibolla küll nautlejatele, ainult, just seepärast, et seda saab enamate meeltega tajuda. Raamatul on lõhn… mündil on muster ja kaal… jne.

  3. Margot oktoober 21, 2010 kell 2:58 e.l. #

    Njaah. Olen nõutu. Ja natuke kurb.
    Mõtle selle õhtu peale, kui avastasime teatava paki vanas nahkpaunas … üks täiesti eriline õhtu oli ju, eks? Ja ma olen endale väga tänulik nende fotoalbumite eest, mis kunagi, üldse mitte liiga ammu, oma nappidest reisidest ja natuke muust kokku suutsin panna. Lapse esimesed tähed kriipsujuku kõrval, kirjutatud paksu rasvakriidiga, esimesed konarlikud kirjatähed sünnipäeva kaardi taga … ma olen seda meelt, et neid asju ei saa ükski klaviatuur asendada. Ja riiulis rohkem või vähem tolmu koguvaid raamatuid ei asenda samuti miski.
    Pagan, inimesel on ikka käed otsas, käed, mitte ainult automaatselt liikuvad sõrmeotsad. Ma võtan end lähiajal kokku ja saadan Sulle ühe kirja. Panen ümbrikusse ja kleebin margi peale. Sõidan linna ja lasen vidina postkasti ka 🙂 Ma olen kindel, et Sa loed seda. Võibolla oled rõõmuski! 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: