Jõulujubin

21 dets.

Üldiselt minuvanused peerud tänapäeva lapsi nende kooliaja pärast kadestama ei kipu. Teadagi. Muiste oli ju lumi valgem. Õpetajad rangemad, õpikud selgemad, kord majas. Ja kõik see muu virin, mis ennastki vahel hämmastama paneb, et – kust see küll tuleb.
Ometi on midagi, mida meil polnud, praegustel lastel on.
Jõuluvaheaeg. Mis, teeb ikka tagantjärelegi kadedaks küll, on neil ju pikem kui meil oli. Meil hakkas see (vist) 29. või 30. detsembril… ja kestis 11. jaanuarini. Peaaegu kaks nädalat. Teine veerand tunduski alati lühike, mingi hädine kuus nädalat ja juba võiski hakata õpetajatelt klassipäevikut näha lunima, mis hinded kellelgi veerandiks tulevad.
Kolmas veerand muidugi tundus sellevõrra kohutavalt pikem.
Praegused lapsukesed saavad ikka täis kaks nädalat puhkust kätte. Teist veerandit samahästi kui polegi. Tõesti ja veel kord, kadedaks teeb.
Eriti kui ise jõuludest siiamaani päris hästi aru ei saa. Mina-mees olin kuskil 11-12 eluaastani veendunud, et jõulud pole muud kui nääride vana nimi. Mida miskipärast peeti ka natuke teisel ajal, aga see oli ju kõik vanasti. Uuel ajal oli ikka näärid, aastavahetus, väga pime aeg ja kummaline tunne, et oled olemas. Keset kogu mandariinilõhna. Miskipärast paisati tol ajal mandariinid näärideks müüki. Ja ikka igale poole, isegi taarapunktis müüdi neid. Vist.
See lõhn pluss kuuselõhn pluss piparkoogilõhn ongi tollest ajast meeles. Ja see, kuidas ma vist kolmandas klassis tulin tunnistusega koju ja vaatasin koledat multikat „Peruu indiaanlaste legendid“ ja esimest korda ei kartnud. Ja muudkui mõtlesin, esimest korda elus: ma olen olemas.
Aga jõuludest aru ei saa. See on nagu külgepoogitud püha, andku mulle andeks kõik, kellele need tähtsad tunduvad. On kummaline kuulata lugusid, kuidas salaja kuuse järel käidi, et see ikka jõuluks kodus oleks. Mitmel sõbral oli nii ja kardinad ees, et salasilm ei seletaks, kuidas reaktsioonilist püha peetakse. Oli, jah, nii… aga meil oli emaga kuidagi nagu ükskõik. Vana kalendri jõulu võeti tõsisemalt, õigeusklik setu värk, kuusk oli alati vähemalt 6. jaanuarini toas.
Mul ka, siiamaani. Vahel on lausa piinlik, et kuusk nii pikalt tuppa ununeb… eks jaanipäevaks saab välja.
Ma ei oska jõulu pidada. Lapsed on püüdnud küll omal ajal õpetada, et… jah, mida et? Et peab kuidagi pühalik olema… mingeid laule laulma… kingitusi tegema….
Mingitpidi tundus ja tundub see alati võlts. Ei oska tõsiselt võtta. Muidugi, jõulumissa on üks vahva asi, üks mu sõber, ise praktiliselt uskmatu, käib seal alati. Ma käisin ka korra, tore oli, aga ikka tunne, et ma ei kuulu ju siia. Ei tea, mida peaks jõulu ajal tegema, ei tea ka, mida tahaks teha. Need on lihtsalt vabad päevad, koletu sööming… ongi kõik.
Vahel tuleb muidugi meelde, kuidas kunagi, enne kui ma tegin selle hüppe perekonna mant ära, viimaste jõulude aegu korrutas noorem tütar jõululauas: kogu pere on koos… Praegu tundub see kohutavalt tähtis lause, siis ajas naerma.
Või lugu sellest, kuidas üks laps trammis küsinud suure valge habemega asotsiaali käest: kas sina oledki jõuluvana. Ja too nutma hakanud.
Kuidas lapsed sosistasid hommikul: ta on juba käinud… Siis, kui nad veel väikesed olid ja vana uskusid.
Kuidas lähed jõuluhommikul vannituppa ja potil istub päkapikk. Ehk oma tütar kingiks saadud päkakostüümis.
Võibolla need mälestused ongi see jõuluhardus, mida peaks tundma. Võiks ju vähemalt loota.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: