Vähem pappi, aga tihedamini

9 märts

Kui ma vahel tahan nooremaid kolleege ja kaasvõitlejaid veenda, et olen auga „vana peeru“ nimetuse välja teeninud, hakkan neile pajatama lugusid muistsetest aegadest. Ajastust, mille kohta setu keeli öeldakse – siis, ku innevannane elläi viil elli. Ehk: kui ennemuistne elukas veel elus oli. Vahel tuleb pähe, et ehk on Setumaal siiani mõni dinosaurus kuskile metsatukka ära peidetud.
Ega noorukid mind enamasti usu. Sest lood on uskumatud. Lugu mehest, kes avas õllesid sahtlikäepidemega nii, et kork sahtlisse kukkus. Kunagi keegi tõmmanud sahtli liiga hoogsalt lahti ja avastanud, polnud see midagi korke täis… kaks paksu telefoniraamatut oli all, et uhkem paistaks. Näiteks.
Aga kui tahta neil silmad tõsiselt punni ajada, võib alati rääkida ennemuinasest töötasude süsteemist.
Praegu, kui suur osa inimesi on harjunud, et ilus päev on vaid kord kuus, esimene, viimane, viies või kümnes enamasti, ei taha noorukid uskuda, et kunagi oli palgapäevi kaks! Rääkimata sellest, kuidas vapras ajakirjanduses oli veel nii veider asi nagu honoraripäev, st maksmine ilmunud lugude eest. Ja neidki oli kaks! Tallinnas Ajakirjandusmajas näiteks 10. ja 25. kuupäeval, palgapäevad olid 1. ja 16. kuupäeval, seega pikim vahe kahel rahal oli 10 päeva… Tartus, „Edasis“, oli elu veel parem, honoraripäev igal kolmapäeval.
Milline elu, mis. Kui palju muretum… isegi kui miski jama juhtus, ei pidanud liiga kaua tühja taskuga ringi käima. Ja mis elu oli veel nendel, kes niinimetatud haltuuraga tegelesid, st kirjutasid-joonistasid-pildistasid kuhu aga juhtus. Tollal oli see lubatud, mõnel pool isegi soositud, millest kah noorukid aru saama ei kipu. Üks mees – ausalt, see ei olnud seekord mina – arvas kord kokku, et 11 päeva kuus on papipäevad.
Muidugi te ei usu. Ega mina kah hästi taha uskuda oma ema jutte, et 60. aastatel võinud honorari juba järgmisel päeval kätte saada… no kuidas need tollased raamatupidajad oma arvelaudadega küll hakkama said, polnud neil ju isegi elektriga kalkulaatoreid. Aga said. Arvutasid nagu jumalad.
Mistõttu teised seda nii väga tegema ei pidanud. Erinevalt nüüdsest, kui, jah, korra kuus on õnnetunne, et rull arvel… aga see jääb lühikeseks. Kohe tuleb liising, võtab oma, siis muud nipet-näpet, nagu krediitkaardid ja teised liisingud, arved, otsekorraldused niikunii. Põmm ja paari päeva pärast tundub tasku taas tühi. Tuleb hullunult arvestama hakata, et ikka järgmise kuuni välja vedada.
Mis on raske. Ega kaugeltki kõigile jõukohane. Kõige kummalisemal moel isegi raamatupidajatele – ise kuuldud, kuidas inimene kirub suurt massat: mul on palgalehed tehtud, millal ta küll selle kliki teeb, raha on nii otsas kui otsas… Teistest, tuhmimatest ja udusematest kujudest rääkimata. Oi, keeruline.
Eriti veel nüüd, kui paljudel, väga paljudel palkasid veel vähemaks ka tõmmati. Tagasi pole vist pandud, mistõttu jutud masu lõpust tunduvad vahel vägagi hm. Aga olgu sellega.
Meelde tuleb hea sõbra ja kõigi eesti kirjanike Juhi Karl Martin Sinijärve kunagine arutlus, kui me viimast sanitaarsajakat (kroonides muidugi) jagasime: raha kulumise kiirus ei sõltu summa suurusest. Pigem tuleks eelistada laekumiste suuremat tihedust numbrile.
Siin on sügav tõde sees. Raha totaalne otsalõppemine tekitab ju kõige muu kõrval masendust ja meeleheitlikke tegevusi. Umbes: niikuinii on otsas, mis seda viimast venitada… löön läbi. Või siis tobedaid laene nädalake enne palgapäeva. Laenuraha kipub teadupärast ülikiiresti kuluma… ja see tuleb tagasi maksta, mistõttu järgmine kuu on kah taskutiisikus silmaga katsuda. Hea veel, kui on isiklikud laenud… aga kiirlaene jagatakse ikka veel.
Siin tuleb meelde angloameerika mõnevõrra teistsugune palgasüsteem ehk nädalapalk. Reedel saad oma nutsu kätte ja nädalavahetus vähemalt saab muretu olema. Mis paneb imestama, et pole kuulda olnud, et keegi selle peale tulnuks, kui väljaheide ventilaatorit tabas ja palkade vähendamiseks läks. Võinuks ju pakkuda – ükskõik, kumb siis, kas laisk tööline või kasuahne kapitalist – et vähemaks läheb, aga tihedamini saab. Seesama kord nädalas. Kunagi krooni algusaegadel näiteks üks putka maksis inimestele nädalas sajaka ja neljandal reedel kogu ülejäänud palga. Sajakas (kroonides) oli siis muidugi veel suur raha. Mõnus oli olnud, tunnistavad osalenud. Mingi raha on ikka saadaval ja suured maksed jäävad suure laekumise päevale. Aga muidu rahulik – reedel midagi ikka saab. Ei ole vaja niipalju muretseda.
Lisapidi – tihedamad laekumised õpetanuks ehk seda va säästmist. Kui tahad mingit suurt kulu teha, siis pead natuke kannatama, mitte et lööd palgapäeval kõik läbi ja siis sööd kuu aega makarone. See nädal niipalju järele jätta, järgmine, ülejärgmine, tskae, polnudki valus, isegi kalapulki jaksas osta… Ja närvi oli hoopis vähem.
Vahel tundub sihuke mõte endalegi päris hea olevat. Ja poleks ka nüüd hilja, vist. Ja oleks ehk abiks, vist.
Andke andeks, aga ei ole masusiletäpepupu ju veel kaugeltki läbi.

Advertisements

4 kommentaari to “Vähem pappi, aga tihedamini”

  1. drBarman märts 9, 2011 kell 10:58 e.l. #

    Mul küll poleks kuupalga vastu midagi – muidugi juhul, kui see laekub, ütleme, vähemalt 15 korda aastas. Koos igatsustasuga, mõistagi.

  2. memm märts 9, 2011 kell 12:23 p.l. #

    “Eriti veel nüüd, kui paljudel, väga paljudel palkasid veel vähemaks ka tõmmati. Tagasi pole vist pandud,…”
    Enda ja mitme tuttava näitel julgen väita, et päris mitmed ettevõtted on taastanud masueelsed palgad, need hakkasid endist kuju võtma juba 2010 sügisel, enamasti siiski 2011 algul. Ei ole asi nii hull mitte.

  3. Poni ise märts 9, 2011 kell 3:59 p.l. #

    “”Kas ma saaksin neist kolme nimed ja aadressid,” nõudis Karlsson.” 🙂

  4. A.I.V.O. märts 10, 2011 kell 4:25 p.l. #

    Millegipärast hakkas peakolus viisi ketrama biitlite “Leedi Madonna”…
    🙂
    Mäletan minagi kahte raha väljamaksmise päeva kuus – esimesel sai avanssi, mis koosnes ca 1/3 töötasust ja teine oli ametlikult palgapäev, mil maksti ülejäänud summa ärr.
    Kusjuures, siis ei nuumatud pankasid, vaid loeti raha buhhgalterite elik raamatupidajate ruumi pisikesest luugist allkirja vastu töölisele peo peale…
    Omamoodi töödistlipliini stimuleeriv asi oli see, et kõik, kes su selja taga seisid, nägid su palganumbrit ning avaldasid kõva häälega protesti, kui su palk oli nende omast kõrgem. See asjaolu oli vast ebameeldiv, aga sa pidid vähemalt ärr tõestama, et sa olid seda summat väärt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: