Rassism söögilaual

26 mai

Rassisti dilemma

Maailm on kokku puutumas millegagi, mille olemasolu tundus ammu olevat võimatu – süüa ei jätku.
Absurdum. Siin maal, vähemalt. Meie oma Suure Nälja kogemusega, mis väljendub nõudes taldrik alati tühjaks süüa ning valus, kui toit hukka läheb ja tõesti tuleb ära visata, saame sellest küllap eriti halvasti aru. Suur Nälg oli 300 aasta eest ja teiste näljad pole meile eriti korda läinud. Olgu, iirlased ja kartuliikaldus, seda me ehk teame. Ukrainlaste näljutamist 30. aastatel ehk ka, kuigi… ei ole enam see aeg, kui me muudkui käest kinni hoidsime ja südamest kah kõigi N. Liidus sunniviisil olijate tundmusi kaasa elasime. Ukraina nälg oli pealegi kunstlik ja vaevalt, et see Iiri omagi niisama nii hulluks minna lasti. Mässulised rahvad mõlemad. Muid nagu ei teagi. Ei tule pähe, paugust mitte.
Hmh. Tea, kas see Suur Nälg kah niisama tekkis ja kestis… ehk oli sealgi mingi käsi mängus.
Ah, ükskõik, see oli 300 aastat tagasi.
Toidupuudus. Seekordne näib olevat kurjem, kuna pole otsest süüdlast, kommuniste, Briti või Rootsi valitsust. Omas küünilisuses pakuvad pankurid juba investeerimisvõimalust toiduainetesse – sellega ei saa kaotada, kuna sööjaid tuleb aina juurde, kõlvikuid aga mitte. Kui keegi juba õnnetuse pealt teenida tahab, peab asi tõsine olema.
Neid nälgijaid on ju niivõrd palju. Võrreldamatult rohkem. Palju meid on… no polegi. Iirlasi – natuke rohkem. Ukrainlasi – veel natuke rohkem. Kordades rohkem, ent, alustades meist, see esimene oli niivõrd väike, et korruta, palju tahad, ikka liiga palju kokku ei saa.
Nüüd aga on jutt kümnetest, võibolla sadadest miljonitest. Terve Aafrika, Kariibid, nipet-näpet.
Paras… võib rõõmustada rassisti süda. Rassisti käsi võib ajada pea paljaks, lüüa saapad läikima ja avada ukse, et kogu keha võiks minna kuskile Tartu peale seda ainukest värvilist taga ajama, kellele lõuga anda.
Vale tegu.
Kõigepealt on sellega ilgelt palju tülinat – proovige korra oma pea paljaks ajada… teate, ärge isegi proovige, pagana keeruline on.
Esiteks pole see viisakas.
Teiseks… isegi paadunud rassistina pole see kõige mõistlikum teguviis. Eriti siis, kui ollakse arvamisel, et kõik need teist värvi nahad võiksid koomale tõmmata või ülepea maa pealt kaduda.
Neil on nälg? Lahe… Õige rassist peaks seepeale sammud seadma lähimasse supermarketisse ja ostma kokku kõik riisi ja maisi, mis talle silma alla jääb.
On nii, et näljased maad ja rahvad tarvitavad enim just neid kultuure. Ning, mida rohkem neid hoogsalt osta, seda kõrgemaks peaks minema nende hind.
Tõuseb hind – väga hea, peaks õige rassist mõtlema. Sedapidi on ju kallim osta kokku see riis ja mais, mida neile nälgijatele ÜRO ja teised abiorganisatsioonid varemhiljem lennukitelt pilduma hakkavad. Loogika järgi peaksid nad siis suutma vähem toitu alla pilduda… mistap nälg jätkub ja viib neid teisevärvilisi süle ja seljaga maale, kus tõesti pole muud vaja teha kui suu avada, et banaan läbi pääseks.
Heh-heh-heh. Haa.
Lisaks veel, et kõik need diktaatorid, kes rassistile mittemeelepäraseid inimesi valitsevad, võivad ja, tõenäoliselt, kasutavadki ära oma rahvastiku põhitoiduainete hinnatõusu seks, et müüa viimasedki jäägidki väljapoole. Ostes saadud raha eest lossi Prantsusmaal ja tanke, tanke, tanke.
Erilised värdjad…noh, seda arvasin nüüd mina.
Olukord on õigupoolest sarnane tollele, mis tekkis, kui moslemid taanlaste peale vihaseks said Taani ajalehes ilmunud prohvetit solvavate karikatuuride pärast. Tollal kutsusid nad üles Taani kaupu boikoteerima.
Ning iga sõnavabaduse tõeline toetaja muidugi ostis seepeale just Taani kaupu. Juustu… mis meil veel saada on… maitsvat Tuborgi, Carlsbergi…
Võluv võimalus – ei pea välja nägema rassist, vaid võib lihtsalt seda olla, läbi igapäevase toidukorvi. Teed õhtul pilaffi – ha-ha-ha-ha. Risoto – ha! Riisi-hakklihapallid – hehehee!
Ainuke häda. Valge tsivilisatsioon on niikuinii otsustanud, juba ammu, tappa endiste kolooniate ettevõtlikkuse läbi niiöelda abi. Mõnes riigis on see riigieelarvesse sisse kirjutatud – mingi osa heaolust neile, kel pole. Oh, isegi majanduskriisis vaevlev Eesti ängab raha eiteakuhu, kuhu vaid USA käsib…
Kui õilis…
Aga.
Tulemus? Milleks peaks tubli tuts või hutu kasvama toitu ise, kui see langeb lennukitelt? Mida maksab tema töö ja vaev? Langeb ju taevast, ära mõtlegi toidu eest raha küsida, naaber, loll valge pillub…
Mis see ka maksaks… Aga kes selle kinni maksab, oma maksudest – seesama rassist.
Kes elab meis kõigis.
Sööge ikka vennaihu ja kartulit… ehkki pilaff, õigesti tehtuna, on pagana hea.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: