“Lipu all”

27 okt.

Nagu – vist – kõigile, on ka mulle kunagi koolis kirjandite man peale loetud: kasutage uudseid, harvaesinevaid, värskeid väljendeid, muidu tuleb tekst igav. Justkui oleksid kunagi midagi sellist juba lugenud.
Vahel võtab see veidraid vorme. Olles päris tüki aja oma elust veetnud noorte annete vägistaja ehk siis toimetajana… aegajalt on ikka näha küll, mida koolis õpetati.
Siiamaani on meeles, kuis noor reporter viskas mind lillepotiga, kui ma arvasin, et vastsündinu iseloomustamiseks kasutatud väljend “52 sentimeetrit mehepikkust” ei ole nagu päris kohane. Võimalik, nagu ta mulle ka ütles, et mul on väga haige mõttemaailm.
Aga võibolla on teil ka. Kui te mõtlesite seda, mis mina mõtlesin. Kui ei… ma ka seletama ei hakka.
Eks ta valus ole. Noor autor kirjutab südamevere ja vihast vabiseva käega põletava materjali. Siis tuleb minusugune ja tõmbab mürtsti poole maha. Parandab faktid valeks, jätab mõtted välja, lisab vinguva alatooni.
Olemata ise seejuures puhas. Kirjutades ise samamoodi lihtsad asjad keeruliseks. “Plärabarokk”, on mu auväärt õppejõud Tiit Hennoste selle kohta öelnud. Ikkagi. Milleks öelda “läks”, kui saab “kulges”. Miks “ja nii edasi” kui võib “ning nõnda edasi”, mis on Juhan Peeglilt sisse viksitud. Kõigele lisaks.
Ja miks kirjutada “sõjaväes” kui võib kirjutada “lipu all”.
Mulle meeldib see väljend. Kuigi neid teisi toredaid on ju veel. Piigilohistamine oma keskaegsuses. Kuningakübar – mida pruukis Oskar Luts. Keisrihärrat teenimas, nagu Švejk, kelle populaarsus ajab tšehhidel silma nõutuks ja õlle hapuks.
“Lipu all” kõlab. Ütled, kirjutad ja vähemalt endal tulebki silma ette tükk kangast kepi küljes taeva taustal. Taevas peaks oleme helesinine, päikeseline, mõne kunstipärase pilvetupsuga. Selline ilm, et surragi pole kahju. Lapsepõlve ja tinasõdurite ajastu romantika.
Nojah.
Miks just nüüd – aga mõni päev tagasi tuli pähe, et “lipu all” võib ka teise tähendusega olla.
Ega me ju muidu märka poisse, kes kuskil Afganistanis või muul kaugel võõral maal piiki lohistavad, kui mõni neist tagasi tuleb teisel viisil kui kavatsetud. Nagu äsja jälle.
Jalad ees, öeldakse selle kohta.
Tinakirstus, öeldi eelmise, selle nõukaaegse Afganistani sõja aegu.
Lipu all, võiks ka öelda.
Laotatakse ju langenud soldati kirstule lipp.
Mis ei tohi maad puudutada, mis volditakse enne viimasid pauke kokku… oh, palju on neid rituaale. Igal juhul – surnust peast on poisid ikka lipu all. Lõplikult.
Võrdlemisi sünge tähenduse saab niimoodi väljend “lipu alla minek”, mida isegi rohkesti pruugitud. Kui jälle tekib tahtmine oma asjatundmatu vaatenurk lisada demokraatia võidukäigu teemalisse debatti. Oma pojaga seoses, pahatihti. Kes sai kevadel 18.
Lükkad aga poisi ette – vaadake, ma olen ju peatse kutsealuse isa, eks mul ole siis õigus ka targutada, kuidas Eesti soldateid pruugitakse. Vist. Võibolla mitte.
Siis ongi tarvitatud lauseid, nagu “kui poiss lipu alla läheb” ja muud sellesarnast.
Enam ei julge. Kipu või lubama, et iial enam ei ütle “lipu all”. Vana setu ebausk ütleb, et mis räägitud või kirjutatud, võib tõeks minna. Sellepärast peab sõnu hoolega valima. Mitte ainult oma juuniori pärast. Kõigi teiste pärast kah, kes on pidanud lipu alla minema.
Ja, karta on, lähevad veel. Demokraatiatöö tahab ju tegemist…
Kahju.
Milleks?
On see jant ikka meie poisse väärt? Kui on, siis kelle meelest…

Üks vastus Kellele: ““Lipu all””

  1. duhh oktoober 28, 2011 kell 5:47 p.l. #

    Õigust räägid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: