EKA tegi Tallinna väikeseks

20 jaan.

Kõigepealt – mul pole kavatsustki targutada selle üle, kuskohas Eesti Kunstiakadeemia uus hoone asuma peaks.
Ammugi, kellel ses vaidluses õigus on.
Võibolla peaks piinlik olema tunnistada, aga jummala ükskõik. Miks ei peakski olema? Ma olen peast ja sünnilt ülepea tartlane, Ülikooli poiss ja EKA majast sain teadlikuks alles siis, kui see maha võeti. Varem… käisid mööda, mingi maja, no ja siis… Igasugune hingeline ja tundeline side jääb puudu.
Tõesti, andke andeks. Aga ma vähemalt ei kipu ses küsimuses poolt võtma.
Kogu kirgede tormis on siiski silma jäänud üks veider asi: raevukate EKA-peab-jääma-sinna-kus-oli hüüdjate seas on levinud miski, mida ma nimetaksin väikese koha mõtteviisiks. Mitte lausa küla, aga ütleme, alevik küll, kui selline haldusüksus peaks veel olemas olema.
Kunagi ühes sellises kohas – ma ep julge nimetada, et keegi ei arvaks, nagu ma seda iseenesest väga ilusat paika halvustaks – jäi sihuke mulje, et ega seal näiteks keegi usu Tartu olemasolu ja Tallinn on kindlasti müüt. On lähim linn… on natuke suurem linn… edasi tulevad võimatud muinasjutud.
Mõistagi pole väikeses kohas olemas mõistet kesk- või äärelinn. On kohad, kuhu saab jala ja kuhu tuleb juba autoga sõita. Paar kilomeetrit on juba autoga. Ühesõnaga, kaugel.
Tartus, näiteks, valitseb hoopis veendumus, et kui miski on näha, siis saab sinna jalgsi kah. Selle taustaga olen ise ammusel aal Mustamäelt rõõmuga kesklinna jalutanud. Trollis trügida… Tartus ei ole trolle.
Väikeses kohas on kõik harjunult käe-jala man. Kõik on aastakümneid samas kohas. Pood, kõrts, veel üks pood. Vii miski teise kohta ja see on kohe: kaugel! Kuidas sinna saada? Vääks…
Sarnaselt kõlavad ka ironiseerivad argumendid, et: kas EKA tuleks siis Viimsisse ehitada, kuidas sinna saada…
Bussiga, kas teate. Bussid käivad sinna. Päris palju. Nagu nad praegu toovad noored hudod niikuinii kuskilt Mustaka ja Lasnaka erakatest kesklinna. Vaadake, linnas on ühistransa ja seda osatakse kasutada, kui vaja. Väikeste kohtade inimesed õpivad ka ära. Isegi tartlased.
Teine jutt on veel, et äärelinnas varitseb getostumise oht. Jah, kindlasti. Tehnikaülikool on ju kaugel-kaugel Akadeemia teel. Geto, nähtavasti. Ega need tipikad päevad läbi muud tee, kui müüvad narkotsi, pussitavad üksteist ja väljaanne “Inseneeria” tahab lugemist ridade vahelt, et narkokuulutused kätte saada. Instrumentaalteras, näiteks, tähendab kokaiini… Ja kuna ma kuidagi Tartust mööda ei saa, siis Ülikooli Füüsika Instituut asub kohas, kuhu taksojuht pimedas sõitmast keeldub. Mida seal veel tehakse… oi… Rakett 69 saade ju õpetab varakult noori terroriste lõhkeaineid kokku segama ja asju õhku laskma.
Lõpetuseks peaks vist Neeme Rauda haletsema. Elab, vaeseke, seal New Yorkis, ilge larakas linn, autoga pole üldse mõtet, peab metrood kasutama. Kuidas ta küll hakkama saab, nüüh!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: