Kumm ja kook

10 apr.

Kevad näitlikustab kõige paremini, et inimesel on ikka haugi mälu küll. Aastasadu juba.
Oli külm, oli kole, vanal ajal veel ka: liiga palju suid laua ääres, kuidas küll kõik nad kevadeni välja venitada… Keha näljast nii nõrk, et ei jaksa metsa karu tooma minna. Nii see paast välja mõeldi, et ära seletada. Nii need rahvuslikud jubetoidud, igasugu kördid ja tummid tekkisid, raskel ajal süüakse ka viimane möga ära.
On isegi kuuldud, kuidas suguharu kokkutulekul pikas lauas tekib kõva tüli, kui üks nähvab jutu vahele esivanematest: oli neid lapsi niipalju tarvis teha? Ise kolmas. Mille peale üheksas laps kohe tahab tema karvupidi kokku minna: mitmendast siis isa-ema liiast tegid? Täiesti tarbetult vahele – näiteks Wolfgang Amadeus oli kah üheksas Mozart.
Tuleb kevad ja kõik talvine ellujäämisvaev on inimesel peast pühitud. Pigem teeks suid juurde. Või vähemalt üritaks. Isegi pigem üritaks, sest moodne aeg sel teemal sooritust ei eelda ega soosi.
Kuidas naistega on, ei tea, sest ainult lõpuni loll mees väidab, et naistest midagi teab. Keskmine mehepoeg aga läheb itsi täis. Oleks ta konn, puhuks lõuaaluse põie punni ja krooksuks üle soo. Oleks ta lind, vehiks tiibadega, lõugaks ja näitaks kõigile, kes lähedal, oma punnivinna. Oleks… nojah, siin need loodusteaduslikud teadmised pulmarituaalidest enamvähem lõpevad ka. Teoreetiliselt peaks siis kevade tulekust inimsoo seas märku andma see, kui mehed kipuksid kõik habemesse kasvama, ikka seks, et näida võimalikult isasemad. Issand olgu kiidetud tsivilisatsiooni eest. Juba see on kole, kuidas alateadlikult kõhtu sisse tõmmatakse ja rinda ette aetakse. Tungid, mis parata. Küll teeks, kui vaid saaks.
Kuid, nagu nenditud, moodne aeg ei soosi tungide väljaelamisel tulemust. Mistõttu ilmselt ongi võimalikud sellised lollid sotsiaalreklaamid, nagu see eelmise aasta “Kumm on….” Andke andeks, aga mulle see sõna ülepea ei meeldi. No see, mis kõlab nagu saksa või rootsi keeli kuus või “selleks” lühem vorm. Isegi ei tea, miks. Võibolla seepärast, et neetud võõrsõna. Või et tähtsa näoga üle trööbatud. Igatahes kõlab vanainimeste asi või isegi koolipoiste sõnavaras leiduvad väljendid, mida viisakaks ei peeta, paremini.
Ja reklaam oli loll. Kuigi tegelikult suurepäraselt teostatud, lahe ja hoogne – millest ju annab tunnistust kasvõi see, et siiamaani meeles. Ent kui sõnum on napakas ja läbinisti vale veel ka, on ka kõige paremini tehtud asi ikka üks lollus. Jääb vaid loota, et esinenud tüdrukud võtsid tellija käest ropsaka raha, sest, nagu ütles kadunud Dan Põldroos: alandus maksab.
Läbinisti vale, sest kumm ei ole küll teps see asi. Iga korralik ebausklik mees võib seda öelda, et rahakoti vahel kantavad kummid sinna jäävadki. No lihtsalt ei tule vihma, kui vari kaasas. Ja mida mõelda sellise käekoti omanikust, kust paistab pakike kautšukitooteid? Mitte liiga hästi, kuigi see võib juba olla eelarvamus.
Ikkagi. Vana peer ütleb nüüd habet kõhvitsedes: kumm ei ole. Hoopis kook on! Jaa-jaa, köh-köh. Vaata, vanasti, kui ennemuistne elukas veel elas…
No on ikka küll. Kook või ülepea maitsev kuulub kevade ja tungide manu vägagi. Sõber Peeter, kes on Sauter, kunagi ammu ühes jutus imestas, et mispärast küll kuulub meelepärase naisterahva ümber keerlemise sisse “istuda vastastikku ja vaadata teineteist toitu suhu tõstmas”. Või umbes nii see oli, ega ma täpselt mäleta. Lihtne – see on seesama krooksumine, möirgamine: ma olen nii tubli võimas kütt, et jaksan sulle toitu ette vedada. Või jooki välja teha või kuidas need rituaalid käivadki. Juhm ja prosta.
Vastupidine on huvitavam. Et ikka veel püsib soorollide iganenud jaotus, on pea võimatu, et naisterahvas avalikus kohas mehikest toidaks-joodaks. Mingi gigolovärk kohe. Häbi ja piinlik. Aga. Kokata – see on lahe. See on isegi vägev. See on, mehed-vennad, midagi enamatki kui seesamune. Kui hakata samamoodi arutama, et mis sõnumit üks armastav naisterahvas edasi annab, kui midagi keevitab?
Ega see ka väga keeruline ole. Vist. Keskmine mehepoeg võib võtta ja meenutada ühtteist kodustamisest. Alguses harjutatakse toitu võtma… siis veendakse ära, et paremad palad on kindlas kohas ja kindla käitumise peale… Nii see käib ja käis. Koeraga, hobusega, ürgveisega.
Alandav? Päh. Kõike muud. Ju sa siis ikka üks väärt loom oled, kui vaeva viitsitakse näha. Kook on ju niikuinii pidupäev, nagu armastav naisterahvaski. Küsimus, kas ja millist kooki sulle teha, on väga nurr. Isegi kui allergia kohta küsitakse. Pilt, kuidas kooki tehakse, on nunnu. Ükskõik, mis lohvakas asi munakloppijal seljas lehvib. Tahaks kohe aidata, ah, mis, segada, et: tont selle koogiga… samas… jõuab… ja kooki tahaks ju ka.
Isegi kui hakkab mingi hetk musta lehka tulema, võib ju öelda: las kõrbeb!
Nagu üks leekiv armastus, mis on enamat kui see kummiga asi.
Oi kevad, oi kevad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: