Ärge jätke džigitti üksi

11 mai

Vägaväga ammu, kui õues märatses veel stagneerunud nõukogude võim, jäi Tartu lasteraamatukogus pihku üks Kaukaasia rahvaste muinasjuttude kogumik. Kahjuks pealkirja tõesti ei mäleta, ainult välimust. See oli üsna suures formaadis, kolmevärvitrükis ja sisaldas väikeste kaukaasia hõimude lugusid. Ei ole seal ainult grusiinid ja armeenlased ja aserid, igas orus elab omaette hõim oma keelega, kes kohe mitte ei taha, et teda lihtviisiliselt kaukaasia ühispatta arvataks. Svanid, adõgeed, kes kõik.
Muinasjutud olid üldiselt väga hirmsad, vastu õhtut lugeda mittesoovitatav. Iga paari rea tagant kargas kuskilt välja mingi vaim üldnimega diiv ja nõidus kõik, mis ette sattus, kiviks, või tegi muidu kurja. Õudne. Samas olid paljud jutud väga kokandusliku kallakuga. Ehk kui kangelasest džigitil parajasti midagi teha polnud – või oli jutustaja järje kaotanud – laskis ta põdra maha ning tegi šašlõkki. Mille peale muidugi tuli kohe diiv ja varastas džigiti sibulad ära. Üks jutt vist lõppeski sellega, et džigitt tegi diivile kividest šašlõkki, mis aga väga hea maitses, kurivaim kasvas kohe ümber ja siis tehti üks korralik pidu veinisarvede, kaunite toostide ja pikkade meloodiliste lauludega. Kui see polnudki nii, siis vähemalt kõlab ju hästi.
Vastu suve saavad kõigist eesti maavillastest meestest ka džigitid. Talve seisnud grillid veeretatakse välja ja lükatakse puhtaks, nii, kui vähegi ilm lubab, tõuseb kõigist aedadest tossu. Olgugi Teet Kallas kunagi ühel oma tegelasel toredas raamatus “Kes tõttab öisele rongile” lasknud ilkuda: häh, eesti rahvusroog šašlõkk…
Tegelikult ju on ka. Vardasse aetud ja tulle visatud liha kuulub iga rahva söögikaardile, kes hiljuti metsast väljunud. Ega ole veel unustanud, misasi on karuoda, jänesepaelad… ja mis need veel kõik olid. Kuigi enamik meist ammu enam metsas loomi-linde nottimas ei käi, võibolla just elava tule ääres liha kõrvetades tahame ennast tunda kui need karvased ja koledad esivanemad. Tõsised mehed, kes suurt suud ei pruukinud, äsasid probleemile enamasti kivikirvega. Jah, need olid mehed, kelle moodi tänased eesti džigitid salamisi olla tahaksid.
Sest ei ole mina veel näinud ühtegi naisterahvast, kes viitsiks jamada kõigi nende süte ja varrastega keset aeda ja sinna juurde veel tähtsat nägu teha. Milleks riskida põletushaavade ja punetava näoga, kui tegelikult saab pliidi peal või ahjus hoopis parema tulemuse? Mõistlik, nagu naiste mõtlemine ikka.
Saab küll. Aga see pole ikka see. Tunne, kui pika noaga liha lõigud, marinaadi segad, tuld teed. Mis kõik muidugi ei õnnestu kunagi nii hästi kui algul kavatsetud. On ju küll tore seletada, et ega see valmissegatud poešašlõkk iialgi ole nii hea asi kui omatehtu. Saab turul asjaliku näoga ringi käia, teeseldes, et tunned silmaga ära, mis liha on see õigemast õigem. Tegelikult vahel lihtsalt veab. Enamasti veab, ega turul tegelikult peteta, rääkigu riigitruud isikud, mis tahes. Nii on ju lihtne asjatundja muljet jätta.
Siis segad marinaadi, ajades eemale kõik, kes tahaksid pealt kaeda, väites, et sul on oma salanipid… nojah, enamasti seda küll ei viitsi. Juba hunniku mustade nõude levitamine enda ümber näitab, et võtad asja väga tõsiselt. Siis ootad ja vaatad kella, nagu tiksuks pomm, ega laagerdumine on peen ja ajatundlik kunst.
Noh, ja siis saabub pahatihti see kurb hetk, kui džigitt on suitsu sees üksi. Eks ole ju teada, millised need meie kevaded ja suved on. Enamasti on päike hommikul, kui eesti rahvas õndsalt magada lõõskab, õhtuks, kui peotuju peale tuleb, keerab kindlasti vihmale. Kõik plagavad kuskile varju alla, äsjane uhke kokk jääb märgade sabasulgedega. Pooleli ka jätta ei saa. Nii palju ju praalitud, kui kõva mees sa ikka oled. Kuidas ei tasu äädikaga liha tappa, vaid parem on kasutada kõige nigelamat ja odavamat planguvärvi ehk peediveini… et punane sibul, mis ninna kargab, on ikka kõige parem lihajuppide vahele toppida… kellele sa seda räägid, vihmale ja sääskedele või? Nina hakkab lörisema, suitsud saavad märjaks, õlu otsa ja toss ronib silma. Ei ole enam üldse uhke tunne.
Siis muidugi on, kui viid vardad varju alla lauale. Oo, kuis kõik on rõõmsad. Viskavad kiidusõnu kapaga. Aga siis pead vihma kätte tagasi minema. Muidu kustuvad söed ära. Käid niimoodi edasi, käid niimoodi tagasi, džigiti tunne aina väheneb ning sõbrad tunduvad diividena, kes su selja valutama nõiuvad, miskipärast hakkab süte man alati selg valutama. Kõike seda hoolega segatud kraami, mis veel potis kõrvetamist ootab, tundub olevat kohutavalt palju. Enne kartsid küll, et jääb väheks… tooks siis keegi džigitile vähemalt värsket õlut ja kuivi sigarette! Igavesed suhkrused sellised…
Teistpidi – või seegi parem on, kui harukordselt ilma peab. Päike, 30, unistuste ilm, vähemalt novembris on hea unistada. Jälle tilgub nina, ainult higist, jälle on kõik põgenenud tossu eest, palav, moll punane, keegi ei viitsi isegi süüa. Hea, kui viitsitakse vahepeal külmi jooke tuua.
Nii kirud ja lubad salamisi, et järgmine kord tehku seda kõrvetamise tööd keegi teine. Lubad, jah. Järgmise korrani. Uhkus ju ei luba tegemata jätta. Annaks ainult issand vähekegi suve.

Kellelgi pole keelatud ka ülejäänud Oma Maitset lugeda…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: