Aasta meenutused, aasta igatsused

3 juuli

Eks ta piinlik ole, kui jälle aastakene kukub. Mis mõne mehega selle kuu kolmandal päeval juhtub. Loodetavasti, sest praegu, kui ma seda siin kirjutan, on alles juuni algus ning teadagi, kelle teed ettearvamatud.
Aga küll juhtub, ei ole juba paha öelda kui palju aastaid juhtumata jäänud. Mistõttu on ehk mõistetav, kui keskealine ülekaaluline meesterahvas vähe mõtlikuks muutub. Hakkab meenutama ja taga igatsema kõike, mis kunagi oli. Sealjuures, kuna tegu ülekaalulisega, kõiksugu söödavaid asju.
Segadusse ajab. Iseenesest minuvanused või vähemalt mina tühja kõhtu küll ei mäleta. Et mõni asi ei olnud kohe üldse maitsev, seda kindlasti. Hädaga või sunniga teatud kohtades söödi. Õieti võiks küll öelda, et toitlustati elanikkonda. Lasteaiad, kooli- ja muidusööklad, viimastest võiks s-tähe ära jätta ja jäeti ka. Kuigi, kel oli õnne sattuda sotsialistliku põllumajandusettevõtte sööklasse, võis kummuli kukkuda. Kartul polnudki sinine! Piim ka mitte! Ja kõik see rõõm ei maksnud midagi! Imelik, mis? Ning need sõbrad, kes pärit väiksematest, alev tüüpi asulatest või lausa maalt, ei saa päriselt aru, miks noormees koolisöökla peale leili läheb. Neil oli küll maitsev.
Muidugi oli. Väikses kohas käivad kokatädide lapsed samas koolis ning džunglitamtam annab kähku teada, kes varastab või ei viitsi nõusid korralikult pesta. Heh, Tartus anti vahel sodi nr 7 pesukausiga lauale, et ammutage ise.
Ah, mis siin enam vihastada. Lihtsalt oletatagu, rangelt just oletatagu, et noormees tahaks sünnipäeva puhul toiduliselt meenutada kunagi suurt rõõmu pakkunud asju, mis ta siis endale pakuks?
Kõigepealt vist keedakski lihtsalt hunniku kartuleid. Oli ju kartul püha taim. Poe omi põlastati sinisteks, olid ka, külmumisest vist. Ööklates tulid oktoobrist juba makaronid, sest… vat, ei teagi, vist said isegi sinised otsa või vehiti sisse. Igatahes, kui maasugulased teatasid, et nüüd on aeg, polnud küünelakist või seljavalust juttu – vurled vurisesid vabatahtlikult kartulivõtule appi. Muidugi mitte tasuta, kott või kaks või saadi ju endale. Ikkagi hea kollane. Oligi ju sort Jõgeva kollane. Legendaarne, väidetavasti väljasurnud Väike verrev. Sellised pisikesed, punased. Oi kuidas need kausid laual aurasid… oi.
Kui tahaks väga igatsev olla, siis kuhjakski endale hunniku kartuleid, viskaks killu võid ja lõikaks mõne viilu tavalist keeduvorsti manu. Doktori-, laste-, piimavorsti, vahet erilist pole, peaasi, et ei ole pekitükkidega stepi või lemmik või mis nad seal olid. Kuigi praegu on just nood pigem meelepärased, kui ülepea vorsti hambu panna. Suur kruus head külma pastöriseerimata piima ka veel ja nutt tuleb kalgist silmast.
See oleks muidugi liiga igapäevane, lihtsalt lapsepõlveigatsus, mu ema nimelt ei viitsinud eriti süüa teha, nii et see oli üsna tavaline menüü. Mis ei tähenda, et see hea polnuks. Sünnipäev nõuaks siiski enamat.
Seapraadi, näiteks. Külma, seejuures. Siiamaani on üsna mõistatuslik, miks lapsepõlve aegu külm seapraad delikatessiks loeti. Iseenesest pole see ju muud kui eelmise päeva ülejääk. Vale ladustamise puhul servast kuivanud ka veel. Ometi mindi sellepärast kalliks peetud kulinaariapoodi, kus siis valmisproduktid müügil ja seisti isegi sabas. Vist. Ma ise olin siis liiga väike, ma ostsin rohkem komme ja jäätist, kui raha oli. Ei, külma seapraadi ma vist ei tahakski tegelikult. Sihuke asi praeguseks, et kui tõesti on järel ja hommikul kapist leiad, teed võileibu. Tore, et on, kui ei oleks, ka ei kotiks.
Nagu ma ei tahaks ka kunagi nii hinnatud viinereid. Lapsed on tüütuseni kuulnud, kuidas “siis, kui isku väike oli”, neid Tartus polnud, kui tädi Tallinnast käima tuli, tõi ja nende vanaema oli sunnitud suursündmuse puhul väikesele iskule kartuliputru tegema. Praegu nagu ei tõuse käsi viinerit haarama. Tea, kas midagi on muutunud, et nüüdsed enamasti teravmeelse ütluse järgi “jätavad suhu maigu nagu oleks küünalt söönud”? Ega tee poks! kui hammustad. Üks viiner on, mis on nagu lapsepõlves, aga no ei mäleta, milline.
Küll aga tahaks kiluvõileibu ja palju. Mis on imelik, sest polnud tollal ükski vajaminev produkt haruldus ega ole praegu. Ainult puhastamise vaev, siis määrid aga leivale võid, kuhjad kilu otsa, õhukesed viilud valget sibulat, paar viilu muna, hõissa! Nojah, see puhastamine, valmisfileed kipuvad kuivanud olema. Sibulat ei kartnud juba siis. Näed, hakkab tulema. Või veel lihtsam võileib, hästi paksult võid, hakitud rohelist sibulat kuhjaga, soola. Muidugi jälle piima. Vastupidiselt kahtlaste ja vaenulike isikute levitatud legendidele on piima puudumine see, mis minu edasise olemasolu võib küsimuse alla seada. Ausalt.
Hilisemast ajast – kui nii jõle vanaks saadakse, helditakse peale lapsepõlve ka kadunud nooruse peale – ma pakuks endale sünnipäeval grillkana. Nii labane, kui see tundubki. Mingil ajastul tekkis ju grille nagu seeni. Selles oli midagi šikki. Hiljem vajus ära, nii et pigem oli grill see koht, mis vara lahti tehti. Köök veel ei töötanud, seega grillkana ei saanud, aga viin mahlaga käis kah, pärast ei tulnud kana meeldegi. Õeh, viin mahlaga, mis tollal tegelikult oli ju Viru Kange (58 volti, tugev köömnemaitse) pepsiga. Kuidas me küll suutsime. Seda ka enam ei tahaks. Tulgu kana, sest tema jäi omal ajal võtmata. Toogu mälestused kaasa.
Aga kindlasti pakuks endale küpsisetorti. Üleütlemata lihtne, üleütlemata maitsev ja tegelikult vägagi keeruline. Alles ükspäev üritasin, untsu läks. Kõik oli õigesti, midagi pole ju võimalik ära vussida. Uurimine ja lahkamine aga selgitas välja lihtsa tõe – valed küpsised. St muster ilma väikese servata, mis hoiab täidise paigal ning laseb sel küpsised ülevalt alla läbi imbuda. Näed, kui kaua ei tee, lähevad lihtsaimad asjad meelest. Häbi mulle. Ise juba vana mees…
Ise juba vana mees.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: