Võhiklikult olümpiast ja naistest

15 aug.

Ükskord ammu sporditoimetus jälle lõugas omavahel. Et tänapäeva ajalehetoimetused on ühed igavesed karjakoplid või tsehhid, kuulsid seda muidugi kõik kohalviibijad.
Polnud midagi uut. Sporditoimetajad tülitsevad pidevalt. Kui nad teevad seda vähem kui kord kahe tunni jooksul, tähendab see, et nad on täiesti põhimõtteliselt tülis, mossitavad ja on lubanud üksteisega enam mitte kunagi rääkida.
Seekord oli neil teemaks, kas keegi Eesti sportlastest on juba piisavalt kuulus, et pealkirjas ei peaks tema ala või saavutusi ära märkima, vaid aitaks nimest.
Mina, kes ma nende kisa kui helilist tapeeti võtsin, sain sest teada siis, kui nad äkki minu kuubiku man seisid ja, irvitades:
“Poni, meil on sulle sporditeemaline küsimus!”
Ja naersid, kõik, reod, nii et mandlid paistsid.
“Leidsite kah, kellelt,” ütlesin mina.
“Ausalt. Ütle, kes on NN?”
Mina ütlesin, et vist selle spordiala mees.
Pooled neist kargasid lakke ja karjusid teisele poolele: näed, kui Poni, kes on spordis loll nagu lauajalg esiteks teab nime ja teiseks ala, on tegu piisavalt tuntud sportlasega, et talle pole enam vaja igasugu tiitleid külge riputada.
See oli nüüd minu spordialaste ekspertteadmiste näitamiseks kirja pandud. Mõni aeg hiljem keerasid kutid kokku mingi olümpiaraamatu, kinkisid mulle ka: saa targaks. Mina muidugi kinkisin selle kohe edasi.
Mistap pole vist üllatus, et olümpiamängud lähevad minust mööda nagu üks veniv tüütus. Muudkui käivad ja käivad… isegi pahurdada ei viitsi. Niipalju ma tollesse raamatusse ikka sisse vaatasin, et teada saada – 312 ala on. Võimas. Nende kõigi jälgimine või isegi teadmine peaks seega olema enamvähem omaette töö. Võibolla kellelegi ongi. Eks tõsised fännid näe ju suurvõistluste aegu väga vaevatud välja, nagu rabaks mitmel kohal korraga. Silmad punased peas, kõik tuleb ära vaadata, riistvõimlemine kui naiste poks.
See viimane, et sihuke asi on olümpiaala läheb rubriiki: ära kunagi arva, et oled kõike näinud ja kuulnud, elu ütleb üsna ruttu – eksid, mehike. Kuigi vastavat ala pole kunagi nähtud. Muidki loomuvastasusi kohtub iga päev.
Kui üritada viletsat nalja visata, siis – naiste poks on loomuvastane, sest naised ei kakle ju niimoodi. Oleks näiteks küünistamine-karvakatkumine, täiesti enesestmõistetav. Muide, kadunud suurepärane krimikirjanik Arvi Kork, kes aastakümneid Kanadas politseinik oli, pajatas kunagi, et ründav naine pidi ründavast mehest oluliselt ohtlikum olema.
Aga olgu, kui tüdrukutele peaks meeldima üksteist meeste kombel klobida, lasku käia. Hoopis veidram on, et miks peaks keegi seda vaadata tahtma? On võimalik pihta saada, miks elatakse kaasa jalgpallile – see on justkui veretu sõda, kus isegi väiksem võib suuremale ära panna, oma võidulippu lehvitada. Hoki on siis vastavalt Talvesõda, eks. Märgitagu, sõjaajaloolane Martin van Creveldile viidates, et sõda pole naiste ala, seega on ka naiste jalgpall ja hoki jaburad.
Poks seda enam. Sest, tundub, poksi ei vaadata niipalju sellepärast, et kes võidab. Lihtviisiliselt – verd tahaks näha. Mingi tung inimeses selle järgi on, mis paneb ta ühele pulgale kanakarjaga. Nood elavad ka hoolega liigikaaslaste kaklustele kaasa. Pärast nokivad verise surnuks, olgugi see ehk hoopis võitjaks jäänud. Niisiis – kes naudib naiste poksi, naudib higiseid, tatiseid, verise nina ja sinikatega naisi? Minge rääkige seda psühhiaatrile, tea, mis ütleb.
Veider maailm. Rooma ajaloo õpikud, need, mis ka anekdoote sisaldavad, peavad allakäigu märgiks näituseks naisgladiaatorite ilmumist. Et kombe- ja loomuvastane. Võibolla. Ega praegu kah enam leidu meest, kes läheks naistõstjale appi, kui see elu eest pingutab. Kuigi vana kooli järgi peaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: