Oo, haridus, küll oled sa maitsev!

7 sept.

Kui on jõudnud sügise,
kolletanud lehed.
Salatung siis vägisi
Tartu kannab mehed…

Ja nii edasi, peaks olema veel kolm salmi, vahele “Gaudeamust”. Kes teab, see teab.
Tegelikult vist kaks. Esimese salmi järel on “Gaudeamus igitur…”, teise järel “Vita nostra brevis est…” ja siis “Pereat tristitia, pereant osores…” Ju mõni minust parem magister cantandi võib paremini teada.
Mistahes. Jah, on september, kõik lähevad taas koolidesse. Vihikute, pliiatsite, värskete õpikute lõhn. Lubadused, et sel aastal on kõik teisiti. Et õpitakse hoolega ja koerust üldse ei tehta. Või kui, siis hästi vähe ning vahele jäämata. Tehakse au endale ja koolile.
Pärast kippus muidugi minema nii, nagu ikka. Tõsi, vahepeal korralikkuse hood muidugi käisid, aga mitte liiga kauaks. Kuigi, ma kinnitan, et olin paks prillidega oivik, kes küll kunagi kaaskannatajatele mahakirjutamist või etteütlemist ei keelanud. Oh, kooliaeg… mida eriti tagasi ei igatsegi. Ülikooli kah mitte, sest tahaks loota, et igatsemisväärne aeg on veel ees. Aga muidugi tulevad just Ülikoolist need mälestused. Oldi ju enda meelest äkitselt suur inimene, täiskasvanu. Kuigi tegelikult üks igavene vasikakari. Kes tegi targa näoga rumaluse rumaluse otsa, aga ise nii õnnelik, nii õnnelik. Jerome K. Jerome on kirjutanud võrreldes saksa ja inglise haridussüsteeme: inglise laps on koolis laps, pärast kooli eeldatakse temalt elu lõpuni tööd; saksa laps pannakse varakult õpitööle, aga ülikool pole muud, kui mängukoht, kus sakslane võib aastaid täiesti lapsikult käituda.
Mida meiegi tegime, rohke ja pideva õlle kaasabil. Ehkki õlu oli õudne. Mööda Tartut kolasid legendid, kuidas vahtu pesupulbriga järele aidatakse. Tõsilood suupistega õlledest – ronib hiir sisse, õlu lastakse peale ja läheb poodi. Muide aga peetud seda õnnenumbriks, sest vaid valvas kodanik läks hiireõllega kuskile massiteabevahenditesse. Targemad läksid õlletehasesse, kurss olnud vist kaks kasti. Igal juhul, see õlu polnud suurem asi. Sisse läks, sest valida ju polnud. “Kuldne oder” Toome poest, habe ette kasvatatud, et ikka müüdaks, beebilõuad jäid igaks juhuks poe ukse taha. Müstiliselt taarapunktist ostetud “Moskva”, mida heaks peeti. Kuidas see tervis vastu pidas, eriti kui tudengitarkus ütleb, et söögist ei maksa hoolida, üks õlu on sama toiteväärtuslik kui kaks kotletti.
Mis on täielik jama. Pole hullemat kõhutühjendajat kui õlu. Kaks tükki võtad ja kõhus oleks nagu luuaga tõmmatud. Tahaks… tahaks midagi! Külma või sooja, praeleibu ja ube. Need nimelt olid kuulsa “Humala” õllerestorani road. Grillkana kah. Ja need olid tegelikult hea kraam. Soe tähendas tavalist praadi mingi hakklihatoote, salati ja kartuliga. Külm sisaldas kindlasti kartulisalatit, mingit singilist, paari vorsti. Kah oli hea. Või oli kõht kohustuslikust kahest õllest – tollal kanti ette ainult paarikaupa – nii tühjaks läinud. Kasvavad organismid ka veel.
Kehvematel päevadel käis praeleib ja oad. Tollane praeleib tähendas midagi hoopis muud kui tänane õlis leotatud leige pehme sodi. Praeleiva tähtis omadus oligi, et ta oli kõva. Kuivanud leib, mis praeti veel õli ja searasva segus üle. Heal juhul tuli ta lauda kuumalt, aga külmalt, väitsid mõned, on tema rohkem riiv. Mõte oli ju, et hõõrud küüslauguküüne selle kõva leiva sisse ära. Kulub küll, imeväärse kiirusega mõnusaks pastaks muutudes. Soola otsa, no julges veel järgmised kaks kannu võtta.
Just praeleib ja oad ongi, mida teinekord, kui kõrghariduse olemasolu ja selle omandamise viisid meelde tulevad, kõige õigemad õllevee kõrvale haugata. Lihtsad – muidugi. Mis kunsti on lasta leib kõvaks minna ja natuke kõrvetada. Ei muud, kui et ära vahtima jää ja vali õige, tihke leib, õhuline ja niiske läheb enne hallitama kui ära kuivab. Muidugi võib protsessi ahjus kiirendada, aga puristid saaksid pahaseks. Või mis on keerulist ubades? Puristid tõstaksid jälle oma vahused koonud kannudest ja pistaksid möirgama, kui kasvõi iitsatada, et võtame neid purgikaid… Ei tohi! Eesti põlduba, suur ja pruun, kivikõva peab tema olema! Eelmisel õhtul likku pandud! Järgmisel päeval kõrneteks lastud singijuppide ning praetud sibulaga koos ära hautatud! Ja neid peab olema palju! Mitte nagu 1992. aasta juunis Toompea õllekas, et 8 krooni eest sai 16 vettinud uba (ise lugesin huvi pärast üle). Hea on veel sisse uhada tšillit või muud teravat! Edasi!
Kõlab juba nagu töö. Kuigi tulemus vaeva väärt. Ometi… on juba üsna kahtlane, kas kunagi õnnestuks sellist kodust “Humala” mängimist korrata. Hakkad kokku leppima, sest kord pole ühel aega, kord teisel, kaob ära see tollane hoogne ja eiteakust pähekaranud mõte, et, ah, mis me sinna loengusse ikka ronime, audikas suur, loeng igav, nimesid ei kontrollida, vaatame parem poodi, ehk juhtub õlut liikuma ja ronime siis Toomele mõtteid vahetama. Või ronime õllekasse. Või mis ka edasi juhtub. Mis ikka juhtub, vaatame veel õlut ja veel õlut, siis nõuame, et tüdrukud kartuleid küpsetaks. Mispeale nad meid oma toast ehk hoopis välja viskavad. Aga võibolla ei viska ka.
Nii et võtame niisama 1. septembri puhul, kui kokku juhtume, mõned õlled. Kuskil kuskil. Ehk on neil mingeid ube, juustu ja sinepit ikka leidub. Pereat tristitia, kallid sõbrad vanad peerud!

Advertisements

Üks vastus to “Oo, haridus, küll oled sa maitsev!”

  1. Andres september 7, 2012 kell 12:57 p.l. #

    Jah Vana hea “Humal”. Miks ma ei mäleta. Kuigi olime elektrikud aeti meile EPA’s ka loomakasvatus pähe ja see leidis aset Laial tänaval. No ja kui siis läbi tähtvere pargi sai loengusse longitud, tuli tihti pähe mõte, et teeks enne “Humalas” ühe. Pole ju kaugel ja üldse ega päris alguseks ei pea kah jõudma. Tavaliselt kippus see lõppema siis järgmisel hommikul. Sellepärast ei tea ma siiamaani kui palju metaboliseeruvat energiat saab lehm ühest tonnist heinast ja muid tarku ja eluks vajalikke asju.
    Aga 1. septembri kohta võib veel lisada nipalju, et ülikooli jõudsin sellel päeval ainult esimesel kursusel üliõpilaspiletit vastu võtma. Muudel aastatel juhtus kuidagi nii, et kooli jõudmine võttis mõned päevad kauem kui ametlikult tarvis oleks olnud. Sellele vaatamata oli peale lõpetamist vähemalt kümnel aastal tarkusepäeva hommikul kindel tunne, et peab täna kusagile jõudma ja miskit olulist tegema.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: