Magusad vaevad

13 okt.

Ükski endast vähegi lugupidav mehepoeg ei tunnista, et talle magusad asjad meelepärased oleks. Ammugi, et maitseks.
Mina endast lugu ei pea. Seda oleks lihtsal vähe öelda. Minu tunne minu vastu läheb julmalt armastuse alla kuni pole veel segasemat ja kirglikumat suhet välja mõeldud.
Ometi, mis seal salata.
Kuigi, ausalt, harva tuleb ette. Neli-viis korda aastas. Aga siis ikka väga põhjalikult. Kilode viisi. Nii et ägised ja pärast on paha olla.
Selleni välja, et te võiksite jätta mu hoole alla hunniku alkohoolseid jooke ja ma ei puutuks neid. Magusate asjade puhul, mind tabaks kohe õudne hulluselähedane hirmuhoog ning tuleksid härdad palved, ärge, nahad, saatke kannatajat kiusatuse sisse.
Eriti kui juhtub šokolaad või aleksandrikook olema. Või need mingid peenemad, mittepakis müüdavad küpsised. Või moskva saiad, mis on tegelikult vist viini saiad. Või peaaegu mis tahes küpsetis või muu magusus, võibolla besee välja arvatud. Kui keegi peaks kasvõi näitama eemalt vanaaegset “Kalevi” torti, võib asi lausa vägivaldseks minna. Maitseb, oi maitseb. Kuigi tavaliselt isegi meelde ei tule. Ausalt, kuid võib magusakarskust pidada, aga siis.
Seejuures ise küpsetada ei oska. Pigem tekitab mõte sellest sügavat ebalust ning avastuse, et, oot, mul just tuli üks asi meelde, mis tahab kiiret tegemist, seega ma hoian nüüd pliidist eemale. Mis muidu on sama hästi kui võimatu.
Et ei oska, avastasin üsna kohe, kui pliidi manu jõudsin. Ehk siis umbes üheksa-aastaselt. Tipa-tapa, nagu iga õppimine käib, muudkui üks ohoo teise järel. On küll võimalik kartuleid keeta! Kuigi koorimine on üks nüri tegevus. Mida on parem toimetada siis, kui keegi, eriti naissoost isikud, ei näe. Täpsemalt just, et ükski naisterahvas ei näe. Muidu jälle kisa lahti, et nii paksud koored. Ega sa noores eas ju oska ega julge vastata, et nagu mees, nii koored. Emale kohe kindlasti mitte.
Edasi oled juba nii kõva mees, et oskad suppi teha, vorsti praadida. Liha praadida, kotlette mätsida, mida aga veel. Nagu tolleaegses lastesaates Kessu ja Tripp laulsid: supramag, supramag.
Ainult et mag, see jäi puudu. Supramag tuli ju supppraadmagustoidu esimestest silpidest kokku. Mag… jah. Kuigi maitses. Aijah, mulle maitses ja maitseb ka igasugune keeks.
Üheksa-aastaselt on kõik kõvad mehed. Kui supra juba omandatud, mis see koera saba karata on. Jahu, munad, segad kokku, ahju, hurraa!
Untsu läks.
Esimene vasikas, uuesti, hurraa!
Untsu läks.
Ja veel ja veel. Oli siis pirukas, oli siis tort. Tort läks eriti masendavalt. Muu vähemalt meenutas midagigi – näiteks ühest otsast kõrbenud nätsket tainast, aga see, mis pidanuks olema tort, meenutas vinüülplaati. Ilmselt maitseb vinüülplaat kah üsna sarnaselt.
Ema muidugi lohutas, et selle kahtlase tüüpgaasipliidi Podguznik-10 või mis ta nimi oli, ahjuga ei saagi küpsetada, teadagi, vene värk. Mina muidugi ikkagi pillima ja tüübilise luuserina lõin küpsetamisele käega. Lõplikult. Ei oska, ei saa hakkama, ei tule välja ja pole siis vajagi. Viinamarjad hapud, ahi vale.
Ise olin vale.
Hilisem elu ju viis kokku mitmete vahvate naisterahvastega, kellele käed teps küünelaki kandmiseks külge riputatud pole. Nemad ei kurtnud iial, et ahi vale, kuufaas viltu ning muidu pole see päev. Küpsetasid ja küpsetavad nagu jumalannad. Tort on tort, keeks on keeks, küpsis on küpsis. Isegi tundmatus ahjus. Uurivad natuke ja tuleb.
Mina olen ikka vale.
Hakka või seksistlikult uskuma, et koogid ongi üks naiste värk.
Miks mitte.
Teate ju nalju, mida naised meestele ette heidavad – üks on, et mehepoeg juba teed ei küsi, kaarti ei loe. Tema on ise tark. Seega võib väga olla, et küpsetamine on ebaõnnestunud, sest ei viitsi korralikult retsepti lugeda, ammugi siis järgida. Läheb sörts jahu rohkem, mis siis, läheb muna vähem, mis tost.
Mis ongi vist vale. Rääkimata muudest lollustest, nagu munade vahustamispõhise taigna kausi serva pihta lusika puhtaks löömine: kogu mullindus vajub hoobilt kokku. Omletiga ma ju tean seda, pagan! Aga seda retseptis kirjas polnud, kui ma torti tegin, voh!
Õiged naised teavad kõike iseenesest. Mis on leige, mis on toasoe, mis on jahe. Rippuvat ju paljugi tainaste segamisel ka sellest, näiteks, millises ruumis seda tehakse. Munade temperatuur olla kah oluline. Mitu ning setu asja veel. Mida mehepoeg mõistagi omas äraotsata laiskuses meeles ei viitsi pidada. Siit võtad, sinna paned, mis keerulist, ah, jälle peab selle käki, mis välja tuli, ise ära sööma ja poodi taigna järele minema. Nondega oskan isegi mina küpsetada. Kuigi jääb tunne, et pole nagu päris õige, pooltoode tegelikult. Mingit põhjust ennast pagariks meldida.
Pannkoogid ju ei loe. Et need käkid iga kord erinevad tulevad, antakse miskipärast andeks.
Võibolla. Ükspäev. Ehk. Pelmeenitainas on ju välja tulnud. Vana keisriaegset retsepti ülima hoolega järgides. Mis ilmselt siis ongi lahendus: mehepoeg, loe juhendit ja ka sinust võib pagar saada! Katseta ja söö oma ebaõnnestumised ära! Et sinu üle võidaks uhke olla ja rõõmustada.
Tundub kui plaan.

Kellelgi pole keelatud kogu oktoobri OmaMaitset lugeda.

2 kommentaari Kellele: “Magusad vaevad”

  1. Tumen oktoober 29, 2012 kell 5:22 p.l. #

    Kunagi ammu 90ndatel ilmus me perre esimene ja viimane mikrolaineahi. Isa siis leidis, et kui ahi siis peab kooki saama. Tulem oli väljast taignane ja seest süsimust kompostihunniku unelm.

Trackbacks/Pingbacks

  1. ——- « Puukingades Mary Poppins - oktoober 14, 2012

    […] Võib-olla olen ma lihtsalt harjunud tavapärasega. Oehh. Magusast saab toredat juttu lugeda siit.  Mulle nii meeldib see blogi. Säänne, […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: