Kehvad ilmad, pikad road

5 nov.

Jube aeg. Mitte ainult seepärast, et isegi altpoolt tundub kallavat. Tuul ja raagus puud. Kõige hullem ehk on, et aina pimedam. Me pole küll harjunud ekvinoks-tüüpi pööripäevi ehk kevadist ja sügisest, tähistama, kuigi õigupoolest võiks. Pärast kevadist on ju päevaaega rohkem kui ööd, sügisel vastupidi. Hämaramaks, hämaramaks, hämaramaks. Heida või talveunne.
Ja muidugi on kogu aeg ebameeldivalt külm. Mitte see külm, mis talvel, üks päikeseline ja helkiva lumega ilm võib teismelistes miinustes olla, ikka on kuidagi rõõmus. On külm, mis ei tee palgeid punaseks, vaid hoopis nina tilkuma. Rõskus ronib varbaküünte vahelt kontidesse. Kogu aeg on miskitpidi paha olla. Lõdin ja siiruviiruline maailmapilt. Midagi eriti ei taha.
Süüa küll. Pole just aeg, kui võiks mõelda ümbermõõdule. Muudkui näksiks midagi. Soovitavalt tulist, tähendagu see siis temperatuuri või krehvtisust. Et lööks ikka seest soojaks.
Väljast ka. Kuidas kellelgi, aga enda mälestused linnatalvedest on, et üsna kõhe hakkas. Villased sokid püsisid jalas. Kuigi justnagu köeti, aga äärmiselt säästlikult. Mõni ime, hinnad aina ronivad, isalik valitsus muudkui tõstab kõikvõimalikke aktsiise. Mis Bulgakovi jutt see oligi, kus hoiti meeleheitlikult majas 14 kraadi üleval, et mitte anda elanikele õigustust pursuikasid tuppa vedada? Lihtsalt tuli meelde.
Juurde ka sooja kuskilt ei kruti, sest igasugu elektriga käivad soojendamisabinõud teevad väljavoolava raha häält.
Ega midagi. Tuleb suu kliima järgi seada. Ehk siis pikad road päästavad nii sügismasendusest kui võdinast. Pikk käib siin aja kohta. Kui püüda midagi valemitaolist sõnastada, siis mudaajal tuleb süüa teha kaua ja ahjus.
Õnnelik, kellel on puupliit. Kuni küpsetusahju lämmiks saad, oled juba köögis vähemalt särgiväel. Kuid üllatuslikult ei ole keskküttega karistatud isikud päris lootusetus olukorras. Gaasi- või elektriahi annavad samamoodi sooja välja ning viimane tuleb ikka odavam kui mingisugune puhur.
Niisiis mõeldagu ennast ümber. Ei ole kiire söögitegemisega. Ei pea leppima praemuna või muu sips-sops valmiva asjaga. Kaua kaunikene. Isegi keedukartul on liiga kähkukas. Meenutage kõike, mis aega võtab.
Otse loomulikult kargab kõigepealt pähe mingi pajaroog. Kunagi ammuammu minamees murdsin hullusti pead, kui lugesin kuskilt, et ühepajatoidud on rändrahvaste värk, sest säästavad aega. No kussa, mõtlesin mina, nendega läheb ju kaua. Tükk aega läks, kuni noormees ära jagas, et kui tubli rändhõimutar on asjad potti, poti tulle lükanud, ei pea ta selle pärast enam muretsema, vaid võib pühenduda jurta püstitamisele, laste kurjustamisele ja otsingutele, kuhu hõimu meeselanikkond ja kääritatud märapiima varud jälle kadunud on.
Meie, setukeste, päritolu on üks hämar lugu. Rahvusliku ühepajatoidu järgi aga võib arvata, et asjasse olid mõned sajad aastad tagasi segatud väikesed karvased hobused, pikad vibud ja koledad teod. Nimelt on meie ühepajatoit küll samasuguste põhiainetega nagu mujal Eestis, aga ühe pisikese nipi või eripäraga.
Tükelda ainult hädapäraselt. Ainult nii palju, et patta mahuks. Kapsas neljaks, kaalikas pooleks, porgandid-kartulid jäävad terveks ning liha on ühes tükis. Soovitavalt loomaliha, mis peaks olema kindlasti kondiga. Till, seller, petersell samamoodi lõikumata, küüslauk tervete küüntena, pipar terana – veel parem on kaunake mõrvarpipart – meresool jäme. Vett, nii et oleks kaetud ja mõneks tunniks ahju unustusse. Lõhn ütleb, kui valmis on. Ja vahepeal on köök soojaks läinud. Mõnus.
Tõuraliha on ülepea üks põnev asi. Väidetavalt kõige toitvam liha üldse. Väidetavalt võib seda pidevalt tarvitada vaid ennast rohkesti liigutav inimene. Muidu tulevad mingid liigesehaigused kallale. Põnev on, et kui seda keeta või hautada, läheb jubedalt aega. Praadides on aga parim eemalt panni näidata, mida verisem, seda parem, sest läbipraetu kipub vintskeks kiskuma. Sestap sügisel ja ahjupoti sees suurepärane.
Näiteks osso bucco’na, mis maakeeli vist lihtsalt härjakonti tähendab. Selleks on vaja natuke täpsemat liha ning jamamist on mõnevõrra rohkem. Vaja läheb koodiviile. Kõrvetad nemad kergelt pannil mõlemalt poolt ära. Seejuures läheb keskel kondi sees üdi pehmeks ja maitsvaks. Õnnelikul kombel on palju inimesi, kes selle võdiseva olluse peale öäk ütlevad. Seega jääb kraam targale mehele, kes küll peab endaga sügavat võitlust, teades, et üdi annaks roale väge juurde. Aga tark mees on nõrk ja iseloomutu kelgunöör… kougib välja, määrib röstsaiale ja paneb ennast sõimates häbitult nahka. Lohutades, et kont jäi ju alles. Siis praeb tark mees hunniku hakitud sibulat, riivitud porgandit, lõigutud paprikat sealsamas pannil ära. Lükkab kõik ahjupotti, kallab üle tomatimahla ja vee seguga, võib ka tomatipastat pruukida, aga vahet pole. Maitseained, rohkesti, jälle ahju. Lõhn üksi teeb tare soojemaks.
Muidugi, kui laiskus peal, võib läheneda hoopis lihtsalt. Võtta suur tükk sealiha, kindlasti pekiga, vägagi soovitavalt ka kondiga. Torkida terava noaga mulgud sisse, toppida igasse mulku nii palju pooleks lõigatud küüslauguküüsi kui mahub, ahju. Soola mitte panna! Hiljem, palju hiljem, kui vend on krõmpsu peale tõmmanud. Isegi siis tagasihoidlikult, vennaihu puhas maik ei vaja seda ehk ülepea. Vähemalt mul on küll õnnestunud mõnigi kord inimesed ära petta… no tegelikult ma unustasin üldse soola pruukida, aga keegi ei saanud aru ka. Jälle mõni tunnike ahjus, vahepeal kastes… seejuures on notsu küpsemise heli iseenesest kaunis. Särr! Minge põrgu, Mozart ja muud rokipeerud, teie meloodiad on lihtsalt haledad!
Väntan nüüd ahju käima. Kõht pole tühi, aga maitsemeel on erutatud. Ja vähemalt poole päeva kohta võib ausalt öelda: mis tegin, mis tegin – süüa tegin!

3 kommentaari Kellele: “Kehvad ilmad, pikad road”

  1. Jass november 6, 2012 kell 8:15 p.l. #

    Noh, lihtsurelikud peavad kartuli ja pikkpoisiga leppima. Õnneks pole väga külm ka

  2. Andres november 8, 2012 kell 10:47 e.l. #

    Ei pea kedagist. Kes selline köögivirtuoos pole see võib ajada asja lihtsamalt. näiteks nii: Võta küpsetuskott (poest leiad). Siis võta kartulid porgandid sibulad ja mis veel kätte saad, lõika keskmisteks juppideks (mitte peeneks). Siis võta parajad lihatükid (nagu eespool üteldud pekki peab kah olema) määri soolaga ja muu käepärase maitseainega (köögikapist leiad tavaliselt) Siis aja see kõik küpsetuskotti ja pane veel
    igasugu maitseaineid juurde (küüslauk jms). Sorts õli kah lisaks. Siis kott kinni ja mudi korralikult läbi (vaata et kotti ära ei lõhu). Siis lõika kotile väike auk sisse ja ahju.
    200 kraadi juures natuke üle tunni aja. Kui temperatuur on madalam läheb kauem aega. Siis on hää.
    Kuigi roog on natuke lihtsameelne julgen ka soovitada et üks pits külma hundijalavett enne sööma asumist.
    Koostisosade vahekord on koht katsetamiseks ja kujuneb ajapikku välja olenevalt tegija isikupärast.

    Lugupidamisega

  3. Poni ise november 8, 2012 kell 10:50 e.l. #

    Ükskõik, mis sinna paned. Kartul ja pikkpoiss on väga hea ja maitsekas valik. Pole mõtet edvistada mingite linnukeeltega austrivahus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: