Tasa-tasa uue aasta poole

6 dets.

Iga detsember on tunne, nagu oleksid rikkis plaat. Vinüülikas, noh, millel nõel hüppama jäänud ja nüüd korrutab plekiselt ühte ja sama viisijuppi, halvemal juhul veel koos sõnadega.
Nii halan minagi aastast aastasse ikka samal ajal ikka sama. Et jõuludest väga ei hooli, selles harduses ja kord aastas kirikusse kaamerate minekus on väga palju võltsi. Aastavahetus on hoopis toredam. Nagu üks tundmatuks jäeta soovitud eesti kirjanik Andrus Kõhh kunagi eravestluses mõtiskles: „Aastavahetusel saab kodus olla, telekat vaadata, palju süüa ja pitsikese võtta, pärast rahus lebada, keskööl saab šampust ja ilutulestikku, lapsed on rõõmsad… Jõulude aegu aga ei oska olla. Mida ja kuidas seal ikka tähistada. Sööd kõhu täis, viina võtta nagu ei sobi, kirikusse ei kisu… kingid jagatud, siis kobidki magama, et jama ruttu mööda saaks. Silmakirjalik.“
Ei saa Andrusega päris nõus olla. Siin tuleb nüüd teine rikkis plaadi viis. Jõul omas vanas tähenduses on tähistamist väärt. Kui talvine pööripäev. On sedagi korrutatud, et jõulud on rõõmsaim päev aastas, nagu üks vanem mees kunagi ütles. Sest päevad hakkavad pikemaks minema. Veel terve detsember on päevaaega ikka vähem ja vähem, pimedat aina rohkem, jõulust hakkab pime taganema. Lõpuks ometi.
Mispärast vahel tundub, et peaks kevadist pööripäeva, märtsis, veel kuidagi eriti meeles pidama. Siis on valget iga päevaga rohkem, öö taganeb. Ning jaanipäev on tegelikult kurb. Sügisene pööripäev veel hullem.
Ma ju ütlesin, et rikkis plaat.
Mingis mõttes on need tähtpäevad ümber pööratud küll. Jõuluaegu, kui avalik arvamus eeldaks vagadust, tekiks just tahtmine, et kas keegi tuleks külla või läheks külla. Peidaks ennast võltsharduse eest ära, „Püha öö“ asemel laulaks, kuidas tüümiis tüülta kodo tulli ja ülepea, paneks pidu nii, et maa must. Üks tundmatuks jätta soovitud Riigikogu saadik Juku-Kalle Err näiteks korraldab mitmendat aastat ettevõtmist nimega jõuluvarjend. Ehk kõik sõbrad, kel siiber, põgenevad pühalike kõnede ja Juunior nime asjata suhuvõtmise eest ning anduvad ausale põhjamaisele püretusele.
Mis tegelikult – eks jõuluvarjend ole ka kord meie man olnud – ei tähenda mitte mingit erilist pahategu või märatsust. Tavaline jõulujama. Seapraad, verivorst, ahjukartul, paks kapsas, sült, noh… mis seal ikka. Lihtsalt kõike oimetuseni palju ja kõike muud kah… liigagi palju.
Jõulutoit on ju igavesti hea, kui ei pea harrast nägu tegema. Kui see on korralikult tehtud, st ilma igasuguse kalorilugemiseta või kui, siis pigem vastupidi. Seapraes peab ikka olema pekki, paremal juhul veel konti ka, hapukapsast tuleb hautada eelmisest päevast peale, uhada sisse suhkrut, köömneid, küüslauku ja peoga sularasva kah. Pardi- või hanerasv on muidugi kõige parem. Sült tuleb muidugi ise teha. Seega, ostetagu seajalad varakult valmis. Mõni aasta tagasi oli ju nii, et seajalg maksis 22. detsembril 50 (viiskümmend) krooni tükk (tükk, mitte kilo). Praegu peaks nad veel odavalt saada olema. Keedad, keedad kaua ja armastusega liimiks, harid korralikult igasugu maitset andvast, kuid hamba all ebameeldivast, nagu kõhred ja nahad. Hea, kui on veel mitmest lihast, vennaihule lisaks looma ja linnukest.
Muide, ma ise ei oska üldse sülti teha. Ütleb naine. Mind kõhrekene ei häiri, mul head hambad. Senitehtud süldid on igaüks erinev välja kukkunud, söödavad, aga mitte just kaunid. Ilmselt nõuab sült suuremat kannatlikkust ja järjekindlust kui mehepojal välja panna.
Nojah, siis laod selle kõik lauale, sööd-jood ära ja mõtled, et lähed lõhki. Ongi kogu jõuluhardus. Järgmine päev on nii paha, nii paha ja kõik puhta liigõgimisest. Vannud, et enam kunagi ei söö kõike eelnevat. Üleüldse ei söö midagi peale paari kapsalehe ja kuiviku nädalas.
Kummaline, aga mõni päev isegi õnnestub lubadust pidada. Mitte muidugi nii rajult, aga, ütleme, mõne piparkoogi ja mandariiniga päevas piirdudes. On ju aastavahetus tulekul.
Mis on mu meelest täpselt vastupidine püha. Siis peaks kodus olema. Võimalikult perekeskselt, kui lamedalt see sõna ka ei kõla. On vana uskumus, et nii, nagu uut aastat vastu võtad, nii ka veedad. Nii et vana kodukaruna, pole mõtet kellelgi mingit madu või Eevat mängima hakata.
Õgimisest jälle ei pääse. Seitse korda tuleb ju lauda istuda. Seitse või kaksteist rooga vähemalt peab laual olema. Aga hulluks ei tahaks minna, jälle tsementi maos tunda.
Seega, palju erinevat, et keel püsiks janune, meel mõnune, aga igaühte natuke. Heeringakene sibulakese ja hapukoorekesega. Täidetud munakesed. Porgandi-juustu salatikene. See pole õigupoolest enamat kui riivitud porgand, riivitud juust, hakitud küüslauk, kõik majoneesiga segi mässitud. Isetehtud pelmeenikesed, õlis küpsetatud ja hoolega nõrutatud-kuivatatud. Vana hea kartulisalat, mis tuleb naiste teha jätta, sest korraliku tükeldamise töö käib meesterahvale üle jõu. Omatehtud kotletikesed. Pirukakesed, lihaga, kapsaga, kusjuures tekib vaidlus, kas pirukad on üks roog või annab iga erinev täidis õiguse seda eraldi roaks pidada, et kaksteist kergemini täis saaks. Täiesti lihtne pohladega hapukapsas, toores. Jube hea, muide. Juustukesi, üks haisvam kui teine. Ikka head ja ikka paremat.
Siis Tema jääkülmas karahvinis lauale ja pisipisikesed pitsikesed, samuti sügavkülmast. Säästlikult valada, et kauaks jätkuks ja Purju külla ei jõutaks.
Keskööl lastešampus. Mulle ehtne ei maitse.
Ja inimese südamesse asub suur rahu, nagu ütles Baloun.

Ah jaa, detsembri Oma Maitse sisaldab veel mõndagi, näiteks lugu Eesti kokaraamatute mammast Salme Massost. Kelle puhul on küll mainimata jäetud pealtnägijate lood, kuis memm põhiliselt surmkangest kohvist ja sigarettidest toitus. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: