Jälle kaagutavad käraka kallal

Nähtavasti on see üks märk jõuluootusest, et sotsiaalministeerium ja selle palgal olevad asutused-ettevõtted igal aastal millalgi novembri lõpus, detsembri alguses järjekordse käraka ja tubaka vastase kisaga välja tulevad. Teadagi. Varsti on vorstid, hapukapsas, sült ja Tema. Mõtted juba liiguvad sinnapoole, eesti rahva ühine kõrisõlm teeb klõnks.
Just paras aeg hoiatada ja näägutada. Niiöelda laskeavale viskuda. Ah, kui palju sa jood, armas eesti rahvas, oi, kui palju see riigile maksma läheb, suitsetamisest pole mõtet rääkidagi, peatu ometi, tule kelgult maha.
Iga kord puhutakse see mingisugune ettekanne üles. Oi ja ah, kas tõesti, oi, peaks midagi tegema. Ning teemale üldrahvalikkuse andmiseks küsitakse igasugu tegelaste käest umbes, et: milliseid abinõusid teie peate parimaks alkoholi ja tubaka vastu võitlemiseks?
Kõik vastavad illikukusti, et seda võiks teha ja toda võiks teha, aga mõni meede ehk oleks liiast… veel. Et küsimus on muidugi väga raske ja valus ning sellele peaks senisest enam tähelepanu pöörama kõige kõrgemal riiklikul tasemel. Ehk siis antakse õige vastus, olgu see milline tahes.
Ometi võiks vastu küsida: miks te eeldate, et ma ülepea pooldan sellist võitlust käraka ja tubaka vastu? Eriti selliseid võitlejaid nagu sotsiaalkanad? Ehk on see minu meelest hoopis vanatüdrukulik naabri kassi neitsilikkuse pärast muretsemine? Seejuures läbinähtavalt kasuahne. Andke meile rohkem raha, et tõhustada võitlust, andke, andke, andke, vähe, ikka on vähe, alati on vähe. Kusjuures, olgu see aastas joodav kärakahulk milline tahes, ikka on vanatüdrukud õigust täis. Joovad rohkem – tuleb rohkem panustada. Joovad vähem – ei tohi loorberitele puhkama jääda, rohkem tuleb panustada. Palkame aga rohkem eksperte, kes pole kunagi joonud ega suitsetanud. Tellime aga uusi uuringuid.
Kuigi miski ei tööta. Eesti rahvas joob ja suitsetab rõõmsalt edasi. Tuues, muide, riigikassasse aina suuremaid rahasid. Mõni aasta tagasi olid alkoholi- ja tubakaaktsiis kokku 4% riigieelarve tuludest. Oletame, et kõik jätaksid maha – kas isalik valitsus ja need kaagutajad saaksid ilma selle rahata hakkama? Mis maksud siis tõuseksid? Loetakse ju kaagutamist riigi osutatavaks teenuseks. Mida tuleb mõistagi rahastada… teenust, mida keegi ei ole tellinud. Mis on täiesti omaette teema.
Jah, Eestis juuakse roppu moodi. Väga paljud ju ei joo üldse, mis tähendab, et keegi peab ikka… ma ei kujuta ette, kui palju sisse kuukama, et keskmine täis tuleks. Minagi ei venita enam keskmist välja, kehv alkonaut olen, nii et keegi peab ka minu keskmise täistulekuks täis olema. Väga täis. Ainuke kärakavastane kampaania, mille idee mulle meeldis, oligi kunagine „Palju sina jood?“, mis küll ei arvutanud lõplikult välja näiteks seda, kui palju juua, et keskmine saavutada. Ütleme nii, et kaks klaasi veini päevas (kes peaks seda joomiseks, puhta tervise pärast?) – ja juba on keskmine ületatud. Kõvasti. Üks õlu õhtul teleka ees ja laupäeval saunas kolm on keskmine käes.
See arvutus võttis küll mõtlema. Edasised kampaaniad on lollimad olnud. Olles ise kah natuke reklaame teinud, on märgatud, et mingi pahevastase reklaami puhul valib tellija ikka kõige mõjutuma variandi. Otsekui tahtes – ilmselt nii ongi – et mure ikka püsiks ja tema saaks selle peal edasi jõukalt elada.
Huvitaval kombel pole keegi tulnud selle peale, et võibolla peaks mõned asjad rahule jätma? Et ehk oleks parim alkoholi- ja tubakapoliitika lihtsalt: ei mingit poliitikat. Kui te järgi vaatate, siis mida rohkem on keelatud-kästud, seda hullemaks on asi läinud.
Gorbatšovi ajal kui pandi 21. eluaasta ja alles kella kahest. Joomine muutus noorte seas uhkuseasjaks, kes kätte ei saanud, oli könn.
Juba Vabariigi aegne kuni kümneni pani korralikud pereemad igaks juhuks ostukorvi paari siidrit lisama, mehepoegi õlut kastiga varuma – äkki tuleb peale kümmet isu? Ja kärakal on imeline sireenihääl, mis hüüab: joo mind, joo mind ära…. Nagu eelpool öeldud, väga vähesest päevas aitab, et üle keskmise põrutada.
Tõstame aga veel hinda – kas on meelest läinud Pärnumaa masskoolmine salaviina pärast?
Pidev näägutamine pigem tuletab kärakat meelde. Võib ka tekitada sellist imelikku tunnet nagu trots: kui te mind pidevalt joodikuks manate, noh, ma siis joongi! Mis mul teie arvamusest… ma ei tahagi, et teiesugused sõbraks trügiksid.
Nii ei neid võitluslikke ideid, niinimetatud „rohelisi raamatuid“, ei taha isegi vaadata. Nende väljamõtlejad pole tegelikult keegi. Vähimagi autoriteedita isikud. Pealegi olid ideed ette teada – käsime, keelame, maksustame, palkame rohkem nõustajaid, üldiselt näägutame ja varastame.
Et jutt täiesti jaburaks keerata – „rohelised raamatud“? Roheline… islam… Koraan… terrorism? Peaks ehk organeid teavitama… Või soovitama mõnel kuskile islamivabariiki mehele minna. Kott on peas, aga mees ei joo, vähemalt.