Nüüd on paha olla, jah?

1 jaan.

Nüüd on paha olla, jah? Selle parastusega võiksid alustada hommikut. Kuna pea iga pohmeluses vaevleja naudib mingil süngel moel enesehurjutamist, siis võiks ju jätkata: aga kes käskis? Kas kaks hästivarustatud blondiini hoidsid mehepoega kinni ja punapea valas suhu? Võrdõiguslikkuse korras, kas Brad Pitt valas siivsale neiule suhu, Johnny Depp hoidis kinni? Või kes need tänapäeva naisteiidolid ongi.
Lollid naljad visatud, on aeg asuda tegudele.
Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, kuivõrd tegelikult paha olla ikka olla on. Eks ole jääknähtudel mitu raskusastet. Igasugused naljavennad nimetavad neid põrgu erinevateks ringideks. Kergest võbinast kuni suutmatuseni sõnastada palvet: ema, sünnita mind tagasi, ma olen täiesti ebaõnnestunud mudel…
Kui on ikka tõesti nii megamega paha, siis tuleks üritada roomata veeni, lakkuda seda sisse nii palju kui mahub – ega väga mahu – ja üritada ära kustuda ehk magada. Maailm saab ilma teieta hakkama, vähemalt sellises olekus teieta. Võib, muide, kui juhtub käepärast olema, ära süüa lehekese kõige prostamaid söetablette, mis kehas laialivalgunud mürki hästi kokku tõmbavad. Minu peal tehtud inimkatsed on näidanud, et töötab. Alkaseltsrid aga mitte.
Loodame aga, et nii hullusti ei läinud. Et te ikka taipasite peale haugata, muid ettevaatusabinõusid järgida. Ning nüüd on olla keskmiselt kehva. Just nii palju, et ju ikka eile oli pidu ja pillerkaar.
Nüüd ripub palju ära sellest, mis päev toob. Võib juhtuda, et te olite pagana ettevaatamatu, ning demokraatlik ülesehitustöö kutsub. Aga olemine on hõre. Ning haigeks valetada on masuajal suhteliselt riskantne värk. Nagu ühes ameri reklaamis võtab kalavetel mees toru, mühõhitab mitu korda ja ütleb siis sõpradele, et: kui me reedel välja ei ilmu, ei pea ka esmaspäeval tulema. Neljapäevane nädalalõpp! hõiskavad tüübid ja kimavad sügavamale kalavetele…
Jaburalt kõlab, aga üks kõige lihtsam, kiirem ja, mis salata, kõige odavam viis ennast kiiresti inimesena tundma hakata, on putru süüa.
Jumala ükskõik, millist. Mingisugune puder peaks ükskõik kellele maitsma. Ja igaüks peaks oskama putru keeta. Põhimõtteliselt pole siin ju midagi muud kui et ajad vee keema, kallad riisi või helbed või tangud sisse… üldiselt on pea iga paki peal ju kah kirjas, kuidas teha. Hoia oma väriseva käega retseptist kinni nagu seinast, väga vähe on tõenäosust, et nihu läheb. Lurista rohkesti hapukoort peale ja larbi sisse.
Muidugi, mõned on keerulisemad, nagu mannapuder, mida tehakse piimaga ja lisandi küsimuses: võiga-moosiga-võiga!-moosiga! on peaaegu kakeldud. Ei soovitaks värinatega riskida, sest piim on käbe üle keema ja pole pohmakasse veel vaja ilmselge koristamisvajaduse masendust. Kuigi, mis seal enam kaotada, eks? Teine hea asi, mis eriti hapukoort armastab, tatrapuder, tahab kindlasti, et tatar enne kergelt läbi praetaks, soovitavalt loomse rasvaga. Saab sõmer ja maitsev. Häda on, et tatar võtab suhteliselt kaua aega. Võibolla on teil kiire. Nii et võtke suvaline kiirhelves, käib küll.
Sest, nagu Henry Miller „Vähi pöörijoones“ kirja pannud: „„Miks „Coupole’i?“ Sest „Coupole’is“ saab juba varahommikul kaeraputru ja kaerapuder ajab s… le.““
Seegi on pohmas aetud jutt ja targem kui paistab. Nimelt aitab enesetühjendamine päris hästi kehva olemise vastu. Miks – kuskilt juhtusin lugema, mingi viinaninade foorum vist oli, viidet arstionu jutule, et kui on liiga palju tina pandud, siis läheb mao keemia sassi. Mistõttu toit tegelikult ei seedi, vaid lihtsalt roiskub tasapisi, eritades seejuures igasugu mürkisid… Vabandust sellise söögiisujutu pärast. Aga see tundub kohutavalt tõepärane.
Kui aga hirmus sõna keemia juba mainitud, siis. Kord rääkis üks vähe hea sõber, kes juhtub olevat imelist teadust nimega keemiline füüsika õppinud, kuidas inimene töötab. Kuidas see töötamine on seotud viinavõtu ning eriti jääknähtudega. Nimelt, väitis teadlane, hakkab inimene napsutades kangesti pissile. Mille käigus pissib koos veega välja ka hunniku kasulikku osa Mendelejevi tabelist. Vett läheb ka välja hullult palju. Vähemalt pool inimkonnast võib seda isegi jälgida, kuidas tinapaneku käigus aina heledam ja heledam juga tuleb sedapidi, kuidas tongi jäädakse. Kes vajab alkomeetrit, kui on alati kaasas? Nojah, aga üks neist keemilistest elementidest, mis välja tuleb, on kaalium, lihtne K. Selle peal aga töötavat närviühendused, väitis sõber ja siis ongi hommikul juhtmed puruks, seetõttu ka värinad. Ning siin, ta tegi võiduka pausi, aitab meid jäätis! Miskil põhjusel pidavat just jäätisega kaaliumi pea kohe tagasi saama, seega pahaolek üle minema. Inimkated on näidanud, et tõepoolest.
Need on karmid juhtumid, niiöelda kähkukad. Kui aga veab niimoodi, et on küll kehv, aga kuskile väga minema ei pea, siis võib natuke enamat lubada. Traditsioonidest enam kinni hoida.
Vana hea hapukapsasupp, mõistagi. Hapu taastab laastatud magu, ega ilmaasjata öelda, et joodiku magu tahab sooja ja vedelat. Ning teha pole mingi kunst. Ideaalis: kondiga sealiha, sest kondiüdis on leeme vägi sees, aga kõlbab niisama ka. Kapsad, vett, suhkrut. No ei pea suhkrut panema, ma olen aga alati pannud, sest liiga hapu pole ka hea. Maitseasi. Mul on ka veendumus, et köömneid tuleb lisada. Küüslauku. Võibolla natuke veel riivitud porgandit. Siis aga polegi muud kui istu, naudi häid lõhnu, joo õlut… kuigi tervisejüngrid ei soovita. Aga hea on hommikune õlu, oi, kui hea. Mõttekene läheb liikuma, kõht tühjaks. Kiireks mugavaks paranduseks sobib näiteks omlett. Mis on ka väga lihtne asi. Lühidalt – prae midagi peenikeseks lõigutut. Liha või sinki või seeni või kala või hästi peenikeseks hakitud kartulit. Kuni need kärisevad, klopi mõni muna nii vahule, kui viitsid. Lisa piima, muna kohta sortsukene. Klopi uuesti. Sool, pipar. Klopi. Kalla pannile. Särr! Nügi pannilabidaga asja keskele kokku ja kiiguta panni, et kraam ühtlaselt jaotuks. Vastavalt maitsele võid veel kaane all ja madalamal kuumusel hoida. Kuigi mulle meeldib, kui alt helepruun, aga pealt vedel. Juustu võid ka otsa riivida. Ning silo, silo! Millist aga tahes. Tomat, kurk, riivporgand, mistahes. Üldse, igal juhul peaks hommikul midagi värsket vilja sööma. Vitamiinid, ning keres algav käärimisprotsess – maos ju juuretis olemas – parandab väidetavasti õllest paremini.
Kuigi õlut tahaks ikka ka.

2 kommentaari Kellele: “Nüüd on paha olla, jah?”

  1. Jass jaanuar 4, 2013 kell 10:36 p.l. #

    Esimene mõte:
    üks minu ammune semu neelas pohmelusega aspiriini, kuna tema väitel pidi joomajärgne veri minema nii paksuks, et pump seda ringi ajada ei jaksa. Huvitav, kuidas see toimiks koosluses aktiivsöega? Alalhoidlik, nagu ma olen, enda peal testima ei kipuks.

    Teine mõte:
    Üks ekskolleeg ravis end joomisjärgsel tööpäeval siiamaani ülejäänud tutvusringkonnas haruldase seguga: tomatimahl pluss gaseeritud vesi. Vahekorras üks ühele. Ilmselt andis siis tomatimahl talle vajalikke kehast väljunud aineid tagasi ja mineraalvesi omakorda täiendas seda. Peab tunnistama, et olen proovinud ja hullemaks kindlasti olukorda ei tee.

  2. A.I.V.O. jaanuar 13, 2013 kell 9:35 p.l. #

    Omal ajal, kui sai meiereis töötatud, seisis igal jumala esmaspäeval vastuvõtus juuretiseämber, mis poolest hommikust tühjaks sai – autojuhid, kes majanditest piima tõid, olid põhilised kunded. Ainult liig palju ei tohtinud seda hapupiima meenutavat jooki juua, pidi pasale võtma. Nii mõnigi kollanokast juht pidi peldikus olles andma oma võtmed vanematele meestele, kes ta piimapüti eest ära sõitis, et järgmine piimaveok saaks oma laadungist lahti.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: