Maitseuuringute keskusest teatatakse

2 jaan.

Kõigil naistel on üks häda küljes – ütle neile, et miski asi langetab kaalu ja nad kohe proovivad. Oma vormist ja vanusest hoolimata. Minu ema leidis kord kuskilt kaalu langetava supi retsepti. Salakaval naisterahvas, nagu nad kõik, väitis ta muidugi, et minagi peaksin seda proovima. Mis on muidugi tõsi, mis tõsi. Kui ma kaalu peale läheks, siis näitu lihtsalt ei näeks, kõht jääb ette.
Kukkus siis vaaritama. Hilisemate katsetuste pealt julgen väita, et see on vägagi hea roog. Sisaldab porgandit, tomatit, sellerit, midagi oli veel, liha igatahes ei sisalda, aga sihuke hea punane lõnse tema on.
Ainuke häda, et retseptuuri oli ka paprikapulber sisse kirjutatud. Mis juhtus, oli puhtalt minu süü. Leidsin kellegi millalgi kingitud maitseainepurgid, panin siis ühte Cayenne’i pipart. Ema vaatas, et punane pudi, ju see paprika on, kombes…
Ei, see oli ikkagi väga maitsev, ainult nõudis teatavat pingutust, mistõttu mina ja noorem tütar selle nahka panime. Ta oli siis ja vahel on siiani uhke enda kohta tuleneelaja ütlema. Paneb siiamaani pipart teistest eraldi oma taldrikusse ja ikka rohkem! Mis kellelegi maitseb… nt vanem tütar leiab, et riivjuustu ja pasta (mina küll ütlen kiuslikult makarontooted) vahekord taldrikus peab olema vähemalt 2/1.
Loo moraal: köögis peavad kõikidel purkidel igaks juhuks sildid peal olema. Nagu ühes korralikus laboratooriumis. Muidu ei tea, mis juhtub. Ega see ka ema tookord lohutanud, kui ma meenutasin, kuidas ta minu tubakast teed keetis. Mingi purk… hea lõhn… õnneks hakkab tubakas keeva vee mõjul väga jälgilt haisema.
Ikka sama moraal.
Mõned neist on ju kangesti ühte nägu. Ja paprikapulbri pipraga segi ajamine on tegelikult väga tühine asi. Kujutle näituseks, kui keegi peaks safrani ja mingi karri segi ajama… vaat, see oleks juba valus. Mina neorublade ajal pole safranit ostnudki, aga kui masumärgid algasid, oli ju tore ilkuda, et mis te õiendate, et kõik läheb kallimaks, kae, safran on kukkunud 70 000 kroonilt kilo suisa 55 000 peale. Elu läheb paremaks ja lõbusamaks, seltsimehed!
On küll ka kuuldud lugusid sellistest müütilistest safranipurkidest, mis olid veel Pätsu ajast jäänud ja kuhu sugulased merelt või mere tagant lisa soputamas käisid. Sest vana kooli memmed teadsid, et saias peab safranit olema. Nendega juba ei vaielda. Kõik, mis ma ise safranist tean ongi, et narkootilise hinnaga ja tegelikult mingi poolmandrilt pärit õietolm. Kasutanud ainult vaese mehe bouillabaisse’ i tehes. Tundub küll, nagu poleks vahet, millega sa supi kollaseks saad, aga tegelikult on. Päris bouillabaisse käib mingi Vahemere kraamiga, mina olen seeasemel lihtsalt liimisarnase kalaleeme keetnud, kala, molluskeid sisse, oliive, lõunamaist silo, sip-sip safranit ja ongi kõik. Aga ma kahtlustan, et olen sellest supist juba korduvalt siin-seal pajatanud.
Üldse, ega ei jaga maitseainetest suurt. Mis teha, nõukaaja raske pärand, eks. Sool – kuigi hea Mart Nutt ütles väga kaunilt, see pole maitseaine, vaid säilitusaine – siis must pipar, loorberileht, ongi kõik. Mingid kaukaasia ja ungari segud liikusid ka, aga keegi ju ei teadnud, mis nende sees oli. Kuigi vähemalt grusiinide oma oli küll ütlemata hea lõhnaga. On siiamaani, kui kuskilt kätte satub, väikestes venekeelsetes poodides leiab.
Muidugi oli siis koos Coca-Cola ja Marlboro saabumisega ka maitseainerohkus vabaduse hõng. Oh, mis kõik ära tehti. Polnud tegelikult põhjust emale ette heita seda apsu. Ise uhati ju igale poole, mis aga kätte sattus, ikka et pikantne ja järelmaitse. Tegelikult, kui tagantjärele mõelda, siis meenub Hillar Palametsa „Keskaja kultuurist ja olustikust“ raamatust mingi lause, kuidas keskajal pruugiti maitseaineid toiduainete kehva kvaliteedi varjamiseks. Nii et piparde kõrge hind tuli külmikute puudumisest ning sanitaarnõuete eiramisest, mis?
Tõenäoliselt maitses mõnigi tollal kokku keeratud asi rohkem maitseainete järele, lindu või liha või kala ennast polnud tunda. Tapetud. Siiamaani väga piinlik. Algaja asi.
Loomulikult järgnes sellele ajastu, et vähe või üldse mitte. Või siis, nagu muiste, ainult sool, pipar. Mis ei tundunud ka päris õige. Mõned ju armastavad mõningaid maitseaineid. Mõned neist on jälle väga ilusad. Roosasse piprasse võib lausa ära armuda – hei, mis siis, et roosa, üks mu sõber hullub kõigest, mille peale on kirjutatud Hello, Kitty. Tõsi, on ise kuuldud roosa pipra teri rõveduseks nimetatavat. Nojah. Aga mis tast jahvatada? Need roosad terad on nii lahedad. Korralik tuleneelaja, kes musta pipra tera rõõmuga mälub, ei pane roosat tähelegi. Pigem annab see elule vürtsi.
Edasi jõuad aga taipamiseni, et tegelikult on maitseained igal pool. Üks hiinlane on ju väitnud, et eestlasi peab olema vähemalt sada korda rohkem kui väidetakse – sest nad kasvatavad nii hullult pelmeenimaitseainet, põldude viisi.
Ehk kapsast.
Mis ju ongi maitseaine. Ainult selline loll nagu mina kunagi hakkaks kapsast liigmaitsestama. Kõik ripub ju sellest, mida sa kuidas kokku paned. Ning ei väsi mina oma nõiaella kõrval – Margot ise ütles enda kohta nii, et kasvatab igasugu taimi, hoidistab, külmutab, nõiub, sõnaga – imestamast, mis maitsvad asjad kõik olemas on. Siinsamas kasvavad. Tilli teab igaüks, eks. Tillivars soolaga purustatud ja purki pandud… Aga piparrohtu? Või akna peal kasvanud tšilli? Küüslauk, sibul, mõistagi. Tüümian, petersell, kõik nii maitsvad, nii kaunid, kõike ei tule meeldegi.
Annaks ainult elupäevi, et kõike proovida ja maitsta. Õppida on nii lahe.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: