Mõna ja virin

16 jaan.

Nagu rõhuval osal eestlastest jäi ka mul presidendi uusaastatervitus kaemata. Kui seda mingi targa uuringu või jälituse järgi vaatas 100 000 eestlast kopikatega, umbes sama palju meie venelasi kah kopikatega, võib rõhuvast osast kõneleda küll.,
Isegi natuke piinlik. Korra aastas võiks ju endale riigitruu hardushetke lubada.
Aga väljas korki põmmutada tundus toredam. Lisaks, et vaevalt sealt midagi tuleb, mida poleks kuulnud. Eelarvamus, mis teha. Mis muud oodata, et demokraatia, vabakonnad, loll eesti rahvas, kes oma õuele jõudnud õnne kuidagi mõista ei taha, ennast harima ja ümber kasvama peaks.
Ma ju ütlesin, eelarvamus.
Järgmine päev võtsin kõne ette ja sellele pandud pealkiri tundus halbu aimusi kinnitavat. Midagi laadis et Eesti on nendele, kes tahavad Eestis elada.
Tuli kohe meelde omaaegne pauk: kas teile ei meeldi nõukogude võim? Et kui ei meeldi, tõmba uttu.
Nagu vähe tõmmataks. Hordidena.
Õieti polnud kõnel häda midagi, kui eelarvamsed maha suruda. Käis küll. Muidugi võib norida, et kas riiklikult heakskiidetud-rahastatud vaba- ja muud konnad ikka tegelikult võib siiraks rahvaalgatuseks, ühistegevuseks lugeda, aga eks ole juba noritud küll. Nagu kurikuulsate valusate, kuid hädavajalike otsuste vajalikkuse üle – no ei ole kindel, et see maa siin väga vajas sõdu Mesopotaamias ja Hürkaanias või peaks vennalike liiduvabariikide asevalitsejate kokku keeratud jamasid kinni maksma hakkama. Aga tont sellega ja nii edasi. Jõuab veel norida.
Natuke kripeldama jäi, sest kunagi õpetati, et kui vihastad, siis enamasti saavad pihta suht ilmsüüta isikud.
Et millest sihuke tunne, nagu oleks kõne ette mingi mõna.
Ma ise sain üsna hiljuti teada, et mõna on täiesti riigikeelne sõna. Tükk aega arvasin, et ju see setu keel on, sest mu ema on ainuke, kes seda tarvitanud. Aga olemas. Võite sõnaraamatust järgi vaadata. Ja tähendabki, nagu kõlab, ülbet määgimist.
Niisiis oli ootus, et president kah. Eks ole Vabariigi President ju meie teadmises ikkagi justkui riigi kehastus. Pea ja lõplik sõna.
Ning viimase aasta jooksul näib, et riigi, tema palgaliste jutt inimestele on üks suur mõna.
Küll halab residendi enda sõbranna Iivi Anna Masso eestlaste sallimatuse, võõraviha, ebademokraatlikkuse, nõukataaga ja urr teab mille üle.
Küll soovitab peaminister fooliummütsikesi. Küll jaurab rahandusminister, et valitsuse asi ei ole rahvaga arutada, vaid teada anda, mis tehtud.
Küll lükatakse isegi Paul-Eerik Rummo, kelle sõnu kindlasti jõululaudades jorutati, ette pobisema, et eesti rahvas pole demokraatiaks küps.
Väiksematest arvamuspiidritest ja kanalüütikutest rääkimata, kes muudkui oigavad, kui ilge ikka eesti rahvas on. Tige, kade, sotsiaalselt seostumatu, ebainnovatiivne, ebaettevõtlik, muidugi sallimatu, mahajäänud, tuhm, virisev. Sõnnik, sõnaga.
Loomulikult on kõigil tarkpeadel kohe lahendused. Rohkem seadusi, rohkem eeskirju, rohkem demokraatlikku selgitustööd. Rohkem talente, nii tagasi kui uusi, lollim rahvas võikski aga mustatööle lahkuda, et tõug paraneks. On, nagu oleks kõigil neil riigipalgalistel silma ees unistus mingist Dummfrei ehk lollivabast Eestist, kus kõik on demokraatlikud, sallivad ning infokõrgtehnoloogiliselt kiibistatud.
Ilus unistus. On ainult nende õnnetus, et olemasolev inimmaterjal ehk eesti rahvas kuidagi neile nõuetele vastata ai taha. Mis muud…. ümber kasvatada või siis välja vahetada.
Ainult et see ümberkasvatamine meenutab kangesti bolševike ettevõtmisi. Väsimatut selgitustööd plakati ja seltsimees mausriga, milles nad olid ehk osavamad kui me arvata oskamegi. Olid nad tõprad, nagu olid, aga seda oimasid, et nende ideaalsüsteem nõuab teistsuguseid inimesi. Sama näib olevat ülistatud demokraatiaga. No ei ole suur hunnik inimesi – need mitteriigipalgalised, eelkõige – kuidagi võimelised aru saama, milline õnn see on ja kui hea on neile pakutav mõna täitmiseks võtta.
Juhmakad. Mõni võtab veel koguni solvuda, tobu selline. Jõuda mõtteni, et äkki meid tahetaksegi välja vahetada. Kas ei olnud seegi eelmisel aastal, kui Konjuntuuriinstituudist tuli hüüatus, et väga hea, kui välismaale minnakse, siis ei pea riik ennast vaevama minejate sotsiaalse kaitse, haigus- ja töötuskindlustusega. Ammugi laste haridusega.
Puhas võit, muidugi, jääb rohkem raha ümarlaudadeks.
See on muidugi jälle kurikuulus eestlaslik virisemine, mõistagi.
Mis parata. Eks tule meelde vana õela bolševiku Bertolt Brechti mõte, et: kui rahvas on kaotanud valitsuse usalduse, tuleb rahvas laiali saata ja uus valida.
Üks eesti kirjanik – andeks, ei tule nimi meelde – ilmutas nii tosin aastat tagasi Loomingus kah uudisjutu, kuidas valitsus eesti rahva välja saadab, sest see on nii issanda loll, mõttetu ja arenemisvõimetu seltskond. Väga lustlik jutt oli.
Nii et kui oletada, et mõna on kõik tõsi, eesti rahvas tarbetu kola demokraatia jalus, siis…
Või oleks mõistlik, kui mõnajad otsiksid endale mõne teise rahva, kes maksab kuulekalt kinni nende lennud, hotellid, palgad, ümarlauad, autod, elulaadi ja eksperimendid, kuulab sõna ja käsku, ainult ootab õpetajaid, keelajaid, käskijaid ega virise iialgi.
Otsige, armas eliit.
Aga vahepeal olge vahepeal vait. Jätate targema mulje.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: