Põlle kiituseks

5 veebr.

Mõni aasta tagasi kingiti mulle sünnipäevaks põll.
Ja hakati kohe muretsema.
Et äkitsi minamees võtan solvuda. Põll… häh… suurele paksule isasele häbiväärne rõivaese, õieti vist küll rõivalisand. Mehelikkusele näkkusülitamine. Mingi naine olen te meelest või?
Oli vist „Laulu sõber“ ühe hästi ammuse väga halva komöödiafilmi nimi. Seal stseen, kus Karl Kalkuni mängitud tegelane, sihuke jobutüüpi mehike läbi põleb, kodukülla põgeneb. Hoolitsev ema poissi raisku minna ei lase. Et tule lauta, töö pole häbiasi. Tulebki. Aetakse kittel selga. Mees hüppab alandusekuristikku ja seob endale veel rätiku kah naiste kombel pähe. Läks enesehinnang, siis mingu juba lõpuni.
Põll küll pole häbeneda, ütlesin mina ja panin selle kohe ette.
Ega usutud. Kuid kas polnud ma kleidiga külapoes käinud? Korduvalt? Mille peale nägijad vaid selja taga itsitada julgesid – mine hullu tea.
Pealegi on põll tegelikult vägagi mehine riidetükk. Vaadatagu vaid mehi, kes põlle kannavad.
Sepad. Ons midagi härjemat kui ääsituli ja raua needmine? Vähe. Või muud -sepad: pottsepad, kingsepad… iga tubli meistrimehe ümber võib või lausa peab põll olema. See on kui märk, et asja võetakse tõsiselt. Praegu, veebruaris, seda ei paista, aga kui te mõtlete tagasi-edasi suveajale, kui grill tossab, siis iga edevam lihakõrvetaja tõmbab endale põlle ette. Näitamaks, et mina olen siin oskaja, mina olen meister, teie võite sibulaid lõikuda ja kartuleid koorida. Lühidalt – kes põllega, see on kõige sehvim polt. Ega ilmaasjata preestridki midagi põlletaolist lehvita.
Või, kuna on Vabariigi aastapäeva, seega paraadi kuu – põll on mõnel maal paraadmundri osa. Meie kaitseväe pioneerid võiksid, kui neil oleks traditsiooniline vorm, kah pidulikult põlle kanda, nagu muu ilma sapöörid, keda kõige kõvemateks meesteks loetakse. Vaadake või 14. juuli paraadi Prantsusmaal…
Siis jagasin ära, et minu juttu ei kuula keegi, kõik on kuuldekaugusest mugavalt eemaldunud.
Aga ma just olin jõudmas jutuni, et lihunikud käivad ka põllega ning on kurikuulsalt väga hirmsad ning lugupeetud meesterahvad. Mitu korda on isegi kitkudes kahetsetud, et unus ette panemata, veriste pükstega ei ole ilus isegi külavahel ringi kolada.
Mis üle jäi kui hakata tõestama, et põll on hea asi. Mitte ainult väljanägemiselt, tähenduselt, lugude poolest. Lihtviisiliselt tarvilik. Et see käibest ja köögist kadunud on, võib ehk seletada niinimetatud kiireks mõeldud ajastuga. Aega ei ole, aega ei ole, ostkem poolfabrikaate, pange mulle karpi number 3 maksakastet…
Tahtmata halvustada kulinaarialettides pakutavat, ise teha on ikka teine asi. Kuigi mõnele võibolla hirmuski. Maks on ju pööraselt verine asi. Lõikad, pritsib. Parem siis juba põllele kui pükste peale, eks. Lõikelaud punane, käed punased, kisub üsna libedaks. Mida teha, iga lõike järel käsi pesema tormata? Või pühkida rätikusse, mis niikuinii alati jääb kuskile kaotsi vedelema.
Põlle sisse on ikka parem. Kui kaatsadesse, mis muidu mehepojal mõtlemata juhtub. Lõigud niimoodi juppideks, kassid karjuvad ümberringi: loll, mis sa teed, me sööks ka lõikumata; pillud jupid pannile. Säriseb ja pritsib peaaegu nähtamatut rasvaauru.
Mis tabab hoopis põlle. Töötab!
Segad tasakesi maksajuppe ja põll, paraarõivas ju, toob pidulikud mõtted pähe. Milleks teha oodatavat maksakastet, kui seda on elu jooksul söödud hullult palju. Eelkõige seepärast, et oli üks väheseid söödavaid sodisid lasteaias ja koolisööklas. Teeks hoopis pasteeti ja paneks pidulauale. Mõeldud, mõeldud. Sestap tuleb ju peekonit praadida. Jälle pritsiv tegevus, aga põll püüab kinni. Lõikumisel rasvaseks saanud näpud pühitakse harjunult selle külge niikuinii. Porgand, sibul teevad kah päris korralikult särr.
Kass viksib ikka tüki maksa sisse ja tundub, et pliidi all on liiga vähe puid. Searasvas keedetud porgand ei ole ju küpsetatud porgand, mida üks pasteet tahab.
Siingi on põll abiks. Tee, mis tahad, kui oled ikka sündinud räpakäi, kellele must hästi külge hakkab, kuhu siis tahmaseid käsi pühkida – ikka põlle. Nina jõuab niikuinii nõgiseks saada. Aga tuli on ilus… tuld, vett ja kuidas teised töötavad võivat inimene lõputult vaadata.
Vist saabki nagu kõik. Maks, sibul, porgand, peekonijupid ühte ja sassitama. Soola, mehiselt pipart j salajast nipet-näpet. Korralik inimene teeks segipööramist hakklihamasinaga, aga kui oled viitsinud mõnevõrra haududa lasta, siis ajab saumikser jumala hästi asja ära. Eriti kanamaksaga, mis juba pealevaatamisest laguneb.
Seegi on üks pritsiv töö. Aitäh, põllekene… kes sa vist kunagi ammu ka puhas olid. Tuleb meelde üks koka määratlus: elukutseline oskab nii süüa teha kui köögis puhtust pidada.
Nüüd pakk võid, supilusikatäis veel igaks juhuks otsa ja uuesti segi. Pits pruuni kärakat ka sisse… näh, pool läks põllele, mõistagi.
Ah, kaunis. Kaalujälgijad seda jälestaksid…
Kass, kao minema!
Kaobki. Lakub veel kuuma panni oma kareda keele krõbinal puhtaks. Puutumatu loom võib endale lubada.
Vist valmis. Köök nagu lahinguväli. Suur meister võib nüüd sõjarüü seljast võtta. Ssa samune. Veri. Rasv. Tahm. Tundmatud plekid.
On ikka näha, et härra sapöör on tööd teinud.
Ainuke küsimus, et kes selle kõik pärast veel ära sööb.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: