Leivaga mängimine

Kaua võib!
Isegi suurim mõtleja ei tule paremale põhjusele, miks üks mehepoeg võtab ükspäev pähe, et tema teeb nüüd ise leiba!
No tõesti, kaua võib, et leivategu siin maal pea eranditult presidendiprouaga seostatakse! Üles, rahvas! Mehed, võitlusse! Ahjude manu!
Olgu kohe märgitud, et on ise Evelini tehtud leiba maitstud ning ära tuntud, et see hea oli. Kunagi ammuammu mingi vjuu käigus. Evelin veel vabandas, et tavaline ja igavavõitu, ilma kavalate seemnelisanditeta. Polnud mingit põhjust.
Ükskord hiljem langes mehepoeg veel naisõiguslase viha alla. Et misasja ma istusin kuskil feministlikul huraali presiidiumis presidendiproua kõrval ja muudkui tüütasin teda mingite sosisevate küsimustega. Pööramata vähimatki tähelepanu ettekannetele teemal: naiste kehaehitus erineb meeste omast, nad elavad kauem ja kehvemini.
Tegelikult ma nuiasin Evelinilt juuretist. Ja tema lubas anda ka. Aga mina kogu aeg unustasin… ja siis läks meelest ära… ja siis tundus kohatu segada… ja üleüldse, loll, kes vabandust ei leia.
Juuretis mingi hetk ometi majja tekkis. Keegi tõi kingiks. Kahjuks liiga palju. Ega mina olnud juuretist varem näinud, mõtlesin, et heal juhul on mingi peotäis. Evelin ütles ka nii! Aga seda oli rohkem ja…
Ühes asjas on naisõiguslastel jumala õigus: mehed on lollid nagu lauajalad.
Eriti mõned.
Mõni.
Kes oskab võtta ja terve juuretise ära küpsetada…
Oi, häbi, häbi.
Loomulikult kohutas see noormehe tükiks ajaks leivateo mõttestki eemale, nagu kunagi untsuläinud tort igasugusest pagarlusest. Aga käsikirjad ei põle, head mõtted ei sure. Noormehele lõi uuesti pähe. Võibolla sellepärast, et kuidagi imelik on niisama pliiti kütta… midagi peaks peale või ahju panema. Ja õnneks võtab leivaküpsetusesks tarvilise ahjukuuma kättesaamine piisavalt aega, et ikka mõnus ja soe oleks.
Ainult see juuretis, neh…
Mõningase uurimistöö järel – interneedus, mõistagi – läks noormees nii julgeks, et otsustas selle ise kokku hapendada. Mis seal keerulist, eriti kui mõni juuretiseõpetus on õllega seotud. Pealegi jube vahvaid asju saab teada, kuidas mingeid kullaotsijaid „haputaignaks“ kutsuti, sest nad kandsid kotikest juuretisega kaelas, et see jumala pärast ära ei külmuks. Tuli ka meelde, kuis kunagi vahva rabi kinkis kilo matsat. Seda juutide hapendamata leiba, mida nad – vist – paasapühal söövad, et raskeid kõrbeaastaid meenutada. Äärmiselt põnev maitse, meenutab maitsetut vahvlit, samas sel ikka on mingi maitse, iseenesest päris maitsev, aga iga päev vist ei sööks. Ei saa ikka häid asju teha ilma, et miski riknenu sees oleks. Mis on juuretis muud, kui hukkaläinud tainas, eks ju? Ja mõeldagu nüüd teistele maitsvatele asjadele, mille taga on millegi hukkaminek – juust, hapukapsas, kilu jne.
Nojah. Mingid mullid seal anumas tekkisid ja noormees võttiski julgustüki ette. Siis, kui kedagi kodus ei olnud, et häbi poleks.
Kui keegi nüüd ootama jäänud, et millal see retsept tuleb, teate, ärge oodake. Ma ei julge anda, et keegi naerma ei hakkaks. Pealegi, ükski mehepoeg manuaale ei tunnista, niisiis käis ja käib kõik ikka käe järgi. Mis seal siis on, või elus vähe hakkliha muditud ja isegi oma käega on pelmeene tehtud. Tõsi, tookord väga hoolega retsepti järgides. Tuli välja küll.
Ja esimene leib tuli ka välja.
Algaja õnn, tuli pärast tunnistada. Hakka või uskuma, et Vanapatt tahtis poisi ära meelitada, kuigi leivategu ikka üks kristlik ettevõtmine on, tehakse ju pätsile ikka rist peale, mis pärast nii kaunilt servadele kooriku tõmbab.
Ah, see koorik. Suisa lapsepõlv tuli meelde. Kui võtsid esimese sooja ampsu ja alles siis taipasid, et võiga on ju veel parem, kui see mööda kääru sulades ringi uisutab. Vanasti oli kõigil leibadel koorik. Pidi ikka hammustama, mitte nagu nende praegustega, mis on õhku täis pumbatud, mille peale võid polegi võimalik määrida, sest ära laguneb. Mingi tervisepoliitikute vandenõu niikuinii. Muiste, kui ikka poes soe leib ette sattus – päris tihti ju – siis ampsasid, uksest väljas, kohe. Kodus lõikasid kähku kontsu maha, et ema pahandama ei hakkaks. No nii hea oli…
Loomulikult läks noormees selle suure rõõmu peale ülbeks ja järgmine leib haledalt untsu. Valgus laiali… jäi seest tooreks… maitse oli küll hea, lohutasid maitsnud inimesed. Haletsusest, selge see.
Kolmas läks teistpidi untsu. Ehk siis maru kõva sai. Nii tihe kraam, et viilu võtad, siis ära kohe peale söö, lase natuke kõhus settida ja taipad, et saigi täis.
Noormees sattus muidugi ahastusse, jõi juuretise kokkunõidumisest järelejäänud õlle nahka, aga jonni ei jätnud. See ei saa ometi niiiiiiii keeruline olla!? Segad, ootad, sõtkud, ootad… surudes alla mehepojale igiomast kärsitust. Ja, kui ikka keeldud mõõdikuid pruukimast, silma ja käe järgi, siis katsu vähemalt meelde jätta. Vana kunstiringi poiss, kätt peaks olema, et tainast tunnetada, silma peaks olema, et õige välimus ära tunda.
Katsed jätkuvad. Vahel õnnestub. Vahel mitte. Saiad või siis nisuleivad, üllatuslikult, sellised baguette’ tüüpi, juba tulevad, ning kui küüslauku sisse paned, oi… Rukkileiva puhul tuleb ikka vahel nentida, et ollakse andetu algaja. Juuretis tuli kah uus teha, kui meelest läks osa tainast alles jätta.
Mis siis.
Lõbus on.
Ükspäev ehk tõesti oskab ka.