Roosa hülge märkmed

Linnalegend pajatab.

Et teatava regulaarsusega võtvat kõik naised endal rõivad seljast, astuvat suure peegli ette ja vaatavat ennast.

Loomulikult kriitilise pilguga. Minu kogemuste järgi naistel teistsugust pilku ei olegi, ehkki mõned väidavad, et nemad olla näinud – aga ei julge jutustada, mis pilk see sihuke on.

Siis kasutavat naised enda kohta igasuguseid mehepojale tundmatuid oskussõnu, nagu tselluliit ja sangad. Tegelikult iga mehepoeg muidugi teab sõna sang, aga talle tähendab see midagi muud. Nagu üks sõber kord vahemaad hindas: paar sanga minna. Ühesõnaga, kõik lõppevat tõdemusega, et siit voltis ja sealt lontis, suveks jälle vormi! Mida võib laulda selle keskpõrandale kokku laulu viisil.

Meie pehmosid väärtustaval ajastul pole vist mingi uudis, et mehepojad tegevat sedasama. Muidugi mitte regulaarselt. Juhuslikult, näiteks hommikuvõimlemiselt (kõhutuul ja kempsuminek) tulles, tuterdab mehepoeg peeglist mööda, heidab pilgu ja mõtleb uniselt: kes kurat on majja roosa hülge toonud. Läheb natuke aega, enne kui tola taipab, et roosa merielevant elab siin juba tükimat aega ning kipub vägisi morsaks arenema.

Eh, lööb mehepoeg laisalt loivaga, paneb püksid jalga ja läheb uurima, mis külmkapis head ja paremat on. Ehk on õlutki? Vene kirjanik Viktor Pelevini raamatus „Tšapajev ja Pustota“ väidetakse, et sellist asja olla juhtunud!

Nii läheb tavaliselt. Kuid võib ka ette tulla, et morsk lötsatab maha, hakkab mõtlema. Et ega siin jah. Kõik maailm tema ümber ju räägib – sa oled samahästi kui surnud. Kui kohe midagi ette ei võta. Eelkõige kaalu ei langeta.

Loomulikult ei vaevu mehepoeg alasti peegli ette keerutama minema. Milleks? Teadlikult peeglisse vaadates näeb mees alati ainult kedagi väga tarka ja ilusat. Kes võiks ehk siis kauem maailma oma olemasoluga õnnistada. Oma peiedel kõhtu täis ei söö.

Mehepoeg mõtleb. Tegelikult mõtlevad mehed oma ümbermõõdule ja südame rasvumisele jne-le päris sagedasti. Ning jõuavad lollile mõttele hakata nüüd ja kohe toitumisharjumusi muutma. Vähemalt nad ise nimetavad seda lolliks, et ümbruskond naerma ei hakkaks.

Loomulikult juhtub see, mis ikka juhtub. On üks koduloom, keda mehed samahästi kui ei pea, naised küll – iseloom. Närib mehepoeg nagu mingi kabjaline nädalakese ennast läbi juurikate, siis lööb käega, praeb kaks kilo sealiha ja pistab kõik ühe jutiga nahka. Ja, kuna sellege on dieet murtud, mõtet enam pole, pöördub rõõmsalt, ehkki mõningase häbiga, harjunud elu juurde tagasi.

Kuigi kripeldab. Eriti kui näeb, et mõni suudab.

Näiteks üks sõber sattus mõni aasta tagasi dieedi otsa. Õieti kõigepealt armastava naisterahva otsa, kes palju spordist ja seetõttu ka toitumisest teadis. Oligi kadunud mehike. Kui mõni kuu hiljem jälle näha oli, siis ikka jube küll. 20 kilo meesterahvast puudu! Nägu nagu kirves! Meherind täiesti puudu! Piinamine!

Tegelikult polla üldse hull olnud. Oligi toidusedel ümber tehtud, noh, jalutama ka sunnitud. Kogu punkt lühidalt kokku võttes – kindlad kellaajad, õlu ja sealiha keelatud.

Mina küsisin endale nädala näidismenüü. Kes tahab, see on mul alles ja võin mailu peale saata. Ja proovisin. Kolm nädalat proovisin. Ikka rohkem silo ja kala ja kanafilee ja rasvata veist ja.

Mulle kohe üldse ei meeldi need kanafileed. Saepuru, mu meelest, ainult tummise majoneesipõhise kastmega alla neelatav. Tahtnuks hoopis – aga krõbe nahk oli ka ära keelatud. Noh, kala. Kaua sa nätsutad mingit mingit, olgu ta pealegi mehiste norra kalurite või vahvate vietnamlaste püütud ja toodud. Hing ihaldaks labast, searasvas praetud paneeritud räime, saba ja selgrooga, jahus veeretatud. Pomm, öeldi selle kohta. Mulle meeldib veisepuljong, alati kõrvetan moka ära, sest kukun teda rasva koorimata lürpima ja seda rasva on üllatavalt palju. Isegi hangunud peast võin hammustada. Nojah, ma suudan ka hangunud lambarasva haugata, rändrahva veri.

Ometi, see oli maitsev. Mõjus nagu kah. Kilo nädalas pole vist paha, eriti kui neid kilosid on ikka palju. Niiöelda arenesin õiges suunas. Ainult isegi õlut ei tahtnud. Muidu kah tuli kurvameelsus peale.

Öeldakse küll, et jagatud mure jne. Miskipärast oli sel ajal paljudel mehepoegadel sama hoog peal. Igaüks erineval moel. Üritad siis kurta, kurtmist kuulata, paremaks ei lähe. Kuigi veidramaks. Üks, range kloostripaastu – st isegi keetmine keelatud, ainult silo – valinud tegelane tunnistas, et muud tema enam unes ei näe, kui et hammustab kodutehtud kotletti.

Naakumine ka juurde, neilt, kes võivad härja ära süüa ja ikka paksuks ei lähe, et, kuule, õlledieet on olemas, miks seda ei valinud.

Häh. Mul oli isegi kaloriraamat olemas ja teada, et 12 õlut päevas annaks mulle vajalikud kalorid kätte küll. Kuid loetud ka ühe ameerika mehe mälestused õlledieedist, mille võib lühidalt kokku võtta: kõige selle 30 päeva jooksul pakkusid kõik baarid kõige paremaid küpsetatud ribisid ja muid hästilõhnavaid lihatooteid kas poole hinnaga, olematu hinnaga või üldse tasuta. Valus lugu.

Nii et, nagu arvatagi. Noormees kooris kaks kilo kartuleid. Noormees leotas pool kilo kruupe, valas need kartulitele peale, vett otsa, et kõik kaetud oleks, aeglasel tulel. Veel aeglasemal tulel pann kilo kanapersete (kanaperse on tegelikult üks lill) ehk kanasabadega. Paar suurt sibulat hakkida, sama mõne küüne küüslauguga, värsket peterselli, segada 35% hapukoorega, törts majoneesi. Kui kartulid pudrupehmed, segada nii sassi kui viitsib.

Mauh-mauh-mauh.

Röh.