Laul lambakintsust

Ei julge enam ära sõnuda, aga kangesti tahaks loota, et juuni on korralik kuu. See tähendab, et on ometi kord korralikult soe, rohi kasvab, talla all ei lirtsu.
Mis tähendab, et kõik linnalähedaste rajoonide elanikud ja muidu maakad avastavad, et on äkitsi kõvasti populaarsemaks muutunud. Üks mu sõber niimoodi aastaaegu mõõdabki – sügis on tema sõnul käes siis, kui enam külla ei tulda. Ja mu täditütar ohkas kunagi, kui tema õuel ootamatu festival algas, et: suvel olete te kõik siin, aga novembris nägu ei näita.
Eks ta vahel ole endalgi piinlik olnud. Et muudkui aga vajud külla, põletad teistel hunniku talvepuid ära, grill-grill-grill. On otsekui karmavõla tasumine, olla juba mitmes aasta nö teisel pool, värskes õhus, ökoloogiliselt puhaste produktide peal.
No vat, produktid. Kui sulle külla tullakse, ja juunis juba tullakse, peab ju inimestele süüa pakkuma. Soovitavalt midagi lahedat. Kuigi eestlase rahvussport on enesehalvustamine, kõik need jutud eestlaslikust kadedusest, ahnusest jne, julgeks väita, et pole see teps nii. No ega ikka juhtu küll, et satud küla peale ja midagi ei pakuta. Räägivad, et mujal nii polevat. Et rootslane läheb rootslasele külla, siis perelauda teda ei istutata, rääkigu oma jutud ilma kohvi ja saiakeseta maha. Või kui lähed sünnipäevale, siis võetakse kink üle ukse vastu, aga sisse ei lasta – sest sinuga pole arvestatud. Mine tea, kuhu see viikingi külalislahkus on kadunud.
Aga mida siis teha siin ja meil. Teadagi, grillid muudkui suitsevad. Pahatihti aga ei ole tulemus nii hea, kui tahaks. Hapu ja kõrbenud liha esineb liiga sageli. Teinekord on poelihas ikka lubamatult palju kõõlust ja kamarat. Niisiis tundub kavalm ronida turgu.
Mõni aasta tagasi, kui veel oli tuju jaanipäeva ja sünnipäeva pidada, tabas ilmutus. Tõenäoliselt võib süüdlaseks pidada lugupeetud Wenda, kes siinsamas huvitavas žurnaalis kunagi õpetas pilaffi valmistamist. Et lammas, porgand, riis, õli, pipar, sool. Kõik. Silo võib kõrvale teha, aga sisse midagi rohkemat ei lähegi, kui tahad rangelt klassikaline-traditsiooniline olla.
Wend soovitas puhast lammast kasutada, aga nägin mina kintsu, panin silmad kinni, tsiteerisin Sven Kivisildniku surematut lauset: niikuinii enam kunagi raha ei saa, ostsin kintsu ära. Hind võttis hambad valutama, aga kints kaenlas on kuidagi uhke. Ja kõik edasine tundub nii odav, nii odav, porgand ei maksaks, näiteks, justkui üldse midagi. Ammugi mingi õli.
Hakkad siis prepareerima. Nuga püsti, tähtis nägu peas. Kõigepealt lõigud ära paremad suuremad tükid. Viitsid, paned veini sisse suplema, sibula ja küüslaugu ja muude toredate rohtudega. Ei pääse eestlane suvel šašlõkist, ei pääse kuhugi. Nagu needus ilmub selle peale alati kuskilt keegi tark, kes seletab, kuidas sa jumala valesti marineerid ning ülepea tead küpsetamisest vähe. Viskad tüübi köögist välja, möllad edasi.
Ehk siis kaabid nüüd need mitte nii suured, mitte nii kaunid lihad kondi küljest lõplikult ära. Tubli fileenuga on kasuks, aga üllatuslikult kõlbab väga hästi väiksem Victorinoxi taskunuga, terav, painduv, piisavalt peenike.
Imestad, et, näe, päris palju sai. Viskad kuuma õlisse praadima. Ettevaatlikult, sest kuum õli pritsib meeleldi. Selle peale tuleb jälle keegi õiendama, et miks sa, tolvan, jälle rafineerimata õli pruugid, see ju haiseb. Haiseb. Aga see on ka natuke lapsepõlve heldima panev hais. Mäletate neid tollaseid poslamasla pooleliitrisi pudeleid, mida iialgi puhtaks ei saanud. Ning, andke andeks, on maitse vahe olemas.
Kui liha kaunist nägu, lõigud mehiselt porgandit ja lased kuldseks. Nüüd võib natuke julgemalt toimetada, enam väga ei pritsi. Siis uhad riisi otsa… ah jah, segada ei tohi, kihiliseks peab jääma. Valad vett otsa, umbes sentimeeter üle riisi, kaas peale, las ta nüüd olla.
Pöördud kondi juurde tagasi. Pagana suur on, potti ei mahu, üdi sees, ikka veel mingid lihakribalad küljes. Kirvega pooleks, hapukapsaga potti. Köömneid, suhkrut kindlasti, võibolla veel porgandit, küüslauku. Las temagi nüüd haudub. Homsel festivalijärgsel hommikul väga hea võtta.
Aga see šašlõkk – miskipärast ei tundugi enam nii väga huvitav. Pealegi on keegi tark spetsialist selle juba tükk aega tagasi sisse vehkinud, küpsetab nüüd hoogsalt, nina nõgine. Las möllab. Peaasi, et ei kurvasta. Igaüks peab ennast tähtsana tundma.
Siis on valmis ja läheb lahti. Ning alati on nii, et ise väga ei tahagi. Jumal teab, kas kõik need lõhnad ja aurud on kuidagi kõhu täis teinud. Või on siis hoopis suurem lust vaadata, kuidas teised söövad ja neile näib maitsevat. Noh, natuke võtad. Aga siis on jälle toredam niisama olla, vahepeal suppi uurida, et kuidas tal läheb. Kusjuures ei väsi imestamast, kuidas alati šašlõkki järgi jääb, aga sinu tehtud riisimöginast võib puuduski tulla. Ja keegi ei kurda, et kasuka maik.
Mõnus. Tuleks vaid korralik suvi. Et oleks ikka lilli, liblikaid, sõpru ja pidu.