Liba-aasta ja koleaasta

Soomlastel olla sihuke anekdoot. Et: miks algas Jätkusõda? Eks seepärast, et savolased jõudsid Talvesõtta.
Natuke ümber ja usuteemaliseks tehes võiks küsida – millal hakkab õigeusklik mõtlema eelmisele aastale? Eks ikka oma jõulude aegu. Mis on gregooriuse kalendri järgi arvates 6. jaanuaril.
Nii juhtuski. Enne ei tulnud meeldegi. Hea meel, et ükskord need veninud pühad läbi said.
No ja… see 2013. aasta ka, mõistagi.
Ei olnud üleliia tore aasta. Mitte küll isiklikus mõttes, ainukesed etteheited, et koer sõi kanad nahka ja külaelu kiskus vahel natuke kurnavalt hoogsaks. Aga need lähevad niiöelda oma vigade nimekirja ega ole ülepea tähtsad.
Mõelda tuleb ju suuremalt, näha pilti laiemalt, nagu targad õpetamas on.
Olgu siis.
Mis ikka meelde tuleb, kui järgi vaatama ei hakka. Ja, vaat, ei hakka, ei tunduks nagu aus. Et aasta algul polnud justkui eriti midagi. Jaanuar kipub ju olema surnud kuu, kui kõik toibuvad pikkadest pühadest ja jõllitavad õudusega oma konto väljavõtet. Edasi polnud ka nagu väga midagi. Tuludeklaratsioon ja uhkustamine sellega, kui tore ikka on riik, mis võtab oma kodanikelt raha ära nii, et nood seda ei märkagi ja veel kole rahule jäävad. Vana lugu. Pingviinid… mis pole ammu enam huvitav. Vist alles märtsis oli midagigi, mille peale vähemalt jahmuda. See loomeliitude pleenumi taasläbimängimine.
Ikka vägev, kuidas ühe vähetuntud näitlejanna kobavast sõnavõtust tehakse riigimeedia algatusel enamvähem eurodirektiiv. Kes ütles, et Riiklik Propagandatalitus 1940 likvideeriti? Elab südametes ja ajudes rõõmsalt edasi. Iga kõrgemalt poolt heaks kiidetud sündmuse, olgu see tegelikult kui rumal ja tühine tahes, saab üles puhuda.
Nagu selle armetu Rahvakogu. See oli juba päris haige, andke andeks. Täiesti suvaline punt kogub kokku täiesti juhusliku seltskonna ning väidab, et see on nüüd kogu rahva au, mõistus ja südametunnistus. Loomulikult teeb jälle riiklik propagandatalitus otseülekannet ja pumpab mulli, nagu vähegi suudab. Ning riiklikud rahad on jälle taga. Mitte küll Eesti riigi, jäi mulje.
Nii et üks arusaamatu jututuba ajas aasta esimeses pooles teist taga. Räägiti, arutati, tehti ettepanekuid, eksperdid hindasid, analüütikud analüüsisid, ainult.
Ainult meelde ei jäänud midagi. Et millest õieti jutt oli? Peeti ju maha ka mingi arvamusfestival, korraldaja sai vist pärast pressisõbraks? Tore. Ilus nimi ettevõtmisel. Aga mida sest teada on? Või meeles?
Liba värk tundus. Suuga suur linn. Saaks rahad peale, paneks jututoa korraldamise peale huugama, siis kiikaks uue projekti suunas. Nagu siin maal aastaid juba käinud. Terve niinimetatud kolmas sektor ju muuga ei näi tegelevatki, kui ilusate nimedega ettevõtmistega, mis lähemal vaatlemisel on kas tühised, rumalad või otseselt inimvaenulikud.
Ah, hirm. Augustis hakkas jube. Päriselt. Kui seal kaugel Süürias keemiaga inimesi tapeti. Ning progressiivne intelligents koos demokraatliku üldsusega teadis kohe, et verine diktaator süüdi, vaja raketid teele saata. Pole siin midagi selgitada.
Tugitoolistrateegide verejanu on ühekorraga hirmutav kui oma nõdrameelsuses vaimustav. Nii tore on arutada, kuidas kriis vägivaldselt lahendada, uskudes, et ega ennast ju puuduta. Aga mina küll pelgasin. Tõsiselt. Eks saanud Esimene ilmasõda alguse „mõnest neetud lollusest Balkanil“. Ja kui veel muudeski suundades ikka sõjatrummi lüüakse, igaühel, kes ajalugu õpikutest, mitte PowerPointist õppinud, läheb jahedaks.
Valimisi ei taha üldse mäletada. Kurjad ja lamedad korraga. Paneme kinni, keelame ära, jagame ümber, maksustame. Aitäh. Kõik juba kuuldud. Kõik tegid end lolliks, mõni geenius muidugi eriti, teate küll, keda silmas peetud.
Nii et polnud meeldiv aasta. Mida võttis kokku ehk see jubedus, et kui aasta lõpus kogusid heategevussaated muidu raha ikka millelegi keerulisele – mingi arstinduslik aparaat, enamasti, siis seekord ju otseselt toiduabi jaotamiseks. Aafrikas elame või?
Palju õnne, Eesti edulugu. Majanduskasv, e-lahendused, e-riik, innovatsioon, demokraatia levitamise missioonid ja tühja kõhuga lapsed. Vannuks, aga jõuluaegu pole ilus.
Nii et vast see aasta tuleb parem.
Kohe palju parem.
Palun.