Ukraina, segasem aina

Ma ei tea Ukrainast halligi.
Peale mõningate sealse toiduainetetööstuse väga maitsvate toodete, pindala, rahvaarvu, Dovženko-nimelise filmistuudio, tähtsamate linnade, mõne solvava anekdoodi, natukese ajaloo, mõne ukrainakeelse sõna, võibolla oli veel midagi. Pole käinud, pole näinud.
Nüüd ei tea aga üldse midagi. On Ukraina üldse olemas?
Selle – kes käinud, näinud, on kiitnud – toreda maa kohal oleks justkui must räpane pilv, millest vahel midagi läbi vilgub, aga pole kindel, kas see on molotovi kokteil, sõbralik tareaken, lask, vilkur, tulemasin.
Või vaatab sealt Vii.
Praegu vist enam Gogolit eriti ei õpita. Oli sihuke kirjanik, kelle juttudest suur osa mu teadmistest Ukraina kohta kah pärineb. On tal selline jutt „Vii“, üks õudsemaid lugeda, kui oled umbes 13, üksi ja hakkab hämaraks minema. Film, väidetavalt esimene nõukaõudukas, 1967 tehtud, on sama jube. Mõlemad on head, ei soovita. Elamus teeb veel pikalt haigelt. Et see Vii on üks eriti kole mardus, kel silmalaud maani ulatuvad ja kes käsib need jutu-filmi tipphetkel üles tõsta. Mis tema pilk teeb, jääbki igaühe enda otsustada, kas Homa Brut suri pilgust või hirmust, samamoodi. Lugege, kui julgete.
Igal juhul midagi head läbi selle rehvisuitsu ei paista. Võibolla polekski nii hirmus, kui teaks, mis seal siis õieti on. Kuid ei ole vähimatki tunnet, et teaks või kuskilt teada saaks.
Õigeid uudiseid ju pole. Mingeid tükke visatakse, aga iga tükk tekitab kahtlust, mitte teadmise või arusaamise tunnet. On ainult muljed ja küsimused. Nendeski kahtled. Iseeneses hakkad kahtlema, kas ikka mingi ajujupp on veel alles või on, vastupidi, tekkinud vandenõu- ning muid teooriaid tekitav kasvaja.
Alguses oli haigutus. Sahmerdab see nende president seal midagi, et üritab korraga nii Liidu kui Putiniga sehvti teha. Kust hoholl läbi läinud… võis Janukovitš mõelda ja käsi hõõruda. Kuigi, keegi pole Saatanaga maksuta tantsinud, veel vähem kahega. Mingi miiting – eks kohalikud euroliikumised kiirusta aasta lõpus plaani täitma, Brüsselist jõulupreemiat noolima. Tavaline.
Kui ära kiskuma hakkas, edasi kestis, juba mingid barrikaadid mängus, noh, hakkab külm, minnakse laiali maitsvate toodete manu. Polnud erilist huvi ei lugeda, ei vaadata neid uudiseid. Teada see meie välisuudiste tase, kahe aasta eest jäeti muljet, et Putin püsib võimul ainult Kasparovi ja kellegi Navalnõi armust, kohe-kohe kukub. Igav. Tuttav. Ebausutav. Ikka need reipad teated demokraatlikest jõududest, rahva toetusest, režiimi peataolekust. Ikka see: fakt on suva, kommentaar püha. Samad tühjapilgulised kanalüütikud.
Huvi kadus. Aegajalt vaid, et, ahah, kaklevad, ahah, surnud, ahah, põleb – Pariis põleb kogu aeg kuskil äärelinnas, nagu üks prantslane märkis, kui eestlane talle pronksiöö üle ahastas.
Vahel ikka veider oli. Teooriakasvaja püsis veel suht healoomulisena, nii et tootis leebeid ja uniseid küsimusi – kuidas see ikka sobib, et saabub kuskile riiki teise riigi tähtis tegelane ja läheb kõigepealt mässajaid toetama? Diplomaatiline etikett… ah, matsid jäävad matsideks. Või miks keegi ei küsi, et kes need pirukad, teed jm sinna maidaanile ostab… kas need inimesed tööl ei pea käima… kus nad kõik ihuhädasid õiendavad… ja kes see maksab. Kasvaja teadis vastust, küsimused olid puhtalt retoorilised.
Üllatus tuli alles siis, kui äkitsi Tõmošenko vallale lasti. Kasvajagi jäi nõutuks, siis pakkus, et ehk see oligi kogu jama eesmärk. Poliitikute rahvusvaheline vabakond andis ühele enda seast vastu näppe: poliitikud oma tegude eest vangi ei lähe, said aru, hoholl?! Paarisaja inimese surm on ju tühiasi õppetunni kõrval. Mu meelest küll sirts kallis hind, aga meenutage Albrighti lauset, et pool miljonit koolnud last Iraagis on demokraatia eest päris paras praiss.
Ei tuntud huvi. Tühja nüüd kah. Üldse ei tuntud huvi, telekas ainult teaduskanalid, netti ei puutu kah.
Nii et ootamatu hämmastav pööre sündmuste käigus tuli nagu vesi kaela. Et panigi plehku, jättis võimu vedelema, progressiivse intelligentsi lemmiklastele üles korjata. Jobu. Isegi kasvaja oli ehmunud, aga käskis siis kontrolltöö järgi teha.
Kael jääb kangeks, käsi valusaks, pealegi tuli kohe Krimm ka veel peale. Millest ma ka midagi ei tea, peale asukoha ja natukese ajaloo. Kliki, ära õienda, käskis teadagi, kes, Eestit ära võta, tead küll, et: „lahke käega ulatas opositsionäärikene värdjast miilitsale hoole ja armastusega kokteilikese, et see puhuks leegikese ära ja kustutaks janu, aga nõme mendimölakas pillas hüva rüüpe maha, läks põlema…“
Klikid, mis klikid, hullemaks läheb. Ei taha teada, mis õige, mis väär. Kõik taovad vastu rinda, et nemad on õiged või et midagi pole olnud ja valesti aru saadud. Muidugi, et vastaspool on igavesed niisugused-naasugused. Kumbagi päriselt ei usu. Lõpuks satud ikka kommentaariumi ja tuttav lugu, igaüks, kes püüab arglikult arutama hakata, et mis ja kus tegelikult olla võib, saab soovituse kolida Putini saba alla pluss igavese bloki koos vihkamisega. Kah tuttav.
Kuule, kasvaja, vara veel hinnata, ütlesin mina.
Oota, ma mõtlen, ütles tema.
See on Vii, kes tossust läbi vaatab, ütlesin mina.
Ta nõustus ja käskis mõtlemist paar päeva mitte segada.