Jaanisupp

23 juuni

Jaanilaupäev läheneb hirmuäratava kiirusega nagu üks sünk äikesepilv. Mis annab minule jälle võimaluse soiguda, kuidas see püha mulle üldse ei meeldi; kuidas see tegelikult on hoopis teisiti mõeldud kui õgimine, lakkumine, enesevigastamine. Kuidas võiks mõelda, misasi on see kurikuulus sõnajalaõis, mida paarikesi võsast otsida.
Ma lähen ise ka endale juba tüütuks selle jorinaga. Eriti kiitlemisega, kuidas mina olen see üks kümnest Eestimaa mehest, kes ennast jaanilaupäeval pildituks ei tõmba ega ärka meeleheite ning vorstirasva haisuse higikihiga tont teab kus. Sisse ei sülita, aga ettevaatlikult, väga ettevaatlikult, sest, jah, on ju ärgatud igal viisil ja igas asendis küll. Argpüksi asi. Elu on õpetanud, et mõnikord on mõistlik olla selline töllakavõitu vooruse verstapost, kelle peos õlu jõuab soojaks minna.
Sest minul ei ole hommikul üldse paha olla ju.
Kuigi tõenäoliselt on kangesti igav ja isegi natuke üksildane. Kõik teised vägilased ja vägilannad puhkavad alles aure välja ja seal sa, vooruslik tüütus, oled päikesetõusul oma eelmisel päeval ärapeidetud külmade õlledega.
Mõnus ju. Ei julge küll ära sõnuda, aga ehk on päike tõesti väljas, hämaraks pole läinudki, hommikune esimene purk teeb krõksti ja jube hea vaba tunne on.
Missja need teised tegelased ometi muudkui magavad? Ilus päev läheb mööda, aasta pikim päev, edasi läheb ju ainult lühemaks.
Üles ajama ka ei hakka. Uni on püha. Nii et tuleb endale tegevust leida. Mis pole just raske, Koristada. Nõud kokku korjata, ära pesta. Hukkunud vorstid ja salatid ära visata. Kestad kokku korjata. Mõnele kügelevale puhkajale teki peale visata.
Veel ühe õlle lahti teha. Ai, ta maitseb varahommikul hea. Ja nemad muudkui magavad ega tea, millisest ilust-võlust ilma jäävad.
Ikka on natuke igav ja, kui aus olla, ega ei viitsi neid nõusid nii väga pesta. Juba see on tubli, kui peomaalt igasugu jama kokku korjad. Muru niitma ju ei hakka, see oleks jaanipäeva hommikul ikka inimvaenulik julmus.
Aga igav on ning imelik üksinda õlut sisse valada. Nagu teeks tasa, mis eile teiste kaela jäetud.
Ja mis on parem, kui alustada päeva söögitegemisega. See oklausa õigustab kolmanda õlle avamist, sest suvine kokatöö on üks palav tegevus ning vedelikukaotus võib tervisele ohtlik olla.
Teeks huvitavalt. Sest kui lõkkejäänust natuke torkida, hakkab suitsema. Või on selle nimi miilamine, iga juhul mingid kuivad oksad võtavad vedu. Vorstist on kõigil neil unimütsidel siiber, endal ka.
Et teeks suppi. Lõkke peal. Supp, nagu suur Hiina õpetlane Lin Yutang öelnud, on ju ravim. Mida mehepojad muidugi niigi teavad. Kelle nägu ei läheks naerule hommikuse kapsasupi või seljanka või ükskõik mille peale.
Selleks on vaja õiget pada, mis on õnneks olemas. Kõva, raske, malmist. Lobistame veega üle, hakkame talle tellinguid ehitama. Õnneks vedeleb ühes korralikus suvilaaias alati mingit arusaamatut kolu. Torujuppe, mis kunagi olid vist kääbustele mõeldud aiatooli osad. Igatahes enda sajakilone istmik läks sellest toolist poole tunniga läbi.
Meisterdame natuke, siis mõtleme, mis meil on. Loodame, et kõike ikka on… näiteks kondijupiga loomaliha, porgandit, paprikat, kartulit ja muud nipet näpet. Tomatimahla ning kõike, mis on roheline ja kasvab.
Neljas õlu on loomulikult ka hädavajalik.
Riivime porgandi ära, sest see säästab kätt. Riivime ikka palju, sest porgandil on loll komme ennast roa sees ära peita, vahel tundub, et poleks nagu pannudki. Säristame tema potipõhjas vähese õliga kollaseks, liha otsa, vesi peale. Imelikud väljendid hakkavad selle õllega tulema. Ai, paprika oleks ka tahtnud vähe küpset saada, aga olgu nii.
Nüüd võiks keegi üles ärgata, kes oskab ja kellele meeldib kartuleid koorida. Tühja nad ärkavad. Ise, ikka ise. Oksarisu tuleb ka manu tuua. Tellingut kontrollida, küll oleks plass, kui supp lõkkes lõpetab. Kartulid ka, näe, läkski keema. Loom muidugi keeb kaua, nii et ärme veel kartuleid pane, püreed ei tahaks. Küll aga uhame sisse tomatimahla, sest teda on, teeb ilusat värvi ning poed pole veel lahti, et mingit tomatipastat tuua. Muidugi igasugu rohtusid ja… ah, paneme terve kauna tšillit, hommikusupp peab raju olema, juuksed lahti võtma.
Võtta see viies nüüd? Ja millal ärkab keegi, kell juba kuus, ma ütlen. Nüüd pole ju jälle muud teha, kui oodata, uurida, lõket toita. Näe, hakkas lõhnama. Tegelikult võiks liha korra välja võtta, tükkideks teha, läheb ehk kiiremini pehmeks.
Mull-mull, mull- mull. Võiks vist isegi vett lisada ja need kartulid ka.
Ikka tuleb see viies võtta, lõkke man on ju palav ja päike paistab.
Lõhnab. Lõkkesuits lõhnab ka. Mõnus. Mõnus. Mõnus.
Veel puid. Vahepeal maitseks. Jah, nagu peab. Iseenesest ju täielik tavaline lurr, aga see hommik, suitsumekk ja üleüldse teeb asja eriliseks.
Ei, nüüd aitab. Isegi liha on tomatimahlas pehmeks läinud. Võtame selle kuuenda ja siis: äratus!
Muidu tuleb endal uni peale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: