Jummala meelest läinud…

…et kuda üts plogind ülepea töötab…

Et keegi ei arvaks, nagu ma mingi lahe mees olen

Noh, metsalised, kes teist veel on kirjandusteoses tegelane?

Peeter Sauter, “Selts”, Looming 6/2011, väljavõte:

Sadas juba mitu päeva. Olin Pinoga tinutanud. Pino Jüri tegi mingit lehelugu ja tahtis, et ma talle lobiseks. Ja jäimegi „Bambusesse” lobisema, võtsime muudkui õlut juurde. Pino oli mõistlikult võtnud kolm kahe hinnaga ja siis teise samasuguse vooru. Mina ostsin õllesid ühekaupa, kogu aeg mõtlesin, et parem lähen varsti ära tööle. Seal oli joomisest jahe jama tulnud. A Pino-poissi oli hea näha üle hulga aja.

„Poni, kuule, viimane kord, kui ma sind nägin, olid sa kõhnaks jäänd ja jõid aint valget veini. Tore näha, et jälle õlut jood.” Pino oli pärast saledat dieediperioodi paisunud jämedamaks kui enne. Veel jämedam kui mina! Rõõmustasin nagu Karlsson, kes nägi, et telekas istusid veel pisemad vanamehed kui ta ise.

„Nojah, ära tüütas. Eks see ju saledamaks tegi, aga…”

Käisime aeg-ajalt Pino ilma filtrita Cameleid tõmbamas. Ta oli neid Rootsist saanud. Et kui tavalisel Camelil filter ära murda, siis on maitse põhk. Filter olla leiutatud mitte tervise hoidmiseks, vaid selleks, et saaks sigarettidesse korraliku tubaka asemel põhku toppida. Filtrita Camel on teine asi. Ja Eestist seda ei saa. Saab Rootsist.

„Sõitsin Rootsi,” pajatas Pino. „Aga laevalt maha üldse ei tulnudki. Ma olen seda Rootsit juba varem näind ka. Mis seal ikka. Jäin laeva ja järgmisel päeval sõitsin tagasi.”

Mul jäigi küsimata, kuidas tal siis Rootsist Camelit osta õnnestus, kui ta laevalt maha ei läinud.

„Poni, kas sa elad ikka selle tüdrukuga?”

„Margotiga, jaa.”

Pino on üks neist, keda ma tean, kes on naise jalga lastes võtnud selle naise, mis jäi üle mehest, kelle juurde ta oma naine läks. Aga Margot on väga lahe. Pino eelmist naist ma ei näinudki. Ju see oligi selline eluviis, et Pinoga hängisin, a ta naist ei näinud, ja siis ei näinud Pino ise ka enam seda naist.

Kui ma ise lahku läksin, siis kõndisime Pinoga Tallinn-Väikse juures ja läksime ühte mõnusasse rämpsõllekasse, mis nägi välja nagu nõukogude lapsepõlve kokkuvõte, ja Pino briifis mind lahutuse juriidiliste külgede koha pealt. Ega ma palju õppust võtnud, aga see, kuidas Pino oli endise naisega juriidikat pidanud arendama, ajas mind vaheldumisi nutma ja naerma. Vintis inimese asi.

„Margot on hea,” rääkis Pino. „Ta läheb hulluks kõigest kolm korda aastas ja see on täiesti mõistlik number.”

Mõtlesin ja nõustusin. Naine, kes vaid kolm korda aastas hulluks läheb, on varandus. Iseasi muidugi, mis kujuline see hullus on. Aimasin umbkaudu, mis sorti see hullus võib olla. Tõenäoliselt viskab Margotil Pino joomine vahel ära, mis muud. Arusaadav.

Pino tahtis ühest küljest tinutamist jätkata, teisalt oli tal vaja toimetusse kobida ja lugusid vorpida. Neid teeb ta kergel käel ja ladusalt. Poni, nagu ta end ise vahel kutsub, on work horse ja kogu joomise juures jube kohusetundlik. Võib-olla seepärast teineteist mõistamegi.

Pino tahtis lihtsalt nii kaua minuga juua, kuni tal töökohas algab koosolek, kuhu ta ei soovinud minna. Siis on tal alibi, et teeb minuga lugu ja ei saa koosolekul olla. Varsti helistatigi, et kas koosolekule tuled. Ja Pino vastas truisti, et ei saa, et teeb Sauteriga parajasti lugu, ja rüüpas mõnuga klaasist suure lonksu. Aga varsti polnud tal enam põhjust rüübata, koosolek hakkas läbi saama, ja tööle ta läks

Pärilikkus

Juunior sadas pimesoolega haiglasse – tähendab, emasse.
Nüüd on kodus ja väga kurb, et ei saa vähemalt järgmise kolmapäevani kooli ja kehalise kasvatuse tundidega on ka pikemaks ajaks ühel pool – tähendab, isasse.

39 päeva

Kui ma nüüd vähegi õigesti olen arvutanud, siis täpselt nii palju jääb aega talvise pööripäevani. Pool, üle poole sügisest on läbi, ainult üks öökülm olnud, väga lahe. Ja juba 23. detsembril on päev natuke pikem. Võib elada.

Leiutasin just Eesti Kummiku

Sest mis see Nokia algselt muud oli, eks?
Ehk avastasi Facebooki ainetel, et arsebook.com, on olemas, aga assbook.com vist veel haaramata. Nii et itigurud, võtke üle ja hakake enemy’sid registreerima. Maha Zuckerbergi ainu- ja hirmuvalitsus! Me ei oota internetilt armuande, me võtame neid ise! Enemy at Bill Gates! 🙂

Vikade barandus

Ehk siis “Teise päeva toitudes” on tõepoolest – seni – kaks viga avastatud.
Esimene, ma viitan seal raamatule, mis on olemas, aga mida mina mäletasin valesti. Aastat kui pealkirja. Õige on Natalja Baranskaja “Nädalast nädalasse”, LR 1970. Selline raamat, mida soovitaks lugeda kõigil kuradi moodsatel feministidel ja siis oiata, kui raske nende elu ikka on…
Teine: tõesti, panin ka värsimõõduga hajameelselt mööda. Lk 94 peaks olema hoopis:

Vile kimono
Vudsi najal samurai
sakest kuivamas

No olen süüdi, süüdi, süüdi, teen kohe ise kartulisalatit ja pärast seppuku!

Jõulud murravad sisse

Esimene reklaam postkastis.
Reaktsioon, teadagi – toetuks lihtsale heale, ei jooks ennast jõulu aegu täis, ei anduks ostuhullusele, tütre kootud villased sokid on parim kink jne.
Miskipärast arvan, et sedasorti jora on sama vana kui jõulud ise. Ju läks Juunior kah sõprade apostlitega tülli, kui keeldus oma sünnal pidevalt seda va veinitrikki tegemast…

Mõtlen jälle sihtasutust rajada

Esialgne pealkiri “Rahva toetus”. Põhikiri töös, küll eesmärgi ka leiab…

Käisin tola tegemas

Ehk “Ühikarottides” kandvat rolli mängimas. Tervelt kaks lauset! Pool minutit kaadris!
Roll on noortele tütarlastele hämaraid ettepanekuid tegev keldrionu… ja jõhkrad filmimogulid ei tahtnud üldse kuulda võtta minu härdaid palveid, et ma võiks ikka mingit korralikku, Freddy Krugeri stiilis jälgandit mängida… ei, öeldi, et ole niisama kiimaline keskealine onku…
Ah, julm on see filmimaailm, oo, julm! Üldse ei lasta loomelennule minna!

Hommikused teravad küsimused koerale

1. Kodanik koer, Paula nimi. Nimetage veel üks koer, kes saab hommikul hanesülti, mis on just tema tarbeks ja ilma soolata tehtud?
2. Nimetage kaks koera, kes teatava regulaarsusega pardipraadi nätsutab?
3. Nimetage kolm koera, kes süstemaatiliselt küpsetatud kanaliha sööb?
4. Ei oska? Siis vasta küsimusele, miks sa arvad, et sitt, mille sees sa värskelt püherdasid, on hea minu sülle ära pühkida?

Hakkasin mõtlema

Ja valus on.
Naisuurimuste järgi muidugi esimesel korral pidavat see täiesti normaalne olema.

Käisin loomaõigustest jauramas

Raadio 2, “Poolt ja vastu” programm.
Minul oli küll väga lõbus.
Ikka et mis õigused neil loomadel ikka saavad olla jne. Paksu karnivoori möla.
Loomaõiguslatar (nii noorele tüdrukule ju -lanna) lõppu ei pane :)) Kristiina Mering oli igatahes väga meeldiv inimene, ei suu ega pea peale kukkunud.
Loomulikult kõik jäid sügavatele siirastele eriarvamustele.
Kõikse põnevam iseenesest väljaspool eetrit kuuldud lugu, kuis ollagi võimalik, et kui mõni noor ja innukas tegeleb mittesanktsioneeritud ilmsüütu kodanikualgatusega… siis võetaksegi poisilt riigiettevõtte stipendium ära.
Ma ei hakka ütlemagi, mida see meenutab.

2012 tuleb valikuliselt

TALLINN 21. OKTOOBER. Analüütikute ja arvamusliidrite kinnitusel tuleb maiade ennustatud maailmalõpp järgmisel aastal küll, aga sugugi mitte kõigile.
“Kaitseuuringute, naisuuringute, soouuringute ja teiste alusteaduste eksperdid on ennustustest pajatavatest uudistest kuulnud ning julgevad kui üks isik kinnitada – maailmalõpp tabab ainult ebademokraatlikke riike!” kinnitavad allikad.
Hädad tulevad kohalikke olusid arvestades. Nii lähevad Valgevene diktatuuris katki kõik traktorid ja Pripjati sood kuivavad ära, mistõttu pole seal karta enam partisanisõda demokraatiat kehtestama saabujate vastu. Hiinas ei kerki pelmeenitainas. Venetsueelas ikaldub kohv seitse aastat tagantjärele. Venemaad tabavad mõistagi kõik võimalikud hädad, muu hulgas Siberi jõgeda pahupidipöördumine.
“Demokraatiates pole agamidagi karta,” lubavad analüütikud, “kui, siis mõistagi ainult tagurlastel, kes üldreeglina ei ole hõivatud avalikus või kolmandas sektoris. Neil tõenäoliselt tõusevad maksud 200%. Ja paras neile!”
Demokraatlik üldsus on analüüsi vastu võtnud süveneva rahuldustundega.

Tegin just hirmust püksi

Tatsan kaubandusvõrku ja masin ütleb, et vahendite mitteolemasolu pangakaardil on tuvastatud.
Esimene mõte: raisk, misse Vabariik jälle minust tahab… millise lõivu, maksu või eiteamisasja ma nüüd unustanud olen, niikuinii tegid arve tühjaks, panid kinni ja varsti panevad ennast ka…
Kesse muu?
Lähema uurimise käigus selgus siiski, et oli otsekorraldus, mis meelest läinud.
Huh.
Aga miskis mõttes kõnekas, et kogu aeg on hirm, et Reich su olematute rahade kallale tuleb, Kreeka riik ju tahab toetamist… ja kõik muu ka.

Min mor och mina barn

Foto: Tiit Koha

Ja kõik võiks siis ka Elukirja lugeda, kus mu emast loojupp sees on.

Ülbitsen nüüd natuke

Oletades, et keegi peaks tahtma mõnda mu paskervilli omandada.
Oletades, et see keegi tahaks sinna sisse minult mingit lollivõitu pühendust.
Siis palun maili teel, vanatropp@gmail.com märku anda, aegajalt ma viibin ka tsivilisatsiooni kütkeis…
Vabandust ülbuse pärast.

Noored ja ilusad

Foto: Jaanus Nurmoja

Täna tsiteerin Kivirähku

Väga varasest loomingust:
“Tasa, olend! Oh, kuidas pea lõhub! Mis mürke see lurjusest rätsep eile küll kokku segas!”

Minge nüüd raamatupoodi