Archive | Ponimula RSS feed for this section

Jaanisupp

23 Jun

Jaanilaupäev läheneb hirmuäratava kiirusega nagu üks sünk äikesepilv. Mis annab minule jälle võimaluse soiguda, kuidas see püha mulle üldse ei meeldi; kuidas see tegelikult on hoopis teisiti mõeldud kui õgimine, lakkumine, enesevigastamine. Kuidas võiks mõelda, misasi on see kurikuulus sõnajalaõis, mida paarikesi võsast otsida.
Ma lähen ise ka endale juba tüütuks selle jorinaga. Eriti kiitlemisega, kuidas mina olen see üks kümnest Eestimaa mehest, kes ennast jaanilaupäeval pildituks ei tõmba ega ärka meeleheite ning vorstirasva haisuse higikihiga tont teab kus. Sisse ei sülita, aga ettevaatlikult, väga ettevaatlikult, sest, jah, on ju ärgatud igal viisil ja igas asendis küll. Argpüksi asi. Elu on õpetanud, et mõnikord on mõistlik olla selline töllakavõitu vooruse verstapost, kelle peos õlu jõuab soojaks minna.
Sest minul ei ole hommikul üldse paha olla ju.
Kuigi tõenäoliselt on kangesti igav ja isegi natuke üksildane. Kõik teised vägilased ja vägilannad puhkavad alles aure välja ja seal sa, vooruslik tüütus, oled päikesetõusul oma eelmisel päeval ärapeidetud külmade õlledega.
Mõnus ju. Ei julge küll ära sõnuda, aga ehk on päike tõesti väljas, hämaraks pole läinudki, hommikune esimene purk teeb krõksti ja jube hea vaba tunne on.
Missja need teised tegelased ometi muudkui magavad? Ilus päev läheb mööda, aasta pikim päev, edasi läheb ju ainult lühemaks.
Üles ajama ka ei hakka. Uni on püha. Nii et tuleb endale tegevust leida. Mis pole just raske, Koristada. Nõud kokku korjata, ära pesta. Hukkunud vorstid ja salatid ära visata. Kestad kokku korjata. Mõnele kügelevale puhkajale teki peale visata.
Veel ühe õlle lahti teha. Ai, ta maitseb varahommikul hea. Ja nemad muudkui magavad ega tea, millisest ilust-võlust ilma jäävad.
Ikka on natuke igav ja, kui aus olla, ega ei viitsi neid nõusid nii väga pesta. Juba see on tubli, kui peomaalt igasugu jama kokku korjad. Muru niitma ju ei hakka, see oleks jaanipäeva hommikul ikka inimvaenulik julmus.
Aga igav on ning imelik üksinda õlut sisse valada. Nagu teeks tasa, mis eile teiste kaela jäetud.
Ja mis on parem, kui alustada päeva söögitegemisega. See oklausa õigustab kolmanda õlle avamist, sest suvine kokatöö on üks palav tegevus ning vedelikukaotus võib tervisele ohtlik olla.
Teeks huvitavalt. Sest kui lõkkejäänust natuke torkida, hakkab suitsema. Või on selle nimi miilamine, iga juhul mingid kuivad oksad võtavad vedu. Vorstist on kõigil neil unimütsidel siiber, endal ka.
Et teeks suppi. Lõkke peal. Supp, nagu suur Hiina õpetlane Lin Yutang öelnud, on ju ravim. Mida mehepojad muidugi niigi teavad. Kelle nägu ei läheks naerule hommikuse kapsasupi või seljanka või ükskõik mille peale.
Selleks on vaja õiget pada, mis on õnneks olemas. Kõva, raske, malmist. Lobistame veega üle, hakkame talle tellinguid ehitama. Õnneks vedeleb ühes korralikus suvilaaias alati mingit arusaamatut kolu. Torujuppe, mis kunagi olid vist kääbustele mõeldud aiatooli osad. Igatahes enda sajakilone istmik läks sellest toolist poole tunniga läbi.
Meisterdame natuke, siis mõtleme, mis meil on. Loodame, et kõike ikka on… näiteks kondijupiga loomaliha, porgandit, paprikat, kartulit ja muud nipet näpet. Tomatimahla ning kõike, mis on roheline ja kasvab.
Neljas õlu on loomulikult ka hädavajalik.
Riivime porgandi ära, sest see säästab kätt. Riivime ikka palju, sest porgandil on loll komme ennast roa sees ära peita, vahel tundub, et poleks nagu pannudki. Säristame tema potipõhjas vähese õliga kollaseks, liha otsa, vesi peale. Imelikud väljendid hakkavad selle õllega tulema. Ai, paprika oleks ka tahtnud vähe küpset saada, aga olgu nii.
Nüüd võiks keegi üles ärgata, kes oskab ja kellele meeldib kartuleid koorida. Tühja nad ärkavad. Ise, ikka ise. Oksarisu tuleb ka manu tuua. Tellingut kontrollida, küll oleks plass, kui supp lõkkes lõpetab. Kartulid ka, näe, läkski keema. Loom muidugi keeb kaua, nii et ärme veel kartuleid pane, püreed ei tahaks. Küll aga uhame sisse tomatimahla, sest teda on, teeb ilusat värvi ning poed pole veel lahti, et mingit tomatipastat tuua. Muidugi igasugu rohtusid ja… ah, paneme terve kauna tšillit, hommikusupp peab raju olema, juuksed lahti võtma.
Võtta see viies nüüd? Ja millal ärkab keegi, kell juba kuus, ma ütlen. Nüüd pole ju jälle muud teha, kui oodata, uurida, lõket toita. Näe, hakkas lõhnama. Tegelikult võiks liha korra välja võtta, tükkideks teha, läheb ehk kiiremini pehmeks.
Mull-mull, mull- mull. Võiks vist isegi vett lisada ja need kartulid ka.
Ikka tuleb see viies võtta, lõkke man on ju palav ja päike paistab.
Lõhnab. Lõkkesuits lõhnab ka. Mõnus. Mõnus. Mõnus.
Veel puid. Vahepeal maitseks. Jah, nagu peab. Iseenesest ju täielik tavaline lurr, aga see hommik, suitsumekk ja üleüldse teeb asja eriliseks.
Ei, nüüd aitab. Isegi liha on tomatimahlas pehmeks läinud. Võtame selle kuuenda ja siis: äratus!
Muidu tuleb endal uni peale.

Ukraina, segasem aina

19 Mar

Ma ei tea Ukrainast halligi.
Peale mõningate sealse toiduainetetööstuse väga maitsvate toodete, pindala, rahvaarvu, Dovženko-nimelise filmistuudio, tähtsamate linnade, mõne solvava anekdoodi, natukese ajaloo, mõne ukrainakeelse sõna, võibolla oli veel midagi. Pole käinud, pole näinud.
Nüüd ei tea aga üldse midagi. On Ukraina üldse olemas?
Selle – kes käinud, näinud, on kiitnud – toreda maa kohal oleks justkui must räpane pilv, millest vahel midagi läbi vilgub, aga pole kindel, kas see on molotovi kokteil, sõbralik tareaken, lask, vilkur, tulemasin.
Või vaatab sealt Vii.
Praegu vist enam Gogolit eriti ei õpita. Oli sihuke kirjanik, kelle juttudest suur osa mu teadmistest Ukraina kohta kah pärineb. On tal selline jutt „Vii“, üks õudsemaid lugeda, kui oled umbes 13, üksi ja hakkab hämaraks minema. Film, väidetavalt esimene nõukaõudukas, 1967 tehtud, on sama jube. Mõlemad on head, ei soovita. Elamus teeb veel pikalt haigelt. Et see Vii on üks eriti kole mardus, kel silmalaud maani ulatuvad ja kes käsib need jutu-filmi tipphetkel üles tõsta. Mis tema pilk teeb, jääbki igaühe enda otsustada, kas Homa Brut suri pilgust või hirmust, samamoodi. Lugege, kui julgete.
Igal juhul midagi head läbi selle rehvisuitsu ei paista. Võibolla polekski nii hirmus, kui teaks, mis seal siis õieti on. Kuid ei ole vähimatki tunnet, et teaks või kuskilt teada saaks.
Õigeid uudiseid ju pole. Mingeid tükke visatakse, aga iga tükk tekitab kahtlust, mitte teadmise või arusaamise tunnet. On ainult muljed ja küsimused. Nendeski kahtled. Iseeneses hakkad kahtlema, kas ikka mingi ajujupp on veel alles või on, vastupidi, tekkinud vandenõu- ning muid teooriaid tekitav kasvaja.
Alguses oli haigutus. Sahmerdab see nende president seal midagi, et üritab korraga nii Liidu kui Putiniga sehvti teha. Kust hoholl läbi läinud… võis Janukovitš mõelda ja käsi hõõruda. Kuigi, keegi pole Saatanaga maksuta tantsinud, veel vähem kahega. Mingi miiting – eks kohalikud euroliikumised kiirusta aasta lõpus plaani täitma, Brüsselist jõulupreemiat noolima. Tavaline.
Kui ära kiskuma hakkas, edasi kestis, juba mingid barrikaadid mängus, noh, hakkab külm, minnakse laiali maitsvate toodete manu. Polnud erilist huvi ei lugeda, ei vaadata neid uudiseid. Teada see meie välisuudiste tase, kahe aasta eest jäeti muljet, et Putin püsib võimul ainult Kasparovi ja kellegi Navalnõi armust, kohe-kohe kukub. Igav. Tuttav. Ebausutav. Ikka need reipad teated demokraatlikest jõududest, rahva toetusest, režiimi peataolekust. Ikka see: fakt on suva, kommentaar püha. Samad tühjapilgulised kanalüütikud.
Huvi kadus. Aegajalt vaid, et, ahah, kaklevad, ahah, surnud, ahah, põleb – Pariis põleb kogu aeg kuskil äärelinnas, nagu üks prantslane märkis, kui eestlane talle pronksiöö üle ahastas.
Vahel ikka veider oli. Teooriakasvaja püsis veel suht healoomulisena, nii et tootis leebeid ja uniseid küsimusi – kuidas see ikka sobib, et saabub kuskile riiki teise riigi tähtis tegelane ja läheb kõigepealt mässajaid toetama? Diplomaatiline etikett… ah, matsid jäävad matsideks. Või miks keegi ei küsi, et kes need pirukad, teed jm sinna maidaanile ostab… kas need inimesed tööl ei pea käima… kus nad kõik ihuhädasid õiendavad… ja kes see maksab. Kasvaja teadis vastust, küsimused olid puhtalt retoorilised.
Üllatus tuli alles siis, kui äkitsi Tõmošenko vallale lasti. Kasvajagi jäi nõutuks, siis pakkus, et ehk see oligi kogu jama eesmärk. Poliitikute rahvusvaheline vabakond andis ühele enda seast vastu näppe: poliitikud oma tegude eest vangi ei lähe, said aru, hoholl?! Paarisaja inimese surm on ju tühiasi õppetunni kõrval. Mu meelest küll sirts kallis hind, aga meenutage Albrighti lauset, et pool miljonit koolnud last Iraagis on demokraatia eest päris paras praiss.
Ei tuntud huvi. Tühja nüüd kah. Üldse ei tuntud huvi, telekas ainult teaduskanalid, netti ei puutu kah.
Nii et ootamatu hämmastav pööre sündmuste käigus tuli nagu vesi kaela. Et panigi plehku, jättis võimu vedelema, progressiivse intelligentsi lemmiklastele üles korjata. Jobu. Isegi kasvaja oli ehmunud, aga käskis siis kontrolltöö järgi teha.
Kael jääb kangeks, käsi valusaks, pealegi tuli kohe Krimm ka veel peale. Millest ma ka midagi ei tea, peale asukoha ja natukese ajaloo. Kliki, ära õienda, käskis teadagi, kes, Eestit ära võta, tead küll, et: „lahke käega ulatas opositsionäärikene värdjast miilitsale hoole ja armastusega kokteilikese, et see puhuks leegikese ära ja kustutaks janu, aga nõme mendimölakas pillas hüva rüüpe maha, läks põlema…“
Klikid, mis klikid, hullemaks läheb. Ei taha teada, mis õige, mis väär. Kõik taovad vastu rinda, et nemad on õiged või et midagi pole olnud ja valesti aru saadud. Muidugi, et vastaspool on igavesed niisugused-naasugused. Kumbagi päriselt ei usu. Lõpuks satud ikka kommentaariumi ja tuttav lugu, igaüks, kes püüab arglikult arutama hakata, et mis ja kus tegelikult olla võib, saab soovituse kolida Putini saba alla pluss igavese bloki koos vihkamisega. Kah tuttav.
Kuule, kasvaja, vara veel hinnata, ütlesin mina.
Oota, ma mõtlen, ütles tema.
See on Vii, kes tossust läbi vaatab, ütlesin mina.
Ta nõustus ja käskis mõtlemist paar päeva mitte segada.

Liba-aasta ja koleaasta

6 Jan

Soomlastel olla sihuke anekdoot. Et: miks algas Jätkusõda? Eks seepärast, et savolased jõudsid Talvesõtta.
Natuke ümber ja usuteemaliseks tehes võiks küsida – millal hakkab õigeusklik mõtlema eelmisele aastale? Eks ikka oma jõulude aegu. Mis on gregooriuse kalendri järgi arvates 6. jaanuaril.
Nii juhtuski. Enne ei tulnud meeldegi. Hea meel, et ükskord need veninud pühad läbi said.
No ja… see 2013. aasta ka, mõistagi.
Ei olnud üleliia tore aasta. Mitte küll isiklikus mõttes, ainukesed etteheited, et koer sõi kanad nahka ja külaelu kiskus vahel natuke kurnavalt hoogsaks. Aga need lähevad niiöelda oma vigade nimekirja ega ole ülepea tähtsad.
Mõelda tuleb ju suuremalt, näha pilti laiemalt, nagu targad õpetamas on.
Olgu siis.
Mis ikka meelde tuleb, kui järgi vaatama ei hakka. Ja, vaat, ei hakka, ei tunduks nagu aus. Et aasta algul polnud justkui eriti midagi. Jaanuar kipub ju olema surnud kuu, kui kõik toibuvad pikkadest pühadest ja jõllitavad õudusega oma konto väljavõtet. Edasi polnud ka nagu väga midagi. Tuludeklaratsioon ja uhkustamine sellega, kui tore ikka on riik, mis võtab oma kodanikelt raha ära nii, et nood seda ei märkagi ja veel kole rahule jäävad. Vana lugu. Pingviinid… mis pole ammu enam huvitav. Vist alles märtsis oli midagigi, mille peale vähemalt jahmuda. See loomeliitude pleenumi taasläbimängimine.
Ikka vägev, kuidas ühe vähetuntud näitlejanna kobavast sõnavõtust tehakse riigimeedia algatusel enamvähem eurodirektiiv. Kes ütles, et Riiklik Propagandatalitus 1940 likvideeriti? Elab südametes ja ajudes rõõmsalt edasi. Iga kõrgemalt poolt heaks kiidetud sündmuse, olgu see tegelikult kui rumal ja tühine tahes, saab üles puhuda.
Nagu selle armetu Rahvakogu. See oli juba päris haige, andke andeks. Täiesti suvaline punt kogub kokku täiesti juhusliku seltskonna ning väidab, et see on nüüd kogu rahva au, mõistus ja südametunnistus. Loomulikult teeb jälle riiklik propagandatalitus otseülekannet ja pumpab mulli, nagu vähegi suudab. Ning riiklikud rahad on jälle taga. Mitte küll Eesti riigi, jäi mulje.
Nii et üks arusaamatu jututuba ajas aasta esimeses pooles teist taga. Räägiti, arutati, tehti ettepanekuid, eksperdid hindasid, analüütikud analüüsisid, ainult.
Ainult meelde ei jäänud midagi. Et millest õieti jutt oli? Peeti ju maha ka mingi arvamusfestival, korraldaja sai vist pärast pressisõbraks? Tore. Ilus nimi ettevõtmisel. Aga mida sest teada on? Või meeles?
Liba värk tundus. Suuga suur linn. Saaks rahad peale, paneks jututoa korraldamise peale huugama, siis kiikaks uue projekti suunas. Nagu siin maal aastaid juba käinud. Terve niinimetatud kolmas sektor ju muuga ei näi tegelevatki, kui ilusate nimedega ettevõtmistega, mis lähemal vaatlemisel on kas tühised, rumalad või otseselt inimvaenulikud.
Ah, hirm. Augustis hakkas jube. Päriselt. Kui seal kaugel Süürias keemiaga inimesi tapeti. Ning progressiivne intelligents koos demokraatliku üldsusega teadis kohe, et verine diktaator süüdi, vaja raketid teele saata. Pole siin midagi selgitada.
Tugitoolistrateegide verejanu on ühekorraga hirmutav kui oma nõdrameelsuses vaimustav. Nii tore on arutada, kuidas kriis vägivaldselt lahendada, uskudes, et ega ennast ju puuduta. Aga mina küll pelgasin. Tõsiselt. Eks saanud Esimene ilmasõda alguse „mõnest neetud lollusest Balkanil“. Ja kui veel muudeski suundades ikka sõjatrummi lüüakse, igaühel, kes ajalugu õpikutest, mitte PowerPointist õppinud, läheb jahedaks.
Valimisi ei taha üldse mäletada. Kurjad ja lamedad korraga. Paneme kinni, keelame ära, jagame ümber, maksustame. Aitäh. Kõik juba kuuldud. Kõik tegid end lolliks, mõni geenius muidugi eriti, teate küll, keda silmas peetud.
Nii et polnud meeldiv aasta. Mida võttis kokku ehk see jubedus, et kui aasta lõpus kogusid heategevussaated muidu raha ikka millelegi keerulisele – mingi arstinduslik aparaat, enamasti, siis seekord ju otseselt toiduabi jaotamiseks. Aafrikas elame või?
Palju õnne, Eesti edulugu. Majanduskasv, e-lahendused, e-riik, innovatsioon, demokraatia levitamise missioonid ja tühja kõhuga lapsed. Vannuks, aga jõuluaegu pole ilus.
Nii et vast see aasta tuleb parem.
Kohe palju parem.
Palun.

Laul lambakintsust

1 Jun

Ei julge enam ära sõnuda, aga kangesti tahaks loota, et juuni on korralik kuu. See tähendab, et on ometi kord korralikult soe, rohi kasvab, talla all ei lirtsu.
Mis tähendab, et kõik linnalähedaste rajoonide elanikud ja muidu maakad avastavad, et on äkitsi kõvasti populaarsemaks muutunud. Üks mu sõber niimoodi aastaaegu mõõdabki – sügis on tema sõnul käes siis, kui enam külla ei tulda. Ja mu täditütar ohkas kunagi, kui tema õuel ootamatu festival algas, et: suvel olete te kõik siin, aga novembris nägu ei näita.
Eks ta vahel ole endalgi piinlik olnud. Et muudkui aga vajud külla, põletad teistel hunniku talvepuid ära, grill-grill-grill. On otsekui karmavõla tasumine, olla juba mitmes aasta nö teisel pool, värskes õhus, ökoloogiliselt puhaste produktide peal.
No vat, produktid. Kui sulle külla tullakse, ja juunis juba tullakse, peab ju inimestele süüa pakkuma. Soovitavalt midagi lahedat. Kuigi eestlase rahvussport on enesehalvustamine, kõik need jutud eestlaslikust kadedusest, ahnusest jne, julgeks väita, et pole see teps nii. No ega ikka juhtu küll, et satud küla peale ja midagi ei pakuta. Räägivad, et mujal nii polevat. Et rootslane läheb rootslasele külla, siis perelauda teda ei istutata, rääkigu oma jutud ilma kohvi ja saiakeseta maha. Või kui lähed sünnipäevale, siis võetakse kink üle ukse vastu, aga sisse ei lasta – sest sinuga pole arvestatud. Mine tea, kuhu see viikingi külalislahkus on kadunud.
Aga mida siis teha siin ja meil. Teadagi, grillid muudkui suitsevad. Pahatihti aga ei ole tulemus nii hea, kui tahaks. Hapu ja kõrbenud liha esineb liiga sageli. Teinekord on poelihas ikka lubamatult palju kõõlust ja kamarat. Niisiis tundub kavalm ronida turgu.
Mõni aasta tagasi, kui veel oli tuju jaanipäeva ja sünnipäeva pidada, tabas ilmutus. Tõenäoliselt võib süüdlaseks pidada lugupeetud Wenda, kes siinsamas huvitavas žurnaalis kunagi õpetas pilaffi valmistamist. Et lammas, porgand, riis, õli, pipar, sool. Kõik. Silo võib kõrvale teha, aga sisse midagi rohkemat ei lähegi, kui tahad rangelt klassikaline-traditsiooniline olla.
Wend soovitas puhast lammast kasutada, aga nägin mina kintsu, panin silmad kinni, tsiteerisin Sven Kivisildniku surematut lauset: niikuinii enam kunagi raha ei saa, ostsin kintsu ära. Hind võttis hambad valutama, aga kints kaenlas on kuidagi uhke. Ja kõik edasine tundub nii odav, nii odav, porgand ei maksaks, näiteks, justkui üldse midagi. Ammugi mingi õli.
Hakkad siis prepareerima. Nuga püsti, tähtis nägu peas. Kõigepealt lõigud ära paremad suuremad tükid. Viitsid, paned veini sisse suplema, sibula ja küüslaugu ja muude toredate rohtudega. Ei pääse eestlane suvel šašlõkist, ei pääse kuhugi. Nagu needus ilmub selle peale alati kuskilt keegi tark, kes seletab, kuidas sa jumala valesti marineerid ning ülepea tead küpsetamisest vähe. Viskad tüübi köögist välja, möllad edasi.
Ehk siis kaabid nüüd need mitte nii suured, mitte nii kaunid lihad kondi küljest lõplikult ära. Tubli fileenuga on kasuks, aga üllatuslikult kõlbab väga hästi väiksem Victorinoxi taskunuga, terav, painduv, piisavalt peenike.
Imestad, et, näe, päris palju sai. Viskad kuuma õlisse praadima. Ettevaatlikult, sest kuum õli pritsib meeleldi. Selle peale tuleb jälle keegi õiendama, et miks sa, tolvan, jälle rafineerimata õli pruugid, see ju haiseb. Haiseb. Aga see on ka natuke lapsepõlve heldima panev hais. Mäletate neid tollaseid poslamasla pooleliitrisi pudeleid, mida iialgi puhtaks ei saanud. Ning, andke andeks, on maitse vahe olemas.
Kui liha kaunist nägu, lõigud mehiselt porgandit ja lased kuldseks. Nüüd võib natuke julgemalt toimetada, enam väga ei pritsi. Siis uhad riisi otsa… ah jah, segada ei tohi, kihiliseks peab jääma. Valad vett otsa, umbes sentimeeter üle riisi, kaas peale, las ta nüüd olla.
Pöördud kondi juurde tagasi. Pagana suur on, potti ei mahu, üdi sees, ikka veel mingid lihakribalad küljes. Kirvega pooleks, hapukapsaga potti. Köömneid, suhkrut kindlasti, võibolla veel porgandit, küüslauku. Las temagi nüüd haudub. Homsel festivalijärgsel hommikul väga hea võtta.
Aga see šašlõkk – miskipärast ei tundugi enam nii väga huvitav. Pealegi on keegi tark spetsialist selle juba tükk aega tagasi sisse vehkinud, küpsetab nüüd hoogsalt, nina nõgine. Las möllab. Peaasi, et ei kurvasta. Igaüks peab ennast tähtsana tundma.
Siis on valmis ja läheb lahti. Ning alati on nii, et ise väga ei tahagi. Jumal teab, kas kõik need lõhnad ja aurud on kuidagi kõhu täis teinud. Või on siis hoopis suurem lust vaadata, kuidas teised söövad ja neile näib maitsevat. Noh, natuke võtad. Aga siis on jälle toredam niisama olla, vahepeal suppi uurida, et kuidas tal läheb. Kusjuures ei väsi imestamast, kuidas alati šašlõkki järgi jääb, aga sinu tehtud riisimöginast võib puuduski tulla. Ja keegi ei kurda, et kasuka maik.
Mõnus. Tuleks vaid korralik suvi. Et oleks ikka lilli, liblikaid, sõpru ja pidu.

Roosa hülge märkmed

1 May

Linnalegend pajatab.

Et teatava regulaarsusega võtvat kõik naised endal rõivad seljast, astuvat suure peegli ette ja vaatavat ennast.

Loomulikult kriitilise pilguga. Minu kogemuste järgi naistel teistsugust pilku ei olegi, ehkki mõned väidavad, et nemad olla näinud – aga ei julge jutustada, mis pilk see sihuke on.

Siis kasutavat naised enda kohta igasuguseid mehepojale tundmatuid oskussõnu, nagu tselluliit ja sangad. Tegelikult iga mehepoeg muidugi teab sõna sang, aga talle tähendab see midagi muud. Nagu üks sõber kord vahemaad hindas: paar sanga minna. Ühesõnaga, kõik lõppevat tõdemusega, et siit voltis ja sealt lontis, suveks jälle vormi! Mida võib laulda selle keskpõrandale kokku laulu viisil.

Meie pehmosid väärtustaval ajastul pole vist mingi uudis, et mehepojad tegevat sedasama. Muidugi mitte regulaarselt. Juhuslikult, näiteks hommikuvõimlemiselt (kõhutuul ja kempsuminek) tulles, tuterdab mehepoeg peeglist mööda, heidab pilgu ja mõtleb uniselt: kes kurat on majja roosa hülge toonud. Läheb natuke aega, enne kui tola taipab, et roosa merielevant elab siin juba tükimat aega ning kipub vägisi morsaks arenema.

Eh, lööb mehepoeg laisalt loivaga, paneb püksid jalga ja läheb uurima, mis külmkapis head ja paremat on. Ehk on õlutki? Vene kirjanik Viktor Pelevini raamatus „Tšapajev ja Pustota“ väidetakse, et sellist asja olla juhtunud!

Nii läheb tavaliselt. Kuid võib ka ette tulla, et morsk lötsatab maha, hakkab mõtlema. Et ega siin jah. Kõik maailm tema ümber ju räägib – sa oled samahästi kui surnud. Kui kohe midagi ette ei võta. Eelkõige kaalu ei langeta.

Loomulikult ei vaevu mehepoeg alasti peegli ette keerutama minema. Milleks? Teadlikult peeglisse vaadates näeb mees alati ainult kedagi väga tarka ja ilusat. Kes võiks ehk siis kauem maailma oma olemasoluga õnnistada. Oma peiedel kõhtu täis ei söö.

Mehepoeg mõtleb. Tegelikult mõtlevad mehed oma ümbermõõdule ja südame rasvumisele jne-le päris sagedasti. Ning jõuavad lollile mõttele hakata nüüd ja kohe toitumisharjumusi muutma. Vähemalt nad ise nimetavad seda lolliks, et ümbruskond naerma ei hakkaks.

Loomulikult juhtub see, mis ikka juhtub. On üks koduloom, keda mehed samahästi kui ei pea, naised küll – iseloom. Närib mehepoeg nagu mingi kabjaline nädalakese ennast läbi juurikate, siis lööb käega, praeb kaks kilo sealiha ja pistab kõik ühe jutiga nahka. Ja, kuna sellege on dieet murtud, mõtet enam pole, pöördub rõõmsalt, ehkki mõningase häbiga, harjunud elu juurde tagasi.

Kuigi kripeldab. Eriti kui näeb, et mõni suudab.

Näiteks üks sõber sattus mõni aasta tagasi dieedi otsa. Õieti kõigepealt armastava naisterahva otsa, kes palju spordist ja seetõttu ka toitumisest teadis. Oligi kadunud mehike. Kui mõni kuu hiljem jälle näha oli, siis ikka jube küll. 20 kilo meesterahvast puudu! Nägu nagu kirves! Meherind täiesti puudu! Piinamine!

Tegelikult polla üldse hull olnud. Oligi toidusedel ümber tehtud, noh, jalutama ka sunnitud. Kogu punkt lühidalt kokku võttes – kindlad kellaajad, õlu ja sealiha keelatud.

Mina küsisin endale nädala näidismenüü. Kes tahab, see on mul alles ja võin mailu peale saata. Ja proovisin. Kolm nädalat proovisin. Ikka rohkem silo ja kala ja kanafilee ja rasvata veist ja.

Mulle kohe üldse ei meeldi need kanafileed. Saepuru, mu meelest, ainult tummise majoneesipõhise kastmega alla neelatav. Tahtnuks hoopis – aga krõbe nahk oli ka ära keelatud. Noh, kala. Kaua sa nätsutad mingit mingit, olgu ta pealegi mehiste norra kalurite või vahvate vietnamlaste püütud ja toodud. Hing ihaldaks labast, searasvas praetud paneeritud räime, saba ja selgrooga, jahus veeretatud. Pomm, öeldi selle kohta. Mulle meeldib veisepuljong, alati kõrvetan moka ära, sest kukun teda rasva koorimata lürpima ja seda rasva on üllatavalt palju. Isegi hangunud peast võin hammustada. Nojah, ma suudan ka hangunud lambarasva haugata, rändrahva veri.

Ometi, see oli maitsev. Mõjus nagu kah. Kilo nädalas pole vist paha, eriti kui neid kilosid on ikka palju. Niiöelda arenesin õiges suunas. Ainult isegi õlut ei tahtnud. Muidu kah tuli kurvameelsus peale.

Öeldakse küll, et jagatud mure jne. Miskipärast oli sel ajal paljudel mehepoegadel sama hoog peal. Igaüks erineval moel. Üritad siis kurta, kurtmist kuulata, paremaks ei lähe. Kuigi veidramaks. Üks, range kloostripaastu – st isegi keetmine keelatud, ainult silo – valinud tegelane tunnistas, et muud tema enam unes ei näe, kui et hammustab kodutehtud kotletti.

Naakumine ka juurde, neilt, kes võivad härja ära süüa ja ikka paksuks ei lähe, et, kuule, õlledieet on olemas, miks seda ei valinud.

Häh. Mul oli isegi kaloriraamat olemas ja teada, et 12 õlut päevas annaks mulle vajalikud kalorid kätte küll. Kuid loetud ka ühe ameerika mehe mälestused õlledieedist, mille võib lühidalt kokku võtta: kõige selle 30 päeva jooksul pakkusid kõik baarid kõige paremaid küpsetatud ribisid ja muid hästilõhnavaid lihatooteid kas poole hinnaga, olematu hinnaga või üldse tasuta. Valus lugu.

Nii et, nagu arvatagi. Noormees kooris kaks kilo kartuleid. Noormees leotas pool kilo kruupe, valas need kartulitele peale, vett otsa, et kõik kaetud oleks, aeglasel tulel. Veel aeglasemal tulel pann kilo kanapersete (kanaperse on tegelikult üks lill) ehk kanasabadega. Paar suurt sibulat hakkida, sama mõne küüne küüslauguga, värsket peterselli, segada 35% hapukoorega, törts majoneesi. Kui kartulid pudrupehmed, segada nii sassi kui viitsib.

Mauh-mauh-mauh.

Röh.

 

Kevadine loits

6 Apr

Paar aastat tagasi, kui oli see külm ja väga ilus talv, said naised vihaseks.
Alguses minu oma.
Siis ilmus välja sõber, relvavend naabrimees, teatas, et tema oma ka.
Eks põhjust olnud ning eks olnud see üsna tavapärane. Mehed Mika Waltarilt väljendit laenates, olid „liigselt südant rõõmustanud“, teinud seda naiste meelest liiga pikalt ja liiga kaua.
Meie haledaid vabandusi, et kuule, kevadeks kisub, ammu märts, päike paistab, nii ilus ja rõõmus on olla, võib ju natukene, ei võetud enam arvesse. Miinus kümme on väljas, lund poolteist meetrit, öeldi, mis kevad.
Olukord oli seega keeruline. Õnneks oli meid omapäi jäetud, seega võis mõelda.
Mõtlesime.
Kõigepealt lidusime poodi, siis mõtlesime edasi. Päike. Lumi. Paks.
Oh, kuidas küll nüüd maha pesta süü kodumaa ees, ohkas sõber. Siis küsis, mis kuhelik see ülejäänud paksust lumest väheke-väheke välja pungub.
Grill. See UFO, noh, ütlesin mina.
Haarasime juba lumelabida järgi, aga mõistus jõudis ette – tühja paagiga kaugele ei uisuta, lidusime uuesti poodi. Väga kiiresti.

Oh, kuidas lumi lendas ja sillerdas
sel lõbusal päeval
kui mehiseid tegusid tehti
uduse päikese all

Kaevasime kõigepealt raja grilini, siis natuke grilli ennast ka. Väga ettevaatlikult.
Nagu miini otsiks, arvas sõber.
Mina sain grillilt kaane maha.
Mis me ikka enam kaevame, eksju.
Tegime tuld. Ega talv otsa õues seisnud grill just aru saada taha, et mis see soe on ning käitub tõrksalt. Aga käima ta läks ja siis just tulid naised. Mõlemad, sest naaber oli ju kadunud ning tema gestaapo tuli jälgi pidi. Õige lumega talv ei soodusta partisanide tegutsemist.
Seisame siis meie, vaevahigised ja tahmased. Seisavad nemad, õigust täis, käed puhtad, pead külmad, südamed leegitsevad. Lõ’pp. Surm saabastes.
Me tahtsime kevadgrilli teha, ütles sõber.
Me tõime ainult õlut ja sedagi natuke, ütlesin mina ja headparemat ka hästi palju.
Hõõgvein on toas, lisas sõber.
Grill tegi mingi plõksu, ju sättisid molekulid end ümber ja lumi grilli ümber hakkas silmnähtavalt sulama.
Naised lõid käega ja läksid tuppa.
Meie tõlgendasime seda nii, et auastmesse pole meid küll ennistatud, aga kohe maha ei lasta ning antakse võimalus trahvipataljonis plusspunkte teenida.
Kaevasime lume alt laua välja, möödaminnes paar teerada ka. Siis viskasime näppu, et kumb läheb tuppa hea ja parema järele. Mul vedas. Õnnistasin sõpra, too palus ennast lugeda kommunistiks, kui tagasi ei tule, aga kui tuleb, siis mitte lugeda.
Uhh, ütles tagasi tulles. Joovad veini ja teed, söövad kooki. Õnneks me olime taibanud kooki võtta.
Ja muidugi ütlesid nii mõndagi, lisas sõber. Tahad ülevaadet?
Ei tahtnud.
Siis me läksime kohe raginal vaidlema. Mina olen laisk ega viitsi mingi liha määndamisega tegelda. Liha on liha. Lihal on endal maitse, kes tahab, söögu supilusikaga mingeid rohtusid, joogu äädikat peale. Naaber on täiesti teisel arvamisel, tema teeb oma saslikud ikka vähemalt eelmisel päeval valmis. Aga eelmist päeva meil polnud.
Niisiis leppisime kokku, et liha mulle, silo talle. Ja lavašš ka talle, sest tema oskab. Kiida inimest ja ta teeb ükskõik mida.
Mis seal ikka. Notsu juppideks, sibul viiludeks, kõik kaussi ja mudid nagu savi. Õnneks ma olen kunstiringis mätsimas käinud. Küüslauku, pipart, seda mingit kaukaasia segu, millest täpselt aru ei saa, mis seal sees on, aga hea on. Vahepeal pillud grillile sööta alla. Tahmane. Päike peegeldub lumelt silma, grilli ümber on juba pool meetrit vaba ruumi. Lumi sisiseb lahedalt. Mida veel vaja, peale lummekaevatud värske õlle – ega partisan loll ole, peidab tarvikud okupantide silma alt ikka ära.
Saime valmis. Hakkasime kärsatama. Vahepeal lidusime kraadiklaase vaatama. Päikese käes 20 pluss, varjus ehk tegelikult miinus viis. Jalgadel hakkab vahepeal isegi külm, ülevalt kisub jopet lahti tirima.
Mul on, ütles naaber. Peitsin ära. Aga tahaks.
Huvitav, liha – nüüd me olime juba maitsmise man – ajab õlleisu peale. Siloline nõuaks aga krepkamat.
Niisiis liikus ta hüpetega sinna ja tagasi. Peitsime puuriita ära, et sinna on niikuinii käimist. Maitsesime. Nobeli keemiapreemia laureaadi, Ülikooli vilistlase Wilhelm Ostwaldi sõnul: „olemine muutus üpris heaks“.
Nigu poisikesed, ohkas sõber, peidavad ennast.
Eh, ütlesin mina. Laseme nüüd gestaapod laua äärde. Õlut võiks neile ka anda.
Teeme veel kiired, ütles sõber. Olemine muutus kohe üpris üsna heaks.
Kuradi ilus ilm ju tegelikult. Hooaja avamine.
Õhtuks olime mõlemad Harri Lehiste sõnade järgi „endiste naistega ära leppinud ja elamispinna peale tagasi saanud.“
Nüüd – miks sihukest jama praegu, aprillis ajada? Mingist ammusest märtsikuisest jaburdamisest.
Kaege. Vana ebaüsk ütleb, et alati läheb nii, nagu ei oota. Seega mina väga lootsin kirjutades, et kogu jutt mõjub täiesti kohatult. Siit ei saa ühtegi tarka näpunaidet, isegi tunded paistavad võõrad ja ajast maha jäänud. Et õues on ammu midagi suvetaolist, julgemad naised lippavad juba kleidiga ringi, ilumeelest ja enesekriitikast ilma jäetud keppjalgadega mehed uurivad oma lühikeste pükste tagavara. Ning minu jutt tundub seda tobedam.
Olgu ta, kui see vaid kevade vara kohale loitsiks.

Leivaga mängimine

14 Mar

Kaua võib!
Isegi suurim mõtleja ei tule paremale põhjusele, miks üks mehepoeg võtab ükspäev pähe, et tema teeb nüüd ise leiba!
No tõesti, kaua võib, et leivategu siin maal pea eranditult presidendiprouaga seostatakse! Üles, rahvas! Mehed, võitlusse! Ahjude manu!
Olgu kohe märgitud, et on ise Evelini tehtud leiba maitstud ning ära tuntud, et see hea oli. Kunagi ammuammu mingi vjuu käigus. Evelin veel vabandas, et tavaline ja igavavõitu, ilma kavalate seemnelisanditeta. Polnud mingit põhjust.
Ükskord hiljem langes mehepoeg veel naisõiguslase viha alla. Et misasja ma istusin kuskil feministlikul huraali presiidiumis presidendiproua kõrval ja muudkui tüütasin teda mingite sosisevate küsimustega. Pööramata vähimatki tähelepanu ettekannetele teemal: naiste kehaehitus erineb meeste omast, nad elavad kauem ja kehvemini.
Tegelikult ma nuiasin Evelinilt juuretist. Ja tema lubas anda ka. Aga mina kogu aeg unustasin… ja siis läks meelest ära… ja siis tundus kohatu segada… ja üleüldse, loll, kes vabandust ei leia.
Juuretis mingi hetk ometi majja tekkis. Keegi tõi kingiks. Kahjuks liiga palju. Ega mina olnud juuretist varem näinud, mõtlesin, et heal juhul on mingi peotäis. Evelin ütles ka nii! Aga seda oli rohkem ja…
Ühes asjas on naisõiguslastel jumala õigus: mehed on lollid nagu lauajalad.
Eriti mõned.
Mõni.
Kes oskab võtta ja terve juuretise ära küpsetada…
Oi, häbi, häbi.
Loomulikult kohutas see noormehe tükiks ajaks leivateo mõttestki eemale, nagu kunagi untsuläinud tort igasugusest pagarlusest. Aga käsikirjad ei põle, head mõtted ei sure. Noormehele lõi uuesti pähe. Võibolla sellepärast, et kuidagi imelik on niisama pliiti kütta… midagi peaks peale või ahju panema. Ja õnneks võtab leivaküpsetusesks tarvilise ahjukuuma kättesaamine piisavalt aega, et ikka mõnus ja soe oleks.
Ainult see juuretis, neh…
Mõningase uurimistöö järel – interneedus, mõistagi – läks noormees nii julgeks, et otsustas selle ise kokku hapendada. Mis seal keerulist, eriti kui mõni juuretiseõpetus on õllega seotud. Pealegi jube vahvaid asju saab teada, kuidas mingeid kullaotsijaid „haputaignaks“ kutsuti, sest nad kandsid kotikest juuretisega kaelas, et see jumala pärast ära ei külmuks. Tuli ka meelde, kuis kunagi vahva rabi kinkis kilo matsat. Seda juutide hapendamata leiba, mida nad – vist – paasapühal söövad, et raskeid kõrbeaastaid meenutada. Äärmiselt põnev maitse, meenutab maitsetut vahvlit, samas sel ikka on mingi maitse, iseenesest päris maitsev, aga iga päev vist ei sööks. Ei saa ikka häid asju teha ilma, et miski riknenu sees oleks. Mis on juuretis muud, kui hukkaläinud tainas, eks ju? Ja mõeldagu nüüd teistele maitsvatele asjadele, mille taga on millegi hukkaminek – juust, hapukapsas, kilu jne.
Nojah. Mingid mullid seal anumas tekkisid ja noormees võttiski julgustüki ette. Siis, kui kedagi kodus ei olnud, et häbi poleks.
Kui keegi nüüd ootama jäänud, et millal see retsept tuleb, teate, ärge oodake. Ma ei julge anda, et keegi naerma ei hakkaks. Pealegi, ükski mehepoeg manuaale ei tunnista, niisiis käis ja käib kõik ikka käe järgi. Mis seal siis on, või elus vähe hakkliha muditud ja isegi oma käega on pelmeene tehtud. Tõsi, tookord väga hoolega retsepti järgides. Tuli välja küll.
Ja esimene leib tuli ka välja.
Algaja õnn, tuli pärast tunnistada. Hakka või uskuma, et Vanapatt tahtis poisi ära meelitada, kuigi leivategu ikka üks kristlik ettevõtmine on, tehakse ju pätsile ikka rist peale, mis pärast nii kaunilt servadele kooriku tõmbab.
Ah, see koorik. Suisa lapsepõlv tuli meelde. Kui võtsid esimese sooja ampsu ja alles siis taipasid, et võiga on ju veel parem, kui see mööda kääru sulades ringi uisutab. Vanasti oli kõigil leibadel koorik. Pidi ikka hammustama, mitte nagu nende praegustega, mis on õhku täis pumbatud, mille peale võid polegi võimalik määrida, sest ära laguneb. Mingi tervisepoliitikute vandenõu niikuinii. Muiste, kui ikka poes soe leib ette sattus – päris tihti ju – siis ampsasid, uksest väljas, kohe. Kodus lõikasid kähku kontsu maha, et ema pahandama ei hakkaks. No nii hea oli…
Loomulikult läks noormees selle suure rõõmu peale ülbeks ja järgmine leib haledalt untsu. Valgus laiali… jäi seest tooreks… maitse oli küll hea, lohutasid maitsnud inimesed. Haletsusest, selge see.
Kolmas läks teistpidi untsu. Ehk siis maru kõva sai. Nii tihe kraam, et viilu võtad, siis ära kohe peale söö, lase natuke kõhus settida ja taipad, et saigi täis.
Noormees sattus muidugi ahastusse, jõi juuretise kokkunõidumisest järelejäänud õlle nahka, aga jonni ei jätnud. See ei saa ometi niiiiiiii keeruline olla!? Segad, ootad, sõtkud, ootad… surudes alla mehepojale igiomast kärsitust. Ja, kui ikka keeldud mõõdikuid pruukimast, silma ja käe järgi, siis katsu vähemalt meelde jätta. Vana kunstiringi poiss, kätt peaks olema, et tainast tunnetada, silma peaks olema, et õige välimus ära tunda.
Katsed jätkuvad. Vahel õnnestub. Vahel mitte. Saiad või siis nisuleivad, üllatuslikult, sellised baguette’ tüüpi, juba tulevad, ning kui küüslauku sisse paned, oi… Rukkileiva puhul tuleb ikka vahel nentida, et ollakse andetu algaja. Juuretis tuli kah uus teha, kui meelest läks osa tainast alles jätta.
Mis siis.
Lõbus on.
Ükspäev ehk tõesti oskab ka.