Arhiiv | Ponimula RSS feed for this section

Kehvad ilmad, pikad road

5 nov.

Jube aeg. Mitte ainult seepärast, et isegi altpoolt tundub kallavat. Tuul ja raagus puud. Kõige hullem ehk on, et aina pimedam. Me pole küll harjunud ekvinoks-tüüpi pööripäevi ehk kevadist ja sügisest, tähistama, kuigi õigupoolest võiks. Pärast kevadist on ju päevaaega rohkem kui ööd, sügisel vastupidi. Hämaramaks, hämaramaks, hämaramaks. Heida või talveunne.
Ja muidugi on kogu aeg ebameeldivalt külm. Mitte see külm, mis talvel, üks päikeseline ja helkiva lumega ilm võib teismelistes miinustes olla, ikka on kuidagi rõõmus. On külm, mis ei tee palgeid punaseks, vaid hoopis nina tilkuma. Rõskus ronib varbaküünte vahelt kontidesse. Kogu aeg on miskitpidi paha olla. Lõdin ja siiruviiruline maailmapilt. Midagi eriti ei taha.
Süüa küll. Pole just aeg, kui võiks mõelda ümbermõõdule. Muudkui näksiks midagi. Soovitavalt tulist, tähendagu see siis temperatuuri või krehvtisust. Et lööks ikka seest soojaks.
Väljast ka. Kuidas kellelgi, aga enda mälestused linnatalvedest on, et üsna kõhe hakkas. Villased sokid püsisid jalas. Kuigi justnagu köeti, aga äärmiselt säästlikult. Mõni ime, hinnad aina ronivad, isalik valitsus muudkui tõstab kõikvõimalikke aktsiise. Mis Bulgakovi jutt see oligi, kus hoiti meeleheitlikult majas 14 kraadi üleval, et mitte anda elanikele õigustust pursuikasid tuppa vedada? Lihtsalt tuli meelde.
Juurde ka sooja kuskilt ei kruti, sest igasugu elektriga käivad soojendamisabinõud teevad väljavoolava raha häält.
Ega midagi. Tuleb suu kliima järgi seada. Ehk siis pikad road päästavad nii sügismasendusest kui võdinast. Pikk käib siin aja kohta. Kui püüda midagi valemitaolist sõnastada, siis mudaajal tuleb süüa teha kaua ja ahjus.
Õnnelik, kellel on puupliit. Kuni küpsetusahju lämmiks saad, oled juba köögis vähemalt särgiväel. Kuid üllatuslikult ei ole keskküttega karistatud isikud päris lootusetus olukorras. Gaasi- või elektriahi annavad samamoodi sooja välja ning viimane tuleb ikka odavam kui mingisugune puhur.
Niisiis mõeldagu ennast ümber. Ei ole kiire söögitegemisega. Ei pea leppima praemuna või muu sips-sops valmiva asjaga. Kaua kaunikene. Isegi keedukartul on liiga kähkukas. Meenutage kõike, mis aega võtab.
Otse loomulikult kargab kõigepealt pähe mingi pajaroog. Kunagi ammuammu minamees murdsin hullusti pead, kui lugesin kuskilt, et ühepajatoidud on rändrahvaste värk, sest säästavad aega. No kussa, mõtlesin mina, nendega läheb ju kaua. Tükk aega läks, kuni noormees ära jagas, et kui tubli rändhõimutar on asjad potti, poti tulle lükanud, ei pea ta selle pärast enam muretsema, vaid võib pühenduda jurta püstitamisele, laste kurjustamisele ja otsingutele, kuhu hõimu meeselanikkond ja kääritatud märapiima varud jälle kadunud on.
Meie, setukeste, päritolu on üks hämar lugu. Rahvusliku ühepajatoidu järgi aga võib arvata, et asjasse olid mõned sajad aastad tagasi segatud väikesed karvased hobused, pikad vibud ja koledad teod. Nimelt on meie ühepajatoit küll samasuguste põhiainetega nagu mujal Eestis, aga ühe pisikese nipi või eripäraga.
Tükelda ainult hädapäraselt. Ainult nii palju, et patta mahuks. Kapsas neljaks, kaalikas pooleks, porgandid-kartulid jäävad terveks ning liha on ühes tükis. Soovitavalt loomaliha, mis peaks olema kindlasti kondiga. Till, seller, petersell samamoodi lõikumata, küüslauk tervete küüntena, pipar terana – veel parem on kaunake mõrvarpipart – meresool jäme. Vett, nii et oleks kaetud ja mõneks tunniks ahju unustusse. Lõhn ütleb, kui valmis on. Ja vahepeal on köök soojaks läinud. Mõnus.
Tõuraliha on ülepea üks põnev asi. Väidetavalt kõige toitvam liha üldse. Väidetavalt võib seda pidevalt tarvitada vaid ennast rohkesti liigutav inimene. Muidu tulevad mingid liigesehaigused kallale. Põnev on, et kui seda keeta või hautada, läheb jubedalt aega. Praadides on aga parim eemalt panni näidata, mida verisem, seda parem, sest läbipraetu kipub vintskeks kiskuma. Sestap sügisel ja ahjupoti sees suurepärane.
Näiteks osso bucco’na, mis maakeeli vist lihtsalt härjakonti tähendab. Selleks on vaja natuke täpsemat liha ning jamamist on mõnevõrra rohkem. Vaja läheb koodiviile. Kõrvetad nemad kergelt pannil mõlemalt poolt ära. Seejuures läheb keskel kondi sees üdi pehmeks ja maitsvaks. Õnnelikul kombel on palju inimesi, kes selle võdiseva olluse peale öäk ütlevad. Seega jääb kraam targale mehele, kes küll peab endaga sügavat võitlust, teades, et üdi annaks roale väge juurde. Aga tark mees on nõrk ja iseloomutu kelgunöör… kougib välja, määrib röstsaiale ja paneb ennast sõimates häbitult nahka. Lohutades, et kont jäi ju alles. Siis praeb tark mees hunniku hakitud sibulat, riivitud porgandit, lõigutud paprikat sealsamas pannil ära. Lükkab kõik ahjupotti, kallab üle tomatimahla ja vee seguga, võib ka tomatipastat pruukida, aga vahet pole. Maitseained, rohkesti, jälle ahju. Lõhn üksi teeb tare soojemaks.
Muidugi, kui laiskus peal, võib läheneda hoopis lihtsalt. Võtta suur tükk sealiha, kindlasti pekiga, vägagi soovitavalt ka kondiga. Torkida terava noaga mulgud sisse, toppida igasse mulku nii palju pooleks lõigatud küüslauguküüsi kui mahub, ahju. Soola mitte panna! Hiljem, palju hiljem, kui vend on krõmpsu peale tõmmanud. Isegi siis tagasihoidlikult, vennaihu puhas maik ei vaja seda ehk ülepea. Vähemalt mul on küll õnnestunud mõnigi kord inimesed ära petta… no tegelikult ma unustasin üldse soola pruukida, aga keegi ei saanud aru ka. Jälle mõni tunnike ahjus, vahepeal kastes… seejuures on notsu küpsemise heli iseenesest kaunis. Särr! Minge põrgu, Mozart ja muud rokipeerud, teie meloodiad on lihtsalt haledad!
Väntan nüüd ahju käima. Kõht pole tühi, aga maitsemeel on erutatud. Ja vähemalt poole päeva kohta võib ausalt öelda: mis tegin, mis tegin – süüa tegin!

Valik – arstiabi või terviseareng

17 okt.

Kui teie tervisega – hoidku selle eest – midagi peaks juhtuma, siis te nõuate tõenäoliselt arsti.
Kui see miski peaks hullem olema, teie juba laatsaretis sirakil ja paha, pöördute murega tõenäoliselt õe poole.
Ja kui päris ikka pahasti, aga veel on peas soov mõisteliselt täpselt väljenduda, siis korisete: põetaja…
Aga üsna ebatõenäoline on, et te ühelgi astmel olete niivõrd vastutustundlik, et öelda: palun tooge mulle nüüd tervisearendusspetsialist, tervishoiuspetsialist ja veel paar eksperti, kes seletaksid mulle põhjalikult, kuidas ma olen ise oma hädades süüdi, kuna elan ebatervislikult, aga üldisemalt on muidugi probleem tervisearengu valdkonna kroonilises alarahastatuses. Paarkümmend uuringut lehvitatakse ka veel avalikkusele näha ja peidetakse siis.
Ei, vabandust, vastutustundlik see nõue teist poleks. Pigem ülbe. Viimatimainitud tippspetsialistidel poleks niikuinii aega tulla. Konverents, ümarlaud, mõttekoda, arengukava.
Eesti riik näib mõlemat seltskonda pidavat üheks tervishoiuks puha. Siis aga on ebatäpne rääkida mingist tervishoiutöötajate streigist. Pole kuulda olnud, et Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalministeeriumi arvukad osakonnad, mille nimes sõna „tervis“ esineb, kõik need kohalikud ja üldriiklikud tervisearendajad spetsialistid ja eksperdid, kõik rahva tervise eest hoolitsevad MTÜd, sihtasutused, kasvõi Haigekassa ise oleks streigiga ühte löönud.
Miks nad peaks? Kabinet soe, palk ja lisatasu jookseb. Kuigi peaprobleem on muidugi nende valdkonna kroonilises alarahastatuses. Küll teeks aga veel rohkem uuringuid, veel rohkem ennetuskampaaniaid, muidu selgitustööd tumeda rahva hulgas.
Miskipärast ei kiputa eriti kokku arvama, mis need kõik maksavad.
Reklaamikampaaniad on üsnagi kallis lõbu. Uuringud samamoodi. Palgad. Kontorid. Ametiautod. Koolitused. Muud kulud.
Keegi pole vist viitsinud kokku arvata, kui palju kulub sellele ennetus-arendustööle. Milline peaks siis tagama, et rahvas on aina tervem ega vajagi ahnete arstide-õdede-põetajate teenuseid. See kokkuarvamine nõuaks põhjalikumat tegelast kui mina, aga näiteks selle aasta riigieelarves sai Tervise Arengu Instituut 8 356 673 neorubla.
Ja mis areng selle eest on saadud? Teatavasti tapvat rahvast siin maal joomine, suitsetamine, ülekaal. Võimalik. Alkoholi pruukimine kasvab, enam ei piisa keskmiseks alkoholitarbijaks olemiseks 10 tavaõllest nädalas. Suitsetatakse nagu korstnad. Süüakse, mis kätte satub ehk siis rahakott lubab, oomegahappeid ja rasvu jälgimata. Lollid loomad.
Ses kõiges on muidugi süüdi valdkonna alarahastatus, eks.
Tervishoid kokku meenutab kahehobuserakendit. Üks suksu on ravi ehk siis praegu streikivad arstid-õed-põetajad, teine on terviseareng oma arengukavade ja ennetuskampaaniatega. Esimene on nüüd teatanud, et tema enam ei jaksa, andke kaeru manu. Teine lesib, püüab rasvaseid röhatusi peita ja väidab, et saab ikka liiga vähe süüa, antaks, küll siis sel esimesel oleks kerge vankrit vedada. Tohmakas kutsar seletab aga väsinud kronule, et no pole sulle kaeru juurde anda, raha pole.
Müü tatarlastele, nemad söövad hobust, mõtleks üks setu, osta esimesele süüa, see teine on kaugelt näha vigane loom, tõmmati, kui mustlaste käest ostsid. Või kui tatarlasi ei juhtu olema, liimivabrik võtab ka.
Peenemalt öeldes: leia sisemisi reserve. Eks soovitatud seda ju kevadel õpetajatele. Võiks ju siis igasugu maksutõusudele mõtlemisele asemel välja arvutada – mitu õde on üks tervisearendusekspert, mitu ja millist operatsiooni saaks ühe ümarlaua eest. Sellises vaimus. Kuigi riik seda kindlasti ei tee. Ametnikkond on siin maal püha. Aur mingu ikka vile ja sekeldamise peale. Pealegi teab võim väga hästi, et lõpuks streikijad taltuvad. Streigipäevade eest palka ei maksta, elektrihind tõuseb, küttekulud tõusevad, elada on vaja.
Välja arvutada ikka võiks, eraviisiliselt ja umbkaudu. Kui ei muud, oleks huvitav lugemine.
Kuigi… Mis siis, kui streigiga ühineks prügivedu ja kanalisatsiooni ala mehed? Eks ole nemad ühed märkamatud tervishoiutöötajad. Väikesed hoolikalt sihitud ummistused. Kabinetid on, palk jookseb, aga kohvilõhna matab miski muu…

Magusad vaevad

13 okt.

Ükski endast vähegi lugupidav mehepoeg ei tunnista, et talle magusad asjad meelepärased oleks. Ammugi, et maitseks.
Mina endast lugu ei pea. Seda oleks lihtsal vähe öelda. Minu tunne minu vastu läheb julmalt armastuse alla kuni pole veel segasemat ja kirglikumat suhet välja mõeldud.
Ometi, mis seal salata.
Kuigi, ausalt, harva tuleb ette. Neli-viis korda aastas. Aga siis ikka väga põhjalikult. Kilode viisi. Nii et ägised ja pärast on paha olla.
Selleni välja, et te võiksite jätta mu hoole alla hunniku alkohoolseid jooke ja ma ei puutuks neid. Magusate asjade puhul, mind tabaks kohe õudne hulluselähedane hirmuhoog ning tuleksid härdad palved, ärge, nahad, saatke kannatajat kiusatuse sisse.
Eriti kui juhtub šokolaad või aleksandrikook olema. Või need mingid peenemad, mittepakis müüdavad küpsised. Või moskva saiad, mis on tegelikult vist viini saiad. Või peaaegu mis tahes küpsetis või muu magusus, võibolla besee välja arvatud. Kui keegi peaks kasvõi näitama eemalt vanaaegset “Kalevi” torti, võib asi lausa vägivaldseks minna. Maitseb, oi maitseb. Kuigi tavaliselt isegi meelde ei tule. Ausalt, kuid võib magusakarskust pidada, aga siis.
Seejuures ise küpsetada ei oska. Pigem tekitab mõte sellest sügavat ebalust ning avastuse, et, oot, mul just tuli üks asi meelde, mis tahab kiiret tegemist, seega ma hoian nüüd pliidist eemale. Mis muidu on sama hästi kui võimatu.
Et ei oska, avastasin üsna kohe, kui pliidi manu jõudsin. Ehk siis umbes üheksa-aastaselt. Tipa-tapa, nagu iga õppimine käib, muudkui üks ohoo teise järel. On küll võimalik kartuleid keeta! Kuigi koorimine on üks nüri tegevus. Mida on parem toimetada siis, kui keegi, eriti naissoost isikud, ei näe. Täpsemalt just, et ükski naisterahvas ei näe. Muidu jälle kisa lahti, et nii paksud koored. Ega sa noores eas ju oska ega julge vastata, et nagu mees, nii koored. Emale kohe kindlasti mitte.
Edasi oled juba nii kõva mees, et oskad suppi teha, vorsti praadida. Liha praadida, kotlette mätsida, mida aga veel. Nagu tolleaegses lastesaates Kessu ja Tripp laulsid: supramag, supramag.
Ainult et mag, see jäi puudu. Supramag tuli ju supppraadmagustoidu esimestest silpidest kokku. Mag… jah. Kuigi maitses. Aijah, mulle maitses ja maitseb ka igasugune keeks.
Üheksa-aastaselt on kõik kõvad mehed. Kui supra juba omandatud, mis see koera saba karata on. Jahu, munad, segad kokku, ahju, hurraa!
Untsu läks.
Esimene vasikas, uuesti, hurraa!
Untsu läks.
Ja veel ja veel. Oli siis pirukas, oli siis tort. Tort läks eriti masendavalt. Muu vähemalt meenutas midagigi – näiteks ühest otsast kõrbenud nätsket tainast, aga see, mis pidanuks olema tort, meenutas vinüülplaati. Ilmselt maitseb vinüülplaat kah üsna sarnaselt.
Ema muidugi lohutas, et selle kahtlase tüüpgaasipliidi Podguznik-10 või mis ta nimi oli, ahjuga ei saagi küpsetada, teadagi, vene värk. Mina muidugi ikkagi pillima ja tüübilise luuserina lõin küpsetamisele käega. Lõplikult. Ei oska, ei saa hakkama, ei tule välja ja pole siis vajagi. Viinamarjad hapud, ahi vale.
Ise olin vale.
Hilisem elu ju viis kokku mitmete vahvate naisterahvastega, kellele käed teps küünelaki kandmiseks külge riputatud pole. Nemad ei kurtnud iial, et ahi vale, kuufaas viltu ning muidu pole see päev. Küpsetasid ja küpsetavad nagu jumalannad. Tort on tort, keeks on keeks, küpsis on küpsis. Isegi tundmatus ahjus. Uurivad natuke ja tuleb.
Mina olen ikka vale.
Hakka või seksistlikult uskuma, et koogid ongi üks naiste värk.
Miks mitte.
Teate ju nalju, mida naised meestele ette heidavad – üks on, et mehepoeg juba teed ei küsi, kaarti ei loe. Tema on ise tark. Seega võib väga olla, et küpsetamine on ebaõnnestunud, sest ei viitsi korralikult retsepti lugeda, ammugi siis järgida. Läheb sörts jahu rohkem, mis siis, läheb muna vähem, mis tost.
Mis ongi vist vale. Rääkimata muudest lollustest, nagu munade vahustamispõhise taigna kausi serva pihta lusika puhtaks löömine: kogu mullindus vajub hoobilt kokku. Omletiga ma ju tean seda, pagan! Aga seda retseptis kirjas polnud, kui ma torti tegin, voh!
Õiged naised teavad kõike iseenesest. Mis on leige, mis on toasoe, mis on jahe. Rippuvat ju paljugi tainaste segamisel ka sellest, näiteks, millises ruumis seda tehakse. Munade temperatuur olla kah oluline. Mitu ning setu asja veel. Mida mehepoeg mõistagi omas äraotsata laiskuses meeles ei viitsi pidada. Siit võtad, sinna paned, mis keerulist, ah, jälle peab selle käki, mis välja tuli, ise ära sööma ja poodi taigna järele minema. Nondega oskan isegi mina küpsetada. Kuigi jääb tunne, et pole nagu päris õige, pooltoode tegelikult. Mingit põhjust ennast pagariks meldida.
Pannkoogid ju ei loe. Et need käkid iga kord erinevad tulevad, antakse miskipärast andeks.
Võibolla. Ükspäev. Ehk. Pelmeenitainas on ju välja tulnud. Vana keisriaegset retsepti ülima hoolega järgides. Mis ilmselt siis ongi lahendus: mehepoeg, loe juhendit ja ka sinust võib pagar saada! Katseta ja söö oma ebaõnnestumised ära! Et sinu üle võidaks uhke olla ja rõõmustada.
Tundub kui plaan.

Kellelgi pole keelatud kogu oktoobri OmaMaitset lugeda.

Süütunne ja teenused

30 sept.

Ammu-ammu Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistseid jutte” lugedes häiris kangesti lugu rehepapist ja vanapaganast. See, kus vanapagan lõpuks jookseb, pink seljas ja karjub: “Ise tegi! Ise tegi!”.
Võibolla oldi juba siis kergelt peast filoloog. No eesti keeli ei saa öelda, et “ise tegi”, peab olema, “ise tegin”, onju?
Ehk siis Kreutzwald oleks pidanud teistele vanapaganatele, kellele suguvend oma häda kurtma läks, et seoti pingi külge ja kallati sulatina kõrva, panema suhu küsimuse: “Kes on selles jõledas teos süüdi?” Siis tulnuks õigekeelne vastus “Ise süüdi” või lihtsalt “Ise”.
Kole jutt oli. Vanapaganast suisa hale. Juhm. Iga rehepapp teeb ta’ga, mis pähe tuleb. Loll on kohe nõus tooma ära oma kulla ning allutuma ebatraditsiooniliste meetoditega ülekuulamisele, pärast süüdistab veel iseennast.
Midagi sarnast tänase päevaga. Praegused rehepapid küll sulatina kõrva ei kalla – vähemalt mitte veel väga laialdaselt – küll aga sama rohkesti kavalaid kõnesid. Milliste sõnum näib olevat sama. Süüdi on Ise. Ise süüdi.
Meenutatagu teemasid ja pealkirju näiteks tervise teemadel. Paksud riskivad eluga, suitsetajad tapavad ennast. Ise. Pole siis ime, kui on kutsutud üles ülekaalulistele ja suitsetajatele operatsioone mitte tegema.
Sest ise oma halbade elukommetega oma hädades süüdi. Inglismaal juba olla nii. Tehtagu järgi, et tuleb paks või tossaja tohtri manu, saadame tagasi. Kõigepealt parandagu ennast ja siis vaatame.
Natuke leebem kui XIX sajandi uitmõtetele toetuv XX sajandi algupoole tõuparandus, aga mõte üsna sarnane. On väärtuslik rahvas ja siis need, kelle puhul ükskõik, kas neil on valus, paha ja kas nad elus püsivad. Kui koolevadki, pole kahju. Järgi jäävad saledad, mittesuitsetajad, sõnaga, tõelised demokraatiaehitajad.
See oleks jube lihtne, kuulutada kõik “ise süüdi” õpetavad rehepapid moodsateks Gobineau’deks, Chamberlainideks. Või kohe Mengeleteks.
Ei tahaks uskuda.
Kuid see mõna on nii järjekindel, et paratamatult otsiks ikka, mis võiks olla eesmärk. Kui ei ole parema rahva aretamine, siis ehk on midagi hoopis lihtlabast põhjuseks. Näiteks räpane raha. Ja veider enesealalhoiutung.
Võib olla, et mingil asutusel või asutuste rühmal, nagu seda sotsiaalhoolekandesüsteem on, on samamoodi võime taibata, et samamoodi jätkates ta ellu ei jää. Kas istub kuskil sotsmini keldris prillidega tarkpea või on see sipelgapesa sarnaselt kogukondlik mõtlemine. Süsteem on taibanud, et enam ei tule peale piisavalt maksumaksjaid, kes teda toita suudaksid. Seega on võimalus kas rohkem sisse ahmida või siis kulusid vähendada.
Sisseahmimine on küll meelitav – kindlasti on mõnel geeniusel pähe tulnud tõsta kõik maksud 100%-liseks, mis lahendaks kõik riigi rahamured ning võimaldaks ellujäänud elanikkonnale osutada kõiki teenuseid ülikvaliteetselt. Aga mingi matemaatikateadmine on vist isegi riigiametites säilinud.
Järelikult jääb teine tee – tõmmata kulusid maha. Inimeste ravimine on kulukas. Sinna on segatud need häbematud arstid ja jultunud õed. Need nõuavad imeasju – puhtast skalpellist kuni masinani, mis teeb ping!; nende koolitamine on kallis ja tõprad nõuavad palka ka veel.
Omaette ikaldus on veel need haiged. Vaadakem asjale näkku, haiged on vastik rahvas. Vinguvad, õiendavad, kaebavad, veritsevad ja isegi haisevad. Nõme punt.
Siit paistabki lahendus – tuleb tõbistele selgeks teha, et neil pole mingit õigust ravi saada. Sest nad on ise oma hädades süüdi. Nad on niivõrd valede eluviisidega. Lihtne. Vaja veel ainult piisav arv tervisekaitsespetsialiste seda jutlustama võtta – neid saab koolitada kahekuistel noorempoliitjuhtide kursustel ning ping! tegevat masinat nad nõudma ei hakka, piisab kabinetist, ametiautost, priskest palgast ja koolituskuludest. Ikka odavam kui 13 aastat arsti koolitada ja see masin või kaks hankida.
Loomulikult võib hiilgavat mõtet edasi arendada. Samasugust ise-süüdi põhimõttelist kokkuhoidu muudegi riiklike teenuste puhul rakendada. Kutsub seesama suitsetaja tuletõrjet, siis tuleb vastata, et ju sa ikka ise, hõõguv koni näpus, bensiinivaati magama jäid ja see bensiin oli sul ka sala! Kutsub keegi politseid – mis sa kakerdad õhtul tänaval, niikuinii oled võtnud ka veel. Ja nii edasi. Kuni selleni välja, et kunagi hakkab valitsus eksiilist seletama, kuidas ikkagi rahval oli kaitsetahe väike ja nii need venelased jälle maale tulid. Ise süüdi.

Oo, haridus, küll oled sa maitsev!

7 sept.

Kui on jõudnud sügise,
kolletanud lehed.
Salatung siis vägisi
Tartu kannab mehed…

Ja nii edasi, peaks olema veel kolm salmi, vahele “Gaudeamust”. Kes teab, see teab.
Tegelikult vist kaks. Esimese salmi järel on “Gaudeamus igitur…”, teise järel “Vita nostra brevis est…” ja siis “Pereat tristitia, pereant osores…” Ju mõni minust parem magister cantandi võib paremini teada.
Mistahes. Jah, on september, kõik lähevad taas koolidesse. Vihikute, pliiatsite, värskete õpikute lõhn. Lubadused, et sel aastal on kõik teisiti. Et õpitakse hoolega ja koerust üldse ei tehta. Või kui, siis hästi vähe ning vahele jäämata. Tehakse au endale ja koolile.
Pärast kippus muidugi minema nii, nagu ikka. Tõsi, vahepeal korralikkuse hood muidugi käisid, aga mitte liiga kauaks. Kuigi, ma kinnitan, et olin paks prillidega oivik, kes küll kunagi kaaskannatajatele mahakirjutamist või etteütlemist ei keelanud. Oh, kooliaeg… mida eriti tagasi ei igatsegi. Ülikooli kah mitte, sest tahaks loota, et igatsemisväärne aeg on veel ees. Aga muidugi tulevad just Ülikoolist need mälestused. Oldi ju enda meelest äkitselt suur inimene, täiskasvanu. Kuigi tegelikult üks igavene vasikakari. Kes tegi targa näoga rumaluse rumaluse otsa, aga ise nii õnnelik, nii õnnelik. Jerome K. Jerome on kirjutanud võrreldes saksa ja inglise haridussüsteeme: inglise laps on koolis laps, pärast kooli eeldatakse temalt elu lõpuni tööd; saksa laps pannakse varakult õpitööle, aga ülikool pole muud, kui mängukoht, kus sakslane võib aastaid täiesti lapsikult käituda.
Mida meiegi tegime, rohke ja pideva õlle kaasabil. Ehkki õlu oli õudne. Mööda Tartut kolasid legendid, kuidas vahtu pesupulbriga järele aidatakse. Tõsilood suupistega õlledest – ronib hiir sisse, õlu lastakse peale ja läheb poodi. Muide aga peetud seda õnnenumbriks, sest vaid valvas kodanik läks hiireõllega kuskile massiteabevahenditesse. Targemad läksid õlletehasesse, kurss olnud vist kaks kasti. Igal juhul, see õlu polnud suurem asi. Sisse läks, sest valida ju polnud. “Kuldne oder” Toome poest, habe ette kasvatatud, et ikka müüdaks, beebilõuad jäid igaks juhuks poe ukse taha. Müstiliselt taarapunktist ostetud “Moskva”, mida heaks peeti. Kuidas see tervis vastu pidas, eriti kui tudengitarkus ütleb, et söögist ei maksa hoolida, üks õlu on sama toiteväärtuslik kui kaks kotletti.
Mis on täielik jama. Pole hullemat kõhutühjendajat kui õlu. Kaks tükki võtad ja kõhus oleks nagu luuaga tõmmatud. Tahaks… tahaks midagi! Külma või sooja, praeleibu ja ube. Need nimelt olid kuulsa “Humala” õllerestorani road. Grillkana kah. Ja need olid tegelikult hea kraam. Soe tähendas tavalist praadi mingi hakklihatoote, salati ja kartuliga. Külm sisaldas kindlasti kartulisalatit, mingit singilist, paari vorsti. Kah oli hea. Või oli kõht kohustuslikust kahest õllest – tollal kanti ette ainult paarikaupa – nii tühjaks läinud. Kasvavad organismid ka veel.
Kehvematel päevadel käis praeleib ja oad. Tollane praeleib tähendas midagi hoopis muud kui tänane õlis leotatud leige pehme sodi. Praeleiva tähtis omadus oligi, et ta oli kõva. Kuivanud leib, mis praeti veel õli ja searasva segus üle. Heal juhul tuli ta lauda kuumalt, aga külmalt, väitsid mõned, on tema rohkem riiv. Mõte oli ju, et hõõrud küüslauguküüne selle kõva leiva sisse ära. Kulub küll, imeväärse kiirusega mõnusaks pastaks muutudes. Soola otsa, no julges veel järgmised kaks kannu võtta.
Just praeleib ja oad ongi, mida teinekord, kui kõrghariduse olemasolu ja selle omandamise viisid meelde tulevad, kõige õigemad õllevee kõrvale haugata. Lihtsad – muidugi. Mis kunsti on lasta leib kõvaks minna ja natuke kõrvetada. Ei muud, kui et ära vahtima jää ja vali õige, tihke leib, õhuline ja niiske läheb enne hallitama kui ära kuivab. Muidugi võib protsessi ahjus kiirendada, aga puristid saaksid pahaseks. Või mis on keerulist ubades? Puristid tõstaksid jälle oma vahused koonud kannudest ja pistaksid möirgama, kui kasvõi iitsatada, et võtame neid purgikaid… Ei tohi! Eesti põlduba, suur ja pruun, kivikõva peab tema olema! Eelmisel õhtul likku pandud! Järgmisel päeval kõrneteks lastud singijuppide ning praetud sibulaga koos ära hautatud! Ja neid peab olema palju! Mitte nagu 1992. aasta juunis Toompea õllekas, et 8 krooni eest sai 16 vettinud uba (ise lugesin huvi pärast üle). Hea on veel sisse uhada tšillit või muud teravat! Edasi!
Kõlab juba nagu töö. Kuigi tulemus vaeva väärt. Ometi… on juba üsna kahtlane, kas kunagi õnnestuks sellist kodust “Humala” mängimist korrata. Hakkad kokku leppima, sest kord pole ühel aega, kord teisel, kaob ära see tollane hoogne ja eiteakust pähekaranud mõte, et, ah, mis me sinna loengusse ikka ronime, audikas suur, loeng igav, nimesid ei kontrollida, vaatame parem poodi, ehk juhtub õlut liikuma ja ronime siis Toomele mõtteid vahetama. Või ronime õllekasse. Või mis ka edasi juhtub. Mis ikka juhtub, vaatame veel õlut ja veel õlut, siis nõuame, et tüdrukud kartuleid küpsetaks. Mispeale nad meid oma toast ehk hoopis välja viskavad. Aga võibolla ei viska ka.
Nii et võtame niisama 1. septembri puhul, kui kokku juhtume, mõned õlled. Kuskil kuskil. Ehk on neil mingeid ube, juustu ja sinepit ikka leidub. Pereat tristitia, kallid sõbrad vanad peerud!

Võluarv 295

24 aug.

Ühel päeval jäi minu parem mina keset uulitsat seisma suure plakati ette, mis kuulutas: “Maksmata maksude eest saaksime 295 uut lasteaeda”.
Teadagi puhkes parem mina süütundest nutma. Tema, temagi oli üks neist, kes, võibolla küll kurja kavatsuseta, oli kasutanud tihti sularaha, ei olnud küsinud tšekki ja ülepea vähe huvi tundnud, kas paljukannatanud riigikassa ikka täis saab. Süü, ülisuur süü!
Hetkel, kui parem mina just hakkas lubama, et edaspidi on hea ja aus kodanik, ilmus välja halvem mina ning andis talle oma sõnade järgi “jalaga perse”. Halvem mina vaatas mulle otsa ja sahkas targaste:
“Kae nüüd, Jüri.
Inimesed, kes selle jamaga loodavad hingi liigutada, on ilmselt needsamad, kes kiunusid, kui palju lasteaedu saaks remontida rahaga, mis läheb Tallinna TVle. Et: inimesed, kas te olete nõus edgarliku propaganda nimel laste hüveolust loobuma?
Sulle see muidugi ei mõju, sest sul on kunagise vilekogulasena meeles, kuidas ühe minutiga pandi volikogus magama 14 miljardit vana raha munitsipaaleluasemete ehitamiseks “Tallinnale vajalikele inimestele”. Selle kõrval on nii TTV kui lasteaedade remont üks tillukene nohu. Aga seda näidet ei ole üheski maksa-makse-propagandas välja toodud.
Üldse on sul, Jüri, lasteaedade kohta veidraid arvamusi, sa ju ei ütle, et käisid lasteaias, vaid: istusin kaks aastat Tartu 10. Koonduslaagris.
See on vaid mõningaseks seletuseks sellele, mis sa nüüd edasi teed. Sa nuusid välja tavalise nõukaaegse lasteaia kohtade arvu. See on 176. Sa korrutad selle 295ga ja saad 51 920. Ajad silmad süütult punni ja küsid: kust need 51 920 last, kes aedu vajavad, äkki välja ilmusid? Ons meid tabanud rahvastikuplahvatus?
Sa ronid Statistikaameti andmebaasi, kust oma otsatu lolluse tõttu küll ei leia vanusegrupi 1,5-6 arvu, kuid mõningase oletava protsendiarvutusega leiad, et neid võib olla umbes 80-90 000. Hurraa, hüüad sa silmakirjalikult, järsk iive 50% või sinna keerdu! Rein Taagepera võib oma juttudele demograafilisest peldikupotist vee peale tõmmata!
Püüdes viidata, et kogu see kampaania on hale, läbinisti hale kiunatus: andke riigile rohkem raha.
Seejärel muutud sa luuleliseks. Alustad küll iidamast-aadamast, et tea, kas selle reklaami väljamõtlejate meelest on nii, nagu setud ütlevad: oless kotus, panda õks leid. Ehk siis osta endale riiul ja see on varsti nimetut kama täis. Ehitame hunniku lasteaedu ja küll need täis tulevad?
Igal juhul lõpuks jõuad sa kujutluspildini tänapäevasest noorest paarikesest. Kuskil… kuskil. Kelle kõrgendatud huvi teineteise vastu on jõudnud selleni, et midagi ununes ja nüüd, näed, tuleb.
Laps nimelt.
Tänapäeval on muidugi loomulik, et kraabime tühjaks, oleme edaspidi ettevaatlikumad, mis ikka.
Ent sina, Jüri, omas tundelisuses miskipärast oletad enne poisi-tüdruku vestlust. Teemal: kuidas me edaspidi hakkama saame? Masud, võlad, palgad, nagu on. Ning oletad, et võib läbi käia lause: aga ma teenin ju mustalt ka… võin musti otsi juurde võtta… las ta tulla. Küll me hakkama saame…
Kurjategija! Valmis mustalt töötama ehk maksudest kõrvale hiilima!
Aga. Kui seda juhtuks näiteks eelmainitud 295 korda, siis on see arv lapsi rohkem sinu meelest väärt maksmata makse kui sama arv lasteaedu makstud maksude eest, kuhu kedagi panna pole,” lõpetas minu halvem mina ja arvas, et aitab nüüd seda plakatit vahtida küll.

Võhiklikult olümpiast ja naistest

15 aug.

Ükskord ammu sporditoimetus jälle lõugas omavahel. Et tänapäeva ajalehetoimetused on ühed igavesed karjakoplid või tsehhid, kuulsid seda muidugi kõik kohalviibijad.
Polnud midagi uut. Sporditoimetajad tülitsevad pidevalt. Kui nad teevad seda vähem kui kord kahe tunni jooksul, tähendab see, et nad on täiesti põhimõtteliselt tülis, mossitavad ja on lubanud üksteisega enam mitte kunagi rääkida.
Seekord oli neil teemaks, kas keegi Eesti sportlastest on juba piisavalt kuulus, et pealkirjas ei peaks tema ala või saavutusi ära märkima, vaid aitaks nimest.
Mina, kes ma nende kisa kui helilist tapeeti võtsin, sain sest teada siis, kui nad äkki minu kuubiku man seisid ja, irvitades:
“Poni, meil on sulle sporditeemaline küsimus!”
Ja naersid, kõik, reod, nii et mandlid paistsid.
“Leidsite kah, kellelt,” ütlesin mina.
“Ausalt. Ütle, kes on NN?”
Mina ütlesin, et vist selle spordiala mees.
Pooled neist kargasid lakke ja karjusid teisele poolele: näed, kui Poni, kes on spordis loll nagu lauajalg esiteks teab nime ja teiseks ala, on tegu piisavalt tuntud sportlasega, et talle pole enam vaja igasugu tiitleid külge riputada.
See oli nüüd minu spordialaste ekspertteadmiste näitamiseks kirja pandud. Mõni aeg hiljem keerasid kutid kokku mingi olümpiaraamatu, kinkisid mulle ka: saa targaks. Mina muidugi kinkisin selle kohe edasi.
Mistap pole vist üllatus, et olümpiamängud lähevad minust mööda nagu üks veniv tüütus. Muudkui käivad ja käivad… isegi pahurdada ei viitsi. Niipalju ma tollesse raamatusse ikka sisse vaatasin, et teada saada – 312 ala on. Võimas. Nende kõigi jälgimine või isegi teadmine peaks seega olema enamvähem omaette töö. Võibolla kellelegi ongi. Eks tõsised fännid näe ju suurvõistluste aegu väga vaevatud välja, nagu rabaks mitmel kohal korraga. Silmad punased peas, kõik tuleb ära vaadata, riistvõimlemine kui naiste poks.
See viimane, et sihuke asi on olümpiaala läheb rubriiki: ära kunagi arva, et oled kõike näinud ja kuulnud, elu ütleb üsna ruttu – eksid, mehike. Kuigi vastavat ala pole kunagi nähtud. Muidki loomuvastasusi kohtub iga päev.
Kui üritada viletsat nalja visata, siis – naiste poks on loomuvastane, sest naised ei kakle ju niimoodi. Oleks näiteks küünistamine-karvakatkumine, täiesti enesestmõistetav. Muide, kadunud suurepärane krimikirjanik Arvi Kork, kes aastakümneid Kanadas politseinik oli, pajatas kunagi, et ründav naine pidi ründavast mehest oluliselt ohtlikum olema.
Aga olgu, kui tüdrukutele peaks meeldima üksteist meeste kombel klobida, lasku käia. Hoopis veidram on, et miks peaks keegi seda vaadata tahtma? On võimalik pihta saada, miks elatakse kaasa jalgpallile – see on justkui veretu sõda, kus isegi väiksem võib suuremale ära panna, oma võidulippu lehvitada. Hoki on siis vastavalt Talvesõda, eks. Märgitagu, sõjaajaloolane Martin van Creveldile viidates, et sõda pole naiste ala, seega on ka naiste jalgpall ja hoki jaburad.
Poks seda enam. Sest, tundub, poksi ei vaadata niipalju sellepärast, et kes võidab. Lihtviisiliselt – verd tahaks näha. Mingi tung inimeses selle järgi on, mis paneb ta ühele pulgale kanakarjaga. Nood elavad ka hoolega liigikaaslaste kaklustele kaasa. Pärast nokivad verise surnuks, olgugi see ehk hoopis võitjaks jäänud. Niisiis – kes naudib naiste poksi, naudib higiseid, tatiseid, verise nina ja sinikatega naisi? Minge rääkige seda psühhiaatrile, tea, mis ütleb.
Veider maailm. Rooma ajaloo õpikud, need, mis ka anekdoote sisaldavad, peavad allakäigu märgiks näituseks naisgladiaatorite ilmumist. Et kombe- ja loomuvastane. Võibolla. Ega praegu kah enam leidu meest, kes läheks naistõstjale appi, kui see elu eest pingutab. Kuigi vana kooli järgi peaks.

Aasta meenutused, aasta igatsused

3 juuli

Eks ta piinlik ole, kui jälle aastakene kukub. Mis mõne mehega selle kuu kolmandal päeval juhtub. Loodetavasti, sest praegu, kui ma seda siin kirjutan, on alles juuni algus ning teadagi, kelle teed ettearvamatud.
Aga küll juhtub, ei ole juba paha öelda kui palju aastaid juhtumata jäänud. Mistõttu on ehk mõistetav, kui keskealine ülekaaluline meesterahvas vähe mõtlikuks muutub. Hakkab meenutama ja taga igatsema kõike, mis kunagi oli. Sealjuures, kuna tegu ülekaalulisega, kõiksugu söödavaid asju.
Segadusse ajab. Iseenesest minuvanused või vähemalt mina tühja kõhtu küll ei mäleta. Et mõni asi ei olnud kohe üldse maitsev, seda kindlasti. Hädaga või sunniga teatud kohtades söödi. Õieti võiks küll öelda, et toitlustati elanikkonda. Lasteaiad, kooli- ja muidusööklad, viimastest võiks s-tähe ära jätta ja jäeti ka. Kuigi, kel oli õnne sattuda sotsialistliku põllumajandusettevõtte sööklasse, võis kummuli kukkuda. Kartul polnudki sinine! Piim ka mitte! Ja kõik see rõõm ei maksnud midagi! Imelik, mis? Ning need sõbrad, kes pärit väiksematest, alev tüüpi asulatest või lausa maalt, ei saa päriselt aru, miks noormees koolisöökla peale leili läheb. Neil oli küll maitsev.
Muidugi oli. Väikses kohas käivad kokatädide lapsed samas koolis ning džunglitamtam annab kähku teada, kes varastab või ei viitsi nõusid korralikult pesta. Heh, Tartus anti vahel sodi nr 7 pesukausiga lauale, et ammutage ise.
Ah, mis siin enam vihastada. Lihtsalt oletatagu, rangelt just oletatagu, et noormees tahaks sünnipäeva puhul toiduliselt meenutada kunagi suurt rõõmu pakkunud asju, mis ta siis endale pakuks?
Kõigepealt vist keedakski lihtsalt hunniku kartuleid. Oli ju kartul püha taim. Poe omi põlastati sinisteks, olid ka, külmumisest vist. Ööklates tulid oktoobrist juba makaronid, sest… vat, ei teagi, vist said isegi sinised otsa või vehiti sisse. Igatahes, kui maasugulased teatasid, et nüüd on aeg, polnud küünelakist või seljavalust juttu – vurled vurisesid vabatahtlikult kartulivõtule appi. Muidugi mitte tasuta, kott või kaks või saadi ju endale. Ikkagi hea kollane. Oligi ju sort Jõgeva kollane. Legendaarne, väidetavasti väljasurnud Väike verrev. Sellised pisikesed, punased. Oi kuidas need kausid laual aurasid… oi.
Kui tahaks väga igatsev olla, siis kuhjakski endale hunniku kartuleid, viskaks killu võid ja lõikaks mõne viilu tavalist keeduvorsti manu. Doktori-, laste-, piimavorsti, vahet erilist pole, peaasi, et ei ole pekitükkidega stepi või lemmik või mis nad seal olid. Kuigi praegu on just nood pigem meelepärased, kui ülepea vorsti hambu panna. Suur kruus head külma pastöriseerimata piima ka veel ja nutt tuleb kalgist silmast.
See oleks muidugi liiga igapäevane, lihtsalt lapsepõlveigatsus, mu ema nimelt ei viitsinud eriti süüa teha, nii et see oli üsna tavaline menüü. Mis ei tähenda, et see hea polnuks. Sünnipäev nõuaks siiski enamat.
Seapraadi, näiteks. Külma, seejuures. Siiamaani on üsna mõistatuslik, miks lapsepõlve aegu külm seapraad delikatessiks loeti. Iseenesest pole see ju muud kui eelmise päeva ülejääk. Vale ladustamise puhul servast kuivanud ka veel. Ometi mindi sellepärast kalliks peetud kulinaariapoodi, kus siis valmisproduktid müügil ja seisti isegi sabas. Vist. Ma ise olin siis liiga väike, ma ostsin rohkem komme ja jäätist, kui raha oli. Ei, külma seapraadi ma vist ei tahakski tegelikult. Sihuke asi praeguseks, et kui tõesti on järel ja hommikul kapist leiad, teed võileibu. Tore, et on, kui ei oleks, ka ei kotiks.
Nagu ma ei tahaks ka kunagi nii hinnatud viinereid. Lapsed on tüütuseni kuulnud, kuidas “siis, kui isku väike oli”, neid Tartus polnud, kui tädi Tallinnast käima tuli, tõi ja nende vanaema oli sunnitud suursündmuse puhul väikesele iskule kartuliputru tegema. Praegu nagu ei tõuse käsi viinerit haarama. Tea, kas midagi on muutunud, et nüüdsed enamasti teravmeelse ütluse järgi “jätavad suhu maigu nagu oleks küünalt söönud”? Ega tee poks! kui hammustad. Üks viiner on, mis on nagu lapsepõlves, aga no ei mäleta, milline.
Küll aga tahaks kiluvõileibu ja palju. Mis on imelik, sest polnud tollal ükski vajaminev produkt haruldus ega ole praegu. Ainult puhastamise vaev, siis määrid aga leivale võid, kuhjad kilu otsa, õhukesed viilud valget sibulat, paar viilu muna, hõissa! Nojah, see puhastamine, valmisfileed kipuvad kuivanud olema. Sibulat ei kartnud juba siis. Näed, hakkab tulema. Või veel lihtsam võileib, hästi paksult võid, hakitud rohelist sibulat kuhjaga, soola. Muidugi jälle piima. Vastupidiselt kahtlaste ja vaenulike isikute levitatud legendidele on piima puudumine see, mis minu edasise olemasolu võib küsimuse alla seada. Ausalt.
Hilisemast ajast – kui nii jõle vanaks saadakse, helditakse peale lapsepõlve ka kadunud nooruse peale – ma pakuks endale sünnipäeval grillkana. Nii labane, kui see tundubki. Mingil ajastul tekkis ju grille nagu seeni. Selles oli midagi šikki. Hiljem vajus ära, nii et pigem oli grill see koht, mis vara lahti tehti. Köök veel ei töötanud, seega grillkana ei saanud, aga viin mahlaga käis kah, pärast ei tulnud kana meeldegi. Õeh, viin mahlaga, mis tollal tegelikult oli ju Viru Kange (58 volti, tugev köömnemaitse) pepsiga. Kuidas me küll suutsime. Seda ka enam ei tahaks. Tulgu kana, sest tema jäi omal ajal võtmata. Toogu mälestused kaasa.
Aga kindlasti pakuks endale küpsisetorti. Üleütlemata lihtne, üleütlemata maitsev ja tegelikult vägagi keeruline. Alles ükspäev üritasin, untsu läks. Kõik oli õigesti, midagi pole ju võimalik ära vussida. Uurimine ja lahkamine aga selgitas välja lihtsa tõe – valed küpsised. St muster ilma väikese servata, mis hoiab täidise paigal ning laseb sel küpsised ülevalt alla läbi imbuda. Näed, kui kaua ei tee, lähevad lihtsaimad asjad meelest. Häbi mulle. Ise juba vana mees…
Ise juba vana mees.

Ühiskonnaõpetusest ja poliittunnist

25 juuni

Ühiskonnaõpetuses on midagi kahtlast.
Nagu veel mitmes moodsa aja õppeaines. Lapsed ikka jutustasid, mis neil kõik nüüd on. Ühiskonnaõpetus, inimeseõpetus, keskkonnaõpetus, midagi veidrat oli veel. Terviseõpetus? Lapsed on suured ja kah kõike ei mäleta.
Eks see andnud võimaluse meenutada oma kangelaslikku noorust ja arusaamatuid õppeaineid. Arusaamatuid, sest neid võis tuupida küll, isegi viisi saada, aga paistis, et keegi, ei meie, ei õpetajad, saanud hästi aru, milleks seda küll vaja on.
Niikuinii keegi ei usu. Oli ju tänase ühiskonnaõpetuse vaste nimi vist “Nõukogude riigi ja õiguse alused”. Või oligi kah ühiskonnaõpetus ja too alused hoopis õpiku pealkiri? Eh, mälu.
Igal juhul see meie poolt suhteliselt poogen tund ja ajalooõpetajale – tema kaela surati – ilmselt päris raske. 80. aastate keskpaik, midagi ragiseb, tuuled lõhnavad imelikult ja keegi enam ei usu. Kuigi väga veel ei julge ka, aga natuke julgeb.
Lõbus oli ju konstitutsiooni kohta süütu näoga küsida, et kuidas selle Liidust lahkumisega ikkagi on. Varssade asi. Takkajärgi imesta, et mis tumba küll sihukese aine välja mõtles ja miks. Mingi siiras kommar, kes arvas, et noorsugu tuleb varakult õpetada õigesti aru saama, kui hea on ikka elada me maal.
Ehk see polnud mõeldud harimiseks, vaid suunamiseks. Ajupesuks. Mis kolinal läbi kukkus oma otsatu rumaluse tõttu. Õnneks, muidugi, nagu Ülikooli esimesel kursusel öeldi: tänagem õnne, et punapropagandistid ei olnud mingid Goebbelsid. Bernaysi nimi polnud siis veel laiatarbekaup.
Nii et ehk selle eelarvamuse tõttu, kui lapsed mõnikord viitsisid midagi nendest “naljakatest tundidest” rääkida, ei saanud muidugi pidama. Klemmid, ritta, üks, kaks, kolm, algab vastupropaganda ja vandenõuteooriate tund. Asjad võivad olla ka nii või veel kolmandat, neljandat, lõpmata moodi, ripub tõlgendusest ära.
Umbes, et kui räägid demokraatiast, meenuta ka ostrakismi ja giljotiini.
Võrdõiguslikkuse teemal meenuta ka iivet ning heade kommete masendavat taandumist.
Kui läheb jutt EV suurepärasele rahandusele, kutsu vanaema kampa, las jutustab talle räägitud lugusid kuldrubladest ja oma mälestusi hõbekroonidest ning rahareformidest.
Muidugi võrdlus EV ja ENSV vahel.
Jne. Lisades alati lõppu: aga urr teab, kas seegi niigi on, eks te ise loete välja, kui vähegi viitsimist on, sest te peate olema haritumad kui mina! Maailm ei ole kunagi üheülbaline, kuigi seda alati väidetakse.
Pärast võtsin lastelt tõendid, et paar tundi on läinud teemal “kvaliteetaeg isaga”. Et kui kunagi sotsiaalministeeriumist küsima tullakse – küll tullakse – on hea näidata, võibolla kergendab natuke süüd. Need tõendid on muidugi kaduma läinud.
Jah, tõepoolest, seda võib lugeda vastutöötamiseks koolile. Kui soovite. Ripub tõlgendamisest ära. Kuid kas pole see üks kohalik traditsioon – kui ikkagi noor pioneer Eesti kodus liiga leninlikuks kätte läks, räägiti talle kah natuke teist juttu, hoiatusega, et ära avalikult sedasi lõksuta.
Õnneks seda hoiatust enam lisama ei pea. Igale jutule. Veel. Ripub sellest, mida lapsuke kavatseb eluga edasi teha. Valib eluteeks avaliku halduse – jummal, muidugi, konspekteeri, õpi pähe, usu südamest! Raiska oma elu teiste kulul niimoodi ära, et keegi sind mäletada ei taha.
Vana vaenlase jutt. Nõukapärandist tulenev umbusk. Kuid kas tegelikult on vahet, õpetatakse lapsukesele arenenud sotsialismi ülemuslikkust roiskuvast kapitalismist või vajadust arendada ja levitada demokraatiat kui vaja, ka vägivaldsete vahenditega? Üks poliittund kukub ikka välja, ainuõige maailmavaate pähetampimine. Ära mõtle, vaid mõtle õigesti. Tõlkides: usu ja ära kahtle. Suurmeeste selja taha pugedes – meenutage kodanikuõpetuse tundi Jaan Krossi “Wikmani poistest”.
Et siis: pole kindel, kas selline õppeaine – koos teiste “naljakate tundidega” tegelikult nii väga vajalik on. Ons siis see meie ühiskond nii keeruline ja võõras, et nõuab hakkamasaamiseks eriväljaõpet? Vist mitte? Oletatavasti võiks ühiskonnaõpetuse asemel ehk pigem ajalugu põhjalikumalt anda – vist jääks see tund ka tänapäeval ju ajalooõpetajate kaela – lisaks faktidele ka seletada, et on võimalik neid tõlgendada ja tuletada. Edasi otsustagu lapsukesed juba ise, mida nad millest mõtlevad, keda ja mida usuvad.

Oh üllatust, kirugem nüüd jaanipäeva!

22 juuni

Loomulikult peaks juunikuus pajatama jaanipäevast. Va jaanipäevast, tahaks lausa öelda. Pahura ilmega.
Juba aastaid ei ole see püha mitte vähimatki vaimustust tekitanud. Pigem isegi hirmu. Et jälle. Jälle läheb liigsöömiseks, liigtarvitamiseks, pärast on hirmus paha olla mitte ainult ihuliselt, vaid tunne, nagu oleks sulle visatud vabad päevad kadunud hundi kurku.
Oma viga, mõistagi. Kes käskis, kes käsib? Kas tulevad tugevad valküürid, kaks tükki hoiavad kinni ja kolmas topib-kallab suhu? Ei tule. Ise, ikka ise, nagu vanapagan.
Pärast mõtle tarku mõtteid teemal, et no miks ometi. Pole ju tegu õgimis-lakkumispühaga, pigem midagi viljakuse ja suve algusega toppimist. Aga välja kukub järjekordne orgia. Seejuures täiesti viljatu. Isegi häid mõtteid ei jää enamasti järgi.
Tont teab, miks. Iseenesest suvi, vabad päevad, kõik peaks klappima. Ometi läheb miskit alati viltu. Peaaegu alati.
Võibolla seepärast, et on liiga suured ootused. Suvi, suvi algab, hurraa, paneme pidu! Nii kukutakse kangesti korraldama ja ettevõtmine muutub millekski kohustuse taoliseks. Mõni aasta tagasi oli end ära lubatud kuskile looduskaunisse kohta, pea üldrahvalikule, aga siiski valitud jaanikule. Mingi osamaks oli kah makstud.
Aga sel jaanilaupäeva hommikul ei tahtnud kohe kuhugi minna. Juba eelmisel õhtul oli vaikselt kammerlikult, ehk erakordselt vähese ja valitud külaskonnaga pühadega peale hakatud, liha kõrvetatud, kesvatooteid tarvitatud. Saabub siis hommik… lollilt vara ärganud mina otsustas miskipärast sauna teha ja ravisuppi keeta. Istud niimoodi, päike paistab, kell on alles 10 või 11 ja nii ilus nii ilus on muru, lilled ja külm õllepurk. Veedaks niimoodi mõnusalt aega vaiksete mõttevahetustega kõrgetel teemadel. Tont selle 100 km taga oleva jaanikuga, ehkki seal on ka kõik head tuttavad ja sõbrad koos.
Eestlane on ju loll ning ihne ega jäta minemata, kui on raha välja käidud. Lõppes sellega, et eksiti jäädi autoga liiva kinni, kohale jõuti pimedas ja kogu aeg süda näris: miks koju ei jäänud… hommikul jälle kõrbehais juustes ja tunne, nagu higistaks välja vorstirasva.
Nagu paljudel teistel kordadel. Mistõttu üks aeg hiilis üks mees lihtsalt jaanipäevast kõrvale, jäi linna vedelema. Väga veider kogemus. Telekas, õlled, pitsa. Natuke “Palle” olek, see on üks vana taani päritolu lasteraamat poisist, kes avastab end ühel hommikul maailmas üksi olevat. Omaette huvitav tunne. Kord olla ju mingi kamp välismaalasi sattunud jaanilaupäeval Tallinna peale ja arvanud, et on epideemia või sõjaseisukord – kõik putkad kinni ja mitte kedagi pole.
Kuigi väga tõenäoliselt teen ma nüüd jaanipäevale liiga. Pole ta nii hull midagi, kui asja hulluks ei aja. See tähendab, kui ei võta seda kui aasta pöördepunkti ja tähtsündmust, mida ilmtingimata väga rajult peab tähistama. Siis juhtuvadki need asjad, et vend ei tunne venda, hoolega valitud liha tapetakse äädikaga ja põletatakse pärast söeks, muud külmrelvad ning vigastused niikuinii.
Kammerlikult, leidsin mina kunagi. Võimalikult vaikselt ja tagasihoidlikult. Või isegi üldse mitte. Üks kenamaid jaanilaupäevi kukkuski välja, kui meil oli plaan, et võibolla sussitame mingit viinerit, võibolla ei viitsigi, oleme niisama. Otse lambist vajusid aga kohale tulevane poliitik ja tulevane kinnipeetav hunniku hea ja paremaga.
Noh, kombes, eks. Aga polnud midagi, kuna meid oli kokku vähe, siis tavaliselt millekski õnnetuselaadseks – hapu! kõrbeb! – kujunev kokkamine läks väga hästi. Keegi ei seganud kedagi. Eks see olnud muidugi ka erakordselt hea härjaliha ja kriminaal ilmselgelt teadis, mis ta tegi. Õieti ses polnudki nagu midagi erilist. Lõikuda, vist oli ka, et kergelt lihale peksa anda, nühkida pipraga ja väga rohketele väga kuumadele sütele väga lühikeseks ajaks, kui põlemise oht tekib, veiniga kustutada. Seest jäi pea tooreks, nagu tõur jääma peabki ja oli väga. Kohe väga väga. Mõnus õhtu ilma lärmita, kui ei pidanud karjuma, et sind teine kuuleks. Ainuke häda, et uhke lipsuga kriminaal lunis endale põlle ja unustas selle lahkudes ette. Siiamaani tema käes, aga ma ei hakka torkima kah, mehel muresid niigi.
Lõpuks tuli vihm, aga ikka oli hea helge õhtu.
Või teinekord, kui oli kohe vihm ja jaanipäevaks läks kuidagi poolkogemata, kui inimestele tundus, et vist ikka peaks ja nii meid kogunes. Mitte ka liiga palju, kuus vist kokku tuli. Kuigi oli erakordselt nõme ilm. Lisaks vihmale veel külm tuul, kõik vanad puhvaikad leiti üles ja jagati laiali. Ikka tuli küpsetamine verandale vedada. Ja siiski läks kuidagi mõnusalt, kamba peale täidetud mune tehes. 50 muna ära koorida on päris mitme mehe töö. Osava naisterahva segatud täidis, kus sinepiga pole kokku hoitud, on kunstiteos. Mõnus.
Või kuis kord väga ammu puhkes vastu hommikut paanika: lehm surnud! St oli vasika toonud ja mingi krambi saanud. Rõõmustatud südamega loomaarst õpetas telefonis, et tõstke püsti, muidu surebki.
Sa issand, kui suur loom on ikka lehm. Kui vähe on mehepojal jõudu jaaniöö hommikul. Lõpuks kohale jõudnud veterinaar ta siiski püsti sai, ellu jäi. Järgnes muidugi tähistamine. Eriti heaks seisnud pangetäis kartulisalat, muidugi Tema ja mis kõik oli. Kell kuus hommikul Tema viskamine lehma terviseks ei tundunud üldse püretu. Kõik oli ju nii pagana hästi.
On küll jaanipäevas ilusat, tuleb omaenese sõnu jälle kord süüa. Kui veab. Kui ise tähelepanelik oled.
Jah.

Kellelgi pole keelatud ka OmaMaitset lugeda.

Ärge jätke džigitti üksi

11 mai

Vägaväga ammu, kui õues märatses veel stagneerunud nõukogude võim, jäi Tartu lasteraamatukogus pihku üks Kaukaasia rahvaste muinasjuttude kogumik. Kahjuks pealkirja tõesti ei mäleta, ainult välimust. See oli üsna suures formaadis, kolmevärvitrükis ja sisaldas väikeste kaukaasia hõimude lugusid. Ei ole seal ainult grusiinid ja armeenlased ja aserid, igas orus elab omaette hõim oma keelega, kes kohe mitte ei taha, et teda lihtviisiliselt kaukaasia ühispatta arvataks. Svanid, adõgeed, kes kõik.
Muinasjutud olid üldiselt väga hirmsad, vastu õhtut lugeda mittesoovitatav. Iga paari rea tagant kargas kuskilt välja mingi vaim üldnimega diiv ja nõidus kõik, mis ette sattus, kiviks, või tegi muidu kurja. Õudne. Samas olid paljud jutud väga kokandusliku kallakuga. Ehk kui kangelasest džigitil parajasti midagi teha polnud – või oli jutustaja järje kaotanud – laskis ta põdra maha ning tegi šašlõkki. Mille peale muidugi tuli kohe diiv ja varastas džigiti sibulad ära. Üks jutt vist lõppeski sellega, et džigitt tegi diivile kividest šašlõkki, mis aga väga hea maitses, kurivaim kasvas kohe ümber ja siis tehti üks korralik pidu veinisarvede, kaunite toostide ja pikkade meloodiliste lauludega. Kui see polnudki nii, siis vähemalt kõlab ju hästi.
Vastu suve saavad kõigist eesti maavillastest meestest ka džigitid. Talve seisnud grillid veeretatakse välja ja lükatakse puhtaks, nii, kui vähegi ilm lubab, tõuseb kõigist aedadest tossu. Olgugi Teet Kallas kunagi ühel oma tegelasel toredas raamatus “Kes tõttab öisele rongile” lasknud ilkuda: häh, eesti rahvusroog šašlõkk…
Tegelikult ju on ka. Vardasse aetud ja tulle visatud liha kuulub iga rahva söögikaardile, kes hiljuti metsast väljunud. Ega ole veel unustanud, misasi on karuoda, jänesepaelad… ja mis need veel kõik olid. Kuigi enamik meist ammu enam metsas loomi-linde nottimas ei käi, võibolla just elava tule ääres liha kõrvetades tahame ennast tunda kui need karvased ja koledad esivanemad. Tõsised mehed, kes suurt suud ei pruukinud, äsasid probleemile enamasti kivikirvega. Jah, need olid mehed, kelle moodi tänased eesti džigitid salamisi olla tahaksid.
Sest ei ole mina veel näinud ühtegi naisterahvast, kes viitsiks jamada kõigi nende süte ja varrastega keset aeda ja sinna juurde veel tähtsat nägu teha. Milleks riskida põletushaavade ja punetava näoga, kui tegelikult saab pliidi peal või ahjus hoopis parema tulemuse? Mõistlik, nagu naiste mõtlemine ikka.
Saab küll. Aga see pole ikka see. Tunne, kui pika noaga liha lõigud, marinaadi segad, tuld teed. Mis kõik muidugi ei õnnestu kunagi nii hästi kui algul kavatsetud. On ju küll tore seletada, et ega see valmissegatud poešašlõkk iialgi ole nii hea asi kui omatehtu. Saab turul asjaliku näoga ringi käia, teeseldes, et tunned silmaga ära, mis liha on see õigemast õigem. Tegelikult vahel lihtsalt veab. Enamasti veab, ega turul tegelikult peteta, rääkigu riigitruud isikud, mis tahes. Nii on ju lihtne asjatundja muljet jätta.
Siis segad marinaadi, ajades eemale kõik, kes tahaksid pealt kaeda, väites, et sul on oma salanipid… nojah, enamasti seda küll ei viitsi. Juba hunniku mustade nõude levitamine enda ümber näitab, et võtad asja väga tõsiselt. Siis ootad ja vaatad kella, nagu tiksuks pomm, ega laagerdumine on peen ja ajatundlik kunst.
Noh, ja siis saabub pahatihti see kurb hetk, kui džigitt on suitsu sees üksi. Eks ole ju teada, millised need meie kevaded ja suved on. Enamasti on päike hommikul, kui eesti rahvas õndsalt magada lõõskab, õhtuks, kui peotuju peale tuleb, keerab kindlasti vihmale. Kõik plagavad kuskile varju alla, äsjane uhke kokk jääb märgade sabasulgedega. Pooleli ka jätta ei saa. Nii palju ju praalitud, kui kõva mees sa ikka oled. Kuidas ei tasu äädikaga liha tappa, vaid parem on kasutada kõige nigelamat ja odavamat planguvärvi ehk peediveini… et punane sibul, mis ninna kargab, on ikka kõige parem lihajuppide vahele toppida… kellele sa seda räägid, vihmale ja sääskedele või? Nina hakkab lörisema, suitsud saavad märjaks, õlu otsa ja toss ronib silma. Ei ole enam üldse uhke tunne.
Siis muidugi on, kui viid vardad varju alla lauale. Oo, kuis kõik on rõõmsad. Viskavad kiidusõnu kapaga. Aga siis pead vihma kätte tagasi minema. Muidu kustuvad söed ära. Käid niimoodi edasi, käid niimoodi tagasi, džigiti tunne aina väheneb ning sõbrad tunduvad diividena, kes su selja valutama nõiuvad, miskipärast hakkab süte man alati selg valutama. Kõike seda hoolega segatud kraami, mis veel potis kõrvetamist ootab, tundub olevat kohutavalt palju. Enne kartsid küll, et jääb väheks… tooks siis keegi džigitile vähemalt värsket õlut ja kuivi sigarette! Igavesed suhkrused sellised…
Teistpidi – või seegi parem on, kui harukordselt ilma peab. Päike, 30, unistuste ilm, vähemalt novembris on hea unistada. Jälle tilgub nina, ainult higist, jälle on kõik põgenenud tossu eest, palav, moll punane, keegi ei viitsi isegi süüa. Hea, kui viitsitakse vahepeal külmi jooke tuua.
Nii kirud ja lubad salamisi, et järgmine kord tehku seda kõrvetamise tööd keegi teine. Lubad, jah. Järgmise korrani. Uhkus ju ei luba tegemata jätta. Annaks ainult issand vähekegi suve.

Kellelgi pole keelatud ka ülejäänud Oma Maitset lugeda…

Kumm ja kook

10 apr.

Kevad näitlikustab kõige paremini, et inimesel on ikka haugi mälu küll. Aastasadu juba.
Oli külm, oli kole, vanal ajal veel ka: liiga palju suid laua ääres, kuidas küll kõik nad kevadeni välja venitada… Keha näljast nii nõrk, et ei jaksa metsa karu tooma minna. Nii see paast välja mõeldi, et ära seletada. Nii need rahvuslikud jubetoidud, igasugu kördid ja tummid tekkisid, raskel ajal süüakse ka viimane möga ära.
On isegi kuuldud, kuidas suguharu kokkutulekul pikas lauas tekib kõva tüli, kui üks nähvab jutu vahele esivanematest: oli neid lapsi niipalju tarvis teha? Ise kolmas. Mille peale üheksas laps kohe tahab tema karvupidi kokku minna: mitmendast siis isa-ema liiast tegid? Täiesti tarbetult vahele – näiteks Wolfgang Amadeus oli kah üheksas Mozart.
Tuleb kevad ja kõik talvine ellujäämisvaev on inimesel peast pühitud. Pigem teeks suid juurde. Või vähemalt üritaks. Isegi pigem üritaks, sest moodne aeg sel teemal sooritust ei eelda ega soosi.
Kuidas naistega on, ei tea, sest ainult lõpuni loll mees väidab, et naistest midagi teab. Keskmine mehepoeg aga läheb itsi täis. Oleks ta konn, puhuks lõuaaluse põie punni ja krooksuks üle soo. Oleks ta lind, vehiks tiibadega, lõugaks ja näitaks kõigile, kes lähedal, oma punnivinna. Oleks… nojah, siin need loodusteaduslikud teadmised pulmarituaalidest enamvähem lõpevad ka. Teoreetiliselt peaks siis kevade tulekust inimsoo seas märku andma see, kui mehed kipuksid kõik habemesse kasvama, ikka seks, et näida võimalikult isasemad. Issand olgu kiidetud tsivilisatsiooni eest. Juba see on kole, kuidas alateadlikult kõhtu sisse tõmmatakse ja rinda ette aetakse. Tungid, mis parata. Küll teeks, kui vaid saaks.
Kuid, nagu nenditud, moodne aeg ei soosi tungide väljaelamisel tulemust. Mistõttu ilmselt ongi võimalikud sellised lollid sotsiaalreklaamid, nagu see eelmise aasta “Kumm on….” Andke andeks, aga mulle see sõna ülepea ei meeldi. No see, mis kõlab nagu saksa või rootsi keeli kuus või “selleks” lühem vorm. Isegi ei tea, miks. Võibolla seepärast, et neetud võõrsõna. Või et tähtsa näoga üle trööbatud. Igatahes kõlab vanainimeste asi või isegi koolipoiste sõnavaras leiduvad väljendid, mida viisakaks ei peeta, paremini.
Ja reklaam oli loll. Kuigi tegelikult suurepäraselt teostatud, lahe ja hoogne – millest ju annab tunnistust kasvõi see, et siiamaani meeles. Ent kui sõnum on napakas ja läbinisti vale veel ka, on ka kõige paremini tehtud asi ikka üks lollus. Jääb vaid loota, et esinenud tüdrukud võtsid tellija käest ropsaka raha, sest, nagu ütles kadunud Dan Põldroos: alandus maksab.
Läbinisti vale, sest kumm ei ole küll teps see asi. Iga korralik ebausklik mees võib seda öelda, et rahakoti vahel kantavad kummid sinna jäävadki. No lihtsalt ei tule vihma, kui vari kaasas. Ja mida mõelda sellise käekoti omanikust, kust paistab pakike kautšukitooteid? Mitte liiga hästi, kuigi see võib juba olla eelarvamus.
Ikkagi. Vana peer ütleb nüüd habet kõhvitsedes: kumm ei ole. Hoopis kook on! Jaa-jaa, köh-köh. Vaata, vanasti, kui ennemuistne elukas veel elas…
No on ikka küll. Kook või ülepea maitsev kuulub kevade ja tungide manu vägagi. Sõber Peeter, kes on Sauter, kunagi ammu ühes jutus imestas, et mispärast küll kuulub meelepärase naisterahva ümber keerlemise sisse “istuda vastastikku ja vaadata teineteist toitu suhu tõstmas”. Või umbes nii see oli, ega ma täpselt mäleta. Lihtne – see on seesama krooksumine, möirgamine: ma olen nii tubli võimas kütt, et jaksan sulle toitu ette vedada. Või jooki välja teha või kuidas need rituaalid käivadki. Juhm ja prosta.
Vastupidine on huvitavam. Et ikka veel püsib soorollide iganenud jaotus, on pea võimatu, et naisterahvas avalikus kohas mehikest toidaks-joodaks. Mingi gigolovärk kohe. Häbi ja piinlik. Aga. Kokata – see on lahe. See on isegi vägev. See on, mehed-vennad, midagi enamatki kui seesamune. Kui hakata samamoodi arutama, et mis sõnumit üks armastav naisterahvas edasi annab, kui midagi keevitab?
Ega see ka väga keeruline ole. Vist. Keskmine mehepoeg võib võtta ja meenutada ühtteist kodustamisest. Alguses harjutatakse toitu võtma… siis veendakse ära, et paremad palad on kindlas kohas ja kindla käitumise peale… Nii see käib ja käis. Koeraga, hobusega, ürgveisega.
Alandav? Päh. Kõike muud. Ju sa siis ikka üks väärt loom oled, kui vaeva viitsitakse näha. Kook on ju niikuinii pidupäev, nagu armastav naisterahvaski. Küsimus, kas ja millist kooki sulle teha, on väga nurr. Isegi kui allergia kohta küsitakse. Pilt, kuidas kooki tehakse, on nunnu. Ükskõik, mis lohvakas asi munakloppijal seljas lehvib. Tahaks kohe aidata, ah, mis, segada, et: tont selle koogiga… samas… jõuab… ja kooki tahaks ju ka.
Isegi kui hakkab mingi hetk musta lehka tulema, võib ju öelda: las kõrbeb!
Nagu üks leekiv armastus, mis on enamat kui see kummiga asi.
Oi kevad, oi kevad.

Tussud ja kasulikud idioodid

7 apr.

Nagu pea igaühte, kes oma ainukest ja kordumatut mõttetut elu sotsiaalvõrgustikes raiskab, kutsuti ka mind 1. aprilli õhtuks kontserdile Pussy Rioti toetuseks.
Mhmh. Kaku-Julle ajab jälle mingit rida, pühapäeva õhtu, ei viitsi, ilmselt. Niikuinii aprillinali.
Kurat ise tõmbas ilmselt käest, et tuustima hakkata, misasi see… tõlkida ei tahaks… on. Ja mis värk üldse on.
Siis, õhtul, helistas hea kallis sõber ja arvas, et ehk me seal Pussy Rioti toetuskontserdil näeme.
Vahel on piinlik rohkete sõimusõnade tagavara pärast.
Nende vahelt kokku võttes – isegi paljas mõte sellise möga toetuseks antud kontserdile minna pole hakanud kaaluma võimalust mulle pähe tulla.
See oli rõve, mis need tutid korda saatsid.
Pidades ennast küll äärmiselt leigeks ja lõdvaks õigeusklikuks,(piip!), on mingi piir olemas.
Kui liturgia ajal tormavad mingid v-d – nad ise ju ennast nii nimetavad – ja hakkavad röökima, üks näitab veel kuningaväravate poole oma köntperset, siis, andke andeks.
Moskva ja kogu Venemaa patriarhil oli sada korda õigus nimetada seda “pühapaikade teotamiseks” ja “sündsusetuseks”. On suisa piinlik, et luteri ludrid auväärt EELK peapiiskopi isikus olid siin maal esimesed, kes julgesid välja öelda – nilbus. Puhas rõõm, et ludrid siiski suudavad südant võtta ja munad üles leida. Sügav lugupidamine.
Tehniliselt – kaks asja tegid tutid õigesti. Nad lähenesid vasakult ehk naiste poolelt ja neil olid pead sündsalt kaetud. Aga – altari poole ei olda seljaga, ammugi ei näidata… ja üldse pole naistel altari lähedale asja. Leppige, moodsad, et õigeusu kirikus on julm hierarhia alles. Oleks mõni tutt veel paar sammu teinud, tulnuks kirik uuesti pühitseda, muide. Ja mis jama siis veel tõusnuks…
Hüva, see on ulaõigeuskliku veritsemine, ei enamat. Lugu näib tegelikult veel piinlikum.
Kui muidu ollakse siin maal mõnusalt paranoilised ja valmis igal pool Moskva kätt kahtlustama, iga laua all Simmi, igas kapis Dressenit avastama, siis miskipärast sel korral neelati konks ilma igasuguste küsimusteta alla.
Ometi peaks olema tekkinud üks väga lihtne küsimus – kas tutid on lollid või makstud? Vana hea cui bono?
Kui nad on lihtsalt lollid feministid, nagu ise väidavad, siis kellena paistavad nende toetajad?
Kui nad on makstud, siis – kas maksja on loll? No ei olnud mõistlik tegu vihastada välja pea kõik venelased ja õigeusklikud üle ilma. Lollus, mille peale võib tulla ainult täiesti ilmavõõras tolerast…
Aga on veel üks võimalus, et maksja on hoopis kaval. Kui vaadata, kes kogu sest tutimässu lagastamisest võitis.
Võib lausa ette kujutada kedagi noort FSB majorit – kaks humanitaarkõrgharidust, teaduste kandidaati, prillidega nohik – kuskil mõtlemisosakonnas, kes tuli välja plaaniga “Piskin bunt”. Lühidalt:
1. Võtame kamba noori naisi ja laseme punkbändi sildi all Venemaale möllama, Putini vastu karjuma. Venelastele ei meeldi röökivad naised. Feministid ei meeldi üldse kellelegi.
2. Paneme nad paar korda kinni või ajame muidu laiali, et niinimetatud demokraatlikul opositsioonil oleks kont hambus ja midagi tobedatele väliskorrespondentidele halada.
3. Kui nad on piisavalt tuntuks saanud, tasemel, et ei pea enam seletama, kellega tegu, saadame nad Suure Paastu ajal ühte kõige tähtsamasse kirikusse märatsema.
Tulemus – kogu ilma õigeusklikud võõrduvad nii tuttidest kui neid toetavast niinimetatud demokraatlikust opositsioonist. Tolerastid ja intellektuaalid hakkavad jaurama, kui tutid kinni pannakse ja kriminaalkoodeksi paragrahv jutuks tuleb, aga meie FSBs ju teame, et nende tegelik mõju ühiskonnas on väljendatav kõige ümmargusema arvuga. Ehk demokraatlik opositsioon paistab täielikult eluvõõra, rumala ja labase seltskonnana, kes bolševike kombel on väga uhke, et nende sõpradel tuttidel on naistevanglas “suur autoriteet”, mis toob igale lugenud inimesele meelde Solženitsõni “sotsiaalselt lähedaste” mõtte, kriminaalid kui eraomandi vaenlased on bolševiku sõbrad. Seega – Putini eitajad tahavad olla retsidele meele järgi, nad põlgavad usku, nad ei tea midagi sündsusest.
Kirjutas sm major selle kokku, viis sm polkovnikule vaadata. Too luges ja, arvatavasti, ütles umbes midagi sellist: õigesti oled asjast aru saanud, Konovalov, mõistnud sm Stalini mõtet “kasulikest idiootidest”, pohvalno. Ainult paneme piskade asemele “Pussy Riot”, et rõhutada välismaise vahelesegamise mõtet. Muidu – maladets. Lähen, tõestan kindralile, kes on täiesti humanitaar ja kahekordne teaduste doktor, siis läheb töösse.
Literatuuri lõpp.
Miks mitte?
Töötas ju.
Keegi Napoleon nentis kunagi kas Junot’ või Dupont’i kohta: see oli hullem kui reetmine, see oli lollus!

Paranda meelt, patune, ja paastu!

10 märts

Kuigi sa oled sellega juba lootusetult hiljaks jäänud.
Suur Paast nimelt algas juba veebruaris peale. Mitteteadmine ei vabasta. Ei ole sul enam loota hingeõnnistust. Patus püherdades pead sina oma päevad veetma, ropp on su tee ja rüvedad sinu teod! Mine Suurel Reedel tööle, pole mingit õigustust koju vedelema jääda!
Praegu on tõepoolest paastuaeg ja paadunud õigeusklikuna peaksin minagi nagu üks kuramuse kabjaline ennast läbi heinte närima, ainult vett jooma ja anduma pidevalt vagadele mõtisklustele.
Mis – praegu, kui ma seda kirjutan, on veebruari algus – üsna tõenäoliselt tegemata jääb. Ise olen pokane, nagu setu keeli öeldakse.
Aga umbes märtsis, kui vaatad talvel kõhule kogutud roosat ujumisrõngast mõtled ikka, et oleks ehk pidanud. Eriti kuna korra on läbi tehtud ja näe, elus!
Polnud väga hull. Reeglid ka kole lihtsad.
Seitse nädalat ei mingit liha, ei midagi loomset. Pulkadeks seletades, toidukaardilt maas notsu, tõur, linnukesed kui ka piim, juust, munad, või.
Eh.
Kuni ei proovi, ei teagi, et niisugune vasikas ollakse. Praetud räimed heade kollaste kartulitega – täieline paastukas – ja ei tilka piima. Õõv ja mõnitus. Või hautatud oad küüslauguga ja jälle ilma piimata. Või.
Vahel oli lausa valus ja tekkis hirmus mure hammaste pärast. Kaltsium jääb puudu, tskae, hakkavad veel mingisuguseid tegematajätmisi sooritama. Tekib veel lagunemismeeleolu. Huu, ei tahaks.
Tuli vastu pidada. Usk peab olema tugevam kui ihu. Kui juba pähe võetud. Muidugi sisemusest kostvaid korinaid kuulates mõtiskledes, et miks, oh, miks see kõik.
Kokkamise seisukohast õpetab see sind kaheldamatult nutikamaks. Muidu kraabid kokku selle, mis on või järgid tuimalt retsepti või siis paned, nuga käes, ajama ja muudkui teed. Nüüd mõtle, et muidu võtaks võid ja virutaks pannile, aga… ah, omlett on niikuinii keelatud. Olgu. Ainult et mis seal salata, kala saab parimini praetud ikkagi searasvas. Ilma munata pannkooke ei tee, kuigi see mingisugune tortillalaadne asi, mille kokku mätsid, pole iseenesest paha. Moosiga. Ilma piimata, põrgut! Ütleme välja – kookospiim on küll väga hea asi, aga see pole piim. Sojapiim ning igasugu muud “maitseb nagu päris” kraam on, andke andeks, täielik maitsetu rämps.
Heledamalt poolt on avastused- oad ja küüslauk petavad supis ära küll, nagu oleks normaalse puljongi põhine. Pealegi, oad on valk. Herned ka. Tõesti on põnev proovida, et mis saab, kui asendada liha kalaga. Kalaluudest keedetud puljong on hea. Kalaga saab isegi seljankat. Ja ega ses hernesupis suitsuliha nii väga tähtis olegi. Ühepajatoit on niikuinii pettekas, püüe igasugu juurikad inimestele sisse sööta kahetseva näoga: oi, kuidas see nüüd küll juhtus, et sulle liha ei sattunud… ja õigupoolest on ühepajakas maitsev asi küll. Kapsas puhastab, porgand annab kiudaineid.
Ongi terviseni jõutud. Tervisega saab kõike õigustada. Eks iga päev räägitakse sulle siit kui sealt, et kähku kehakaal alla, muidu surm helistab, lubab õhtul läbi astuda. Selle jutuga saad ateisti kah paastuma. Muide, vähemalt minul see töötaski. 118 pealt 104 peale seitsme nädalaga pole vist paha, ehkki kui enne oldi nagu roosa merielevant, siis järgi jäi roosa morsk. Ikkagi väiksem elajas. Võibolla tõesti süda rasvub aeglasemalt? Võibolla õnnestub mõned aastad kauem seda maailma oma kohaoluga tüüdata? Järelikult on paastumisel ikka mõte sees.
Kuigi sellest pajatades langesin kõigi tuttavate naiste viha alla. Igavene molu sihuke, vähe sellest, et raisal juuksed kiiresti kasvavad, võtab veel ludinal kaalust maha ka! Oi, naiste viha on hirmus.
Ja üldse pole ilus kiidelda. Ega paastu, mis ju peaks kristlikust vagadusest tunnistust andma, isekalt ära kasutada. Mis muud kui isekus on oma väljanägemise peale mõelda – tegelikult ju sellepärast kaalust alla võeta üritatakse, tühja keegi oma eluõhtu aastate peale nii väga mõelda võtab. Mis muud kui isekus on ennast paremaks kokaks koolitada. Edevus, patune, edevus. Kuhu jääb vaimsus?
Vaim on kohal juba sellepärast, et ilma vaimuta keegi paastu läbi ei teekski. Kõvale pole see midagi. Sama lihtne, kui suitsetamist maha jätta. Nõrgale, minusugusele, tõsine proovilepanek, nagu ehk sellest juba aru saadud. Unes ilmuvad rasvased praed… Loobumine ongi läbinisti vaimne harjutus. Küsimus, kas ma saan hakkama, võtab kõik kokku.
Edevus? Tegelikult ei ütleks. Kui paastumist natuke küünega kraapida, koorub ühe kõige tõenäolisema seletusena ikka välja see, et paast algas siis, kui lihatünnid tühjaks said. Kui kõik lojused olid talve üleelamisest ka nii vaevatud, et tea, kas neist suppigi saanuks. Aga igaks juhuks oli parem leiutada mingi usuline värk juurde. Nagu ju kristlus kohanes paganlike värkidega. Juuniori sünnipäev sobilikult talvisele pööripäevale, purupaganliku ja tiirase jaanipäeva puhul kõrvalevaatamine… ainult pöörasemad sektid panevad paganlikke juppe kristluses pahaks. Ega arvatavasti ka jõulupaast – kuus nädalat enne jõule – ole muu mõttega, et sööme külmal ajal vähem, siis on kindel, et jõululaud ikka lookas saab. Miks mitte? Isu ka parem.
Ning pärast paastu on isu. Oi, on. Kohtumine lihaga nagu kadunud sõbraga, mida tuleks kohe pitsikese piimaga tähistada.

Täppisstreik

2 märts

Kakskümmend ja rohkem aastat tagasi – issand, nii palju juba möödas? – kui esimene Iraagi sõda lahti läks, ilmus laiatarbesse väljend “täppispommitamine”. Umbes, et ei puistata enam ülevalt sodi alla mõttega: küll mõni tonn ikka õigesse kohta läheb, vaid pannaks pomm tarku vidinaid täis ja see läheb täpselt sinna, kuhu tahetakse. Tabab seda, keda sihitakse. Oligi ka tollal suur hõiskamine, kui üks intelligentpomm läinud täpselt mingi staabi korstnasse. Kõmm ja kurid surnud.
Tõsi, Saddamile nad pihta ei saanud.
Kogu niinimetatud tarkade tapariistade väljamõtlemise taga olla kaalutlus, et kui suvaliselt põrutada, saab peale vaenlasehingede hukka ka märkimisväärne hulk rahulikku elanikkonda. Mis tähendab, et kui uljas õhusõda on läbi ja algab okupatsioon – tänapäeval küll tuntud demokraatia ülesehitamisena – on jalaväelastel tegemist võrdlemisi pahase kohaliku kogukonnaga. Hüppesse minek ei ole soovitatav. Üks lapselaip paneb sadakond seni usuleiget meest Koraani ja Kalašnikovi järgi vaatama.
Midagi sarnast võib juhtuda ka streigiga. Nii nagu pommitamine on taktikaline võte, on seda ka streik. Pole juhus, et töösuhetes, majanduses kasutatakse üsna püssirohuhõngulisi väljendeid – võitlus, kaitse, rünnak. Samamoodi võib ette tulla ka tsiviilelanikkonnale liiga tegemist. Mida igasugu Haagi ja Genfi konventsioonid ju rangelt keelavad.
Sest oletame, et saabuvas streigilaines minnakse ikka viimseni välja. Mis oleks kõige rajum streigiliigutus siinkandis? Ilmselt kogu maa delektrifitseerimine ehk mingi suure lüliti väljatõmbamine kuskil… kuskil elektrijaamas, vist. Kõmm. Vaikus ja pimedus. Mitte miski ei tööta. Läpakate akud saavad tühjaks, interneedus läheb maha, isegi sõimata ei saa. Mis on ju tegelikult see kõige väiksem asi. Mida siin kirjeldada, igaüks võib ise ette kujutada. Või siis transport ei liigu enam. Või õed viskavad jalad seinale. Või kes veel streikida on lubanud.
Kes pihta saaks – kõik rahulik elanikkond, streikijad sisse arvatud. Vigastab keegi seda suurt lülitit kasutades sõrme, läheb hospidali – aga seal on streik. Niikuinii voolu ei ole, pimedas näppu ei paika. Pooled pole töölegi tulnud, sest bussid ei käi. Ja nii…
Kelle peale pahaseks saadakse? Meil siin maal on streigikogemusega kehvasti, aga eks küsitagu rändavamalt rahvalt, kes on kuskile sisuliselt vangi jäänud, kui streik jälle lahvatab. Prantsusmaa… Kreeka, muidugi. Keda nad kiruvad? Elajalikku kohalikku valitsust, kes töörahvast maksudega nöörib? Tühjagi. Kogu sõim läheb laiskade prantslaste, kreeklaste pihta, kes ei viitsi tööd teha, vaid seeasemel mässata ja märatseda võtavad.
Täpselt samamoodi võib minna klassivõitluses. Jah, Ansip on muidugi tulnukas ja tšmo, Ligi on lihtsalt väga halb inimene, üldiselt on valitsus ja Riigikogu üks seakari, nõus… aga, miks mina seepärast istun elektrita, buss ei käi ja nii…
Mistap võiksid ehk suured streigistrateegid hakata mõtlema, välja töötama võitlusvahendeid, mida võiks nimetada ehk täppsipommitamise, targa relva eeskujul täppisstreigiks, targaks streigiks. Nagu Setomaa peatoimetaja ja ERR Setumaa korrespondent Taro Igor oma telemõtiskluses nentis: pole päris õige öelda, et riik ei ehita teid, hävitab kohaliku elu ja nii… kui on tegelikult väga selgelt teada, kes vastavad otsused vastu võttis. Öeldagu nende nimed, mitte umbkaudne “riik”.
Igoril on õigus ja sedapidi edasi minnes – mõelge, õed-vennad klassivõitluses, välja siis selline streigivorm, mis läheb selle pihta, keda te saate süüdlaseks pidada. Ehk: tõmmake siis, kui valitsus süüdi, Stenbocki majas elekter, vesi välja, visake toru hargile, kui Riigikogust helistatakse… aga jätke nö tsiviilelanikkond võitlusest kõrvale.
Loomulikult võib siit edasi vastu vaielda – aga nii saaksid ikka pihta ilmsüüta kodanikud, kelle allkirjad eelnõudel ei seisa, kes lihtsalt töötavad seal…
Nojah. Eks siin või meenutada seda 13. sajandi alguse Prantsuse piiskoppi, kes, kui verejanulised ristirüütlid tulid küsima: mismoodi me nüüd seda katarite pesa võttes eristame õiged ilmsüüta kristlased ketseritest, kes mõõka väärt. Eminents polla kaua mõelnud: lööge kõik maha, küll Jumal omad ära tunneb…

Kuidas itske juudiks hakkas

28 veebr.

A. J. Jacobs
Elu nagu piiblis
Inglise keelest Triin Olvet
Tammerraamat

Raamatu kaas, eriti tagakaas on eksitav. Tagakaanel on rist, ees Juunior poisikest õnnistamas või kõndima panemas, sest tol kark kaenla all. Nii arvasin mina alguses, et see on lihtsalt üks lõbus ellujäämisraamat, sest alapealkiri ütleb “ühe mehe tagasihoidlik katse elada aasta nii piiblipäraselt kui võimalik”. Küllap see lõbus on.
Tutkit.
See on veel palju lustilisem, sest autor on tubli New Yorki juut, Esquire’i vabatoimetaja (ma niimoodi tõlgiksin meil tundmatu editor-at-large, mis tähendab seda suli, kes kirjutab, mis talle pähe tuleb), kes varem näiteks luges läbi terve Briti Entsüklopeedia, et saada “kõige targemaks isikuks maailmas”. Või kantis oma elu Indiasse, kus siis Apud vastasid tema kõned, mailid ja kuulasid ära naise kurjustamise.
Nagu ütles kadunud Boris Buracinschi oma armsa Moldaavia juudi aktsendiga: “Kui juut midagi ette võtab, teeb ta seda põhjalikult, hahahaa!”
Seda auväärne Jacobs teebki. Kaheksa kuud elu Vana Testamendi järgi, ehk juudina, neli kuud Uue Testamendi goivärki.
Jube raske – tal – jube lõbus lugeda – mul. Kui põhjalikult ja mõtlikult Piiblit ei uuri, ega ei tule pähegi, mis need käsud kõik eluga teha võivad. Eriti keset New Yorki.
Käsib Piibel ehitada pühadeks onni ja anduda vagadele mõtisklustele. Kuhu ehitada? Õues tulevad narkarid kallale, katusele majavalitsus ei luba. Ega mees hätta jää – onn keset elutuba! Peab ikka kannatlik naine olema.
Tutikesed igasse rõivanurka ja habeme vohada laskmine on selle kõige kõrval puhas manna, eks. Sabat jälle osutub raskemaks, kui arvatud. Mittemidagitegemine on väga raske. Eriti tänapäeval. Katsu sa internetist eemale hoida.
Või siis abielurikkuja kividega pildumine. Mine, katsu, seda teha nii, et kinni ei võetaks. Ja kuidas sa tead, kes just on abielurikkuja.
Tantsimine, nagu kuningas Taavet, seaduselaeka ees ja hästi purjus olles… kuupuhastuses naisest eemale hoidmine… proua Jacobsil ilmselt on veel hullem huumorimeel kui ta mehel.
Tegu pole siiski puhta koomikaga, sest igale seiklusele käskude maailmas vaheldub ka tubli teave, miks selline käsk tekkis, millal ja miks. Väga hariv ja lustakas, nt keelu peale, et talle ei tohi keeta tema ema piimas, soovitab patune sõber autorile: aga keeda tädi piimas? Sellistele naljadele vaatamata tunneb ja kirjeldab autor, kuidas ta muutubki tegelikult paremaks juudiks ja paremaks inimeseks, olgu vahel tunne natuke jabur. Võluv.
Kristlik Uue Testamendi osa on kahjuks natuke nõrgem. Võibolla sellepärast, et Jacobs jookseb mööda sektante, kellest kõige nutikam seltskond on kreatsionistid. Ja muidugi pärast paksu juudi huumorit, mis kohati I. B. Singeri tasemele ulatub, jääbki tõsimeelne kristlus lahjaks.
Väga hea raamat. Rõõmsale inimesele. Tõsimeelse tola vihastab see muidugi välja, kutsub ette süüdistuse Jumala ja usu pilkamises.
Millele saab vastata tsitaadiga John Gardneri “Sügisvalgusest”:
“Ta ei pilka. See ongi usk.”

midagi on Eesti Ekspressil sellega ka tegemist

Halalii ehk Indrek Hirve kiusamine

21 veebr.

Halalii tähendavat vanaprantsuse keeles hetke, kui jahitav hirv on nii ära vaevatud, et jääb paigale ja pöörab ennast jahimeestele vastu. Nii kõrini, et tulge ja tehke sellele jamale ometi kord lõpp. Siis puhutakse sarve ja auväärseim jahiline saab otstarbekohase terariista pihku – tee ära.
See on julm ja ammu ära keelatud jahipidamisviis, muidugi.
Mis muud saab aga pähe tulla, kui Indrek Hirv, suurepärane luuletaja ja imearmas inimene, teatab, et tema oskab hädapärast muna keeta ja see on kõik?
Julm oleks ju siis jahtida: tee süüa!
Aga tuleb teha.
Tartu on imekaunis. Eriti Tallinnast tulles. Päike, Emajõgi, rohkesti jalutavaid inimesi, Pirogovi plats, ainuke paik Eestis, kus politseid kartmata võib avalikus kohas õlut ja veini pruukida, kuni lolliks ei lähe. Ülikool. Werneri kohvik oma kohvi- ja koogilõhnadega.
Kus algavadki mõttetalgud, kuidas olukorrast välja tulla. Keeta muna ja… no kuidas sa siis üldse ei oska või?
„Mul on alati olnud keegi, kes süüa teeb,“ ütleb Indrek ilmsüüta silmavaatega. „Ja ma olen väga vähenõudlik.“
„Mu isal oli purjekas ja igal suvel me sõitsime sellega Võrtsjärvele. Neli päeva võttis, vahepeal vastuvoolu sõuda. Seal me siis tegime süüa sellisel suitsupakiks kokkukäival välipliidil, keetsime plekk-kruusis kalasuppi. Kui ma 14-15 olin, käisin juba üksi, pea terve suve veetsin Võrtsul. Kaasas „Turisti eine“, küpsised… kuskilt talust sain vahel mune ja piima. Vana röövpüüdja olin, mul oli viiemeetrine võrk kaasas, mille ujudes sisse panin, ühe latika ikka sain, praadisin orgi otsas. Sellel tasemel oskangi süüa teha.“
„Ma oskan uskumatult napilt läbi ajada,“ ütleb Indrek, et teda saabunud masu-sile-täpe ei rabanud. „Lasteaias kunagi küsiti, et mis on kellegi lemmiksöök. Kõigil olid lumepallisupid ja muud uhked road, aga minul praetud muna!
Mitte et poleks kulinaarseid naudinguid maitstud. Kui keegi teine kokkab.
„Kui ma Hollandis elasin, siis oli seal sõber, üks eesti päritolu ärimees Ragnar Mägi. Elas Brüsseli lähedal maal, Pariisis oli korter, aegajalt käis Amsterdamis. Ise Alžeerias sündinud. Tal oli väga vilets eesti keel, aga seda tähtsam kogu eesti asi talle oli. Et lähme restorani, räägi, räägi eesti keeles, räägi Eestist, eesti kultuurist, ükskõik millest eestilikust. Käisime Alain Deloni restoranis. Silt on selline lihtsalt Restaurant, turist üles ei leia. Delon ise aga istus aastal 1990 nurgalauas. Need lõunad seal olid vist nii kihvtid kui Pariisis üldse saab pakkuda. Brüsselis käisime samamoodi restoranis eesti keelt rääkimas. Pariis meeldib mulle rohkem. Belglaste ampluaa on rohkem kõiksugu magusad asjad.“
„Igal kevadel üritan käia Hispaanias. Kümme aastat on õnnestunud. Mu õetütar, Deivi Org, elab seal. Marbellas terrassil mereelukaid süüa, see on ka vahva. Erinevaid austreid, kellel ma oskan prantsuse keeles küll vahet teha, aga eestis ei oska seletada.“
„Kaks aastat elasin Hollandis, oli mul oma oliivimüüja. Kes teadis, millised oliivid mulle maitsevad ja kellega oli niisugune traditsioon või rituaal, et ma viskasin alati talle ühe taalri – see on siis 2,5 kuldnane münt – üle inimeste peade, tema püüdis õhust kinni. Isegi kui rahvast ei olnud. Kaalus siis mulle küüslauguga natuke mädasid oliive, pargis ma neid pugisin, vahel vein taskus. 89-90 aasta, siis veel selle eest ära ei viidud. Aga ma arvan, et see on muutunud.“
„Ma käin iga päev turul,“ räägib Indrek Hirv ennast korraga sisse. Ükski inimene, kes üldse süüa teha ei oska, ei käi turul. Nad tõenäoliselt isegi ei tea, kus turg on. Ahaa!
Siit alustamegi.
Indrek Hirv on kuuendat põlve tartlane. Haruldus, arvestades, et enamikul meist on ikka veel sõnnik varvaste vahel. Seepärast näib tema silma ees olevat ka see teine Tartu, mis kunagi oli. Või kolmas või neljas. Terve Eesti peab miskipärast tähistama 9. märtsil Tallinna pommitamist, aga Tartut ei mäleta keegi.
„Minu vanaisa lemmikkoht oli „Central““ seisatab Indrek kesklinna kangialuse ees, mille taga on peetud mitmeid restorane, üks neist ka selle nimega. „Aga see oli Raekoja taga, seal, kus praegu on Pirogov ja muru.“
Natuke edasi: „Siin oli hotell „London“,“ näitab Indrek Kaubahalli kõrval uusehitist. Mis ju iseenesest pole kole, aga kujutleda siia asemele üks sammastega maja… ei olegi nii lihtne. Nagu ka seda, et kogu park siin kõrval oli kunagi linn, see tähendab maju täis.
Ja kunagi oli keegi välismaalane imestanud, et miks on Tartus teater jõe ääres ja vangla mäe otsas. Mõeldes vastavalt turuhoonet ja uut „Vanemuist“.
Turuhoone ees on suur metalsiga. Mati Karmini tegu. Sea pjedestaalil on Indreku luuletus.
„Jänes (Laine) tellis,“ ütleb Indrek. „Mina sain luuletuse eest Karminilt pudeli konjakit.“
Kes on kogenud Balta ja Keskturgu, saab Tartu turuhoones paraja obaduse. Puhtus. Valgus. Lõhnad, mitte hais. Isegi kalaturul, kus kunagi väiksest peast on käidud eluskala basseini vahtimas. Tollal see haises… aga see oli lapsepõlve lõhn.
„Võtame suitsutatud heiki,“ arvab Indrek.
Võtame. Kalaletti uputab küllus. Uimelisi, keda ei arvanud üldse siin maal müüdavat ja tegelikult täiesti mõistliku hinna eest. Paljas lõhekotleti nägemine ajab silma vett jooksma. Kõht karjub.
Aga me jääme tagasihoidlikult oma suitsuheigi juurde.
„Mul on eilset, üleeilset, tänast,“ on müüja aus.
„Tänast,“ arvab Indrek.
Meil on veel vaja… igasuguseid asju on vaja. Kurki, näiteks. Muud silo.
„Võtame teise päeva soolakurki. Väiksemad on paremad.“
Ja ainult Tartu turul võib juhtuda, et härra poeedile hõikab müüja leti tagant:
„Kas teatrietendus on valmis?“
Indrek kinnitab umbes viis minutit, et on ja kuulab ära kinnitused, et seda kindlasti tullakse vaatama.
Etenduse nimi on „Tango 1944“.
„Oli „Jää-ääre“ juubel. Jorutasime Volga restoranis, Sibul, Kalda, kes kõik… jorutasime tangosid. Siis mulle öeldi, et teeks etenduse. Et tõlgi sina tangod ära. Ma 12 tükki tõlkisin, see tähendab, et tõlkisin esimese salmi ja kaks salmi kirjutasin ise igaühele juurde. Siis leiti, et oleks veel tangode vahele ka teksti vaja ja nii see etendus saigi. 22. oktoobril on esikas, kümme korda mängitakse.
Lõpeb sellega, et Tartu põleb…“
Karanud läbi veinipoest, kus sinjoor Piero Failla maitsvaid itaalia tooteid müüb.
„Jahutage see kindlasti 10 kraadi peale, muidu ei ole maitsev,“ õpetab sinjoor lahkesti. Inglise keeles.
„Eks me pane kraani alla külma vette,“ arvab Indrek, „ma olen seda vett aastaid maksnud, aga pruukinud peaaegu ei ole.“
Karanud läbi antikvariaadist, kust Indrek sellesama etenduse tarbeks millalgi, kui „Vanemuine“ nõus peaks olema, 20 euro eest Lugeri kabuuri kavatseb osta, jõutakse sinna, kuhu vaja.
Kuhu vaja on 1776. aastal ehitatud maja. „Akadeemia“ toimetus esimesel korrusel. Indrek neljandal. Labürindist läbi. Läbi ukse, millel suur silt: PALUN, HOIAME UST KINNI, ON SOOJEM ja natuke väiksemalt: kui WC-pott lõhki külmab, maksame kõik.
Labürint ehk trepid, koridorid, trepid, koridorid.
Indrek tõmbab ukse lahti.
Põmaki.
Seda ei anna kirjeldada. Pisike katusekamber, mis on välja karanud unistustest. Neist, mida inimesed hellitavad siis, kui nad on noored, armunud ja tahavad luuletajateks saada. Et oleks kaaraken ja vaade Ülikoolile. Küll siis luuletaks ja luuletaks ja luuletaks… nagu mingi Somerset Maughami tegelane, kes tahtis kolooniates varanduse kokku lükata ja, kui mammon koos, elada Londoni katusekambris poeedi elu.
Hiljem saavad unistajatest projektijuhid, analüütikud, arvamusliidrid ja nad natuke häbenevad oma unistusi.
„Siin on talvel külm,“ jahutab Indrek, „kolm korda päevas tuleb kütta, kui väljas ikka miinus 20 on. Ühe talve ma olen suutnud siin vastu pidada, aga muidu on see ateljee, ei enamat. Kirjutamas käin.“
Kesklinn on ohtlik koht, ses mõttes, et sinu manu kiputakse tulema pidusid lõpetama.
„Hõiguvad aegajalt, aga ma ei kuule,“ ütleb Indrek.
Laud aastast 1879. Poeet hingesopis niutsub. Ajaleht „ModenWelt“ aastast 1874. Obadusi muudkui tuleb. Esimene „Siuru“ album. Isa Velloga (kes on Salo ja kindlasti üks kõige targemaid ja haritumaid eestlasi maailmas) koos tehtud „Psalmid“. Karl August Hermanni „Üleüldine teaduse raamat“ aastast 1900.
„Esimene eestikeelne entsüklopeedia, köide A tähest, kaugemale ei jõutud,“ ütleb Indrek.
Kalju Lepiku käsitrükis tehtud „Kolm laulu“ pühendusega „Indrek Hirvele „Uneraevu“ eest tänutäheks. Kalju Lepik 16.5.1989“
„Pane see pühendus hästi täpselt kirja.“
Kalju Lepik oligi geenius. Muidugi.
Kultuur, põrgut. Mitmenda põlve linlased. Mida mina, sitaste varvastega setupoiss, sellest kõigest tean…
Me pidime ju süüa tegema, jah.
Meil on ilus pottpliit, aga on liiga suvi. Meil on pott ja keedupulk. Mune on. Neist ju alguses jutt oli.
Keema. Mida siin menetleda saaks – mis ikka, teeme täidetud mune ja salatit.
„Suvekasukas,“ paneb Indrek salatile ette nime ära.
Tekib probleem. Punnivinn, nimelt. Poeedi katusekambris on ju veini avamine pea kohustuslik. Aga minul on sihuke haruldane asi nagu šveitsi taskunuga, mille küljes pole punnivinna – ausalt, ma ei mõtle seda välja, sellised karsklasenoad on tõepoolest olemas.
Õnneks leiab Indrek oma väitse üles. Umbes saja teraga.
„Saksamaalt ostsin. Poisikese unistuse elluviimine.“
Keedupulga ümber mullitab, aga keemisest on asi ikka veel väga kaugel. Ometi, midagi juba menetleda saab. Suitsukala, salatit…
Indrek leiab vägagi väärika kokanoa üles ja hakkab salatiga peale.
„See on esimene kord, kui selle noaga süüa tehakse. Tegelikult ma ostsin ta selleks, et pliidipuudest pilpaid teha.“
Endal aus siiras nägu peas.
Ukse taga lõhub keegi puid.
Indrek näpib suitsukala. „Seda ma tean küll päris hästi Võrtsjärve aegadest, kus kalal need luud on.“
Kui sind praegu ei sunnitaks, kas sa viitsiksid kõike seda lõikumist-näppimist ette võtta?
„Kaugel sellest. Ma käin sööklas. Werneris. Ülikoolis. Veski uulitsas, kus on endine korp! „Revelia“ maja.“
Toimetab siiski vapralt edasi.
Munad mõtlevad ja otsustavad lõpuks ikkagi keema hakata. Liigub see asi.
„Kunagi, kui ma elasin USA-s ühes kirjanike majas, siis oli seal komme, et igaüks pidi korra kõigile süüa tegema. Mind siis üks hiinlane õpetas suppi tegema. Ma küll ei mäleta retsepti, aga see algas kuidagi nii, et õlis tuli küpsetada küüslauk, sibul, pipar… kui ma nüüd mäletaks? Aedviljasupp sai, hiinlane passis kogu aeg kõrval ja juhatas, mida teha. Ise elas ta New Yorkis ja kirjutas kriminulle.“
Katusekamber ei anna rahu – millega sellise koha omanik igapäevast teenib, kui kõik häälestab luulele, mitte karmile äripäevale.
„Ma olen ainult kolmveerand aastat ametis käinud,“ ütleb Indrek. „Olin Kunstnike Liidu vastutav sekretär. Niimoodi ametis käimata tuleb välja küll, ainult ma tean, et ei tohi endale lubada ühtegi meeletust. Siis ei tule välja.“
Nii. Lõigutud salat on taldrikul, kala ka. Munad külmas vees ehmatatud, kooritud, lõigutud. Oma suure kogu kohta käsitleb Indrek aineid väga õrnalt ja osavalt. Ilus salat saab. Kirsstomatid otsa ja nigu nuku.
„Siiski, kui ma Hollandis „Vabas Euroopas“ töötasin, siis oli see ikkagi ka leivatöö,“ mõtleb Indrek järele. „Aga poliitõhin oli siis suurem kui rahatahtmine.“
Indrek mätsib munakollased majoneesiga pastaks või nii.
„Ükskord USAs üks neegritüdruk armus minusse ära. Ma elasin Põhja-Carolinas jahi peal. Tema käis külas ja tõi mulle maguskartulipirukaid. Huvitav, aga võõras maitse.“
Indrek läheb häbelikuks.
„Mul aga oli seal väike hai. Haipoeg oli sadamasse ujunud, pesitses kahe jahi vahel, hommikul lõi sabaga kõmm! vastu jahi külge, et andke süüa. Tema need pirukad endale saigi.“
Üks kala – hai nimelt on kala – toob jutuks teise. Ja lapsepõlve.
„Kui ma olin 7aastane, käisime perega Ruhnus. Seal juhtus nii, et lennuk ega laev äkki ei käinud, ilmad halvad. Kohalikku poodi millegagi ei varustatud. Minu asi oli siis kogu seltskonnale kohalike käest kala tuua, angerjat, 3 rubla kilo. Muud ei olnud. Kaasavõetud leivapäts jagati niimoodi, et neljale inimesele seitsmeks päevaks. Alguses ei osanud külarahva käest ka abi küsida. Me olime neist kaugel ka, rannas, aga küla on keset saart. Nii sõimegi angerjat. Ega praegu enam väga taha küll. 15aastasena viimati sõin.“
Munad saavad täidetud. Hea näeb kõik välja, juba tahaks, aga enne ju pildistatakse. Sülest, seljast, lae alt. Poeet aetakse aknale istuma, veiniklaas käes. Kõrgusekartusega inimesel on seda üsna hirmus kaeda.
Tuleb veiniga alustada. Kunagi aastaid tagasi jooksin Indrekule „Kaine peaga Euroopa liitu!“ viinapoes otsa. Küsima: kuidas valida veini, sa paljudes maades elanud, peaksid asjast ju teadma. Indrek ütles: otsi lihtsamaid silte.
„Nii ongi,“ mäletab Indrek samamoodi. „Kõige lihtsama vanamoodsa sildiga Bordeaux’ ei saa kehv olla. Veinisilt, mis tuletab meelde XIX sajandi prantsuse romaanide või luulekogude köiteid.“
Pagana hea vein on. Grazie, signore Piero.
„On tore, jah,“ ütleb Indrek.
Oh, ometi saab ka peale hammustada. Hakkaski juba meelest minema.
„Mul läheb vahel söömine lihtsalt meelest ära. Purjetades, näiteks. Meil oli kunagi Asko Künnapiga mitme peale jaht, sellega ma siis käisin merel ja läks lihtsalt meelest. Ameerikas olen purjetanud, Vahemerel. Jääd näiteks tormi kätte, kuskile laiu peale varju, süüa kaasas pole – ongi kõht tühi. Aga päriselt näljas… vist 17aastaselt olengi olnud, kui jäin kaheks päevaks Võrtsjärvel Tondisaarele tormivangi. Lõpuks üritasin kajakamune varastada, aga nad andsid mulle nii õudselt peksa, et ühtegi ei saanud.“
Ongi õigupoolest kõik. Salat, munad, poeesia, vein, katusekamber vaatega Ülikoolile. Tartu. Mida, hing, veel elust tahta?

Retseptid

Suvekasukas suitsutatud heigiga

Kuumsuitsu heiki
Rohelist salatit
Hapukat õuna
Keedetud muna
Mugulsibulat
Meelepärast majoneesi
Meelepärast värsket materjali kaunistuseks
Soola

Puhasta kala ja poeta paladeks. Puhasta õun ning lõika õhukesteks viiludeks. Viiluta ka sibul ja muna. Lõika salat peenemateks ribadeks. Võta kauss või suurem supitaldrik ning aseta sinna kihtidena suitsukala, salatiribad, õuna-, sibula- ja munaviilud. Puista peale soola ja purista üle majoneesiga. Korda tegevust, kuni ained otsas. Kaunista meelepärase värskega ning jäta veidikeseks rahunema. Söö musta leiva ja kerge valge veiniga.

Lihtsad täidetud munad

Keedetud mune
Meelepärast majoneesi
Meelepärast värsket materjali kaunistuseks
Veidi soola
Lõika keedetud munad pikuti pooleks ja pigista iga munakollased väiksesse kaussi. Jälgi, et munavalged jääksid terveks! Purusta munakollased kahvliga peeneks ning lisa majoneesi nõnda, et tekiks võrdlemisi tihke kollane mass. Lisa maitse järgi soola. Võid lisada ka tilli, murulauku. Sega kollane munamass ning jaota see kahe väikse lusika abil tühjadesse munavalgepoolikutesse. Kaunista värskega. Hammusta koos Suvekasuka, musta leiva ja kerge valge veiniga.

Kuskil 2011 oktoobri Oma Maitses on toimetatud jutt kah olemas.

Anekdoot autoriõigusest

19 veebr.

Vabandust, kui siit nalja ei saa. Anekdoot oma algses tähenduses polegi nali, vaid kõigest veidravõitu tõsilugu.
Niisiis.
Aastaid tagasi vedelesin mina ühes reklaamiputkas. Sain palka või töötasin võib ka muidugi öelda. Ma ei ütle putka nime, et selle omanikke ei sunnitaks kohustuslikele personalivaliku koolitustele, mille nad ise trahvi korras kinni peaksid maksma.
Eks ühel päeval tulnud töö sisse. Teema raadioreklaam. Reklaami vihkavad muidugi kõik, aga raadioreklaami ei salli tegijad ise ka. Isegi üks nali ringleb, kolm ilusat tibi ja sihuke inetu Betty peal, kus siis ilusad on TV, trüki- ja plakatireklaam, kole on raadio. Inetuks õeks raadioreklaami kutsutaksegi. Sest – ei ole toredaid võttepäevi cateringuga, pole midagi joonistada ja raadio on ülepea passiivne meedium, mida tapeedina võetakse. Lindistamises pole kah midagi säravat ega huvitavat, ainult üks: võtame veel üks kord…
Sestap võttis ülesanne loovosakonna hatuse personali masenduse rüppe. Aga – midagi tuli ju teha. Tehti ka.
Mõni päev hiljem tuleb projektijuht Triin ja karjub üle putka: Jüri, sa oled lollakaaas!
Nagu ma ei teaks, eks.
Nad ostsid sinu pagana idee ära! kurjustas Triin. Mis me nüüd teeme?
Niinimetatud idee oli “Hurjala jaaniööle” kundet ülistavad sõnad teha ja ette laulda. Teate küll, einüüdenamvahtitarviskähkuvahtilaul. Tegu oli Soome-Eesti vahet käiva laevaliiniga, mida – on see üllatav – enam ei ole. Pankrotti nad ei läinud sellise reklaami peale, ühinesid, siiski. Ja eks “Hurjala jaaniöö” seostu ju Soomega igal eestlasel.
Autoriõigus, ütles Triin. Kaua see kestab?
70 aastat pärast autori surma, teadsin mina. Ma tean isegi Berni konventsiooni olemasolust.
Triin jättis mu rahule, tuli nii paari tunni pärast tagasi. Hästi mossis.
Autor on elus, teatas ta. Mis me nüüd teeme?
Ee… ütlesin mina intelligentselt ja pakkusin, et helistagu autorite ühingusse, ehk oskavad vähemalt nõu anda, mis teha.
Triin läkski helistama ja pärast veel enam mossi. Juba sinnapoole, kus inimene tunneb ennast sassis olevat ja see on täitsa lõbus, kui keerukas kõik on.
Nad virutasid mulle kohe hinnakirja, et tuhat euri asjaajamise eest, ütles Triin, see oli veel krooniaeg, mõistagi. Sellist raha meil eelarves ei ole.
Raadioreklaami üks häda on veel, et see on kohutavalt odav, ehk ka seepärast põlatud.
Eks ma tegin oma kõige lollimat nägu, mis alati hästi välja tuleb. Nii jäigi.
Nüüd algab selle anekdoodi osa, mis peaks kujukalt tõestama, et Triin ei ole mitte mingi niisama “prujektijuht”, kes ainult mõttetuid koosolekuid ja ajurünnakuid kokku kutsub, vaid väärt ausat Eesti-aegset nimetust asjaajaja, kuna oskab asju ajada ja on muidu kah üks mõnus kamraad.
Aga see juhtus alles homme.
Homme tuli Triin ja oli päris segast nägu.
Ma leidsin autori üles ja helistasin, ütles ta.
Öh? Noh?
Taat naeris ja ütles, et no tehke siis, ma ei tahagi nii lollis mõttes kasutamise eest midagi, ütles Triin.
Nii jäigi. Ainult Triin sundis pärast mind seda laulma ka veel. Sest normaalse hääle palkamiseks raha ei olnud.
Ja tegelikult on laulu nimi hoopis “Hurjala jenka”, autor on Soomes elav riigirootslane Erik Lindström, kes tänavu aasta 90 vanaks saab.
Jutu mõte? Peaks olema? Võibolla siis, et kogu tramburai man autoriõiguste ümber, mis siin maal tõusnud on, kipub vist natuke meelest minema, et lõpuks, ei, alguseks, kuulub looming või loove tõepoolest autorile. Ilus on küsida õiguste kohta otse, ilma vahendajateta. Nagu eeltoodust näha, mõistlik kah.

Seerud kooli

18 veebr.

Kolm poissi viiest ei kõlba üldse ajateenistusse, kurdab kaitsevägi. Poisid on lihtsalt viletsad. Liiga paksud. Lihased ja luud haiged. Vaim kah sihuke… imelik. Neistki, kes kõlbavad, langeb kümnes kuni kuues välja ikka samadel põhjustel. Mistõttu ollakse ilmselt sunnitud nekrutitele esitatavaid nõudeid leevendama ja, et kasarmud päris tühjaks ei jääks, lubama ka neiudel vabatahtlikult püssi alla asuda.
Häda majas. Ometi pidavat 90% inimestest siin maal palavalt pooldama ajateenistusega kaitsejõude, mitte “väikest, hästi väljaõpetatud ja kanderaamil” tüüpi väge, nagu ironiseerisid pahatahtlikud keeled, kui Läti palgaarmeele üle hakkas minema.
Vaim valmis, noor liha aga nõder. Teadagi. Arvutipõlvkond. Kössitavad poisid oma ekraanide ees, õues ei käi, sinikatest pole kuulnud, põlved pole marraskil. Söövad eiteamis sodi sisse. Nii need luud hõrenevad, lihased kärbuvad, suhtlemisoskus elusast peast kuhtub. Vaat, kus meie omal ajal…
Meie omal ajal kõlbasime kõik. Mul oli kaks klassivenda, kes juba üheksandas klassis said kutsealuse piletisse märke, et rahuajal kõlbmatu. Ühel oli puusaluu röntgenipilt nagu seebimull, teisel miinus kaheksa prillid. Maailmarevolutsiooni tinasõduriteks aga nad ilmselt kõlvanuks.
Eks kardetavasti varsti ole Eesti kaitsejõududes samasugused olematud nõudmised. Jäsemete ja meelte olemasolu, muu pole tähtis. Piinlik natuke, sest üks vaks vahet oma ja võõra väe vahel ju oligi, et omasse ikka igaühte ei võetud.
Nüüd käib siis lusikas kraapsti vastu kõrbenud potipõhja.
Mis ei peaks üldse nii olema. Antagu andeks, aga vana nahahoidja, kes ise sõjavägedest kõrvale hiilinud – N. armeest päästis Ülikool, Eesti vägi võttis arvele ega ole rohkem huvi tundnud – tikub nüüd oma asjatundmatutega uitmõtetega lagedale.
Ega jutt pikk ole – kui armeel on poiste pärast mure, siis võtku sel teemal varakult midagi ette (kõlab nagu mingil koosolekul või ümarlaual tähtsa näoga öeldu). Ehk juba koolis. Juba esimeses klassis, kui vaja.
Briti sõjaajaloolane John Keegan kordab oma “Teise maailmasõja” raamatu alguses üle tuhandeid aastaid vana tarkust, et kõik armeed tahavad mehi, kes jaksavad 30km päevas marssida, umbes sama numbriga kandam turjal. Kui hakata selliseid kasvatama 18aastastest kühmikutest, kel päevavalguses hirm hakkab ja aega on seks vaid mõni kuu, siis selge, et on valus. Hilja ka. Ma olin ja olen ise sihuke paks poiss. Nina raamatutes, selg kõver.
Kus kool, kus vanemad, võivad kaitsevõimeanalüütikud näägutama hakata ning nõuda ümarlaudu, spetsialistide kaasamist, muid tavalisi platseebosid teemal, et tõsine arutelu on käimas, juba midagi tehtud.
Õieti piisaks ehk, kui poiste võimlemistunnid antaks lihtviisiliselt sõjaväe hallata. Eesmärk – enamik koolilõpetajaid poisse suudab 30km päevas, pluss kätekõverdused, lõuatõmbed, istessetõusud, Cooperi, Luc-Leger’ testid ja millega kõik nekruteid läbi katsutakse.
Kui kehalise kasvatuse tund on ainult paar korda nädalas, selleni ei jõua. Eriti kui kehaline kasvatus käib hindamise alla. Paksud poisid, kes on paksud sellepärast, et nad liiguvad vähe ja söövad liiga palju, demoraliseeruvad. Löövad käega, sest neil pole lootustki iialgi head hinnet saada. Kui tunnid mööduvad korvpallimängus… suvel jalgpall… paksudel ja prillidega poistel pole neis mängudes midagi teha… ja järsku tuleb hindamine. Lõuatõmbamine, jooks, kolmed ja kahed kukuvad niikuinii, milleks pingutadagi. Seda enam nina arvutis, konks seljas, pitsa hambus. Las kehalise viisi teenivad need, kel on seks loomulik anne – see on anne, pole midagi parata. Mis ei välista sugugi vaimuandeid.
Oletagem, et sellise lõtvuse asemel on poisid päris varasest east tubli seersandi käe all. Iga päev kasvõi.. ma ei tea, kui kauaks, eks seerud ja veltud tea paremini. Jooks ja muud harjutused selleks, et koolist tuleksid väkke juba pea valmis soldatid, kelle puhul ei pea enam tegemata jäetut järgi võtma hakkama, vaid võib kohe püsti-pikali kallale asuda. Arvestuslikult – sa pead täitma normi, mitte hindeid saama või kõige parem olema. Sest pole mingit tolku, kui paar rambot lippavad ülejäänud porukast kiiremini vaenlaseni. Kogu kamp peaks vist kohale jõudma, eks.
Lisaks on ju sõjaline algõpetus. Ole sa nii patsifist kui tahes, püssirohu lõhn on poisile pea sama hea kui tüdruku oma ja luku lõgin nagu äravõetavate kõrvarõngaste heli… selle nimel võib noormees ka roomata. Ja kui varakult treenida, on tõesti soldat peaaegu valmis, kui kooli lõpetab.
Muidugi kohe küsimus, et kust see raha võetakse. Kuid kas poleks see kaitsekulutus ega võiks käia tolle NATO ette nähtud kahe protsendi rahvusliku koguprodukti sisse. Eks ole meil teokas kaitseminister ja tõhus haridusminister, eks ole nad isegi ühest erakonnast. Asi see kokku leppida oleks.

Kõhklused aastapäeva pidulauaga

17 veebr.

Moodsamale rahvale tähendab veebruar vist seda kuud, kui on sõbrapäev. On see 14. veebruar, kui inimesed lolliks lähevad ja üksteisele südamekujulistes karpides rosoljet kinkima hakkavad? Ükskõik. Vanem ja rangem mees teab, et tegu on lääne ees lömitamisega ja tegelikult on see ülepea Püha Valentini päev. Ning meile üdini võõras püha.
Tõsine eesti mees teab, et veebruar tähendab hoopis ja eelkõige Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril. Punkt.
No ja muidugi seda, et tõenäoliselt on kuradi külm. Kui hästi läheb. Sest Vabariigi aastapäev, kui ei ole lund, selget taevast ja päikest… see on natuke nagu untsu läinud. Pole õige. Jumal on lätlane. Muud marurahvuslikud mõtted.
Mis ikka ette paanitseda ilma pärast. Tuleb, mis tuleb. Tähtis on, et iga õige eestlane paneb sel päeval lipu välja, käib äraseletatud näoga ringi ja katab õhtul pereringis pidulaua.
Või kuidas siis seda tähistada?
Ilma pika lauata, mis nagu äke. Vaadata telekast isamaalisi saateid, presidendi vastuvõttu ning arvustada pereringis läbi kõik kurikuulsa pingviinide paraadi osalised. Ikka, et võeh, missugune ja võeh, kellega, kuidas nii võib. Nagu see iidne komme küljes on. Vaevalt, et teised rahvad samal päeval erinevalt ennast üleval peavad… piinlik küll, aga ilma ka ei oskaks.
Kõlab ju nagu plaan.
Ainult see peolaud. Sellega on tegelikult mure missugune. Kui olla ikka tõsine eesti mees sel Eestile tõsiselt tähtsa päeva õhtul. Lembitu vaim südames, Vesse lõõm… kuskil mujal. Magedac! Laula, laula, pappi! See Vene riigi säädus on ropp ja roojane…
Millest jant tulebki. Mida panna ühele tõeliselt isamaalisele peolauale?
Noh, teadagi, muidugi… venib eesti mehe piimvalgete kulmudega kaetud helepunane nägu laiale naerule. Vast ei ole ka naisel midagi öelda, ikkagi selline püha.
Kui talle mingi hea vein limpsimiseks tuua, onju?
Ahaa, eesti mees, juba oledki vahel. Millist veini? Mingit konnaõgijate või kämbude või lausa meretagust laket kavatsed sina rahvuslikule lauale panna? Kuhu see rahvuslikkus jääb? Ei, mees, olgu vähemalt ühel pühal aastas ainult rahvuslik kraam sul peale hammustada – ja katsu sa kordagi jõledat vene sõna sakuska suhu võtta!
Kelle vastu siis Vabadussõjas mindi? Kelle ikke alt, Sarmaatia lagendikult tõusnud pimeduse eest iseseisvuse kaitse alla plagati… ee… eesti mees ei plaga… jah.
Igal juhul olgu rahvuslus sel päeval paleus kõiges, ka kõhuorjuses. Eemale kõik, mis võõras.
Mis näiteks tähendaks, et rahvustoiduks peetav kartul jääb küll ära. Kui valus ka poleks. Esiteks ju kaugelt Ameerikast pärit. Olgugi nad praegu meie tähtsaimad liitlased või, vastupidi, meie nende omad, vahel läheb segi. Samahästi võiks ju sinimustvalge asemel tähti ja triipe paraadil liputada. Mõni võibolla liputabki, olgu või aluspükstel.
Aga veel hullem – kartul laekus siia koos venelastega. Väidetavalt Peetri ja tema veriste käsilastega. On ju apokriiva, et kurikuulsast Šeremetjevi kirjast tsaarile, kus ta kiitleb: kõik tapsin ja põletasin, täiesti tühi maa on Eestimaal järel, olla jupp puudu. Nimelt: ja tühjale kohale käskisin ustavatel koerakoonlastel kartulid maha panna!
Olgu, ma mõtlesin selle välja… Ikkagi – jäägu ära.
Nüüd läheb päriselt raskeks. Jääb ju nii olemata ka kõigi rahvuspidude alustala kartulisalat. Rosoljest, muudest maitsvustest kõnelemata. Paned paljad grillvorstid lauale? Kahe otsaga asi. Iseenesest pole see ühelegi kultuurile võõras, aga wurst ju saksakeelne laensõna. Kas meie poisid aga parunitele Võnnu all vähe andsid?
Siin võib eesti mees muidugi teha kavala filoloogilise nükke. Minna kaubandusvõrkudesse ja nõuda mauku, mis on ugrimugri sõna. Selle arvestusega, et kui müügipersonal aru saab, soovi täidab, siis on tegu õige eesti vürtspoega ja kõlbab laua peale küll. Mis sa hädaga muidu teed, hakkad putru ja makarone ette kandma?
Oleneb, mis putru. Makaronid kui võlgnikriik Itaalia roog, on selgelt välistatud. Aga tatar ehk kreeka riis… kõlab, nagu võõra veksli väljalunastamine.
Salatid? Tomat? Jõudis siia alles 20. aastatel, lapsi sunnitud koolis sööma, et annab rauda ja jõudu ja lapsed muidugi nutsid. Vähemalt minu tädidel olid Setumaalt sellised mälestused… nojah… nii tuleb veel välja, et mis eesti mees mina ka olen.
Võtab päris nõutuks see kulinaarne marurahvuslus. Et mitte päris heituda, võib ju eesti mees võtta vennaihu. Ehk käntsaka mõistlikku sealiha, mille küljes on nii konti kui pekki. Kitsa väitsega mulgud sisse, mulkudesse lauku, pipart, soola otsa – küllap juba sealt Sigtunast pipart toodi, ahju või orgi otsa. Vähemalt midagi. Rahulikum edasi mõelda, mis on see päris oma. Kapsad, kaalid, mineraalid… tegelikult on seda omamaist päris palju. Ole ainult mees ja tee see maitsvaks.
Ning õlu on kindlalt omamaine kraam, aastatuhandete tagant pärit. Võta üks…
Ja siis mõtle, kas Vabariigi valge on ikka eestimaisest piiritusest kokku segatud, mis?
Ah, head pidu.

Vt ka