Jälle kaagutavad käraka kallal

Nähtavasti on see üks märk jõuluootusest, et sotsiaalministeerium ja selle palgal olevad asutused-ettevõtted igal aastal millalgi novembri lõpus, detsembri alguses järjekordse käraka ja tubaka vastase kisaga välja tulevad. Teadagi. Varsti on vorstid, hapukapsas, sült ja Tema. Mõtted juba liiguvad sinnapoole, eesti rahva ühine kõrisõlm teeb klõnks.
Just paras aeg hoiatada ja näägutada. Niiöelda laskeavale viskuda. Ah, kui palju sa jood, armas eesti rahvas, oi, kui palju see riigile maksma läheb, suitsetamisest pole mõtet rääkidagi, peatu ometi, tule kelgult maha.
Iga kord puhutakse see mingisugune ettekanne üles. Oi ja ah, kas tõesti, oi, peaks midagi tegema. Ning teemale üldrahvalikkuse andmiseks küsitakse igasugu tegelaste käest umbes, et: milliseid abinõusid teie peate parimaks alkoholi ja tubaka vastu võitlemiseks?
Kõik vastavad illikukusti, et seda võiks teha ja toda võiks teha, aga mõni meede ehk oleks liiast… veel. Et küsimus on muidugi väga raske ja valus ning sellele peaks senisest enam tähelepanu pöörama kõige kõrgemal riiklikul tasemel. Ehk siis antakse õige vastus, olgu see milline tahes.
Ometi võiks vastu küsida: miks te eeldate, et ma ülepea pooldan sellist võitlust käraka ja tubaka vastu? Eriti selliseid võitlejaid nagu sotsiaalkanad? Ehk on see minu meelest hoopis vanatüdrukulik naabri kassi neitsilikkuse pärast muretsemine? Seejuures läbinähtavalt kasuahne. Andke meile rohkem raha, et tõhustada võitlust, andke, andke, andke, vähe, ikka on vähe, alati on vähe. Kusjuures, olgu see aastas joodav kärakahulk milline tahes, ikka on vanatüdrukud õigust täis. Joovad rohkem – tuleb rohkem panustada. Joovad vähem – ei tohi loorberitele puhkama jääda, rohkem tuleb panustada. Palkame aga rohkem eksperte, kes pole kunagi joonud ega suitsetanud. Tellime aga uusi uuringuid.
Kuigi miski ei tööta. Eesti rahvas joob ja suitsetab rõõmsalt edasi. Tuues, muide, riigikassasse aina suuremaid rahasid. Mõni aasta tagasi olid alkoholi- ja tubakaaktsiis kokku 4% riigieelarve tuludest. Oletame, et kõik jätaksid maha – kas isalik valitsus ja need kaagutajad saaksid ilma selle rahata hakkama? Mis maksud siis tõuseksid? Loetakse ju kaagutamist riigi osutatavaks teenuseks. Mida tuleb mõistagi rahastada… teenust, mida keegi ei ole tellinud. Mis on täiesti omaette teema.
Jah, Eestis juuakse roppu moodi. Väga paljud ju ei joo üldse, mis tähendab, et keegi peab ikka… ma ei kujuta ette, kui palju sisse kuukama, et keskmine täis tuleks. Minagi ei venita enam keskmist välja, kehv alkonaut olen, nii et keegi peab ka minu keskmise täistulekuks täis olema. Väga täis. Ainuke kärakavastane kampaania, mille idee mulle meeldis, oligi kunagine „Palju sina jood?“, mis küll ei arvutanud lõplikult välja näiteks seda, kui palju juua, et keskmine saavutada. Ütleme nii, et kaks klaasi veini päevas (kes peaks seda joomiseks, puhta tervise pärast?) – ja juba on keskmine ületatud. Kõvasti. Üks õlu õhtul teleka ees ja laupäeval saunas kolm on keskmine käes.
See arvutus võttis küll mõtlema. Edasised kampaaniad on lollimad olnud. Olles ise kah natuke reklaame teinud, on märgatud, et mingi pahevastase reklaami puhul valib tellija ikka kõige mõjutuma variandi. Otsekui tahtes – ilmselt nii ongi – et mure ikka püsiks ja tema saaks selle peal edasi jõukalt elada.
Huvitaval kombel pole keegi tulnud selle peale, et võibolla peaks mõned asjad rahule jätma? Et ehk oleks parim alkoholi- ja tubakapoliitika lihtsalt: ei mingit poliitikat. Kui te järgi vaatate, siis mida rohkem on keelatud-kästud, seda hullemaks on asi läinud.
Gorbatšovi ajal kui pandi 21. eluaasta ja alles kella kahest. Joomine muutus noorte seas uhkuseasjaks, kes kätte ei saanud, oli könn.
Juba Vabariigi aegne kuni kümneni pani korralikud pereemad igaks juhuks ostukorvi paari siidrit lisama, mehepoegi õlut kastiga varuma – äkki tuleb peale kümmet isu? Ja kärakal on imeline sireenihääl, mis hüüab: joo mind, joo mind ära…. Nagu eelpool öeldud, väga vähesest päevas aitab, et üle keskmise põrutada.
Tõstame aga veel hinda – kas on meelest läinud Pärnumaa masskoolmine salaviina pärast?
Pidev näägutamine pigem tuletab kärakat meelde. Võib ka tekitada sellist imelikku tunnet nagu trots: kui te mind pidevalt joodikuks manate, noh, ma siis joongi! Mis mul teie arvamusest… ma ei tahagi, et teiesugused sõbraks trügiksid.
Nii ei neid võitluslikke ideid, niinimetatud „rohelisi raamatuid“, ei taha isegi vaadata. Nende väljamõtlejad pole tegelikult keegi. Vähimagi autoriteedita isikud. Pealegi olid ideed ette teada – käsime, keelame, maksustame, palkame rohkem nõustajaid, üldiselt näägutame ja varastame.
Et jutt täiesti jaburaks keerata – „rohelised raamatud“? Roheline… islam… Koraan… terrorism? Peaks ehk organeid teavitama… Või soovitama mõnel kuskile islamivabariiki mehele minna. Kott on peas, aga mees ei joo, vähemalt.

Tasa-tasa uue aasta poole

Iga detsember on tunne, nagu oleksid rikkis plaat. Vinüülikas, noh, millel nõel hüppama jäänud ja nüüd korrutab plekiselt ühte ja sama viisijuppi, halvemal juhul veel koos sõnadega.
Nii halan minagi aastast aastasse ikka samal ajal ikka sama. Et jõuludest väga ei hooli, selles harduses ja kord aastas kirikusse kaamerate minekus on väga palju võltsi. Aastavahetus on hoopis toredam. Nagu üks tundmatuks jäeta soovitud eesti kirjanik Andrus Kõhh kunagi eravestluses mõtiskles: „Aastavahetusel saab kodus olla, telekat vaadata, palju süüa ja pitsikese võtta, pärast rahus lebada, keskööl saab šampust ja ilutulestikku, lapsed on rõõmsad… Jõulude aegu aga ei oska olla. Mida ja kuidas seal ikka tähistada. Sööd kõhu täis, viina võtta nagu ei sobi, kirikusse ei kisu… kingid jagatud, siis kobidki magama, et jama ruttu mööda saaks. Silmakirjalik.“
Ei saa Andrusega päris nõus olla. Siin tuleb nüüd teine rikkis plaadi viis. Jõul omas vanas tähenduses on tähistamist väärt. Kui talvine pööripäev. On sedagi korrutatud, et jõulud on rõõmsaim päev aastas, nagu üks vanem mees kunagi ütles. Sest päevad hakkavad pikemaks minema. Veel terve detsember on päevaaega ikka vähem ja vähem, pimedat aina rohkem, jõulust hakkab pime taganema. Lõpuks ometi.
Mispärast vahel tundub, et peaks kevadist pööripäeva, märtsis, veel kuidagi eriti meeles pidama. Siis on valget iga päevaga rohkem, öö taganeb. Ning jaanipäev on tegelikult kurb. Sügisene pööripäev veel hullem.
Ma ju ütlesin, et rikkis plaat.
Mingis mõttes on need tähtpäevad ümber pööratud küll. Jõuluaegu, kui avalik arvamus eeldaks vagadust, tekiks just tahtmine, et kas keegi tuleks külla või läheks külla. Peidaks ennast võltsharduse eest ära, „Püha öö“ asemel laulaks, kuidas tüümiis tüülta kodo tulli ja ülepea, paneks pidu nii, et maa must. Üks tundmatuks jätta soovitud Riigikogu saadik Juku-Kalle Err näiteks korraldab mitmendat aastat ettevõtmist nimega jõuluvarjend. Ehk kõik sõbrad, kel siiber, põgenevad pühalike kõnede ja Juunior nime asjata suhuvõtmise eest ning anduvad ausale põhjamaisele püretusele.
Mis tegelikult – eks jõuluvarjend ole ka kord meie man olnud – ei tähenda mitte mingit erilist pahategu või märatsust. Tavaline jõulujama. Seapraad, verivorst, ahjukartul, paks kapsas, sült, noh… mis seal ikka. Lihtsalt kõike oimetuseni palju ja kõike muud kah… liigagi palju.
Jõulutoit on ju igavesti hea, kui ei pea harrast nägu tegema. Kui see on korralikult tehtud, st ilma igasuguse kalorilugemiseta või kui, siis pigem vastupidi. Seapraes peab ikka olema pekki, paremal juhul veel konti ka, hapukapsast tuleb hautada eelmisest päevast peale, uhada sisse suhkrut, köömneid, küüslauku ja peoga sularasva kah. Pardi- või hanerasv on muidugi kõige parem. Sült tuleb muidugi ise teha. Seega, ostetagu seajalad varakult valmis. Mõni aasta tagasi oli ju nii, et seajalg maksis 22. detsembril 50 (viiskümmend) krooni tükk (tükk, mitte kilo). Praegu peaks nad veel odavalt saada olema. Keedad, keedad kaua ja armastusega liimiks, harid korralikult igasugu maitset andvast, kuid hamba all ebameeldivast, nagu kõhred ja nahad. Hea, kui on veel mitmest lihast, vennaihule lisaks looma ja linnukest.
Muide, ma ise ei oska üldse sülti teha. Ütleb naine. Mind kõhrekene ei häiri, mul head hambad. Senitehtud süldid on igaüks erinev välja kukkunud, söödavad, aga mitte just kaunid. Ilmselt nõuab sült suuremat kannatlikkust ja järjekindlust kui mehepojal välja panna.
Nojah, siis laod selle kõik lauale, sööd-jood ära ja mõtled, et lähed lõhki. Ongi kogu jõuluhardus. Järgmine päev on nii paha, nii paha ja kõik puhta liigõgimisest. Vannud, et enam kunagi ei söö kõike eelnevat. Üleüldse ei söö midagi peale paari kapsalehe ja kuiviku nädalas.
Kummaline, aga mõni päev isegi õnnestub lubadust pidada. Mitte muidugi nii rajult, aga, ütleme, mõne piparkoogi ja mandariiniga päevas piirdudes. On ju aastavahetus tulekul.
Mis on mu meelest täpselt vastupidine püha. Siis peaks kodus olema. Võimalikult perekeskselt, kui lamedalt see sõna ka ei kõla. On vana uskumus, et nii, nagu uut aastat vastu võtad, nii ka veedad. Nii et vana kodukaruna, pole mõtet kellelgi mingit madu või Eevat mängima hakata.
Õgimisest jälle ei pääse. Seitse korda tuleb ju lauda istuda. Seitse või kaksteist rooga vähemalt peab laual olema. Aga hulluks ei tahaks minna, jälle tsementi maos tunda.
Seega, palju erinevat, et keel püsiks janune, meel mõnune, aga igaühte natuke. Heeringakene sibulakese ja hapukoorekesega. Täidetud munakesed. Porgandi-juustu salatikene. See pole õigupoolest enamat kui riivitud porgand, riivitud juust, hakitud küüslauk, kõik majoneesiga segi mässitud. Isetehtud pelmeenikesed, õlis küpsetatud ja hoolega nõrutatud-kuivatatud. Vana hea kartulisalat, mis tuleb naiste teha jätta, sest korraliku tükeldamise töö käib meesterahvale üle jõu. Omatehtud kotletikesed. Pirukakesed, lihaga, kapsaga, kusjuures tekib vaidlus, kas pirukad on üks roog või annab iga erinev täidis õiguse seda eraldi roaks pidada, et kaksteist kergemini täis saaks. Täiesti lihtne pohladega hapukapsas, toores. Jube hea, muide. Juustukesi, üks haisvam kui teine. Ikka head ja ikka paremat.
Siis Tema jääkülmas karahvinis lauale ja pisipisikesed pitsikesed, samuti sügavkülmast. Säästlikult valada, et kauaks jätkuks ja Purju külla ei jõutaks.
Keskööl lastešampus. Mulle ehtne ei maitse.
Ja inimese südamesse asub suur rahu, nagu ütles Baloun.

Ah jaa, detsembri Oma Maitse sisaldab veel mõndagi, näiteks lugu Eesti kokaraamatute mammast Salme Massost. Kelle puhul on küll mainimata jäetud pealtnägijate lood, kuis memm põhiliselt surmkangest kohvist ja sigarettidest toitus. 🙂

Valeandmed

Mul ei ole andmeid,et homne ümarlaud sisaldaks:

Toomas Hendrik Ilves: “Vaid riiklikult heakskiidetud ja rahastatud vabakonnal on õigus sõna võtta.”
Kommentaarid: “Daniel Vaarik: Sorosel alles võngub…

Et keegi ei arvaks, nagu ma mingi lahe mees olen

Eesti Aer ja arvutuskunst

Mööda feissbukki levib, küll liiga aeglaselt, järgmine arvutus. Autori nimi on Tanel Trööp, mina ei tea temast midagi. Arvutus aga on piisavalt kaunis ja lühike, et tervenisti ära tuua:

Riik on Estonian Airi aktsionär. Meie olemegi Riik.
Tegin aktsionärina arvestusi:
Tero Taskila sai aastal 2011 palka 232 596.-EUR, mis läks ettevõttele koos lisamaksudega maksma 312 609.-EUR.
Sellel aastal on Tero Taskila saanud palgatulu 332 800.-EUR, mis koos lisamaksudega ettevõttele on läinud maksma 420 146.-EUR.
Lahkumishüvitisena võtab suur juht kaasa 99 687.-EUR, mis koos lisamaksudega ettevõttele teeb summaks kokku 133 979.-EUR.
Tema palgakulu koos maksudega on seega 866 734.-EUR.
Sellel aastal on Tero Taskila poolt juhitud Estonian Air teeninud kahjumit 20 200 000.-EUR.
Eelmisel aastal oli kahjum 11 200 000.-EUR.
Kokku on seega Tero meile kui aktsionäridele maksma läinud 32 266 734.-EUR, ehk 32,27 MILJONIT eurot.
Viimase rahvaloenduse andmetel elab Eestis 1,29 milj. Inimest. Lihtne arvutus näitab, et IGAÜHELE meist läks Tero Taskila maksma 25,01 EUR. Ehk iga Eestimaa pinnal hingav kodanik vanuses 0 ja rohkem aastat maksis oma taskust ja vastu tahtmist 25 eurot! Minu perele läks Tero Taskila maksma 125,00 EUR (ükssada kakskümmend viis eurot)!
Juhan – tõmba nahhui ja ilma igasuguse kompensatsioonita!

Enesest mõista jagasin mina seda kohe edasi. Soovitan ka teistel.
Kuigi lugupeetavale on ka mõningaid etteheiteid. Ent alustuseks heast.
On äraütlemata tore, kui keegi viitsib meenutada, et Riik ei ole mingi asi iseenesest, vaid siiski selle maa inimestele kuuluv riistapuu.
On äraütlemata tore, kui inimesed vahel viitsivad arvutamise ette võtta, mis selle riistapuu pidamine inimestele maksma läheb. Omal ajal ennastki sellega lõbustatud, et jagatud järjekordse riikliku programmi maksumus kõigi kodanike ninade peale ära, vanad, haiged ja sülelapsed kaasa arvatud. Miljard ei ütle kellelegi midagi, aga hr Trööp’i väljaarvutatud 25 eurist saab igaüks aru. Ütleme nii, et, lähenevaid jõule arvestades, selle eest saaks priske laua neljale-kuuele, kust valgepeagi puudu ei jääks. Lennukipiletit Eesti Aerust sellega aga ei saaks.
Nii et hurraa ja, palun levitage.
Nüüd aga noriks lugupeetava kallal.
Kõigepealt tundub Tero Taskila manamine juba liiast. Otsekui oleks mees mingi Põhja Konn, kes tuli paljukannatanud Maarjamaale hävingut külvama. Lõbus on muidugi mõelda, et juba noor Tero unistas ärikoolis, kuidas ta laseb põhja Air Balticu, siis Estonian Airi ja see on alles selleks, et näidata, mida ta suudab.
Ei usu hästi. Tero Taskila näib pigem tüüpiline ärikooli toode. Kel on jätkunud vastupidavust koosolekutel istuda ning taipu neil võitja poolele jääda. Seeläbi ametiredelil tõusta. Sihukest rahvast on Euroopa Liit täis, võta üks ja viska teist. Pealegi, tala saades heitus Taskila nagu tavaline inimene ning tegi seda, mis ehmatusega tehakse: plagas ja peitis ennast ära. Olnuks ta suli, olnuks tal suurepärased seletused varrukas, maailma ausaim nägu peas, asi poolel teel kuskile Euroopa kohtusse.
Pealegi, polnud see palk maailma mõõtmes nii suur midagi. Keskmise rahvusvahelise heategevus-, abi- või õiguste kaitse organisatsiooni juht hüüdnuks Taskilat kohates: „Vaene! Kükki!“ Keskastme spetsialist samamoodi.
Niipalju siis kurja juure kaitseks. Heast peast ja üldsuse pahameele ärateenimiseks.
Aga nüüd tõsisem aga. On viga – mida ka ise omal ajal läbi lastud – jagada ükskõik milline riiklik kulu kogu elanikkonnale. Muidugi kõlab liigutavalt, et sülelapsed kaasa arvatud. Kuid vaadakse asjale otsa – sülelapsed ei teeni raha ega maksa makse, samuti (enam) pensionärid, samuti riigipalgalised ehk niinimetatud avalik sektor. Riigil ei ole oma raha, ei väsi korrutamast, see on rahateenijatelt võetud ja ümber jaotatud. Tööde ja teenuste osutamiseks, mida maksjad sageli tellinud ei ole – kas keegi mäletab, et oleks alla kirjutanud soovoliniku töölepingule? Aga sa maksad talle.
Niisiis on tegelikult hind hullem, sest maksjaid vähem.
CIA Factbook annab Eesti tööealise elanikkonna suuruseks 704 400 inimest. Muide, rahvaarvuks 1 274 000… Jänkid ilmselt kasutavad mingeid muid andmeid. Liitlase andmete kasutamine pole vist kuritegu?
Tööpuudus on nende järgi 12,1 %. Seega võime maksjate hulgast sipsti maha arvata 85 000. Jääb 620 000. Eesti Statistikaamet aga annab hõivatute arvuks 609 000, eelmisel aastal. Väga vahet pole. Kui juba kodumaale tagasi jõutud, võtame siis 609 000.
Seesama Statistikaamet annab avalikus sektoris hõivatute arvuks 159 000 inimest. Lahutame jälle ja järgi jääb 450 000 inimest, kes ei saa palka tänu riiklikule ümberjaotamisele.
Kui me nüüd hr Trööp’i pakutud arvutuse uuesti teeme, siis saame, et Eesti Aeruga sai keskmine maksumaksja vastu pükse 71 euri 70 senti.
Tuleb aga kohe endale tuhka pähe raputada, ka see arvutus pole täpne. Siin pole arvestatud hämarat kolmandat sektorit, milline suuresti riigirahadele toetub. Tõenäoliselt on tegelike maksumaksjate arv veelgi väiksem. CIA annab riiklike kulude protsendiks sisemajanduse kogutoodangust 38,2 %. Kuid ka avaliku ja kolmanda sektori kõrgepalgaliste mittemidagitegijate molutamine loetakse osaks toodangust. Nojah, selliste arvestustega tegelgu targemad.
Igal juhul, arvutada on tore. Just niimoodi, et tunda, kui palju kodaniku tasku valitsejate läbi pihta saab. Näiteks:
Selle aasta riigieelarve planeeritud tulu oli 6 107 711 987 euri. Jagame ära 450 000 peale, tskae 13 572 euri 69 senti tuleb ära.
Ei oskagi midagi öelda. Mõni peab ikka jubedalt makse maksma, mis muud. Eks käibemaksu ja aktsiise maksa ju kõik, mõistagi, kõik kaasa arvatud.
Kulude poolest: kiirabiteenus maksab aastas 26 839 922 euri, mis maksjate peale ära jagades teeb 59 euri 64 senti aastas. Tervise Arengu Instituudi hoolitsus maksab 8 356 673 euri aastas ehk igale maksjale 18 euri 57 senti, mis mitte millegi eest ei olegi ju väga palju. Soovoliniku saab maksumaksja 13 sendi eest aastas, sest 59 786 euri see putka aastas maksab. Väga odavalt saadud, eks.
Ja nii edasi. Tõmmake endale rahandusministeeriumi leheküljelt riigieelarve ja arvutage ise. Nagu ütles minu matemaatikaõpetaja: aju läheb ainult käärulisemaks.

Romantikute paraad isadepäeval

Telepurk teadupärast ei valeta kunagi.
Nii tuleb puhta tõena võtta natukese aja eest teležurnaalis Reporter näidatud teravat materjali, kus pealesirguv noor naissugu avameelselt tunnistas, et romantikat nad küll poistelt ei oota. Mis luuletused, mis lilled. Mees peab asjalik olema. Ainult sellisega saab luua… njah, mida? Peret või? Kodu või? Või või vä?
Näed, ongi kohal oht langeda manamisse, et kuis küll noorus on hukas, aga, vaat, meie ajal. Päh. Noorus on alati hukas. Pealegi, inimesed on sellised, nagu aeg, on aeg väike, on inimesed väikesed ja vastupidi. Ju siis tabavad noored plikad ajastu vaimu. Luuletamine ei too seemneid või muud mahetoitu disainlauale. Lilled, mis neistki kasu. Ainult prahti ajavad.
Tühja kah. Hallid karvad võtavad habemes aina rohkem ruumi, mis 1001 öö juttude järgi tähendab, et elu kisub vaikselt elatud olema. Ennast tähtsaks tehes, võibolla siis kaob koos minusuguste vanade peerudega ka maailmast romantika. Tuleb hea uus ilm. Kus ei oodata lilli ja luuletusi. Ega oodata ka, et ust lahti tehtaks, mantlit selga aidataks. Isegi seda ei oodata, et raskeid asju tassida aidataks. Ega aidata ka. Isiklikud kogemused mõnes kontorist olid, et kui on midagi, mis tõepoolest naisterahva naba paigast liigutavad, siis otsitakse dinosaurused üles.
Näh, jälle hakkad nooruse kallal norima. Oli ju öeldud, et see on alati hukas, on alati olnud ja saab olema.
Kuigi dinosaurus on natuke nukker. Oh, romantika. Mida me selle all ka ei mõistaks. Lilled, luuletused, laulud, unistused, värinad, südamepekslemine, kummaline hingeldamine, hõõguvad palged. Kuidas ilma selleta? Kuidas ilma selleta ülepea oleks isakski saadud? Ei kujuta ette. Võibolla kaob isadepäevgi kunagi.
Niikuinii imelik püha, mida kuidagi tähistada ei oska. Lapsed väikesed olid, siis ikka aeti hommikul üles ja õnnitleti. Kooki tehti kah. Kõik. Ei osanud pidada.
Aga selle romantika surma valguses tuleb pähe, et võiks tähistada küll. Eks ole ju mehed niikuinii vähemus. Isad omakorda vähemus. Romantikud siis koolev vähemus – kui nõudlust pole, sureb välja, karm turuseadus. Ja mida vähemused teevad – paraade! Suure kisa, kära, ette ja taha lainetava vihaga.
Teeme ka. Isadepäeval. Romantiliselt. Ma kujutaks ette, et koguneks mehepojad kuhugi. Kaasas lilled, peas mõni luuletus, taskus romantilist tüüpi joomaaeg. Pole vajadust teha mingit ülemaalist kokkutulekut. Igaühel on oma arusaam romantilisest paigast, sinna mindagugi. Ikka on kuskil mingi veekogu, olgu ta meri, jõgi või järv. Või mets või mis tahes. Jalutatagu, loetagu omaette luuletus, mõeldagu romantilistele hetkedele, rüübatagu romantiline lonks, visatagu lilled maha või merre. See peaks olema kõdunev ökopraht, mille eest trahvi ei saa, ehk? Ja ongi kõik. Paraad peetud. Isadepäev tähistatud. Eks näeb, kas pärast tuleb romantikapõlastajate viha ja mõni mees kuskil peksa ka saab.

Kehvad ilmad, pikad road

Jube aeg. Mitte ainult seepärast, et isegi altpoolt tundub kallavat. Tuul ja raagus puud. Kõige hullem ehk on, et aina pimedam. Me pole küll harjunud ekvinoks-tüüpi pööripäevi ehk kevadist ja sügisest, tähistama, kuigi õigupoolest võiks. Pärast kevadist on ju päevaaega rohkem kui ööd, sügisel vastupidi. Hämaramaks, hämaramaks, hämaramaks. Heida või talveunne.
Ja muidugi on kogu aeg ebameeldivalt külm. Mitte see külm, mis talvel, üks päikeseline ja helkiva lumega ilm võib teismelistes miinustes olla, ikka on kuidagi rõõmus. On külm, mis ei tee palgeid punaseks, vaid hoopis nina tilkuma. Rõskus ronib varbaküünte vahelt kontidesse. Kogu aeg on miskitpidi paha olla. Lõdin ja siiruviiruline maailmapilt. Midagi eriti ei taha.
Süüa küll. Pole just aeg, kui võiks mõelda ümbermõõdule. Muudkui näksiks midagi. Soovitavalt tulist, tähendagu see siis temperatuuri või krehvtisust. Et lööks ikka seest soojaks.
Väljast ka. Kuidas kellelgi, aga enda mälestused linnatalvedest on, et üsna kõhe hakkas. Villased sokid püsisid jalas. Kuigi justnagu köeti, aga äärmiselt säästlikult. Mõni ime, hinnad aina ronivad, isalik valitsus muudkui tõstab kõikvõimalikke aktsiise. Mis Bulgakovi jutt see oligi, kus hoiti meeleheitlikult majas 14 kraadi üleval, et mitte anda elanikele õigustust pursuikasid tuppa vedada? Lihtsalt tuli meelde.
Juurde ka sooja kuskilt ei kruti, sest igasugu elektriga käivad soojendamisabinõud teevad väljavoolava raha häält.
Ega midagi. Tuleb suu kliima järgi seada. Ehk siis pikad road päästavad nii sügismasendusest kui võdinast. Pikk käib siin aja kohta. Kui püüda midagi valemitaolist sõnastada, siis mudaajal tuleb süüa teha kaua ja ahjus.
Õnnelik, kellel on puupliit. Kuni küpsetusahju lämmiks saad, oled juba köögis vähemalt särgiväel. Kuid üllatuslikult ei ole keskküttega karistatud isikud päris lootusetus olukorras. Gaasi- või elektriahi annavad samamoodi sooja välja ning viimane tuleb ikka odavam kui mingisugune puhur.
Niisiis mõeldagu ennast ümber. Ei ole kiire söögitegemisega. Ei pea leppima praemuna või muu sips-sops valmiva asjaga. Kaua kaunikene. Isegi keedukartul on liiga kähkukas. Meenutage kõike, mis aega võtab.
Otse loomulikult kargab kõigepealt pähe mingi pajaroog. Kunagi ammuammu minamees murdsin hullusti pead, kui lugesin kuskilt, et ühepajatoidud on rändrahvaste värk, sest säästavad aega. No kussa, mõtlesin mina, nendega läheb ju kaua. Tükk aega läks, kuni noormees ära jagas, et kui tubli rändhõimutar on asjad potti, poti tulle lükanud, ei pea ta selle pärast enam muretsema, vaid võib pühenduda jurta püstitamisele, laste kurjustamisele ja otsingutele, kuhu hõimu meeselanikkond ja kääritatud märapiima varud jälle kadunud on.
Meie, setukeste, päritolu on üks hämar lugu. Rahvusliku ühepajatoidu järgi aga võib arvata, et asjasse olid mõned sajad aastad tagasi segatud väikesed karvased hobused, pikad vibud ja koledad teod. Nimelt on meie ühepajatoit küll samasuguste põhiainetega nagu mujal Eestis, aga ühe pisikese nipi või eripäraga.
Tükelda ainult hädapäraselt. Ainult nii palju, et patta mahuks. Kapsas neljaks, kaalikas pooleks, porgandid-kartulid jäävad terveks ning liha on ühes tükis. Soovitavalt loomaliha, mis peaks olema kindlasti kondiga. Till, seller, petersell samamoodi lõikumata, küüslauk tervete küüntena, pipar terana – veel parem on kaunake mõrvarpipart – meresool jäme. Vett, nii et oleks kaetud ja mõneks tunniks ahju unustusse. Lõhn ütleb, kui valmis on. Ja vahepeal on köök soojaks läinud. Mõnus.
Tõuraliha on ülepea üks põnev asi. Väidetavalt kõige toitvam liha üldse. Väidetavalt võib seda pidevalt tarvitada vaid ennast rohkesti liigutav inimene. Muidu tulevad mingid liigesehaigused kallale. Põnev on, et kui seda keeta või hautada, läheb jubedalt aega. Praadides on aga parim eemalt panni näidata, mida verisem, seda parem, sest läbipraetu kipub vintskeks kiskuma. Sestap sügisel ja ahjupoti sees suurepärane.
Näiteks osso bucco’na, mis maakeeli vist lihtsalt härjakonti tähendab. Selleks on vaja natuke täpsemat liha ning jamamist on mõnevõrra rohkem. Vaja läheb koodiviile. Kõrvetad nemad kergelt pannil mõlemalt poolt ära. Seejuures läheb keskel kondi sees üdi pehmeks ja maitsvaks. Õnnelikul kombel on palju inimesi, kes selle võdiseva olluse peale öäk ütlevad. Seega jääb kraam targale mehele, kes küll peab endaga sügavat võitlust, teades, et üdi annaks roale väge juurde. Aga tark mees on nõrk ja iseloomutu kelgunöör… kougib välja, määrib röstsaiale ja paneb ennast sõimates häbitult nahka. Lohutades, et kont jäi ju alles. Siis praeb tark mees hunniku hakitud sibulat, riivitud porgandit, lõigutud paprikat sealsamas pannil ära. Lükkab kõik ahjupotti, kallab üle tomatimahla ja vee seguga, võib ka tomatipastat pruukida, aga vahet pole. Maitseained, rohkesti, jälle ahju. Lõhn üksi teeb tare soojemaks.
Muidugi, kui laiskus peal, võib läheneda hoopis lihtsalt. Võtta suur tükk sealiha, kindlasti pekiga, vägagi soovitavalt ka kondiga. Torkida terava noaga mulgud sisse, toppida igasse mulku nii palju pooleks lõigatud küüslauguküüsi kui mahub, ahju. Soola mitte panna! Hiljem, palju hiljem, kui vend on krõmpsu peale tõmmanud. Isegi siis tagasihoidlikult, vennaihu puhas maik ei vaja seda ehk ülepea. Vähemalt mul on küll õnnestunud mõnigi kord inimesed ära petta… no tegelikult ma unustasin üldse soola pruukida, aga keegi ei saanud aru ka. Jälle mõni tunnike ahjus, vahepeal kastes… seejuures on notsu küpsemise heli iseenesest kaunis. Särr! Minge põrgu, Mozart ja muud rokipeerud, teie meloodiad on lihtsalt haledad!
Väntan nüüd ahju käima. Kõht pole tühi, aga maitsemeel on erutatud. Ja vähemalt poole päeva kohta võib ausalt öelda: mis tegin, mis tegin – süüa tegin!

Valik – arstiabi või terviseareng

Kui teie tervisega – hoidku selle eest – midagi peaks juhtuma, siis te nõuate tõenäoliselt arsti.
Kui see miski peaks hullem olema, teie juba laatsaretis sirakil ja paha, pöördute murega tõenäoliselt õe poole.
Ja kui päris ikka pahasti, aga veel on peas soov mõisteliselt täpselt väljenduda, siis korisete: põetaja…
Aga üsna ebatõenäoline on, et te ühelgi astmel olete niivõrd vastutustundlik, et öelda: palun tooge mulle nüüd tervisearendusspetsialist, tervishoiuspetsialist ja veel paar eksperti, kes seletaksid mulle põhjalikult, kuidas ma olen ise oma hädades süüdi, kuna elan ebatervislikult, aga üldisemalt on muidugi probleem tervisearengu valdkonna kroonilises alarahastatuses. Paarkümmend uuringut lehvitatakse ka veel avalikkusele näha ja peidetakse siis.
Ei, vabandust, vastutustundlik see nõue teist poleks. Pigem ülbe. Viimatimainitud tippspetsialistidel poleks niikuinii aega tulla. Konverents, ümarlaud, mõttekoda, arengukava.
Eesti riik näib mõlemat seltskonda pidavat üheks tervishoiuks puha. Siis aga on ebatäpne rääkida mingist tervishoiutöötajate streigist. Pole kuulda olnud, et Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalministeeriumi arvukad osakonnad, mille nimes sõna „tervis“ esineb, kõik need kohalikud ja üldriiklikud tervisearendajad spetsialistid ja eksperdid, kõik rahva tervise eest hoolitsevad MTÜd, sihtasutused, kasvõi Haigekassa ise oleks streigiga ühte löönud.
Miks nad peaks? Kabinet soe, palk ja lisatasu jookseb. Kuigi peaprobleem on muidugi nende valdkonna kroonilises alarahastatuses. Küll teeks aga veel rohkem uuringuid, veel rohkem ennetuskampaaniaid, muidu selgitustööd tumeda rahva hulgas.
Miskipärast ei kiputa eriti kokku arvama, mis need kõik maksavad.
Reklaamikampaaniad on üsnagi kallis lõbu. Uuringud samamoodi. Palgad. Kontorid. Ametiautod. Koolitused. Muud kulud.
Keegi pole vist viitsinud kokku arvata, kui palju kulub sellele ennetus-arendustööle. Milline peaks siis tagama, et rahvas on aina tervem ega vajagi ahnete arstide-õdede-põetajate teenuseid. See kokkuarvamine nõuaks põhjalikumat tegelast kui mina, aga näiteks selle aasta riigieelarves sai Tervise Arengu Instituut 8 356 673 neorubla.
Ja mis areng selle eest on saadud? Teatavasti tapvat rahvast siin maal joomine, suitsetamine, ülekaal. Võimalik. Alkoholi pruukimine kasvab, enam ei piisa keskmiseks alkoholitarbijaks olemiseks 10 tavaõllest nädalas. Suitsetatakse nagu korstnad. Süüakse, mis kätte satub ehk siis rahakott lubab, oomegahappeid ja rasvu jälgimata. Lollid loomad.
Ses kõiges on muidugi süüdi valdkonna alarahastatus, eks.
Tervishoid kokku meenutab kahehobuserakendit. Üks suksu on ravi ehk siis praegu streikivad arstid-õed-põetajad, teine on terviseareng oma arengukavade ja ennetuskampaaniatega. Esimene on nüüd teatanud, et tema enam ei jaksa, andke kaeru manu. Teine lesib, püüab rasvaseid röhatusi peita ja väidab, et saab ikka liiga vähe süüa, antaks, küll siis sel esimesel oleks kerge vankrit vedada. Tohmakas kutsar seletab aga väsinud kronule, et no pole sulle kaeru juurde anda, raha pole.
Müü tatarlastele, nemad söövad hobust, mõtleks üks setu, osta esimesele süüa, see teine on kaugelt näha vigane loom, tõmmati, kui mustlaste käest ostsid. Või kui tatarlasi ei juhtu olema, liimivabrik võtab ka.
Peenemalt öeldes: leia sisemisi reserve. Eks soovitatud seda ju kevadel õpetajatele. Võiks ju siis igasugu maksutõusudele mõtlemisele asemel välja arvutada – mitu õde on üks tervisearendusekspert, mitu ja millist operatsiooni saaks ühe ümarlaua eest. Sellises vaimus. Kuigi riik seda kindlasti ei tee. Ametnikkond on siin maal püha. Aur mingu ikka vile ja sekeldamise peale. Pealegi teab võim väga hästi, et lõpuks streikijad taltuvad. Streigipäevade eest palka ei maksta, elektrihind tõuseb, küttekulud tõusevad, elada on vaja.
Välja arvutada ikka võiks, eraviisiliselt ja umbkaudu. Kui ei muud, oleks huvitav lugemine.
Kuigi… Mis siis, kui streigiga ühineks prügivedu ja kanalisatsiooni ala mehed? Eks ole nemad ühed märkamatud tervishoiutöötajad. Väikesed hoolikalt sihitud ummistused. Kabinetid on, palk jookseb, aga kohvilõhna matab miski muu…

Magusad vaevad

Ükski endast vähegi lugupidav mehepoeg ei tunnista, et talle magusad asjad meelepärased oleks. Ammugi, et maitseks.
Mina endast lugu ei pea. Seda oleks lihtsal vähe öelda. Minu tunne minu vastu läheb julmalt armastuse alla kuni pole veel segasemat ja kirglikumat suhet välja mõeldud.
Ometi, mis seal salata.
Kuigi, ausalt, harva tuleb ette. Neli-viis korda aastas. Aga siis ikka väga põhjalikult. Kilode viisi. Nii et ägised ja pärast on paha olla.
Selleni välja, et te võiksite jätta mu hoole alla hunniku alkohoolseid jooke ja ma ei puutuks neid. Magusate asjade puhul, mind tabaks kohe õudne hulluselähedane hirmuhoog ning tuleksid härdad palved, ärge, nahad, saatke kannatajat kiusatuse sisse.
Eriti kui juhtub šokolaad või aleksandrikook olema. Või need mingid peenemad, mittepakis müüdavad küpsised. Või moskva saiad, mis on tegelikult vist viini saiad. Või peaaegu mis tahes küpsetis või muu magusus, võibolla besee välja arvatud. Kui keegi peaks kasvõi näitama eemalt vanaaegset “Kalevi” torti, võib asi lausa vägivaldseks minna. Maitseb, oi maitseb. Kuigi tavaliselt isegi meelde ei tule. Ausalt, kuid võib magusakarskust pidada, aga siis.
Seejuures ise küpsetada ei oska. Pigem tekitab mõte sellest sügavat ebalust ning avastuse, et, oot, mul just tuli üks asi meelde, mis tahab kiiret tegemist, seega ma hoian nüüd pliidist eemale. Mis muidu on sama hästi kui võimatu.
Et ei oska, avastasin üsna kohe, kui pliidi manu jõudsin. Ehk siis umbes üheksa-aastaselt. Tipa-tapa, nagu iga õppimine käib, muudkui üks ohoo teise järel. On küll võimalik kartuleid keeta! Kuigi koorimine on üks nüri tegevus. Mida on parem toimetada siis, kui keegi, eriti naissoost isikud, ei näe. Täpsemalt just, et ükski naisterahvas ei näe. Muidu jälle kisa lahti, et nii paksud koored. Ega sa noores eas ju oska ega julge vastata, et nagu mees, nii koored. Emale kohe kindlasti mitte.
Edasi oled juba nii kõva mees, et oskad suppi teha, vorsti praadida. Liha praadida, kotlette mätsida, mida aga veel. Nagu tolleaegses lastesaates Kessu ja Tripp laulsid: supramag, supramag.
Ainult et mag, see jäi puudu. Supramag tuli ju supppraadmagustoidu esimestest silpidest kokku. Mag… jah. Kuigi maitses. Aijah, mulle maitses ja maitseb ka igasugune keeks.
Üheksa-aastaselt on kõik kõvad mehed. Kui supra juba omandatud, mis see koera saba karata on. Jahu, munad, segad kokku, ahju, hurraa!
Untsu läks.
Esimene vasikas, uuesti, hurraa!
Untsu läks.
Ja veel ja veel. Oli siis pirukas, oli siis tort. Tort läks eriti masendavalt. Muu vähemalt meenutas midagigi – näiteks ühest otsast kõrbenud nätsket tainast, aga see, mis pidanuks olema tort, meenutas vinüülplaati. Ilmselt maitseb vinüülplaat kah üsna sarnaselt.
Ema muidugi lohutas, et selle kahtlase tüüpgaasipliidi Podguznik-10 või mis ta nimi oli, ahjuga ei saagi küpsetada, teadagi, vene värk. Mina muidugi ikkagi pillima ja tüübilise luuserina lõin küpsetamisele käega. Lõplikult. Ei oska, ei saa hakkama, ei tule välja ja pole siis vajagi. Viinamarjad hapud, ahi vale.
Ise olin vale.
Hilisem elu ju viis kokku mitmete vahvate naisterahvastega, kellele käed teps küünelaki kandmiseks külge riputatud pole. Nemad ei kurtnud iial, et ahi vale, kuufaas viltu ning muidu pole see päev. Küpsetasid ja küpsetavad nagu jumalannad. Tort on tort, keeks on keeks, küpsis on küpsis. Isegi tundmatus ahjus. Uurivad natuke ja tuleb.
Mina olen ikka vale.
Hakka või seksistlikult uskuma, et koogid ongi üks naiste värk.
Miks mitte.
Teate ju nalju, mida naised meestele ette heidavad – üks on, et mehepoeg juba teed ei küsi, kaarti ei loe. Tema on ise tark. Seega võib väga olla, et küpsetamine on ebaõnnestunud, sest ei viitsi korralikult retsepti lugeda, ammugi siis järgida. Läheb sörts jahu rohkem, mis siis, läheb muna vähem, mis tost.
Mis ongi vist vale. Rääkimata muudest lollustest, nagu munade vahustamispõhise taigna kausi serva pihta lusika puhtaks löömine: kogu mullindus vajub hoobilt kokku. Omletiga ma ju tean seda, pagan! Aga seda retseptis kirjas polnud, kui ma torti tegin, voh!
Õiged naised teavad kõike iseenesest. Mis on leige, mis on toasoe, mis on jahe. Rippuvat ju paljugi tainaste segamisel ka sellest, näiteks, millises ruumis seda tehakse. Munade temperatuur olla kah oluline. Mitu ning setu asja veel. Mida mehepoeg mõistagi omas äraotsata laiskuses meeles ei viitsi pidada. Siit võtad, sinna paned, mis keerulist, ah, jälle peab selle käki, mis välja tuli, ise ära sööma ja poodi taigna järele minema. Nondega oskan isegi mina küpsetada. Kuigi jääb tunne, et pole nagu päris õige, pooltoode tegelikult. Mingit põhjust ennast pagariks meldida.
Pannkoogid ju ei loe. Et need käkid iga kord erinevad tulevad, antakse miskipärast andeks.
Võibolla. Ükspäev. Ehk. Pelmeenitainas on ju välja tulnud. Vana keisriaegset retsepti ülima hoolega järgides. Mis ilmselt siis ongi lahendus: mehepoeg, loe juhendit ja ka sinust võib pagar saada! Katseta ja söö oma ebaõnnestumised ära! Et sinu üle võidaks uhke olla ja rõõmustada.
Tundub kui plaan.

Kellelgi pole keelatud kogu oktoobri OmaMaitset lugeda.

Süütunne ja teenused

Ammu-ammu Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistseid jutte” lugedes häiris kangesti lugu rehepapist ja vanapaganast. See, kus vanapagan lõpuks jookseb, pink seljas ja karjub: “Ise tegi! Ise tegi!”.
Võibolla oldi juba siis kergelt peast filoloog. No eesti keeli ei saa öelda, et “ise tegi”, peab olema, “ise tegin”, onju?
Ehk siis Kreutzwald oleks pidanud teistele vanapaganatele, kellele suguvend oma häda kurtma läks, et seoti pingi külge ja kallati sulatina kõrva, panema suhu küsimuse: “Kes on selles jõledas teos süüdi?” Siis tulnuks õigekeelne vastus “Ise süüdi” või lihtsalt “Ise”.
Kole jutt oli. Vanapaganast suisa hale. Juhm. Iga rehepapp teeb ta’ga, mis pähe tuleb. Loll on kohe nõus tooma ära oma kulla ning allutuma ebatraditsiooniliste meetoditega ülekuulamisele, pärast süüdistab veel iseennast.
Midagi sarnast tänase päevaga. Praegused rehepapid küll sulatina kõrva ei kalla – vähemalt mitte veel väga laialdaselt – küll aga sama rohkesti kavalaid kõnesid. Milliste sõnum näib olevat sama. Süüdi on Ise. Ise süüdi.
Meenutatagu teemasid ja pealkirju näiteks tervise teemadel. Paksud riskivad eluga, suitsetajad tapavad ennast. Ise. Pole siis ime, kui on kutsutud üles ülekaalulistele ja suitsetajatele operatsioone mitte tegema.
Sest ise oma halbade elukommetega oma hädades süüdi. Inglismaal juba olla nii. Tehtagu järgi, et tuleb paks või tossaja tohtri manu, saadame tagasi. Kõigepealt parandagu ennast ja siis vaatame.
Natuke leebem kui XIX sajandi uitmõtetele toetuv XX sajandi algupoole tõuparandus, aga mõte üsna sarnane. On väärtuslik rahvas ja siis need, kelle puhul ükskõik, kas neil on valus, paha ja kas nad elus püsivad. Kui koolevadki, pole kahju. Järgi jäävad saledad, mittesuitsetajad, sõnaga, tõelised demokraatiaehitajad.
See oleks jube lihtne, kuulutada kõik “ise süüdi” õpetavad rehepapid moodsateks Gobineau’deks, Chamberlainideks. Või kohe Mengeleteks.
Ei tahaks uskuda.
Kuid see mõna on nii järjekindel, et paratamatult otsiks ikka, mis võiks olla eesmärk. Kui ei ole parema rahva aretamine, siis ehk on midagi hoopis lihtlabast põhjuseks. Näiteks räpane raha. Ja veider enesealalhoiutung.
Võib olla, et mingil asutusel või asutuste rühmal, nagu seda sotsiaalhoolekandesüsteem on, on samamoodi võime taibata, et samamoodi jätkates ta ellu ei jää. Kas istub kuskil sotsmini keldris prillidega tarkpea või on see sipelgapesa sarnaselt kogukondlik mõtlemine. Süsteem on taibanud, et enam ei tule peale piisavalt maksumaksjaid, kes teda toita suudaksid. Seega on võimalus kas rohkem sisse ahmida või siis kulusid vähendada.
Sisseahmimine on küll meelitav – kindlasti on mõnel geeniusel pähe tulnud tõsta kõik maksud 100%-liseks, mis lahendaks kõik riigi rahamured ning võimaldaks ellujäänud elanikkonnale osutada kõiki teenuseid ülikvaliteetselt. Aga mingi matemaatikateadmine on vist isegi riigiametites säilinud.
Järelikult jääb teine tee – tõmmata kulusid maha. Inimeste ravimine on kulukas. Sinna on segatud need häbematud arstid ja jultunud õed. Need nõuavad imeasju – puhtast skalpellist kuni masinani, mis teeb ping!; nende koolitamine on kallis ja tõprad nõuavad palka ka veel.
Omaette ikaldus on veel need haiged. Vaadakem asjale näkku, haiged on vastik rahvas. Vinguvad, õiendavad, kaebavad, veritsevad ja isegi haisevad. Nõme punt.
Siit paistabki lahendus – tuleb tõbistele selgeks teha, et neil pole mingit õigust ravi saada. Sest nad on ise oma hädades süüdi. Nad on niivõrd valede eluviisidega. Lihtne. Vaja veel ainult piisav arv tervisekaitsespetsialiste seda jutlustama võtta – neid saab koolitada kahekuistel noorempoliitjuhtide kursustel ning ping! tegevat masinat nad nõudma ei hakka, piisab kabinetist, ametiautost, priskest palgast ja koolituskuludest. Ikka odavam kui 13 aastat arsti koolitada ja see masin või kaks hankida.
Loomulikult võib hiilgavat mõtet edasi arendada. Samasugust ise-süüdi põhimõttelist kokkuhoidu muudegi riiklike teenuste puhul rakendada. Kutsub seesama suitsetaja tuletõrjet, siis tuleb vastata, et ju sa ikka ise, hõõguv koni näpus, bensiinivaati magama jäid ja see bensiin oli sul ka sala! Kutsub keegi politseid – mis sa kakerdad õhtul tänaval, niikuinii oled võtnud ka veel. Ja nii edasi. Kuni selleni välja, et kunagi hakkab valitsus eksiilist seletama, kuidas ikkagi rahval oli kaitsetahe väike ja nii need venelased jälle maale tulid. Ise süüdi.

Oo, haridus, küll oled sa maitsev!

Kui on jõudnud sügise,
kolletanud lehed.
Salatung siis vägisi
Tartu kannab mehed…

Ja nii edasi, peaks olema veel kolm salmi, vahele “Gaudeamust”. Kes teab, see teab.
Tegelikult vist kaks. Esimese salmi järel on “Gaudeamus igitur…”, teise järel “Vita nostra brevis est…” ja siis “Pereat tristitia, pereant osores…” Ju mõni minust parem magister cantandi võib paremini teada.
Mistahes. Jah, on september, kõik lähevad taas koolidesse. Vihikute, pliiatsite, värskete õpikute lõhn. Lubadused, et sel aastal on kõik teisiti. Et õpitakse hoolega ja koerust üldse ei tehta. Või kui, siis hästi vähe ning vahele jäämata. Tehakse au endale ja koolile.
Pärast kippus muidugi minema nii, nagu ikka. Tõsi, vahepeal korralikkuse hood muidugi käisid, aga mitte liiga kauaks. Kuigi, ma kinnitan, et olin paks prillidega oivik, kes küll kunagi kaaskannatajatele mahakirjutamist või etteütlemist ei keelanud. Oh, kooliaeg… mida eriti tagasi ei igatsegi. Ülikooli kah mitte, sest tahaks loota, et igatsemisväärne aeg on veel ees. Aga muidugi tulevad just Ülikoolist need mälestused. Oldi ju enda meelest äkitselt suur inimene, täiskasvanu. Kuigi tegelikult üks igavene vasikakari. Kes tegi targa näoga rumaluse rumaluse otsa, aga ise nii õnnelik, nii õnnelik. Jerome K. Jerome on kirjutanud võrreldes saksa ja inglise haridussüsteeme: inglise laps on koolis laps, pärast kooli eeldatakse temalt elu lõpuni tööd; saksa laps pannakse varakult õpitööle, aga ülikool pole muud, kui mängukoht, kus sakslane võib aastaid täiesti lapsikult käituda.
Mida meiegi tegime, rohke ja pideva õlle kaasabil. Ehkki õlu oli õudne. Mööda Tartut kolasid legendid, kuidas vahtu pesupulbriga järele aidatakse. Tõsilood suupistega õlledest – ronib hiir sisse, õlu lastakse peale ja läheb poodi. Muide aga peetud seda õnnenumbriks, sest vaid valvas kodanik läks hiireõllega kuskile massiteabevahenditesse. Targemad läksid õlletehasesse, kurss olnud vist kaks kasti. Igal juhul, see õlu polnud suurem asi. Sisse läks, sest valida ju polnud. “Kuldne oder” Toome poest, habe ette kasvatatud, et ikka müüdaks, beebilõuad jäid igaks juhuks poe ukse taha. Müstiliselt taarapunktist ostetud “Moskva”, mida heaks peeti. Kuidas see tervis vastu pidas, eriti kui tudengitarkus ütleb, et söögist ei maksa hoolida, üks õlu on sama toiteväärtuslik kui kaks kotletti.
Mis on täielik jama. Pole hullemat kõhutühjendajat kui õlu. Kaks tükki võtad ja kõhus oleks nagu luuaga tõmmatud. Tahaks… tahaks midagi! Külma või sooja, praeleibu ja ube. Need nimelt olid kuulsa “Humala” õllerestorani road. Grillkana kah. Ja need olid tegelikult hea kraam. Soe tähendas tavalist praadi mingi hakklihatoote, salati ja kartuliga. Külm sisaldas kindlasti kartulisalatit, mingit singilist, paari vorsti. Kah oli hea. Või oli kõht kohustuslikust kahest õllest – tollal kanti ette ainult paarikaupa – nii tühjaks läinud. Kasvavad organismid ka veel.
Kehvematel päevadel käis praeleib ja oad. Tollane praeleib tähendas midagi hoopis muud kui tänane õlis leotatud leige pehme sodi. Praeleiva tähtis omadus oligi, et ta oli kõva. Kuivanud leib, mis praeti veel õli ja searasva segus üle. Heal juhul tuli ta lauda kuumalt, aga külmalt, väitsid mõned, on tema rohkem riiv. Mõte oli ju, et hõõrud küüslauguküüne selle kõva leiva sisse ära. Kulub küll, imeväärse kiirusega mõnusaks pastaks muutudes. Soola otsa, no julges veel järgmised kaks kannu võtta.
Just praeleib ja oad ongi, mida teinekord, kui kõrghariduse olemasolu ja selle omandamise viisid meelde tulevad, kõige õigemad õllevee kõrvale haugata. Lihtsad – muidugi. Mis kunsti on lasta leib kõvaks minna ja natuke kõrvetada. Ei muud, kui et ära vahtima jää ja vali õige, tihke leib, õhuline ja niiske läheb enne hallitama kui ära kuivab. Muidugi võib protsessi ahjus kiirendada, aga puristid saaksid pahaseks. Või mis on keerulist ubades? Puristid tõstaksid jälle oma vahused koonud kannudest ja pistaksid möirgama, kui kasvõi iitsatada, et võtame neid purgikaid… Ei tohi! Eesti põlduba, suur ja pruun, kivikõva peab tema olema! Eelmisel õhtul likku pandud! Järgmisel päeval kõrneteks lastud singijuppide ning praetud sibulaga koos ära hautatud! Ja neid peab olema palju! Mitte nagu 1992. aasta juunis Toompea õllekas, et 8 krooni eest sai 16 vettinud uba (ise lugesin huvi pärast üle). Hea on veel sisse uhada tšillit või muud teravat! Edasi!
Kõlab juba nagu töö. Kuigi tulemus vaeva väärt. Ometi… on juba üsna kahtlane, kas kunagi õnnestuks sellist kodust “Humala” mängimist korrata. Hakkad kokku leppima, sest kord pole ühel aega, kord teisel, kaob ära see tollane hoogne ja eiteakust pähekaranud mõte, et, ah, mis me sinna loengusse ikka ronime, audikas suur, loeng igav, nimesid ei kontrollida, vaatame parem poodi, ehk juhtub õlut liikuma ja ronime siis Toomele mõtteid vahetama. Või ronime õllekasse. Või mis ka edasi juhtub. Mis ikka juhtub, vaatame veel õlut ja veel õlut, siis nõuame, et tüdrukud kartuleid küpsetaks. Mispeale nad meid oma toast ehk hoopis välja viskavad. Aga võibolla ei viska ka.
Nii et võtame niisama 1. septembri puhul, kui kokku juhtume, mõned õlled. Kuskil kuskil. Ehk on neil mingeid ube, juustu ja sinepit ikka leidub. Pereat tristitia, kallid sõbrad vanad peerud!

Võluarv 295

Ühel päeval jäi minu parem mina keset uulitsat seisma suure plakati ette, mis kuulutas: “Maksmata maksude eest saaksime 295 uut lasteaeda”.
Teadagi puhkes parem mina süütundest nutma. Tema, temagi oli üks neist, kes, võibolla küll kurja kavatsuseta, oli kasutanud tihti sularaha, ei olnud küsinud tšekki ja ülepea vähe huvi tundnud, kas paljukannatanud riigikassa ikka täis saab. Süü, ülisuur süü!
Hetkel, kui parem mina just hakkas lubama, et edaspidi on hea ja aus kodanik, ilmus välja halvem mina ning andis talle oma sõnade järgi “jalaga perse”. Halvem mina vaatas mulle otsa ja sahkas targaste:
“Kae nüüd, Jüri.
Inimesed, kes selle jamaga loodavad hingi liigutada, on ilmselt needsamad, kes kiunusid, kui palju lasteaedu saaks remontida rahaga, mis läheb Tallinna TVle. Et: inimesed, kas te olete nõus edgarliku propaganda nimel laste hüveolust loobuma?
Sulle see muidugi ei mõju, sest sul on kunagise vilekogulasena meeles, kuidas ühe minutiga pandi volikogus magama 14 miljardit vana raha munitsipaaleluasemete ehitamiseks “Tallinnale vajalikele inimestele”. Selle kõrval on nii TTV kui lasteaedade remont üks tillukene nohu. Aga seda näidet ei ole üheski maksa-makse-propagandas välja toodud.
Üldse on sul, Jüri, lasteaedade kohta veidraid arvamusi, sa ju ei ütle, et käisid lasteaias, vaid: istusin kaks aastat Tartu 10. Koonduslaagris.
See on vaid mõningaseks seletuseks sellele, mis sa nüüd edasi teed. Sa nuusid välja tavalise nõukaaegse lasteaia kohtade arvu. See on 176. Sa korrutad selle 295ga ja saad 51 920. Ajad silmad süütult punni ja küsid: kust need 51 920 last, kes aedu vajavad, äkki välja ilmusid? Ons meid tabanud rahvastikuplahvatus?
Sa ronid Statistikaameti andmebaasi, kust oma otsatu lolluse tõttu küll ei leia vanusegrupi 1,5-6 arvu, kuid mõningase oletava protsendiarvutusega leiad, et neid võib olla umbes 80-90 000. Hurraa, hüüad sa silmakirjalikult, järsk iive 50% või sinna keerdu! Rein Taagepera võib oma juttudele demograafilisest peldikupotist vee peale tõmmata!
Püüdes viidata, et kogu see kampaania on hale, läbinisti hale kiunatus: andke riigile rohkem raha.
Seejärel muutud sa luuleliseks. Alustad küll iidamast-aadamast, et tea, kas selle reklaami väljamõtlejate meelest on nii, nagu setud ütlevad: oless kotus, panda õks leid. Ehk siis osta endale riiul ja see on varsti nimetut kama täis. Ehitame hunniku lasteaedu ja küll need täis tulevad?
Igal juhul lõpuks jõuad sa kujutluspildini tänapäevasest noorest paarikesest. Kuskil… kuskil. Kelle kõrgendatud huvi teineteise vastu on jõudnud selleni, et midagi ununes ja nüüd, näed, tuleb.
Laps nimelt.
Tänapäeval on muidugi loomulik, et kraabime tühjaks, oleme edaspidi ettevaatlikumad, mis ikka.
Ent sina, Jüri, omas tundelisuses miskipärast oletad enne poisi-tüdruku vestlust. Teemal: kuidas me edaspidi hakkama saame? Masud, võlad, palgad, nagu on. Ning oletad, et võib läbi käia lause: aga ma teenin ju mustalt ka… võin musti otsi juurde võtta… las ta tulla. Küll me hakkama saame…
Kurjategija! Valmis mustalt töötama ehk maksudest kõrvale hiilima!
Aga. Kui seda juhtuks näiteks eelmainitud 295 korda, siis on see arv lapsi rohkem sinu meelest väärt maksmata makse kui sama arv lasteaedu makstud maksude eest, kuhu kedagi panna pole,” lõpetas minu halvem mina ja arvas, et aitab nüüd seda plakatit vahtida küll.

Võhiklikult olümpiast ja naistest

Ükskord ammu sporditoimetus jälle lõugas omavahel. Et tänapäeva ajalehetoimetused on ühed igavesed karjakoplid või tsehhid, kuulsid seda muidugi kõik kohalviibijad.
Polnud midagi uut. Sporditoimetajad tülitsevad pidevalt. Kui nad teevad seda vähem kui kord kahe tunni jooksul, tähendab see, et nad on täiesti põhimõtteliselt tülis, mossitavad ja on lubanud üksteisega enam mitte kunagi rääkida.
Seekord oli neil teemaks, kas keegi Eesti sportlastest on juba piisavalt kuulus, et pealkirjas ei peaks tema ala või saavutusi ära märkima, vaid aitaks nimest.
Mina, kes ma nende kisa kui helilist tapeeti võtsin, sain sest teada siis, kui nad äkki minu kuubiku man seisid ja, irvitades:
“Poni, meil on sulle sporditeemaline küsimus!”
Ja naersid, kõik, reod, nii et mandlid paistsid.
“Leidsite kah, kellelt,” ütlesin mina.
“Ausalt. Ütle, kes on NN?”
Mina ütlesin, et vist selle spordiala mees.
Pooled neist kargasid lakke ja karjusid teisele poolele: näed, kui Poni, kes on spordis loll nagu lauajalg esiteks teab nime ja teiseks ala, on tegu piisavalt tuntud sportlasega, et talle pole enam vaja igasugu tiitleid külge riputada.
See oli nüüd minu spordialaste ekspertteadmiste näitamiseks kirja pandud. Mõni aeg hiljem keerasid kutid kokku mingi olümpiaraamatu, kinkisid mulle ka: saa targaks. Mina muidugi kinkisin selle kohe edasi.
Mistap pole vist üllatus, et olümpiamängud lähevad minust mööda nagu üks veniv tüütus. Muudkui käivad ja käivad… isegi pahurdada ei viitsi. Niipalju ma tollesse raamatusse ikka sisse vaatasin, et teada saada – 312 ala on. Võimas. Nende kõigi jälgimine või isegi teadmine peaks seega olema enamvähem omaette töö. Võibolla kellelegi ongi. Eks tõsised fännid näe ju suurvõistluste aegu väga vaevatud välja, nagu rabaks mitmel kohal korraga. Silmad punased peas, kõik tuleb ära vaadata, riistvõimlemine kui naiste poks.
See viimane, et sihuke asi on olümpiaala läheb rubriiki: ära kunagi arva, et oled kõike näinud ja kuulnud, elu ütleb üsna ruttu – eksid, mehike. Kuigi vastavat ala pole kunagi nähtud. Muidki loomuvastasusi kohtub iga päev.
Kui üritada viletsat nalja visata, siis – naiste poks on loomuvastane, sest naised ei kakle ju niimoodi. Oleks näiteks küünistamine-karvakatkumine, täiesti enesestmõistetav. Muide, kadunud suurepärane krimikirjanik Arvi Kork, kes aastakümneid Kanadas politseinik oli, pajatas kunagi, et ründav naine pidi ründavast mehest oluliselt ohtlikum olema.
Aga olgu, kui tüdrukutele peaks meeldima üksteist meeste kombel klobida, lasku käia. Hoopis veidram on, et miks peaks keegi seda vaadata tahtma? On võimalik pihta saada, miks elatakse kaasa jalgpallile – see on justkui veretu sõda, kus isegi väiksem võib suuremale ära panna, oma võidulippu lehvitada. Hoki on siis vastavalt Talvesõda, eks. Märgitagu, sõjaajaloolane Martin van Creveldile viidates, et sõda pole naiste ala, seega on ka naiste jalgpall ja hoki jaburad.
Poks seda enam. Sest, tundub, poksi ei vaadata niipalju sellepärast, et kes võidab. Lihtviisiliselt – verd tahaks näha. Mingi tung inimeses selle järgi on, mis paneb ta ühele pulgale kanakarjaga. Nood elavad ka hoolega liigikaaslaste kaklustele kaasa. Pärast nokivad verise surnuks, olgugi see ehk hoopis võitjaks jäänud. Niisiis – kes naudib naiste poksi, naudib higiseid, tatiseid, verise nina ja sinikatega naisi? Minge rääkige seda psühhiaatrile, tea, mis ütleb.
Veider maailm. Rooma ajaloo õpikud, need, mis ka anekdoote sisaldavad, peavad allakäigu märgiks näituseks naisgladiaatorite ilmumist. Et kombe- ja loomuvastane. Võibolla. Ega praegu kah enam leidu meest, kes läheks naistõstjale appi, kui see elu eest pingutab. Kuigi vana kooli järgi peaks.

Aasta meenutused, aasta igatsused

Eks ta piinlik ole, kui jälle aastakene kukub. Mis mõne mehega selle kuu kolmandal päeval juhtub. Loodetavasti, sest praegu, kui ma seda siin kirjutan, on alles juuni algus ning teadagi, kelle teed ettearvamatud.
Aga küll juhtub, ei ole juba paha öelda kui palju aastaid juhtumata jäänud. Mistõttu on ehk mõistetav, kui keskealine ülekaaluline meesterahvas vähe mõtlikuks muutub. Hakkab meenutama ja taga igatsema kõike, mis kunagi oli. Sealjuures, kuna tegu ülekaalulisega, kõiksugu söödavaid asju.
Segadusse ajab. Iseenesest minuvanused või vähemalt mina tühja kõhtu küll ei mäleta. Et mõni asi ei olnud kohe üldse maitsev, seda kindlasti. Hädaga või sunniga teatud kohtades söödi. Õieti võiks küll öelda, et toitlustati elanikkonda. Lasteaiad, kooli- ja muidusööklad, viimastest võiks s-tähe ära jätta ja jäeti ka. Kuigi, kel oli õnne sattuda sotsialistliku põllumajandusettevõtte sööklasse, võis kummuli kukkuda. Kartul polnudki sinine! Piim ka mitte! Ja kõik see rõõm ei maksnud midagi! Imelik, mis? Ning need sõbrad, kes pärit väiksematest, alev tüüpi asulatest või lausa maalt, ei saa päriselt aru, miks noormees koolisöökla peale leili läheb. Neil oli küll maitsev.
Muidugi oli. Väikses kohas käivad kokatädide lapsed samas koolis ning džunglitamtam annab kähku teada, kes varastab või ei viitsi nõusid korralikult pesta. Heh, Tartus anti vahel sodi nr 7 pesukausiga lauale, et ammutage ise.
Ah, mis siin enam vihastada. Lihtsalt oletatagu, rangelt just oletatagu, et noormees tahaks sünnipäeva puhul toiduliselt meenutada kunagi suurt rõõmu pakkunud asju, mis ta siis endale pakuks?
Kõigepealt vist keedakski lihtsalt hunniku kartuleid. Oli ju kartul püha taim. Poe omi põlastati sinisteks, olid ka, külmumisest vist. Ööklates tulid oktoobrist juba makaronid, sest… vat, ei teagi, vist said isegi sinised otsa või vehiti sisse. Igatahes, kui maasugulased teatasid, et nüüd on aeg, polnud küünelakist või seljavalust juttu – vurled vurisesid vabatahtlikult kartulivõtule appi. Muidugi mitte tasuta, kott või kaks või saadi ju endale. Ikkagi hea kollane. Oligi ju sort Jõgeva kollane. Legendaarne, väidetavasti väljasurnud Väike verrev. Sellised pisikesed, punased. Oi kuidas need kausid laual aurasid… oi.
Kui tahaks väga igatsev olla, siis kuhjakski endale hunniku kartuleid, viskaks killu võid ja lõikaks mõne viilu tavalist keeduvorsti manu. Doktori-, laste-, piimavorsti, vahet erilist pole, peaasi, et ei ole pekitükkidega stepi või lemmik või mis nad seal olid. Kuigi praegu on just nood pigem meelepärased, kui ülepea vorsti hambu panna. Suur kruus head külma pastöriseerimata piima ka veel ja nutt tuleb kalgist silmast.
See oleks muidugi liiga igapäevane, lihtsalt lapsepõlveigatsus, mu ema nimelt ei viitsinud eriti süüa teha, nii et see oli üsna tavaline menüü. Mis ei tähenda, et see hea polnuks. Sünnipäev nõuaks siiski enamat.
Seapraadi, näiteks. Külma, seejuures. Siiamaani on üsna mõistatuslik, miks lapsepõlve aegu külm seapraad delikatessiks loeti. Iseenesest pole see ju muud kui eelmise päeva ülejääk. Vale ladustamise puhul servast kuivanud ka veel. Ometi mindi sellepärast kalliks peetud kulinaariapoodi, kus siis valmisproduktid müügil ja seisti isegi sabas. Vist. Ma ise olin siis liiga väike, ma ostsin rohkem komme ja jäätist, kui raha oli. Ei, külma seapraadi ma vist ei tahakski tegelikult. Sihuke asi praeguseks, et kui tõesti on järel ja hommikul kapist leiad, teed võileibu. Tore, et on, kui ei oleks, ka ei kotiks.
Nagu ma ei tahaks ka kunagi nii hinnatud viinereid. Lapsed on tüütuseni kuulnud, kuidas “siis, kui isku väike oli”, neid Tartus polnud, kui tädi Tallinnast käima tuli, tõi ja nende vanaema oli sunnitud suursündmuse puhul väikesele iskule kartuliputru tegema. Praegu nagu ei tõuse käsi viinerit haarama. Tea, kas midagi on muutunud, et nüüdsed enamasti teravmeelse ütluse järgi “jätavad suhu maigu nagu oleks küünalt söönud”? Ega tee poks! kui hammustad. Üks viiner on, mis on nagu lapsepõlves, aga no ei mäleta, milline.
Küll aga tahaks kiluvõileibu ja palju. Mis on imelik, sest polnud tollal ükski vajaminev produkt haruldus ega ole praegu. Ainult puhastamise vaev, siis määrid aga leivale võid, kuhjad kilu otsa, õhukesed viilud valget sibulat, paar viilu muna, hõissa! Nojah, see puhastamine, valmisfileed kipuvad kuivanud olema. Sibulat ei kartnud juba siis. Näed, hakkab tulema. Või veel lihtsam võileib, hästi paksult võid, hakitud rohelist sibulat kuhjaga, soola. Muidugi jälle piima. Vastupidiselt kahtlaste ja vaenulike isikute levitatud legendidele on piima puudumine see, mis minu edasise olemasolu võib küsimuse alla seada. Ausalt.
Hilisemast ajast – kui nii jõle vanaks saadakse, helditakse peale lapsepõlve ka kadunud nooruse peale – ma pakuks endale sünnipäeval grillkana. Nii labane, kui see tundubki. Mingil ajastul tekkis ju grille nagu seeni. Selles oli midagi šikki. Hiljem vajus ära, nii et pigem oli grill see koht, mis vara lahti tehti. Köök veel ei töötanud, seega grillkana ei saanud, aga viin mahlaga käis kah, pärast ei tulnud kana meeldegi. Õeh, viin mahlaga, mis tollal tegelikult oli ju Viru Kange (58 volti, tugev köömnemaitse) pepsiga. Kuidas me küll suutsime. Seda ka enam ei tahaks. Tulgu kana, sest tema jäi omal ajal võtmata. Toogu mälestused kaasa.
Aga kindlasti pakuks endale küpsisetorti. Üleütlemata lihtne, üleütlemata maitsev ja tegelikult vägagi keeruline. Alles ükspäev üritasin, untsu läks. Kõik oli õigesti, midagi pole ju võimalik ära vussida. Uurimine ja lahkamine aga selgitas välja lihtsa tõe – valed küpsised. St muster ilma väikese servata, mis hoiab täidise paigal ning laseb sel küpsised ülevalt alla läbi imbuda. Näed, kui kaua ei tee, lähevad lihtsaimad asjad meelest. Häbi mulle. Ise juba vana mees…
Ise juba vana mees.

Ühiskonnaõpetusest ja poliittunnist

Ühiskonnaõpetuses on midagi kahtlast.
Nagu veel mitmes moodsa aja õppeaines. Lapsed ikka jutustasid, mis neil kõik nüüd on. Ühiskonnaõpetus, inimeseõpetus, keskkonnaõpetus, midagi veidrat oli veel. Terviseõpetus? Lapsed on suured ja kah kõike ei mäleta.
Eks see andnud võimaluse meenutada oma kangelaslikku noorust ja arusaamatuid õppeaineid. Arusaamatuid, sest neid võis tuupida küll, isegi viisi saada, aga paistis, et keegi, ei meie, ei õpetajad, saanud hästi aru, milleks seda küll vaja on.
Niikuinii keegi ei usu. Oli ju tänase ühiskonnaõpetuse vaste nimi vist “Nõukogude riigi ja õiguse alused”. Või oligi kah ühiskonnaõpetus ja too alused hoopis õpiku pealkiri? Eh, mälu.
Igal juhul see meie poolt suhteliselt poogen tund ja ajalooõpetajale – tema kaela surati – ilmselt päris raske. 80. aastate keskpaik, midagi ragiseb, tuuled lõhnavad imelikult ja keegi enam ei usu. Kuigi väga veel ei julge ka, aga natuke julgeb.
Lõbus oli ju konstitutsiooni kohta süütu näoga küsida, et kuidas selle Liidust lahkumisega ikkagi on. Varssade asi. Takkajärgi imesta, et mis tumba küll sihukese aine välja mõtles ja miks. Mingi siiras kommar, kes arvas, et noorsugu tuleb varakult õpetada õigesti aru saama, kui hea on ikka elada me maal.
Ehk see polnud mõeldud harimiseks, vaid suunamiseks. Ajupesuks. Mis kolinal läbi kukkus oma otsatu rumaluse tõttu. Õnneks, muidugi, nagu Ülikooli esimesel kursusel öeldi: tänagem õnne, et punapropagandistid ei olnud mingid Goebbelsid. Bernaysi nimi polnud siis veel laiatarbekaup.
Nii et ehk selle eelarvamuse tõttu, kui lapsed mõnikord viitsisid midagi nendest “naljakatest tundidest” rääkida, ei saanud muidugi pidama. Klemmid, ritta, üks, kaks, kolm, algab vastupropaganda ja vandenõuteooriate tund. Asjad võivad olla ka nii või veel kolmandat, neljandat, lõpmata moodi, ripub tõlgendusest ära.
Umbes, et kui räägid demokraatiast, meenuta ka ostrakismi ja giljotiini.
Võrdõiguslikkuse teemal meenuta ka iivet ning heade kommete masendavat taandumist.
Kui läheb jutt EV suurepärasele rahandusele, kutsu vanaema kampa, las jutustab talle räägitud lugusid kuldrubladest ja oma mälestusi hõbekroonidest ning rahareformidest.
Muidugi võrdlus EV ja ENSV vahel.
Jne. Lisades alati lõppu: aga urr teab, kas seegi niigi on, eks te ise loete välja, kui vähegi viitsimist on, sest te peate olema haritumad kui mina! Maailm ei ole kunagi üheülbaline, kuigi seda alati väidetakse.
Pärast võtsin lastelt tõendid, et paar tundi on läinud teemal “kvaliteetaeg isaga”. Et kui kunagi sotsiaalministeeriumist küsima tullakse – küll tullakse – on hea näidata, võibolla kergendab natuke süüd. Need tõendid on muidugi kaduma läinud.
Jah, tõepoolest, seda võib lugeda vastutöötamiseks koolile. Kui soovite. Ripub tõlgendamisest ära. Kuid kas pole see üks kohalik traditsioon – kui ikkagi noor pioneer Eesti kodus liiga leninlikuks kätte läks, räägiti talle kah natuke teist juttu, hoiatusega, et ära avalikult sedasi lõksuta.
Õnneks seda hoiatust enam lisama ei pea. Igale jutule. Veel. Ripub sellest, mida lapsuke kavatseb eluga edasi teha. Valib eluteeks avaliku halduse – jummal, muidugi, konspekteeri, õpi pähe, usu südamest! Raiska oma elu teiste kulul niimoodi ära, et keegi sind mäletada ei taha.
Vana vaenlase jutt. Nõukapärandist tulenev umbusk. Kuid kas tegelikult on vahet, õpetatakse lapsukesele arenenud sotsialismi ülemuslikkust roiskuvast kapitalismist või vajadust arendada ja levitada demokraatiat kui vaja, ka vägivaldsete vahenditega? Üks poliittund kukub ikka välja, ainuõige maailmavaate pähetampimine. Ära mõtle, vaid mõtle õigesti. Tõlkides: usu ja ära kahtle. Suurmeeste selja taha pugedes – meenutage kodanikuõpetuse tundi Jaan Krossi “Wikmani poistest”.
Et siis: pole kindel, kas selline õppeaine – koos teiste “naljakate tundidega” tegelikult nii väga vajalik on. Ons siis see meie ühiskond nii keeruline ja võõras, et nõuab hakkamasaamiseks eriväljaõpet? Vist mitte? Oletatavasti võiks ühiskonnaõpetuse asemel ehk pigem ajalugu põhjalikumalt anda – vist jääks see tund ka tänapäeval ju ajalooõpetajate kaela – lisaks faktidele ka seletada, et on võimalik neid tõlgendada ja tuletada. Edasi otsustagu lapsukesed juba ise, mida nad millest mõtlevad, keda ja mida usuvad.

Oh üllatust, kirugem nüüd jaanipäeva!

Loomulikult peaks juunikuus pajatama jaanipäevast. Va jaanipäevast, tahaks lausa öelda. Pahura ilmega.
Juba aastaid ei ole see püha mitte vähimatki vaimustust tekitanud. Pigem isegi hirmu. Et jälle. Jälle läheb liigsöömiseks, liigtarvitamiseks, pärast on hirmus paha olla mitte ainult ihuliselt, vaid tunne, nagu oleks sulle visatud vabad päevad kadunud hundi kurku.
Oma viga, mõistagi. Kes käskis, kes käsib? Kas tulevad tugevad valküürid, kaks tükki hoiavad kinni ja kolmas topib-kallab suhu? Ei tule. Ise, ikka ise, nagu vanapagan.
Pärast mõtle tarku mõtteid teemal, et no miks ometi. Pole ju tegu õgimis-lakkumispühaga, pigem midagi viljakuse ja suve algusega toppimist. Aga välja kukub järjekordne orgia. Seejuures täiesti viljatu. Isegi häid mõtteid ei jää enamasti järgi.
Tont teab, miks. Iseenesest suvi, vabad päevad, kõik peaks klappima. Ometi läheb miskit alati viltu. Peaaegu alati.
Võibolla seepärast, et on liiga suured ootused. Suvi, suvi algab, hurraa, paneme pidu! Nii kukutakse kangesti korraldama ja ettevõtmine muutub millekski kohustuse taoliseks. Mõni aasta tagasi oli end ära lubatud kuskile looduskaunisse kohta, pea üldrahvalikule, aga siiski valitud jaanikule. Mingi osamaks oli kah makstud.
Aga sel jaanilaupäeva hommikul ei tahtnud kohe kuhugi minna. Juba eelmisel õhtul oli vaikselt kammerlikult, ehk erakordselt vähese ja valitud külaskonnaga pühadega peale hakatud, liha kõrvetatud, kesvatooteid tarvitatud. Saabub siis hommik… lollilt vara ärganud mina otsustas miskipärast sauna teha ja ravisuppi keeta. Istud niimoodi, päike paistab, kell on alles 10 või 11 ja nii ilus nii ilus on muru, lilled ja külm õllepurk. Veedaks niimoodi mõnusalt aega vaiksete mõttevahetustega kõrgetel teemadel. Tont selle 100 km taga oleva jaanikuga, ehkki seal on ka kõik head tuttavad ja sõbrad koos.
Eestlane on ju loll ning ihne ega jäta minemata, kui on raha välja käidud. Lõppes sellega, et eksiti jäädi autoga liiva kinni, kohale jõuti pimedas ja kogu aeg süda näris: miks koju ei jäänud… hommikul jälle kõrbehais juustes ja tunne, nagu higistaks välja vorstirasva.
Nagu paljudel teistel kordadel. Mistõttu üks aeg hiilis üks mees lihtsalt jaanipäevast kõrvale, jäi linna vedelema. Väga veider kogemus. Telekas, õlled, pitsa. Natuke “Palle” olek, see on üks vana taani päritolu lasteraamat poisist, kes avastab end ühel hommikul maailmas üksi olevat. Omaette huvitav tunne. Kord olla ju mingi kamp välismaalasi sattunud jaanilaupäeval Tallinna peale ja arvanud, et on epideemia või sõjaseisukord – kõik putkad kinni ja mitte kedagi pole.
Kuigi väga tõenäoliselt teen ma nüüd jaanipäevale liiga. Pole ta nii hull midagi, kui asja hulluks ei aja. See tähendab, kui ei võta seda kui aasta pöördepunkti ja tähtsündmust, mida ilmtingimata väga rajult peab tähistama. Siis juhtuvadki need asjad, et vend ei tunne venda, hoolega valitud liha tapetakse äädikaga ja põletatakse pärast söeks, muud külmrelvad ning vigastused niikuinii.
Kammerlikult, leidsin mina kunagi. Võimalikult vaikselt ja tagasihoidlikult. Või isegi üldse mitte. Üks kenamaid jaanilaupäevi kukkuski välja, kui meil oli plaan, et võibolla sussitame mingit viinerit, võibolla ei viitsigi, oleme niisama. Otse lambist vajusid aga kohale tulevane poliitik ja tulevane kinnipeetav hunniku hea ja paremaga.
Noh, kombes, eks. Aga polnud midagi, kuna meid oli kokku vähe, siis tavaliselt millekski õnnetuselaadseks – hapu! kõrbeb! – kujunev kokkamine läks väga hästi. Keegi ei seganud kedagi. Eks see olnud muidugi ka erakordselt hea härjaliha ja kriminaal ilmselgelt teadis, mis ta tegi. Õieti ses polnudki nagu midagi erilist. Lõikuda, vist oli ka, et kergelt lihale peksa anda, nühkida pipraga ja väga rohketele väga kuumadele sütele väga lühikeseks ajaks, kui põlemise oht tekib, veiniga kustutada. Seest jäi pea tooreks, nagu tõur jääma peabki ja oli väga. Kohe väga väga. Mõnus õhtu ilma lärmita, kui ei pidanud karjuma, et sind teine kuuleks. Ainuke häda, et uhke lipsuga kriminaal lunis endale põlle ja unustas selle lahkudes ette. Siiamaani tema käes, aga ma ei hakka torkima kah, mehel muresid niigi.
Lõpuks tuli vihm, aga ikka oli hea helge õhtu.
Või teinekord, kui oli kohe vihm ja jaanipäevaks läks kuidagi poolkogemata, kui inimestele tundus, et vist ikka peaks ja nii meid kogunes. Mitte ka liiga palju, kuus vist kokku tuli. Kuigi oli erakordselt nõme ilm. Lisaks vihmale veel külm tuul, kõik vanad puhvaikad leiti üles ja jagati laiali. Ikka tuli küpsetamine verandale vedada. Ja siiski läks kuidagi mõnusalt, kamba peale täidetud mune tehes. 50 muna ära koorida on päris mitme mehe töö. Osava naisterahva segatud täidis, kus sinepiga pole kokku hoitud, on kunstiteos. Mõnus.
Või kuis kord väga ammu puhkes vastu hommikut paanika: lehm surnud! St oli vasika toonud ja mingi krambi saanud. Rõõmustatud südamega loomaarst õpetas telefonis, et tõstke püsti, muidu surebki.
Sa issand, kui suur loom on ikka lehm. Kui vähe on mehepojal jõudu jaaniöö hommikul. Lõpuks kohale jõudnud veterinaar ta siiski püsti sai, ellu jäi. Järgnes muidugi tähistamine. Eriti heaks seisnud pangetäis kartulisalat, muidugi Tema ja mis kõik oli. Kell kuus hommikul Tema viskamine lehma terviseks ei tundunud üldse püretu. Kõik oli ju nii pagana hästi.
On küll jaanipäevas ilusat, tuleb omaenese sõnu jälle kord süüa. Kui veab. Kui ise tähelepanelik oled.
Jah.

Kellelgi pole keelatud ka OmaMaitset lugeda.

Ärge jätke džigitti üksi

Vägaväga ammu, kui õues märatses veel stagneerunud nõukogude võim, jäi Tartu lasteraamatukogus pihku üks Kaukaasia rahvaste muinasjuttude kogumik. Kahjuks pealkirja tõesti ei mäleta, ainult välimust. See oli üsna suures formaadis, kolmevärvitrükis ja sisaldas väikeste kaukaasia hõimude lugusid. Ei ole seal ainult grusiinid ja armeenlased ja aserid, igas orus elab omaette hõim oma keelega, kes kohe mitte ei taha, et teda lihtviisiliselt kaukaasia ühispatta arvataks. Svanid, adõgeed, kes kõik.
Muinasjutud olid üldiselt väga hirmsad, vastu õhtut lugeda mittesoovitatav. Iga paari rea tagant kargas kuskilt välja mingi vaim üldnimega diiv ja nõidus kõik, mis ette sattus, kiviks, või tegi muidu kurja. Õudne. Samas olid paljud jutud väga kokandusliku kallakuga. Ehk kui kangelasest džigitil parajasti midagi teha polnud – või oli jutustaja järje kaotanud – laskis ta põdra maha ning tegi šašlõkki. Mille peale muidugi tuli kohe diiv ja varastas džigiti sibulad ära. Üks jutt vist lõppeski sellega, et džigitt tegi diivile kividest šašlõkki, mis aga väga hea maitses, kurivaim kasvas kohe ümber ja siis tehti üks korralik pidu veinisarvede, kaunite toostide ja pikkade meloodiliste lauludega. Kui see polnudki nii, siis vähemalt kõlab ju hästi.
Vastu suve saavad kõigist eesti maavillastest meestest ka džigitid. Talve seisnud grillid veeretatakse välja ja lükatakse puhtaks, nii, kui vähegi ilm lubab, tõuseb kõigist aedadest tossu. Olgugi Teet Kallas kunagi ühel oma tegelasel toredas raamatus “Kes tõttab öisele rongile” lasknud ilkuda: häh, eesti rahvusroog šašlõkk…
Tegelikult ju on ka. Vardasse aetud ja tulle visatud liha kuulub iga rahva söögikaardile, kes hiljuti metsast väljunud. Ega ole veel unustanud, misasi on karuoda, jänesepaelad… ja mis need veel kõik olid. Kuigi enamik meist ammu enam metsas loomi-linde nottimas ei käi, võibolla just elava tule ääres liha kõrvetades tahame ennast tunda kui need karvased ja koledad esivanemad. Tõsised mehed, kes suurt suud ei pruukinud, äsasid probleemile enamasti kivikirvega. Jah, need olid mehed, kelle moodi tänased eesti džigitid salamisi olla tahaksid.
Sest ei ole mina veel näinud ühtegi naisterahvast, kes viitsiks jamada kõigi nende süte ja varrastega keset aeda ja sinna juurde veel tähtsat nägu teha. Milleks riskida põletushaavade ja punetava näoga, kui tegelikult saab pliidi peal või ahjus hoopis parema tulemuse? Mõistlik, nagu naiste mõtlemine ikka.
Saab küll. Aga see pole ikka see. Tunne, kui pika noaga liha lõigud, marinaadi segad, tuld teed. Mis kõik muidugi ei õnnestu kunagi nii hästi kui algul kavatsetud. On ju küll tore seletada, et ega see valmissegatud poešašlõkk iialgi ole nii hea asi kui omatehtu. Saab turul asjaliku näoga ringi käia, teeseldes, et tunned silmaga ära, mis liha on see õigemast õigem. Tegelikult vahel lihtsalt veab. Enamasti veab, ega turul tegelikult peteta, rääkigu riigitruud isikud, mis tahes. Nii on ju lihtne asjatundja muljet jätta.
Siis segad marinaadi, ajades eemale kõik, kes tahaksid pealt kaeda, väites, et sul on oma salanipid… nojah, enamasti seda küll ei viitsi. Juba hunniku mustade nõude levitamine enda ümber näitab, et võtad asja väga tõsiselt. Siis ootad ja vaatad kella, nagu tiksuks pomm, ega laagerdumine on peen ja ajatundlik kunst.
Noh, ja siis saabub pahatihti see kurb hetk, kui džigitt on suitsu sees üksi. Eks ole ju teada, millised need meie kevaded ja suved on. Enamasti on päike hommikul, kui eesti rahvas õndsalt magada lõõskab, õhtuks, kui peotuju peale tuleb, keerab kindlasti vihmale. Kõik plagavad kuskile varju alla, äsjane uhke kokk jääb märgade sabasulgedega. Pooleli ka jätta ei saa. Nii palju ju praalitud, kui kõva mees sa ikka oled. Kuidas ei tasu äädikaga liha tappa, vaid parem on kasutada kõige nigelamat ja odavamat planguvärvi ehk peediveini… et punane sibul, mis ninna kargab, on ikka kõige parem lihajuppide vahele toppida… kellele sa seda räägid, vihmale ja sääskedele või? Nina hakkab lörisema, suitsud saavad märjaks, õlu otsa ja toss ronib silma. Ei ole enam üldse uhke tunne.
Siis muidugi on, kui viid vardad varju alla lauale. Oo, kuis kõik on rõõmsad. Viskavad kiidusõnu kapaga. Aga siis pead vihma kätte tagasi minema. Muidu kustuvad söed ära. Käid niimoodi edasi, käid niimoodi tagasi, džigiti tunne aina väheneb ning sõbrad tunduvad diividena, kes su selja valutama nõiuvad, miskipärast hakkab süte man alati selg valutama. Kõike seda hoolega segatud kraami, mis veel potis kõrvetamist ootab, tundub olevat kohutavalt palju. Enne kartsid küll, et jääb väheks… tooks siis keegi džigitile vähemalt värsket õlut ja kuivi sigarette! Igavesed suhkrused sellised…
Teistpidi – või seegi parem on, kui harukordselt ilma peab. Päike, 30, unistuste ilm, vähemalt novembris on hea unistada. Jälle tilgub nina, ainult higist, jälle on kõik põgenenud tossu eest, palav, moll punane, keegi ei viitsi isegi süüa. Hea, kui viitsitakse vahepeal külmi jooke tuua.
Nii kirud ja lubad salamisi, et järgmine kord tehku seda kõrvetamise tööd keegi teine. Lubad, jah. Järgmise korrani. Uhkus ju ei luba tegemata jätta. Annaks ainult issand vähekegi suve.

Kellelgi pole keelatud ka ülejäänud Oma Maitset lugeda…

Kumm ja kook

Kevad näitlikustab kõige paremini, et inimesel on ikka haugi mälu küll. Aastasadu juba.
Oli külm, oli kole, vanal ajal veel ka: liiga palju suid laua ääres, kuidas küll kõik nad kevadeni välja venitada… Keha näljast nii nõrk, et ei jaksa metsa karu tooma minna. Nii see paast välja mõeldi, et ära seletada. Nii need rahvuslikud jubetoidud, igasugu kördid ja tummid tekkisid, raskel ajal süüakse ka viimane möga ära.
On isegi kuuldud, kuidas suguharu kokkutulekul pikas lauas tekib kõva tüli, kui üks nähvab jutu vahele esivanematest: oli neid lapsi niipalju tarvis teha? Ise kolmas. Mille peale üheksas laps kohe tahab tema karvupidi kokku minna: mitmendast siis isa-ema liiast tegid? Täiesti tarbetult vahele – näiteks Wolfgang Amadeus oli kah üheksas Mozart.
Tuleb kevad ja kõik talvine ellujäämisvaev on inimesel peast pühitud. Pigem teeks suid juurde. Või vähemalt üritaks. Isegi pigem üritaks, sest moodne aeg sel teemal sooritust ei eelda ega soosi.
Kuidas naistega on, ei tea, sest ainult lõpuni loll mees väidab, et naistest midagi teab. Keskmine mehepoeg aga läheb itsi täis. Oleks ta konn, puhuks lõuaaluse põie punni ja krooksuks üle soo. Oleks ta lind, vehiks tiibadega, lõugaks ja näitaks kõigile, kes lähedal, oma punnivinna. Oleks… nojah, siin need loodusteaduslikud teadmised pulmarituaalidest enamvähem lõpevad ka. Teoreetiliselt peaks siis kevade tulekust inimsoo seas märku andma see, kui mehed kipuksid kõik habemesse kasvama, ikka seks, et näida võimalikult isasemad. Issand olgu kiidetud tsivilisatsiooni eest. Juba see on kole, kuidas alateadlikult kõhtu sisse tõmmatakse ja rinda ette aetakse. Tungid, mis parata. Küll teeks, kui vaid saaks.
Kuid, nagu nenditud, moodne aeg ei soosi tungide väljaelamisel tulemust. Mistõttu ilmselt ongi võimalikud sellised lollid sotsiaalreklaamid, nagu see eelmise aasta “Kumm on….” Andke andeks, aga mulle see sõna ülepea ei meeldi. No see, mis kõlab nagu saksa või rootsi keeli kuus või “selleks” lühem vorm. Isegi ei tea, miks. Võibolla seepärast, et neetud võõrsõna. Või et tähtsa näoga üle trööbatud. Igatahes kõlab vanainimeste asi või isegi koolipoiste sõnavaras leiduvad väljendid, mida viisakaks ei peeta, paremini.
Ja reklaam oli loll. Kuigi tegelikult suurepäraselt teostatud, lahe ja hoogne – millest ju annab tunnistust kasvõi see, et siiamaani meeles. Ent kui sõnum on napakas ja läbinisti vale veel ka, on ka kõige paremini tehtud asi ikka üks lollus. Jääb vaid loota, et esinenud tüdrukud võtsid tellija käest ropsaka raha, sest, nagu ütles kadunud Dan Põldroos: alandus maksab.
Läbinisti vale, sest kumm ei ole küll teps see asi. Iga korralik ebausklik mees võib seda öelda, et rahakoti vahel kantavad kummid sinna jäävadki. No lihtsalt ei tule vihma, kui vari kaasas. Ja mida mõelda sellise käekoti omanikust, kust paistab pakike kautšukitooteid? Mitte liiga hästi, kuigi see võib juba olla eelarvamus.
Ikkagi. Vana peer ütleb nüüd habet kõhvitsedes: kumm ei ole. Hoopis kook on! Jaa-jaa, köh-köh. Vaata, vanasti, kui ennemuistne elukas veel elas…
No on ikka küll. Kook või ülepea maitsev kuulub kevade ja tungide manu vägagi. Sõber Peeter, kes on Sauter, kunagi ammu ühes jutus imestas, et mispärast küll kuulub meelepärase naisterahva ümber keerlemise sisse “istuda vastastikku ja vaadata teineteist toitu suhu tõstmas”. Või umbes nii see oli, ega ma täpselt mäleta. Lihtne – see on seesama krooksumine, möirgamine: ma olen nii tubli võimas kütt, et jaksan sulle toitu ette vedada. Või jooki välja teha või kuidas need rituaalid käivadki. Juhm ja prosta.
Vastupidine on huvitavam. Et ikka veel püsib soorollide iganenud jaotus, on pea võimatu, et naisterahvas avalikus kohas mehikest toidaks-joodaks. Mingi gigolovärk kohe. Häbi ja piinlik. Aga. Kokata – see on lahe. See on isegi vägev. See on, mehed-vennad, midagi enamatki kui seesamune. Kui hakata samamoodi arutama, et mis sõnumit üks armastav naisterahvas edasi annab, kui midagi keevitab?
Ega see ka väga keeruline ole. Vist. Keskmine mehepoeg võib võtta ja meenutada ühtteist kodustamisest. Alguses harjutatakse toitu võtma… siis veendakse ära, et paremad palad on kindlas kohas ja kindla käitumise peale… Nii see käib ja käis. Koeraga, hobusega, ürgveisega.
Alandav? Päh. Kõike muud. Ju sa siis ikka üks väärt loom oled, kui vaeva viitsitakse näha. Kook on ju niikuinii pidupäev, nagu armastav naisterahvaski. Küsimus, kas ja millist kooki sulle teha, on väga nurr. Isegi kui allergia kohta küsitakse. Pilt, kuidas kooki tehakse, on nunnu. Ükskõik, mis lohvakas asi munakloppijal seljas lehvib. Tahaks kohe aidata, ah, mis, segada, et: tont selle koogiga… samas… jõuab… ja kooki tahaks ju ka.
Isegi kui hakkab mingi hetk musta lehka tulema, võib ju öelda: las kõrbeb!
Nagu üks leekiv armastus, mis on enamat kui see kummiga asi.
Oi kevad, oi kevad.

Tussud ja kasulikud idioodid

Nagu pea igaühte, kes oma ainukest ja kordumatut mõttetut elu sotsiaalvõrgustikes raiskab, kutsuti ka mind 1. aprilli õhtuks kontserdile Pussy Rioti toetuseks.
Mhmh. Kaku-Julle ajab jälle mingit rida, pühapäeva õhtu, ei viitsi, ilmselt. Niikuinii aprillinali.
Kurat ise tõmbas ilmselt käest, et tuustima hakkata, misasi see… tõlkida ei tahaks… on. Ja mis värk üldse on.
Siis, õhtul, helistas hea kallis sõber ja arvas, et ehk me seal Pussy Rioti toetuskontserdil näeme.
Vahel on piinlik rohkete sõimusõnade tagavara pärast.
Nende vahelt kokku võttes – isegi paljas mõte sellise möga toetuseks antud kontserdile minna pole hakanud kaaluma võimalust mulle pähe tulla.
See oli rõve, mis need tutid korda saatsid.
Pidades ennast küll äärmiselt leigeks ja lõdvaks õigeusklikuks,(piip!), on mingi piir olemas.
Kui liturgia ajal tormavad mingid v-d – nad ise ju ennast nii nimetavad – ja hakkavad röökima, üks näitab veel kuningaväravate poole oma köntperset, siis, andke andeks.
Moskva ja kogu Venemaa patriarhil oli sada korda õigus nimetada seda “pühapaikade teotamiseks” ja “sündsusetuseks”. On suisa piinlik, et luteri ludrid auväärt EELK peapiiskopi isikus olid siin maal esimesed, kes julgesid välja öelda – nilbus. Puhas rõõm, et ludrid siiski suudavad südant võtta ja munad üles leida. Sügav lugupidamine.
Tehniliselt – kaks asja tegid tutid õigesti. Nad lähenesid vasakult ehk naiste poolelt ja neil olid pead sündsalt kaetud. Aga – altari poole ei olda seljaga, ammugi ei näidata… ja üldse pole naistel altari lähedale asja. Leppige, moodsad, et õigeusu kirikus on julm hierarhia alles. Oleks mõni tutt veel paar sammu teinud, tulnuks kirik uuesti pühitseda, muide. Ja mis jama siis veel tõusnuks…
Hüva, see on ulaõigeuskliku veritsemine, ei enamat. Lugu näib tegelikult veel piinlikum.
Kui muidu ollakse siin maal mõnusalt paranoilised ja valmis igal pool Moskva kätt kahtlustama, iga laua all Simmi, igas kapis Dressenit avastama, siis miskipärast sel korral neelati konks ilma igasuguste küsimusteta alla.
Ometi peaks olema tekkinud üks väga lihtne küsimus – kas tutid on lollid või makstud? Vana hea cui bono?
Kui nad on lihtsalt lollid feministid, nagu ise väidavad, siis kellena paistavad nende toetajad?
Kui nad on makstud, siis – kas maksja on loll? No ei olnud mõistlik tegu vihastada välja pea kõik venelased ja õigeusklikud üle ilma. Lollus, mille peale võib tulla ainult täiesti ilmavõõras tolerast…
Aga on veel üks võimalus, et maksja on hoopis kaval. Kui vaadata, kes kogu sest tutimässu lagastamisest võitis.
Võib lausa ette kujutada kedagi noort FSB majorit – kaks humanitaarkõrgharidust, teaduste kandidaati, prillidega nohik – kuskil mõtlemisosakonnas, kes tuli välja plaaniga “Piskin bunt”. Lühidalt:
1. Võtame kamba noori naisi ja laseme punkbändi sildi all Venemaale möllama, Putini vastu karjuma. Venelastele ei meeldi röökivad naised. Feministid ei meeldi üldse kellelegi.
2. Paneme nad paar korda kinni või ajame muidu laiali, et niinimetatud demokraatlikul opositsioonil oleks kont hambus ja midagi tobedatele väliskorrespondentidele halada.
3. Kui nad on piisavalt tuntuks saanud, tasemel, et ei pea enam seletama, kellega tegu, saadame nad Suure Paastu ajal ühte kõige tähtsamasse kirikusse märatsema.
Tulemus – kogu ilma õigeusklikud võõrduvad nii tuttidest kui neid toetavast niinimetatud demokraatlikust opositsioonist. Tolerastid ja intellektuaalid hakkavad jaurama, kui tutid kinni pannakse ja kriminaalkoodeksi paragrahv jutuks tuleb, aga meie FSBs ju teame, et nende tegelik mõju ühiskonnas on väljendatav kõige ümmargusema arvuga. Ehk demokraatlik opositsioon paistab täielikult eluvõõra, rumala ja labase seltskonnana, kes bolševike kombel on väga uhke, et nende sõpradel tuttidel on naistevanglas “suur autoriteet”, mis toob igale lugenud inimesele meelde Solženitsõni “sotsiaalselt lähedaste” mõtte, kriminaalid kui eraomandi vaenlased on bolševiku sõbrad. Seega – Putini eitajad tahavad olla retsidele meele järgi, nad põlgavad usku, nad ei tea midagi sündsusest.
Kirjutas sm major selle kokku, viis sm polkovnikule vaadata. Too luges ja, arvatavasti, ütles umbes midagi sellist: õigesti oled asjast aru saanud, Konovalov, mõistnud sm Stalini mõtet “kasulikest idiootidest”, pohvalno. Ainult paneme piskade asemele “Pussy Riot”, et rõhutada välismaise vahelesegamise mõtet. Muidu – maladets. Lähen, tõestan kindralile, kes on täiesti humanitaar ja kahekordne teaduste doktor, siis läheb töösse.
Literatuuri lõpp.
Miks mitte?
Töötas ju.
Keegi Napoleon nentis kunagi kas Junot’ või Dupont’i kohta: see oli hullem kui reetmine, see oli lollus!

Paranda meelt, patune, ja paastu!

Kuigi sa oled sellega juba lootusetult hiljaks jäänud.
Suur Paast nimelt algas juba veebruaris peale. Mitteteadmine ei vabasta. Ei ole sul enam loota hingeõnnistust. Patus püherdades pead sina oma päevad veetma, ropp on su tee ja rüvedad sinu teod! Mine Suurel Reedel tööle, pole mingit õigustust koju vedelema jääda!
Praegu on tõepoolest paastuaeg ja paadunud õigeusklikuna peaksin minagi nagu üks kuramuse kabjaline ennast läbi heinte närima, ainult vett jooma ja anduma pidevalt vagadele mõtisklustele.
Mis – praegu, kui ma seda kirjutan, on veebruari algus – üsna tõenäoliselt tegemata jääb. Ise olen pokane, nagu setu keeli öeldakse.
Aga umbes märtsis, kui vaatad talvel kõhule kogutud roosat ujumisrõngast mõtled ikka, et oleks ehk pidanud. Eriti kuna korra on läbi tehtud ja näe, elus!
Polnud väga hull. Reeglid ka kole lihtsad.
Seitse nädalat ei mingit liha, ei midagi loomset. Pulkadeks seletades, toidukaardilt maas notsu, tõur, linnukesed kui ka piim, juust, munad, või.
Eh.
Kuni ei proovi, ei teagi, et niisugune vasikas ollakse. Praetud räimed heade kollaste kartulitega – täieline paastukas – ja ei tilka piima. Õõv ja mõnitus. Või hautatud oad küüslauguga ja jälle ilma piimata. Või.
Vahel oli lausa valus ja tekkis hirmus mure hammaste pärast. Kaltsium jääb puudu, tskae, hakkavad veel mingisuguseid tegematajätmisi sooritama. Tekib veel lagunemismeeleolu. Huu, ei tahaks.
Tuli vastu pidada. Usk peab olema tugevam kui ihu. Kui juba pähe võetud. Muidugi sisemusest kostvaid korinaid kuulates mõtiskledes, et miks, oh, miks see kõik.
Kokkamise seisukohast õpetab see sind kaheldamatult nutikamaks. Muidu kraabid kokku selle, mis on või järgid tuimalt retsepti või siis paned, nuga käes, ajama ja muudkui teed. Nüüd mõtle, et muidu võtaks võid ja virutaks pannile, aga… ah, omlett on niikuinii keelatud. Olgu. Ainult et mis seal salata, kala saab parimini praetud ikkagi searasvas. Ilma munata pannkooke ei tee, kuigi see mingisugune tortillalaadne asi, mille kokku mätsid, pole iseenesest paha. Moosiga. Ilma piimata, põrgut! Ütleme välja – kookospiim on küll väga hea asi, aga see pole piim. Sojapiim ning igasugu muud “maitseb nagu päris” kraam on, andke andeks, täielik maitsetu rämps.
Heledamalt poolt on avastused- oad ja küüslauk petavad supis ära küll, nagu oleks normaalse puljongi põhine. Pealegi, oad on valk. Herned ka. Tõesti on põnev proovida, et mis saab, kui asendada liha kalaga. Kalaluudest keedetud puljong on hea. Kalaga saab isegi seljankat. Ja ega ses hernesupis suitsuliha nii väga tähtis olegi. Ühepajatoit on niikuinii pettekas, püüe igasugu juurikad inimestele sisse sööta kahetseva näoga: oi, kuidas see nüüd küll juhtus, et sulle liha ei sattunud… ja õigupoolest on ühepajakas maitsev asi küll. Kapsas puhastab, porgand annab kiudaineid.
Ongi terviseni jõutud. Tervisega saab kõike õigustada. Eks iga päev räägitakse sulle siit kui sealt, et kähku kehakaal alla, muidu surm helistab, lubab õhtul läbi astuda. Selle jutuga saad ateisti kah paastuma. Muide, vähemalt minul see töötaski. 118 pealt 104 peale seitsme nädalaga pole vist paha, ehkki kui enne oldi nagu roosa merielevant, siis järgi jäi roosa morsk. Ikkagi väiksem elajas. Võibolla tõesti süda rasvub aeglasemalt? Võibolla õnnestub mõned aastad kauem seda maailma oma kohaoluga tüüdata? Järelikult on paastumisel ikka mõte sees.
Kuigi sellest pajatades langesin kõigi tuttavate naiste viha alla. Igavene molu sihuke, vähe sellest, et raisal juuksed kiiresti kasvavad, võtab veel ludinal kaalust maha ka! Oi, naiste viha on hirmus.
Ja üldse pole ilus kiidelda. Ega paastu, mis ju peaks kristlikust vagadusest tunnistust andma, isekalt ära kasutada. Mis muud kui isekus on oma väljanägemise peale mõelda – tegelikult ju sellepärast kaalust alla võeta üritatakse, tühja keegi oma eluõhtu aastate peale nii väga mõelda võtab. Mis muud kui isekus on ennast paremaks kokaks koolitada. Edevus, patune, edevus. Kuhu jääb vaimsus?
Vaim on kohal juba sellepärast, et ilma vaimuta keegi paastu läbi ei teekski. Kõvale pole see midagi. Sama lihtne, kui suitsetamist maha jätta. Nõrgale, minusugusele, tõsine proovilepanek, nagu ehk sellest juba aru saadud. Unes ilmuvad rasvased praed… Loobumine ongi läbinisti vaimne harjutus. Küsimus, kas ma saan hakkama, võtab kõik kokku.
Edevus? Tegelikult ei ütleks. Kui paastumist natuke küünega kraapida, koorub ühe kõige tõenäolisema seletusena ikka välja see, et paast algas siis, kui lihatünnid tühjaks said. Kui kõik lojused olid talve üleelamisest ka nii vaevatud, et tea, kas neist suppigi saanuks. Aga igaks juhuks oli parem leiutada mingi usuline värk juurde. Nagu ju kristlus kohanes paganlike värkidega. Juuniori sünnipäev sobilikult talvisele pööripäevale, purupaganliku ja tiirase jaanipäeva puhul kõrvalevaatamine… ainult pöörasemad sektid panevad paganlikke juppe kristluses pahaks. Ega arvatavasti ka jõulupaast – kuus nädalat enne jõule – ole muu mõttega, et sööme külmal ajal vähem, siis on kindel, et jõululaud ikka lookas saab. Miks mitte? Isu ka parem.
Ning pärast paastu on isu. Oi, on. Kohtumine lihaga nagu kadunud sõbraga, mida tuleks kohe pitsikese piimaga tähistada.