Laul lambakintsust

1 juuni

Ei julge enam ära sõnuda, aga kangesti tahaks loota, et juuni on korralik kuu. See tähendab, et on ometi kord korralikult soe, rohi kasvab, talla all ei lirtsu.
Mis tähendab, et kõik linnalähedaste rajoonide elanikud ja muidu maakad avastavad, et on äkitsi kõvasti populaarsemaks muutunud. Üks mu sõber niimoodi aastaaegu mõõdabki – sügis on tema sõnul käes siis, kui enam külla ei tulda. Ja mu täditütar ohkas kunagi, kui tema õuel ootamatu festival algas, et: suvel olete te kõik siin, aga novembris nägu ei näita.
Eks ta vahel ole endalgi piinlik olnud. Et muudkui aga vajud külla, põletad teistel hunniku talvepuid ära, grill-grill-grill. On otsekui karmavõla tasumine, olla juba mitmes aasta nö teisel pool, värskes õhus, ökoloogiliselt puhaste produktide peal.
No vat, produktid. Kui sulle külla tullakse, ja juunis juba tullakse, peab ju inimestele süüa pakkuma. Soovitavalt midagi lahedat. Kuigi eestlase rahvussport on enesehalvustamine, kõik need jutud eestlaslikust kadedusest, ahnusest jne, julgeks väita, et pole see teps nii. No ega ikka juhtu küll, et satud küla peale ja midagi ei pakuta. Räägivad, et mujal nii polevat. Et rootslane läheb rootslasele külla, siis perelauda teda ei istutata, rääkigu oma jutud ilma kohvi ja saiakeseta maha. Või kui lähed sünnipäevale, siis võetakse kink üle ukse vastu, aga sisse ei lasta – sest sinuga pole arvestatud. Mine tea, kuhu see viikingi külalislahkus on kadunud.
Aga mida siis teha siin ja meil. Teadagi, grillid muudkui suitsevad. Pahatihti aga ei ole tulemus nii hea, kui tahaks. Hapu ja kõrbenud liha esineb liiga sageli. Teinekord on poelihas ikka lubamatult palju kõõlust ja kamarat. Niisiis tundub kavalm ronida turgu.
Mõni aasta tagasi, kui veel oli tuju jaanipäeva ja sünnipäeva pidada, tabas ilmutus. Tõenäoliselt võib süüdlaseks pidada lugupeetud Wenda, kes siinsamas huvitavas žurnaalis kunagi õpetas pilaffi valmistamist. Et lammas, porgand, riis, õli, pipar, sool. Kõik. Silo võib kõrvale teha, aga sisse midagi rohkemat ei lähegi, kui tahad rangelt klassikaline-traditsiooniline olla.
Wend soovitas puhast lammast kasutada, aga nägin mina kintsu, panin silmad kinni, tsiteerisin Sven Kivisildniku surematut lauset: niikuinii enam kunagi raha ei saa, ostsin kintsu ära. Hind võttis hambad valutama, aga kints kaenlas on kuidagi uhke. Ja kõik edasine tundub nii odav, nii odav, porgand ei maksaks, näiteks, justkui üldse midagi. Ammugi mingi õli.
Hakkad siis prepareerima. Nuga püsti, tähtis nägu peas. Kõigepealt lõigud ära paremad suuremad tükid. Viitsid, paned veini sisse suplema, sibula ja küüslaugu ja muude toredate rohtudega. Ei pääse eestlane suvel šašlõkist, ei pääse kuhugi. Nagu needus ilmub selle peale alati kuskilt keegi tark, kes seletab, kuidas sa jumala valesti marineerid ning ülepea tead küpsetamisest vähe. Viskad tüübi köögist välja, möllad edasi.
Ehk siis kaabid nüüd need mitte nii suured, mitte nii kaunid lihad kondi küljest lõplikult ära. Tubli fileenuga on kasuks, aga üllatuslikult kõlbab väga hästi väiksem Victorinoxi taskunuga, terav, painduv, piisavalt peenike.
Imestad, et, näe, päris palju sai. Viskad kuuma õlisse praadima. Ettevaatlikult, sest kuum õli pritsib meeleldi. Selle peale tuleb jälle keegi õiendama, et miks sa, tolvan, jälle rafineerimata õli pruugid, see ju haiseb. Haiseb. Aga see on ka natuke lapsepõlve heldima panev hais. Mäletate neid tollaseid poslamasla pooleliitrisi pudeleid, mida iialgi puhtaks ei saanud. Ning, andke andeks, on maitse vahe olemas.
Kui liha kaunist nägu, lõigud mehiselt porgandit ja lased kuldseks. Nüüd võib natuke julgemalt toimetada, enam väga ei pritsi. Siis uhad riisi otsa… ah jah, segada ei tohi, kihiliseks peab jääma. Valad vett otsa, umbes sentimeeter üle riisi, kaas peale, las ta nüüd olla.
Pöördud kondi juurde tagasi. Pagana suur on, potti ei mahu, üdi sees, ikka veel mingid lihakribalad küljes. Kirvega pooleks, hapukapsaga potti. Köömneid, suhkrut kindlasti, võibolla veel porgandit, küüslauku. Las temagi nüüd haudub. Homsel festivalijärgsel hommikul väga hea võtta.
Aga see šašlõkk – miskipärast ei tundugi enam nii väga huvitav. Pealegi on keegi tark spetsialist selle juba tükk aega tagasi sisse vehkinud, küpsetab nüüd hoogsalt, nina nõgine. Las möllab. Peaasi, et ei kurvasta. Igaüks peab ennast tähtsana tundma.
Siis on valmis ja läheb lahti. Ning alati on nii, et ise väga ei tahagi. Jumal teab, kas kõik need lõhnad ja aurud on kuidagi kõhu täis teinud. Või on siis hoopis suurem lust vaadata, kuidas teised söövad ja neile näib maitsevat. Noh, natuke võtad. Aga siis on jälle toredam niisama olla, vahepeal suppi uurida, et kuidas tal läheb. Kusjuures ei väsi imestamast, kuidas alati šašlõkki järgi jääb, aga sinu tehtud riisimöginast võib puuduski tulla. Ja keegi ei kurda, et kasuka maik.
Mõnus. Tuleks vaid korralik suvi. Et oleks ikka lilli, liblikaid, sõpru ja pidu.

Advertisements

Roosa hülge märkmed

1 mai

Linnalegend pajatab.

Et teatava regulaarsusega võtvat kõik naised endal rõivad seljast, astuvat suure peegli ette ja vaatavat ennast.

Loomulikult kriitilise pilguga. Minu kogemuste järgi naistel teistsugust pilku ei olegi, ehkki mõned väidavad, et nemad olla näinud – aga ei julge jutustada, mis pilk see sihuke on.

Siis kasutavat naised enda kohta igasuguseid mehepojale tundmatuid oskussõnu, nagu tselluliit ja sangad. Tegelikult iga mehepoeg muidugi teab sõna sang, aga talle tähendab see midagi muud. Nagu üks sõber kord vahemaad hindas: paar sanga minna. Ühesõnaga, kõik lõppevat tõdemusega, et siit voltis ja sealt lontis, suveks jälle vormi! Mida võib laulda selle keskpõrandale kokku laulu viisil.

Meie pehmosid väärtustaval ajastul pole vist mingi uudis, et mehepojad tegevat sedasama. Muidugi mitte regulaarselt. Juhuslikult, näiteks hommikuvõimlemiselt (kõhutuul ja kempsuminek) tulles, tuterdab mehepoeg peeglist mööda, heidab pilgu ja mõtleb uniselt: kes kurat on majja roosa hülge toonud. Läheb natuke aega, enne kui tola taipab, et roosa merielevant elab siin juba tükimat aega ning kipub vägisi morsaks arenema.

Eh, lööb mehepoeg laisalt loivaga, paneb püksid jalga ja läheb uurima, mis külmkapis head ja paremat on. Ehk on õlutki? Vene kirjanik Viktor Pelevini raamatus „Tšapajev ja Pustota“ väidetakse, et sellist asja olla juhtunud!

Nii läheb tavaliselt. Kuid võib ka ette tulla, et morsk lötsatab maha, hakkab mõtlema. Et ega siin jah. Kõik maailm tema ümber ju räägib – sa oled samahästi kui surnud. Kui kohe midagi ette ei võta. Eelkõige kaalu ei langeta.

Loomulikult ei vaevu mehepoeg alasti peegli ette keerutama minema. Milleks? Teadlikult peeglisse vaadates näeb mees alati ainult kedagi väga tarka ja ilusat. Kes võiks ehk siis kauem maailma oma olemasoluga õnnistada. Oma peiedel kõhtu täis ei söö.

Mehepoeg mõtleb. Tegelikult mõtlevad mehed oma ümbermõõdule ja südame rasvumisele jne-le päris sagedasti. Ning jõuavad lollile mõttele hakata nüüd ja kohe toitumisharjumusi muutma. Vähemalt nad ise nimetavad seda lolliks, et ümbruskond naerma ei hakkaks.

Loomulikult juhtub see, mis ikka juhtub. On üks koduloom, keda mehed samahästi kui ei pea, naised küll – iseloom. Närib mehepoeg nagu mingi kabjaline nädalakese ennast läbi juurikate, siis lööb käega, praeb kaks kilo sealiha ja pistab kõik ühe jutiga nahka. Ja, kuna sellege on dieet murtud, mõtet enam pole, pöördub rõõmsalt, ehkki mõningase häbiga, harjunud elu juurde tagasi.

Kuigi kripeldab. Eriti kui näeb, et mõni suudab.

Näiteks üks sõber sattus mõni aasta tagasi dieedi otsa. Õieti kõigepealt armastava naisterahva otsa, kes palju spordist ja seetõttu ka toitumisest teadis. Oligi kadunud mehike. Kui mõni kuu hiljem jälle näha oli, siis ikka jube küll. 20 kilo meesterahvast puudu! Nägu nagu kirves! Meherind täiesti puudu! Piinamine!

Tegelikult polla üldse hull olnud. Oligi toidusedel ümber tehtud, noh, jalutama ka sunnitud. Kogu punkt lühidalt kokku võttes – kindlad kellaajad, õlu ja sealiha keelatud.

Mina küsisin endale nädala näidismenüü. Kes tahab, see on mul alles ja võin mailu peale saata. Ja proovisin. Kolm nädalat proovisin. Ikka rohkem silo ja kala ja kanafilee ja rasvata veist ja.

Mulle kohe üldse ei meeldi need kanafileed. Saepuru, mu meelest, ainult tummise majoneesipõhise kastmega alla neelatav. Tahtnuks hoopis – aga krõbe nahk oli ka ära keelatud. Noh, kala. Kaua sa nätsutad mingit mingit, olgu ta pealegi mehiste norra kalurite või vahvate vietnamlaste püütud ja toodud. Hing ihaldaks labast, searasvas praetud paneeritud räime, saba ja selgrooga, jahus veeretatud. Pomm, öeldi selle kohta. Mulle meeldib veisepuljong, alati kõrvetan moka ära, sest kukun teda rasva koorimata lürpima ja seda rasva on üllatavalt palju. Isegi hangunud peast võin hammustada. Nojah, ma suudan ka hangunud lambarasva haugata, rändrahva veri.

Ometi, see oli maitsev. Mõjus nagu kah. Kilo nädalas pole vist paha, eriti kui neid kilosid on ikka palju. Niiöelda arenesin õiges suunas. Ainult isegi õlut ei tahtnud. Muidu kah tuli kurvameelsus peale.

Öeldakse küll, et jagatud mure jne. Miskipärast oli sel ajal paljudel mehepoegadel sama hoog peal. Igaüks erineval moel. Üritad siis kurta, kurtmist kuulata, paremaks ei lähe. Kuigi veidramaks. Üks, range kloostripaastu – st isegi keetmine keelatud, ainult silo – valinud tegelane tunnistas, et muud tema enam unes ei näe, kui et hammustab kodutehtud kotletti.

Naakumine ka juurde, neilt, kes võivad härja ära süüa ja ikka paksuks ei lähe, et, kuule, õlledieet on olemas, miks seda ei valinud.

Häh. Mul oli isegi kaloriraamat olemas ja teada, et 12 õlut päevas annaks mulle vajalikud kalorid kätte küll. Kuid loetud ka ühe ameerika mehe mälestused õlledieedist, mille võib lühidalt kokku võtta: kõige selle 30 päeva jooksul pakkusid kõik baarid kõige paremaid küpsetatud ribisid ja muid hästilõhnavaid lihatooteid kas poole hinnaga, olematu hinnaga või üldse tasuta. Valus lugu.

Nii et, nagu arvatagi. Noormees kooris kaks kilo kartuleid. Noormees leotas pool kilo kruupe, valas need kartulitele peale, vett otsa, et kõik kaetud oleks, aeglasel tulel. Veel aeglasemal tulel pann kilo kanapersete (kanaperse on tegelikult üks lill) ehk kanasabadega. Paar suurt sibulat hakkida, sama mõne küüne küüslauguga, värsket peterselli, segada 35% hapukoorega, törts majoneesi. Kui kartulid pudrupehmed, segada nii sassi kui viitsib.

Mauh-mauh-mauh.

Röh.

 

Kevadine loits

6 apr.

Paar aastat tagasi, kui oli see külm ja väga ilus talv, said naised vihaseks.
Alguses minu oma.
Siis ilmus välja sõber, relvavend naabrimees, teatas, et tema oma ka.
Eks põhjust olnud ning eks olnud see üsna tavapärane. Mehed Mika Waltarilt väljendit laenates, olid „liigselt südant rõõmustanud“, teinud seda naiste meelest liiga pikalt ja liiga kaua.
Meie haledaid vabandusi, et kuule, kevadeks kisub, ammu märts, päike paistab, nii ilus ja rõõmus on olla, võib ju natukene, ei võetud enam arvesse. Miinus kümme on väljas, lund poolteist meetrit, öeldi, mis kevad.
Olukord oli seega keeruline. Õnneks oli meid omapäi jäetud, seega võis mõelda.
Mõtlesime.
Kõigepealt lidusime poodi, siis mõtlesime edasi. Päike. Lumi. Paks.
Oh, kuidas küll nüüd maha pesta süü kodumaa ees, ohkas sõber. Siis küsis, mis kuhelik see ülejäänud paksust lumest väheke-väheke välja pungub.
Grill. See UFO, noh, ütlesin mina.
Haarasime juba lumelabida järgi, aga mõistus jõudis ette – tühja paagiga kaugele ei uisuta, lidusime uuesti poodi. Väga kiiresti.

Oh, kuidas lumi lendas ja sillerdas
sel lõbusal päeval
kui mehiseid tegusid tehti
uduse päikese all

Kaevasime kõigepealt raja grilini, siis natuke grilli ennast ka. Väga ettevaatlikult.
Nagu miini otsiks, arvas sõber.
Mina sain grillilt kaane maha.
Mis me ikka enam kaevame, eksju.
Tegime tuld. Ega talv otsa õues seisnud grill just aru saada taha, et mis see soe on ning käitub tõrksalt. Aga käima ta läks ja siis just tulid naised. Mõlemad, sest naaber oli ju kadunud ning tema gestaapo tuli jälgi pidi. Õige lumega talv ei soodusta partisanide tegutsemist.
Seisame siis meie, vaevahigised ja tahmased. Seisavad nemad, õigust täis, käed puhtad, pead külmad, südamed leegitsevad. Lõ’pp. Surm saabastes.
Me tahtsime kevadgrilli teha, ütles sõber.
Me tõime ainult õlut ja sedagi natuke, ütlesin mina ja headparemat ka hästi palju.
Hõõgvein on toas, lisas sõber.
Grill tegi mingi plõksu, ju sättisid molekulid end ümber ja lumi grilli ümber hakkas silmnähtavalt sulama.
Naised lõid käega ja läksid tuppa.
Meie tõlgendasime seda nii, et auastmesse pole meid küll ennistatud, aga kohe maha ei lasta ning antakse võimalus trahvipataljonis plusspunkte teenida.
Kaevasime lume alt laua välja, möödaminnes paar teerada ka. Siis viskasime näppu, et kumb läheb tuppa hea ja parema järele. Mul vedas. Õnnistasin sõpra, too palus ennast lugeda kommunistiks, kui tagasi ei tule, aga kui tuleb, siis mitte lugeda.
Uhh, ütles tagasi tulles. Joovad veini ja teed, söövad kooki. Õnneks me olime taibanud kooki võtta.
Ja muidugi ütlesid nii mõndagi, lisas sõber. Tahad ülevaadet?
Ei tahtnud.
Siis me läksime kohe raginal vaidlema. Mina olen laisk ega viitsi mingi liha määndamisega tegelda. Liha on liha. Lihal on endal maitse, kes tahab, söögu supilusikaga mingeid rohtusid, joogu äädikat peale. Naaber on täiesti teisel arvamisel, tema teeb oma saslikud ikka vähemalt eelmisel päeval valmis. Aga eelmist päeva meil polnud.
Niisiis leppisime kokku, et liha mulle, silo talle. Ja lavašš ka talle, sest tema oskab. Kiida inimest ja ta teeb ükskõik mida.
Mis seal ikka. Notsu juppideks, sibul viiludeks, kõik kaussi ja mudid nagu savi. Õnneks ma olen kunstiringis mätsimas käinud. Küüslauku, pipart, seda mingit kaukaasia segu, millest täpselt aru ei saa, mis seal sees on, aga hea on. Vahepeal pillud grillile sööta alla. Tahmane. Päike peegeldub lumelt silma, grilli ümber on juba pool meetrit vaba ruumi. Lumi sisiseb lahedalt. Mida veel vaja, peale lummekaevatud värske õlle – ega partisan loll ole, peidab tarvikud okupantide silma alt ikka ära.
Saime valmis. Hakkasime kärsatama. Vahepeal lidusime kraadiklaase vaatama. Päikese käes 20 pluss, varjus ehk tegelikult miinus viis. Jalgadel hakkab vahepeal isegi külm, ülevalt kisub jopet lahti tirima.
Mul on, ütles naaber. Peitsin ära. Aga tahaks.
Huvitav, liha – nüüd me olime juba maitsmise man – ajab õlleisu peale. Siloline nõuaks aga krepkamat.
Niisiis liikus ta hüpetega sinna ja tagasi. Peitsime puuriita ära, et sinna on niikuinii käimist. Maitsesime. Nobeli keemiapreemia laureaadi, Ülikooli vilistlase Wilhelm Ostwaldi sõnul: „olemine muutus üpris heaks“.
Nigu poisikesed, ohkas sõber, peidavad ennast.
Eh, ütlesin mina. Laseme nüüd gestaapod laua äärde. Õlut võiks neile ka anda.
Teeme veel kiired, ütles sõber. Olemine muutus kohe üpris üsna heaks.
Kuradi ilus ilm ju tegelikult. Hooaja avamine.
Õhtuks olime mõlemad Harri Lehiste sõnade järgi „endiste naistega ära leppinud ja elamispinna peale tagasi saanud.“
Nüüd – miks sihukest jama praegu, aprillis ajada? Mingist ammusest märtsikuisest jaburdamisest.
Kaege. Vana ebaüsk ütleb, et alati läheb nii, nagu ei oota. Seega mina väga lootsin kirjutades, et kogu jutt mõjub täiesti kohatult. Siit ei saa ühtegi tarka näpunaidet, isegi tunded paistavad võõrad ja ajast maha jäänud. Et õues on ammu midagi suvetaolist, julgemad naised lippavad juba kleidiga ringi, ilumeelest ja enesekriitikast ilma jäetud keppjalgadega mehed uurivad oma lühikeste pükste tagavara. Ning minu jutt tundub seda tobedam.
Olgu ta, kui see vaid kevade vara kohale loitsiks.

Leivaga mängimine

14 märts

Kaua võib!
Isegi suurim mõtleja ei tule paremale põhjusele, miks üks mehepoeg võtab ükspäev pähe, et tema teeb nüüd ise leiba!
No tõesti, kaua võib, et leivategu siin maal pea eranditult presidendiprouaga seostatakse! Üles, rahvas! Mehed, võitlusse! Ahjude manu!
Olgu kohe märgitud, et on ise Evelini tehtud leiba maitstud ning ära tuntud, et see hea oli. Kunagi ammuammu mingi vjuu käigus. Evelin veel vabandas, et tavaline ja igavavõitu, ilma kavalate seemnelisanditeta. Polnud mingit põhjust.
Ükskord hiljem langes mehepoeg veel naisõiguslase viha alla. Et misasja ma istusin kuskil feministlikul huraali presiidiumis presidendiproua kõrval ja muudkui tüütasin teda mingite sosisevate küsimustega. Pööramata vähimatki tähelepanu ettekannetele teemal: naiste kehaehitus erineb meeste omast, nad elavad kauem ja kehvemini.
Tegelikult ma nuiasin Evelinilt juuretist. Ja tema lubas anda ka. Aga mina kogu aeg unustasin… ja siis läks meelest ära… ja siis tundus kohatu segada… ja üleüldse, loll, kes vabandust ei leia.
Juuretis mingi hetk ometi majja tekkis. Keegi tõi kingiks. Kahjuks liiga palju. Ega mina olnud juuretist varem näinud, mõtlesin, et heal juhul on mingi peotäis. Evelin ütles ka nii! Aga seda oli rohkem ja…
Ühes asjas on naisõiguslastel jumala õigus: mehed on lollid nagu lauajalad.
Eriti mõned.
Mõni.
Kes oskab võtta ja terve juuretise ära küpsetada…
Oi, häbi, häbi.
Loomulikult kohutas see noormehe tükiks ajaks leivateo mõttestki eemale, nagu kunagi untsuläinud tort igasugusest pagarlusest. Aga käsikirjad ei põle, head mõtted ei sure. Noormehele lõi uuesti pähe. Võibolla sellepärast, et kuidagi imelik on niisama pliiti kütta… midagi peaks peale või ahju panema. Ja õnneks võtab leivaküpsetusesks tarvilise ahjukuuma kättesaamine piisavalt aega, et ikka mõnus ja soe oleks.
Ainult see juuretis, neh…
Mõningase uurimistöö järel – interneedus, mõistagi – läks noormees nii julgeks, et otsustas selle ise kokku hapendada. Mis seal keerulist, eriti kui mõni juuretiseõpetus on õllega seotud. Pealegi jube vahvaid asju saab teada, kuidas mingeid kullaotsijaid „haputaignaks“ kutsuti, sest nad kandsid kotikest juuretisega kaelas, et see jumala pärast ära ei külmuks. Tuli ka meelde, kuis kunagi vahva rabi kinkis kilo matsat. Seda juutide hapendamata leiba, mida nad – vist – paasapühal söövad, et raskeid kõrbeaastaid meenutada. Äärmiselt põnev maitse, meenutab maitsetut vahvlit, samas sel ikka on mingi maitse, iseenesest päris maitsev, aga iga päev vist ei sööks. Ei saa ikka häid asju teha ilma, et miski riknenu sees oleks. Mis on juuretis muud, kui hukkaläinud tainas, eks ju? Ja mõeldagu nüüd teistele maitsvatele asjadele, mille taga on millegi hukkaminek – juust, hapukapsas, kilu jne.
Nojah. Mingid mullid seal anumas tekkisid ja noormees võttiski julgustüki ette. Siis, kui kedagi kodus ei olnud, et häbi poleks.
Kui keegi nüüd ootama jäänud, et millal see retsept tuleb, teate, ärge oodake. Ma ei julge anda, et keegi naerma ei hakkaks. Pealegi, ükski mehepoeg manuaale ei tunnista, niisiis käis ja käib kõik ikka käe järgi. Mis seal siis on, või elus vähe hakkliha muditud ja isegi oma käega on pelmeene tehtud. Tõsi, tookord väga hoolega retsepti järgides. Tuli välja küll.
Ja esimene leib tuli ka välja.
Algaja õnn, tuli pärast tunnistada. Hakka või uskuma, et Vanapatt tahtis poisi ära meelitada, kuigi leivategu ikka üks kristlik ettevõtmine on, tehakse ju pätsile ikka rist peale, mis pärast nii kaunilt servadele kooriku tõmbab.
Ah, see koorik. Suisa lapsepõlv tuli meelde. Kui võtsid esimese sooja ampsu ja alles siis taipasid, et võiga on ju veel parem, kui see mööda kääru sulades ringi uisutab. Vanasti oli kõigil leibadel koorik. Pidi ikka hammustama, mitte nagu nende praegustega, mis on õhku täis pumbatud, mille peale võid polegi võimalik määrida, sest ära laguneb. Mingi tervisepoliitikute vandenõu niikuinii. Muiste, kui ikka poes soe leib ette sattus – päris tihti ju – siis ampsasid, uksest väljas, kohe. Kodus lõikasid kähku kontsu maha, et ema pahandama ei hakkaks. No nii hea oli…
Loomulikult läks noormees selle suure rõõmu peale ülbeks ja järgmine leib haledalt untsu. Valgus laiali… jäi seest tooreks… maitse oli küll hea, lohutasid maitsnud inimesed. Haletsusest, selge see.
Kolmas läks teistpidi untsu. Ehk siis maru kõva sai. Nii tihe kraam, et viilu võtad, siis ära kohe peale söö, lase natuke kõhus settida ja taipad, et saigi täis.
Noormees sattus muidugi ahastusse, jõi juuretise kokkunõidumisest järelejäänud õlle nahka, aga jonni ei jätnud. See ei saa ometi niiiiiiii keeruline olla!? Segad, ootad, sõtkud, ootad… surudes alla mehepojale igiomast kärsitust. Ja, kui ikka keeldud mõõdikuid pruukimast, silma ja käe järgi, siis katsu vähemalt meelde jätta. Vana kunstiringi poiss, kätt peaks olema, et tainast tunnetada, silma peaks olema, et õige välimus ära tunda.
Katsed jätkuvad. Vahel õnnestub. Vahel mitte. Saiad või siis nisuleivad, üllatuslikult, sellised baguette’ tüüpi, juba tulevad, ning kui küüslauku sisse paned, oi… Rukkileiva puhul tuleb ikka vahel nentida, et ollakse andetu algaja. Juuretis tuli kah uus teha, kui meelest läks osa tainast alles jätta.
Mis siis.
Lõbus on.
Ükspäev ehk tõesti oskab ka.

Põlle kiituseks

5 veebr.

Mõni aasta tagasi kingiti mulle sünnipäevaks põll.
Ja hakati kohe muretsema.
Et äkitsi minamees võtan solvuda. Põll… häh… suurele paksule isasele häbiväärne rõivaese, õieti vist küll rõivalisand. Mehelikkusele näkkusülitamine. Mingi naine olen te meelest või?
Oli vist „Laulu sõber“ ühe hästi ammuse väga halva komöödiafilmi nimi. Seal stseen, kus Karl Kalkuni mängitud tegelane, sihuke jobutüüpi mehike läbi põleb, kodukülla põgeneb. Hoolitsev ema poissi raisku minna ei lase. Et tule lauta, töö pole häbiasi. Tulebki. Aetakse kittel selga. Mees hüppab alandusekuristikku ja seob endale veel rätiku kah naiste kombel pähe. Läks enesehinnang, siis mingu juba lõpuni.
Põll küll pole häbeneda, ütlesin mina ja panin selle kohe ette.
Ega usutud. Kuid kas polnud ma kleidiga külapoes käinud? Korduvalt? Mille peale nägijad vaid selja taga itsitada julgesid – mine hullu tea.
Pealegi on põll tegelikult vägagi mehine riidetükk. Vaadatagu vaid mehi, kes põlle kannavad.
Sepad. Ons midagi härjemat kui ääsituli ja raua needmine? Vähe. Või muud -sepad: pottsepad, kingsepad… iga tubli meistrimehe ümber võib või lausa peab põll olema. See on kui märk, et asja võetakse tõsiselt. Praegu, veebruaris, seda ei paista, aga kui te mõtlete tagasi-edasi suveajale, kui grill tossab, siis iga edevam lihakõrvetaja tõmbab endale põlle ette. Näitamaks, et mina olen siin oskaja, mina olen meister, teie võite sibulaid lõikuda ja kartuleid koorida. Lühidalt – kes põllega, see on kõige sehvim polt. Ega ilmaasjata preestridki midagi põlletaolist lehvita.
Või, kuna on Vabariigi aastapäeva, seega paraadi kuu – põll on mõnel maal paraadmundri osa. Meie kaitseväe pioneerid võiksid, kui neil oleks traditsiooniline vorm, kah pidulikult põlle kanda, nagu muu ilma sapöörid, keda kõige kõvemateks meesteks loetakse. Vaadake või 14. juuli paraadi Prantsusmaal…
Siis jagasin ära, et minu juttu ei kuula keegi, kõik on kuuldekaugusest mugavalt eemaldunud.
Aga ma just olin jõudmas jutuni, et lihunikud käivad ka põllega ning on kurikuulsalt väga hirmsad ning lugupeetud meesterahvad. Mitu korda on isegi kitkudes kahetsetud, et unus ette panemata, veriste pükstega ei ole ilus isegi külavahel ringi kolada.
Mis üle jäi kui hakata tõestama, et põll on hea asi. Mitte ainult väljanägemiselt, tähenduselt, lugude poolest. Lihtviisiliselt tarvilik. Et see käibest ja köögist kadunud on, võib ehk seletada niinimetatud kiireks mõeldud ajastuga. Aega ei ole, aega ei ole, ostkem poolfabrikaate, pange mulle karpi number 3 maksakastet…
Tahtmata halvustada kulinaarialettides pakutavat, ise teha on ikka teine asi. Kuigi mõnele võibolla hirmuski. Maks on ju pööraselt verine asi. Lõikad, pritsib. Parem siis juba põllele kui pükste peale, eks. Lõikelaud punane, käed punased, kisub üsna libedaks. Mida teha, iga lõike järel käsi pesema tormata? Või pühkida rätikusse, mis niikuinii alati jääb kuskile kaotsi vedelema.
Põlle sisse on ikka parem. Kui kaatsadesse, mis muidu mehepojal mõtlemata juhtub. Lõigud niimoodi juppideks, kassid karjuvad ümberringi: loll, mis sa teed, me sööks ka lõikumata; pillud jupid pannile. Säriseb ja pritsib peaaegu nähtamatut rasvaauru.
Mis tabab hoopis põlle. Töötab!
Segad tasakesi maksajuppe ja põll, paraarõivas ju, toob pidulikud mõtted pähe. Milleks teha oodatavat maksakastet, kui seda on elu jooksul söödud hullult palju. Eelkõige seepärast, et oli üks väheseid söödavaid sodisid lasteaias ja koolisööklas. Teeks hoopis pasteeti ja paneks pidulauale. Mõeldud, mõeldud. Sestap tuleb ju peekonit praadida. Jälle pritsiv tegevus, aga põll püüab kinni. Lõikumisel rasvaseks saanud näpud pühitakse harjunult selle külge niikuinii. Porgand, sibul teevad kah päris korralikult särr.
Kass viksib ikka tüki maksa sisse ja tundub, et pliidi all on liiga vähe puid. Searasvas keedetud porgand ei ole ju küpsetatud porgand, mida üks pasteet tahab.
Siingi on põll abiks. Tee, mis tahad, kui oled ikka sündinud räpakäi, kellele must hästi külge hakkab, kuhu siis tahmaseid käsi pühkida – ikka põlle. Nina jõuab niikuinii nõgiseks saada. Aga tuli on ilus… tuld, vett ja kuidas teised töötavad võivat inimene lõputult vaadata.
Vist saabki nagu kõik. Maks, sibul, porgand, peekonijupid ühte ja sassitama. Soola, mehiselt pipart j salajast nipet-näpet. Korralik inimene teeks segipööramist hakklihamasinaga, aga kui oled viitsinud mõnevõrra haududa lasta, siis ajab saumikser jumala hästi asja ära. Eriti kanamaksaga, mis juba pealevaatamisest laguneb.
Seegi on üks pritsiv töö. Aitäh, põllekene… kes sa vist kunagi ammu ka puhas olid. Tuleb meelde üks koka määratlus: elukutseline oskab nii süüa teha kui köögis puhtust pidada.
Nüüd pakk võid, supilusikatäis veel igaks juhuks otsa ja uuesti segi. Pits pruuni kärakat ka sisse… näh, pool läks põllele, mõistagi.
Ah, kaunis. Kaalujälgijad seda jälestaksid…
Kass, kao minema!
Kaobki. Lakub veel kuuma panni oma kareda keele krõbinal puhtaks. Puutumatu loom võib endale lubada.
Vist valmis. Köök nagu lahinguväli. Suur meister võib nüüd sõjarüü seljast võtta. Ssa samune. Veri. Rasv. Tahm. Tundmatud plekid.
On ikka näha, et härra sapöör on tööd teinud.
Ainuke küsimus, et kes selle kõik pärast veel ära sööb.

Rahvakogu ja -rinne

4 veebr.

Paha küll kraaksuda: võiski arvata, et selle harta-jääkeldri-rahvakoguga nii läheb, aga mis sa teed. Eriti kui polda üksi. Mitmedki targemad pead ennustasid, et eks ta üks riiklik uduprogramm ole, näitamaks, kuidas ikka rahvast kuulda võetakse, rahval otsustada lastakse. Et kõik on sõltumatu, vabakond, värk. Südame kutsel, õhu ja armastuse eest, demokraatia nimel.
Tubli Andres Raid pani tegelikult i peale täpi ära, kui pressis välja, et rahvakogu ettevalmistamiseks on presidendi kantselei rahadest ängatud 290 000 neorubla. Teate ju küll, kes maksab, see tellib ka muusika. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Moodsalt: follow the money.
Täpp on i peal olemas, i ise aga pikem kui arvatagi võiks.
Interneedus on üks tore leiutis. Tasub vaid luusima minna, kaema, mis organisatsioonid need õige on, mis nüüd rahvaalgatust korraldavad. Oi, põnev on, vägagi põnev.
Piirdutagu siin vaid riiklike rahade üleslugemisega, kuigi ka niinimetatud „muud allikad“ võtavad ikka juhtme lahti.
Niisiis:
Ühe rahvakogu tegijaorganisatsiooni, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu netiküljelt http://www.ngo.ee leiab ettevõtte 2011. aasta majandusaruande. Seal on kirjas, et 85% tuludest tuli avalikust sektorist, mis ju tegelikult teadupärast riiki tähendab. Tulud, millest jutt, oli 320 000 euri, riigi raha seega 272 000 euri Tubli töö eest tõusis tol aastal tegevjuhtkonna palk 22%, tööjõukulud 28%.. Hea aasta oli vist. Kuidas teil?
Lühend NGO tähendab non-governmental organization ehk valitsusväline organisatsioon… aga on ka väljend QUANGO ehk quasi-ngo, st ennast mittetulundusena välja pakkuv riiklikult rahastatud ettevõte. Nii vahemärkuseks.
Teine, E-riigi Akadeemia, on valitsuse asutatud. Tõsi, koostöös Avatud Ühiskonna Instituudi ja ÜRO Arenguprogrammiga. 2009. aasta majandusaruande järgi, mis on üleval nende küljel http://www.ega.ee, sai see ettevõte riigilt 2 575 958 krooni mitmesugusteks projektideks. Ingliskeelne variant tõlgib e-riigi ümber e-governance’iks, mis peaks e-valitsemist tähendama. Akadeemia tolle aasta tulust, mis oli 6 895 018 krooni, moodustab riigi raha siis 37,35%.
Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu on presidendi loodud – ehk siis ikkagi riigi algatus. Presidendi kantselei 2012. aasta eelarve, saadaval http://www.kadriorg.ee, annab teada, et see maksab 230 082 euri aastas.
Ja muidugi on moodne oraakel, tõe valitseja ehk siis poliitikauuringute keskus Praxis, mis ennast sõltumatu mõttekojana välja pakub. Tunnistades oma leheküljel http://www.praxis.ee, et: 50% sissetulekust tuleb riigilt. Arvutage ise, kui palju on pool 2011. aastal Praxise tasku pandud 924 736 eurost. See putka on ülepea täiesti omaette teema. Aga jäägu. Praegu.
Eesti Väitlusselts, mis 14 000 euri eest Päästeametit koolitanud, on juba väike tegija. Kuigi ei mahu pähe, milleks see koolitus – et sõnaosavalt seletada helistajale: teie maja tegelikult üldse ei põle? Julm nali.
Presidendi mõttekoda ei tasustata, Domus Dorpatensis paistab ise hakkama saavat. (kui soovite, võite süüdistada, et mul on kaks sõpra mõttekojas ja tartlane tartlast ei hammusta, heh!)
Kokku tuleb ikkagi, et rahvakogu tegijate hulgas on maru palju seltskonda, kes väga sõltub riilikust rahastamisest, nimetagu end nii sõltumatuks, kui tahes. Ongi ikka õigesti vist kraaksutud, et korraldama valitakse riiklikult heakskiidetud asutused ja organisatsioonid, et mitte kalduda peajoonest kõrvale. St demokraatlikest väärtustest või mis nad on.
Pole vist väga tõenäoline, et selline punt hakkaks riigi toitvat kätt hammustama. Lased mingi vale ettepaneku läbi, tskae, võibolla satub kuskile ministeeriumi etteotsa isik, kes esitab kardetud küsimuse: miks ma peaks teile raha andma? Ega annagi! Näiteks…
Tähelepanuväärne, et rahvakogu leheküljel on täiesti eraldi nimekirja lükatud erakondade esindajad. Umbes: püsige oma boksis, kilekottidega mehed. Ometi võiksid härrad Korobeinik, Saar, Toobal ja Riisalo mingil hetkel, kui niinimetatud sõltumatud eksperdid ja analüütikud väga esinema kipuvad, esitada vaikse küsimuse: kes on teid volitanud? Valinud? Olgu meie paljukirutud valimissüsteem, nagu ta on, aga meil on siiski hääled ette näidata. Rohkem kui teie null…
Tegelikult on tegijad ju määratud. Ning kavatsevad omakorda määrata, olgugi kavalate valemite kaudu, selle tuhat või viissada inimest, kes siis kõiki hiilgavaid ettepanekuid, kui need on kimbustatud ja valitsevale korrale ohtlikud liialdused välja selitatud, arutama hakkavad. Mistap võib küsida küll, et kuivõrd see ikka on rahvakogu? Mis on sel müütilisel „rahval“ siin pistmist või ütlemist olnud?
Kisub masendavaks.
Nii et pisut nalja nüüd. Kelle „põhieesmärk on arendada rahva teadlikkust, poliitilist kultuuri ja kodanikualgatust ning luua demokraatiamehhanism, et aidata kaasa tegelikul rahvavõimul ja tasakaalustatud majandusel rajaneva ühiskonna loomisele, kus on tagatud kõik inimõigused.“
Kõlab tänapäevaselt, eks. Aga tegelikult 25 aasta tagant, Rahvarinde missioonikirjeldusest. Midagi sarnast kogul ja rindel on. Ametliku ajaloo järgi tekkis ju rinne nii, et jäid lugupeetud kodanikud pärast telesaadet stuudiosse lobisema ja otsustasid rahvaliikumise luua. Kurjemad keeled on hiljem väitnud, et puhta julgete meeste komitee algatus.
No vaevalt, ma nüüd küll oma õppejõudu Marjustini ei kahtlustaks. Küll aga võib olla üsna kindel, et partei ja komitee olid Rahvarindest ette teadlikud ning andsid oma loa, ilmselt samuti auru väljalaskmiseks. Las jutustavad, peaasi, et ei roni tänavatele pahandust tegema.
Tolle aasta 24. veebruar on päev, mida paljud meenutada ei taha. Tol aastal läksid punalipu alla poisid, kes ülikooli sisse ei saanud. Tol aastal küsiti ülikooli sisse astumisel, kas kavatsetakse oma elu siduda NLKPga. Kui ikka poleks mingit rinnet tahetud, poleks ka lubatud.
Ja Rahvarinde nimi oli ju alguses: rahvarinne perestroika toetuseks. Igati riigitruu. Eks või ka siin maal toimepandavat üheks lakkamatuks perestroikaks nimetada. Mis on perestroika muud kui reform vene keeli. Meil ju ajab üks reform teist taga… aga lubatud õnnemaad ei paista nagu kuskilt. Tuttav.
Aga siin sarnasus lõpeb kah. Rahvarinne läks ju käest ära, perestroikatoetajast Eestimaa Rahvarindeks. Rahvakogu käest ära ei lähe, kogutagu kokku tuhandene sotsioloogiline valim või viiesajane. Manipuleeritakse ilusti õigeid otsuseid tegema, heh, kasvõi vastutasuks tasuta Tallinna-ekskursiooni eest.
Õnneks tegid raevukamad ja maavillasemad omal ajal vastukaaluks Eesti Kongressi… ja üldse läks lõbusaks ning lootusrikkaks.
Ega see ajalugu alati ka farsina korduma pea.

Sandivabrikud ja seek

25 jaan.

Väidetavasti on eestlased ülimalt uskmatu rahvas. Vist vaid iga neljas – meie venelased ühes arvatud – siin maal väidab ennast uskliku olevat. Ülejäänutel on siis täis aru peas. Või vähemalt nii nad ise arvavad.
Ometi võib väita, et see pole päris nii. Ei pea usk tähendama, et litsud pühapäeviti torniga majja kuulama, mis kitliga mees räägib. Usk on ikka uskuja hinges ja südames, kui nüüd vähe luuleliseks minna.
Eestlase usk näib olevat haridus. Täpsemalt, et õpi, õpi, õpi, küll siis tulevad õnn ja edu lauale. Kõrgharidus massidesse, teadmispõhine majandus, teised imeilusad väljendid. Ega sa ometi kavatse maha jääda, alla vanduda, lati alt läbi joosta, küsib avalik arvamus nõudlikult. Edasipüüdlikkus elunormiks!
Kui see pole sarnane pimeda usuga, siis mis on? Kas pole iidsest ajast rahasid kogutud, et lapsi koolitada, ikka selleks, et parema elu peale saaksid. See ongi meie nokkija.
Mistõttu pole ime, et see maa siin kubiseb kõrgkoolidest ja kõrgharitutest. Igal kevadel kirjutavad kümned tuhanded lapsukesed end üles, kuhu kooli juhtub, mitu neid pähe tuleb, eks pärast vaatavad, kuhu nad sattusid. Just nimelt sattusid. Dinosauruste aegu, kui ülikooli astuti, tehti sisseastumiseksameid, neid sai teha ainult ühte kohta, mitte et näiskuisjoppab. See tähendab, et enne pidi ikka kõvasti mõtlema, kuhu üldse, kas on lootust need eksamid ära teha. Oli mõtet veel juurde õppida, üle korrata, ennast kokku võtta, mitte loota koolis saadud heale keskmisele.
Rohi oli muidugi ka rohelisem.
Tere tulemast ärareformitud kõrgharidusse, kus kõik käib teistmoodi. Lapsukesed marsivad rõõmsalt kõrgkoolidesse ja kukuvad õppima. Õppelaenu muidugi võtavad ka. Õpivad igasugu aineid, millest minusugune vana peer kuulnudki pole. Siis saavad kätte baka või magistri ja, muistse laulu sõnadega: üks tunnistus on taskus sul, no tere – mina siin!
Diplom taskus, kõik teed lahti!
Aga. Ei tarvitse olla. Paljude lapsukeste värske diplom ei eruta kedagi. Pole kapitalistlikel sigadel kohta, kus värskelt omandatu äraotsata tarkust pruukida. Juhmakad, eks. Ei oska aardeid hinnata.
Lapsuke segaduses. Kuidas siis nii. Otsitakse ehitajaid, klienditeenindajaid, muidu lihtrahvalike ametite valdajaid, aga näe, sotsiaalse sidususe edendamise uuringute magister jäetakse tuule peale. Alatus. Eriti kuna pank hakkab varsti kirju saatma teemal, et tahaks nüüd seda õppelaenu nagu tagasi saada või nii…
Lugu hull. Kas peaks nüüd kõrgharitud noor alanduma, unustama oma vägevad teadmised ja minema segu tegema, olgu siis liivast ja lubjast või mahlast ja viinast?
Päriselt teebki loo hulluks, et paljud erialad näivad lastele tegelikult haridust mitte andvat. Ammugi ametioskusi, mida keegi osta tahaks. Vaadake asjale otsa, üksikisikuna ei taha keegi maksta rasket raha selle eest, et talle räägitaks, kui valesti ta kõike teeb. Aga just sedasorti targutisi kõrgkoolid välja lasevad. Massiliselt.
Seejuures tundub tihti, et need libateaduslikud (üks õelkeel on nentinud, et libateaduses esineb kas sõna sotsiaal- või -uuringud) haridused näivad pigem koolis õpetatut kustutavat. Eelkõige matemaatikat ja ajalugu. Keegi ei viitsi arvutada, mis näiteks mingisugune utoopia maksab, keegi ei viitsi meenutada, et see on juba kunagi olnud ja vastikult läbi kukkunud.
Küll aga jagatakse usinasti ülepaisutatud enesehinnangut. Ega haritud inimesel enam sobi igasugusest tööst kinni haarata, olgu olla, kui te juba mind harida võtsite. Ehk siis lubatud targemaks ja oskajamaks tegemise asemel võib vabalt juhtuda, et lapsuke väljub kõrgkoolist rumalamana ning lolli veendumusega, et talle ollakse kohustatud tagama tema poolt valitud tasemel mõnus äraelamine.
Mida võiks ka nimetada vaimseks sandistamiseks. Seega igasugu hämaraid erialasid ja teaduskondi selgeteks sandivabrikuteks.
Õnneks või õnnetuseks on sõnal sant peale vigase eesti keeli ka teine tähendus. Iga vald toitku oma sandid ehk siis need, kes on võimetud ise hakkama saama. Jälle kord astub kohale jumal masinast, püha ja helde riik.
Iseenesest võib lisaks erialade jaotamisele pehmeteks ja kõvadeks neid veel ühtmoodi lahku lüüa. Ehk siis kõik ülejäänud ja need, mida väljaspool riigiteenistust mitte kuidagi tarvitada ei õnnestu. Filosoofiat saab tegelikult müüa, ainult kõva filosoof peab olema. Haridust nimega avalik haldus aga mitte – no mida on vabal turul peale hakata isikuga, kelle arusaam rahadest on nii, et kui puudus, siis tuleb pakutava teenuse hinda tõsta, kuna ostjad on niikuinii sunnitud maksma, tahavad nad niinimetatud teenust või ei? Orgkuritegevus ehk leiaks sellisele koha… Või mingi terviseedendajaga? Muu näägutaja, korraldaja, õiendajaga?
Oleks ikka tõsine jama selle kasvava karjaga. Kui riik ei toimiks seegina. Kõigile santidele eksperdi, analüütiku, nõuniku, konsultandi kohti muidugi ei jätku. Veel. Kuid küll varemhiljem võetakse midagi ette kõrgharitud noortele erialase töö leidmiseks. Harjunud värk. Ministeeriumikene siin, teine seal, vohav riiklikult rahastatud vabakond… ja kui rahast puudus peaks tulema, saab ju alati makse tõsta.
Nagu öeldud, matemaatika ja ajaloo unustamisega on siin maal kõik korras.