Presidendi kõne, lihtsalt kõne

3 märts

Kuigi muidu üks igavene vinguja, viriseja ja näägutaja – jah, Eesti Vabariik meenutab vägagi ENSVd, ainult E asemel peaks olema €, siis €NSV – tabab mind iga 24. veebruar täielik riigitruuduse hoog.
Lausa püherdaks truualamlikkuses. Sinimustvalge võtab pisara silma, hümn ajab tagajalgele, kolme kutsikat võtaks sülle ja silitaks. Kui juhtud poes sularaha pruukima ja tagasi antakse mitte-Eesti euromünte, tahaks karjuda: reetmine! valeraha!
Üleüldse ei taha sel päeval Vabariiki arvustada ja üsna karvaseks ajavad kõik, kes seda siiski teevad.
Ühe päeva võiks vahele jätta, ausalt. Päris lahe ju on. Tähetornis lipp, eesti meestel jälle relvad käes, nagu üks mu elukogenum sõber nentis 20 aastat tagasi üht esimest paraadi vaadates, kõike ei jõua ega ole ka mõtet kokku lugeda, mis tegelikult vägagi meelepärane.
Võtaks kõike, nagu on. Ilma et pahatahtlikult tagamõtet otsiks.
Sealhulgas presidendi aastapäevakõnet.
Tundub totrana see jätkuv komme, et niipea, kui president on oma jutu lõpetanud, tuleb kohe hakata otsima inimesi, kes seda nüüd analüüsiksid ja targutaksid – milliseid signaale president saatis, mida ta öelda tahtis.
See jätab enamvähem mulje, nagu rääkinuks president võõras keeles. Mida ta ju ei teinud. Ikka maarahva keel oli, kui ehk keegi tähele ei pannud. Korralik hea kirjakeel. Isegi mitte sakala murre läti keelest laenatud kujunditega, nagu Toomas Hendrik Ilvese tikutopsimehe rüüst võiks eeldada. Või ka üldse mitte pahaks panna, kui THI tõepoolest vähe murrakut raiuks.
Milleks siis tõlgendada või tõlkida? Võib ju kas kuulata või lugeda ja võtta juttu täpselt nii, nagu see räägitud ja kirja pandud. Just seda, mida öeldi, seda ka mõeldi. President ja kõnekirjutajad. Mida seal keerulist on. Pole tegu mõistujutuga, ei kubise kenningitest.
Ometi läheb ikka ja jälle mämmutamiseks. Viimane kui kanalüütik veetakse välja ja lastakse tal välja tõmmata oma tavaline joru: presidendi kõne saatis selge signaali, et sallimatus on Eestis ikka väga probleemiks, sel teemal on riigil olulisi tegematajätmisi, vaja oleks rohkem ümarlaudu ja paremat rahastamist probleemide kaardistamiseks, arengukavade koostamiseks… bla. Piinlik. Või siis jutustab kanalüütik lihtsalt kõnejupi oma sõnade ja tähtsa näoga ümber. Veel piinlikum.
Kui mõistlikult ja healt inimeselt küsitakse: noh, kuidas kommenteerite (mis peaks olema puhtalt keelatud küsimus oma otsatu lollakuse pärast), siis näeb pilti, kuis muidu tark inimene endast vähekese rumala mulje jätab, öeldes ainult: mök-mök. Aga mida muud oodata? Mida sa, hing, ikka oskad ühe sünnipäevakõne kohta nii väga öelda?
Raam on ju kõnel niikuinii ees. Oleks kujuteldamatu, et niiöelda rohujuure tasandil sünnipäevakõnes öeldaks juubilari kohta midagi ettearvamatut. Näiteks – kui nüüd tõele näkku vaadata, siis oled sa ikka üks paras tola küll ja nägu pole kuigi meeldiv. Isegi kui see tõsi peaks olema. Pole lihtsalt viisakas ega kombeks. Jah, muidugi võib sealt välja lugeda mida tahes, aga kas sa viitsid, kui sihuke pidupäevane meeleolu peal. Ja jälle – kas peaks? Punastagu, kes ennast puudutatuna tundis.
Või peavad need, kelle meelest presidendi kõne tuleb pulkadeks lahti võtta, puust ja punasena uuesti kokku panna, kogu ülejäänud kampa nii lolliks, et pole võimelised selgest tekstist aru saama? Ei imestaks. Inimeste rumalaks kuulutamine näib mõnele seltskonnale lausa elukutse ja ninaesine olevat. Miskipärast ei tahaks nendega eriti nõustuda.
Nii et võiks seda kõnet võttagi sellena, mis ta on. Kõnena. Kes viitsib, võib ju teksti kaasas kandma hakata ja vaidlustes tsitaatidega pähe virutada: aga president ütles nii!
Las ta siis ütles.
25. veebruaril pole enam mingit vahet, mis ta ütles. Pidu läbi, pingviinid ja kleidid vaadatud, marsime aga igapäeva masendusse tagasi. Kõige oma pahurusega. Kuni järgmise aasta 24. veebruarini, kui võib jälle päevakese häbenemata riigitruu olla ja kõigesse uskuda.
Loodetavasti ikka saab seda teha.

Täppisstreik

2 märts

Kakskümmend ja rohkem aastat tagasi – issand, nii palju juba möödas? – kui esimene Iraagi sõda lahti läks, ilmus laiatarbesse väljend “täppispommitamine”. Umbes, et ei puistata enam ülevalt sodi alla mõttega: küll mõni tonn ikka õigesse kohta läheb, vaid pannaks pomm tarku vidinaid täis ja see läheb täpselt sinna, kuhu tahetakse. Tabab seda, keda sihitakse. Oligi ka tollal suur hõiskamine, kui üks intelligentpomm läinud täpselt mingi staabi korstnasse. Kõmm ja kurid surnud.
Tõsi, Saddamile nad pihta ei saanud.
Kogu niinimetatud tarkade tapariistade väljamõtlemise taga olla kaalutlus, et kui suvaliselt põrutada, saab peale vaenlasehingede hukka ka märkimisväärne hulk rahulikku elanikkonda. Mis tähendab, et kui uljas õhusõda on läbi ja algab okupatsioon – tänapäeval küll tuntud demokraatia ülesehitamisena – on jalaväelastel tegemist võrdlemisi pahase kohaliku kogukonnaga. Hüppesse minek ei ole soovitatav. Üks lapselaip paneb sadakond seni usuleiget meest Koraani ja Kalašnikovi järgi vaatama.
Midagi sarnast võib juhtuda ka streigiga. Nii nagu pommitamine on taktikaline võte, on seda ka streik. Pole juhus, et töösuhetes, majanduses kasutatakse üsna püssirohuhõngulisi väljendeid – võitlus, kaitse, rünnak. Samamoodi võib ette tulla ka tsiviilelanikkonnale liiga tegemist. Mida igasugu Haagi ja Genfi konventsioonid ju rangelt keelavad.
Sest oletame, et saabuvas streigilaines minnakse ikka viimseni välja. Mis oleks kõige rajum streigiliigutus siinkandis? Ilmselt kogu maa delektrifitseerimine ehk mingi suure lüliti väljatõmbamine kuskil… kuskil elektrijaamas, vist. Kõmm. Vaikus ja pimedus. Mitte miski ei tööta. Läpakate akud saavad tühjaks, interneedus läheb maha, isegi sõimata ei saa. Mis on ju tegelikult see kõige väiksem asi. Mida siin kirjeldada, igaüks võib ise ette kujutada. Või siis transport ei liigu enam. Või õed viskavad jalad seinale. Või kes veel streikida on lubanud.
Kes pihta saaks – kõik rahulik elanikkond, streikijad sisse arvatud. Vigastab keegi seda suurt lülitit kasutades sõrme, läheb hospidali – aga seal on streik. Niikuinii voolu ei ole, pimedas näppu ei paika. Pooled pole töölegi tulnud, sest bussid ei käi. Ja nii…
Kelle peale pahaseks saadakse? Meil siin maal on streigikogemusega kehvasti, aga eks küsitagu rändavamalt rahvalt, kes on kuskile sisuliselt vangi jäänud, kui streik jälle lahvatab. Prantsusmaa… Kreeka, muidugi. Keda nad kiruvad? Elajalikku kohalikku valitsust, kes töörahvast maksudega nöörib? Tühjagi. Kogu sõim läheb laiskade prantslaste, kreeklaste pihta, kes ei viitsi tööd teha, vaid seeasemel mässata ja märatseda võtavad.
Täpselt samamoodi võib minna klassivõitluses. Jah, Ansip on muidugi tulnukas ja tšmo, Ligi on lihtsalt väga halb inimene, üldiselt on valitsus ja Riigikogu üks seakari, nõus… aga, miks mina seepärast istun elektrita, buss ei käi ja nii…
Mistap võiksid ehk suured streigistrateegid hakata mõtlema, välja töötama võitlusvahendeid, mida võiks nimetada ehk täppsipommitamise, targa relva eeskujul täppisstreigiks, targaks streigiks. Nagu Setomaa peatoimetaja ja ERR Setumaa korrespondent Taro Igor oma telemõtiskluses nentis: pole päris õige öelda, et riik ei ehita teid, hävitab kohaliku elu ja nii… kui on tegelikult väga selgelt teada, kes vastavad otsused vastu võttis. Öeldagu nende nimed, mitte umbkaudne “riik”.
Igoril on õigus ja sedapidi edasi minnes – mõelge, õed-vennad klassivõitluses, välja siis selline streigivorm, mis läheb selle pihta, keda te saate süüdlaseks pidada. Ehk: tõmmake siis, kui valitsus süüdi, Stenbocki majas elekter, vesi välja, visake toru hargile, kui Riigikogust helistatakse… aga jätke nö tsiviilelanikkond võitlusest kõrvale.
Loomulikult võib siit edasi vastu vaielda – aga nii saaksid ikka pihta ilmsüüta kodanikud, kelle allkirjad eelnõudel ei seisa, kes lihtsalt töötavad seal…
Nojah. Eks siin või meenutada seda 13. sajandi alguse Prantsuse piiskoppi, kes, kui verejanulised ristirüütlid tulid küsima: mismoodi me nüüd seda katarite pesa võttes eristame õiged ilmsüüta kristlased ketseritest, kes mõõka väärt. Eminents polla kaua mõelnud: lööge kõik maha, küll Jumal omad ära tunneb…

Kuidas itske juudiks hakkas

28 veebr.

A. J. Jacobs
Elu nagu piiblis
Inglise keelest Triin Olvet
Tammerraamat

Raamatu kaas, eriti tagakaas on eksitav. Tagakaanel on rist, ees Juunior poisikest õnnistamas või kõndima panemas, sest tol kark kaenla all. Nii arvasin mina alguses, et see on lihtsalt üks lõbus ellujäämisraamat, sest alapealkiri ütleb “ühe mehe tagasihoidlik katse elada aasta nii piiblipäraselt kui võimalik”. Küllap see lõbus on.
Tutkit.
See on veel palju lustilisem, sest autor on tubli New Yorki juut, Esquire’i vabatoimetaja (ma niimoodi tõlgiksin meil tundmatu editor-at-large, mis tähendab seda suli, kes kirjutab, mis talle pähe tuleb), kes varem näiteks luges läbi terve Briti Entsüklopeedia, et saada “kõige targemaks isikuks maailmas”. Või kantis oma elu Indiasse, kus siis Apud vastasid tema kõned, mailid ja kuulasid ära naise kurjustamise.
Nagu ütles kadunud Boris Buracinschi oma armsa Moldaavia juudi aktsendiga: “Kui juut midagi ette võtab, teeb ta seda põhjalikult, hahahaa!”
Seda auväärne Jacobs teebki. Kaheksa kuud elu Vana Testamendi järgi, ehk juudina, neli kuud Uue Testamendi goivärki.
Jube raske – tal – jube lõbus lugeda – mul. Kui põhjalikult ja mõtlikult Piiblit ei uuri, ega ei tule pähegi, mis need käsud kõik eluga teha võivad. Eriti keset New Yorki.
Käsib Piibel ehitada pühadeks onni ja anduda vagadele mõtisklustele. Kuhu ehitada? Õues tulevad narkarid kallale, katusele majavalitsus ei luba. Ega mees hätta jää – onn keset elutuba! Peab ikka kannatlik naine olema.
Tutikesed igasse rõivanurka ja habeme vohada laskmine on selle kõige kõrval puhas manna, eks. Sabat jälle osutub raskemaks, kui arvatud. Mittemidagitegemine on väga raske. Eriti tänapäeval. Katsu sa internetist eemale hoida.
Või siis abielurikkuja kividega pildumine. Mine, katsu, seda teha nii, et kinni ei võetaks. Ja kuidas sa tead, kes just on abielurikkuja.
Tantsimine, nagu kuningas Taavet, seaduselaeka ees ja hästi purjus olles… kuupuhastuses naisest eemale hoidmine… proua Jacobsil ilmselt on veel hullem huumorimeel kui ta mehel.
Tegu pole siiski puhta koomikaga, sest igale seiklusele käskude maailmas vaheldub ka tubli teave, miks selline käsk tekkis, millal ja miks. Väga hariv ja lustakas, nt keelu peale, et talle ei tohi keeta tema ema piimas, soovitab patune sõber autorile: aga keeda tädi piimas? Sellistele naljadele vaatamata tunneb ja kirjeldab autor, kuidas ta muutubki tegelikult paremaks juudiks ja paremaks inimeseks, olgu vahel tunne natuke jabur. Võluv.
Kristlik Uue Testamendi osa on kahjuks natuke nõrgem. Võibolla sellepärast, et Jacobs jookseb mööda sektante, kellest kõige nutikam seltskond on kreatsionistid. Ja muidugi pärast paksu juudi huumorit, mis kohati I. B. Singeri tasemele ulatub, jääbki tõsimeelne kristlus lahjaks.
Väga hea raamat. Rõõmsale inimesele. Tõsimeelse tola vihastab see muidugi välja, kutsub ette süüdistuse Jumala ja usu pilkamises.
Millele saab vastata tsitaadiga John Gardneri “Sügisvalgusest”:
“Ta ei pilka. See ongi usk.”

midagi on Eesti Ekspressil sellega ka tegemist

Halalii ehk Indrek Hirve kiusamine

21 veebr.

Halalii tähendavat vanaprantsuse keeles hetke, kui jahitav hirv on nii ära vaevatud, et jääb paigale ja pöörab ennast jahimeestele vastu. Nii kõrini, et tulge ja tehke sellele jamale ometi kord lõpp. Siis puhutakse sarve ja auväärseim jahiline saab otstarbekohase terariista pihku – tee ära.
See on julm ja ammu ära keelatud jahipidamisviis, muidugi.
Mis muud saab aga pähe tulla, kui Indrek Hirv, suurepärane luuletaja ja imearmas inimene, teatab, et tema oskab hädapärast muna keeta ja see on kõik?
Julm oleks ju siis jahtida: tee süüa!
Aga tuleb teha.
Tartu on imekaunis. Eriti Tallinnast tulles. Päike, Emajõgi, rohkesti jalutavaid inimesi, Pirogovi plats, ainuke paik Eestis, kus politseid kartmata võib avalikus kohas õlut ja veini pruukida, kuni lolliks ei lähe. Ülikool. Werneri kohvik oma kohvi- ja koogilõhnadega.
Kus algavadki mõttetalgud, kuidas olukorrast välja tulla. Keeta muna ja… no kuidas sa siis üldse ei oska või?
„Mul on alati olnud keegi, kes süüa teeb,“ ütleb Indrek ilmsüüta silmavaatega. „Ja ma olen väga vähenõudlik.“
„Mu isal oli purjekas ja igal suvel me sõitsime sellega Võrtsjärvele. Neli päeva võttis, vahepeal vastuvoolu sõuda. Seal me siis tegime süüa sellisel suitsupakiks kokkukäival välipliidil, keetsime plekk-kruusis kalasuppi. Kui ma 14-15 olin, käisin juba üksi, pea terve suve veetsin Võrtsul. Kaasas „Turisti eine“, küpsised… kuskilt talust sain vahel mune ja piima. Vana röövpüüdja olin, mul oli viiemeetrine võrk kaasas, mille ujudes sisse panin, ühe latika ikka sain, praadisin orgi otsas. Sellel tasemel oskangi süüa teha.“
„Ma oskan uskumatult napilt läbi ajada,“ ütleb Indrek, et teda saabunud masu-sile-täpe ei rabanud. „Lasteaias kunagi küsiti, et mis on kellegi lemmiksöök. Kõigil olid lumepallisupid ja muud uhked road, aga minul praetud muna!
Mitte et poleks kulinaarseid naudinguid maitstud. Kui keegi teine kokkab.
„Kui ma Hollandis elasin, siis oli seal sõber, üks eesti päritolu ärimees Ragnar Mägi. Elas Brüsseli lähedal maal, Pariisis oli korter, aegajalt käis Amsterdamis. Ise Alžeerias sündinud. Tal oli väga vilets eesti keel, aga seda tähtsam kogu eesti asi talle oli. Et lähme restorani, räägi, räägi eesti keeles, räägi Eestist, eesti kultuurist, ükskõik millest eestilikust. Käisime Alain Deloni restoranis. Silt on selline lihtsalt Restaurant, turist üles ei leia. Delon ise aga istus aastal 1990 nurgalauas. Need lõunad seal olid vist nii kihvtid kui Pariisis üldse saab pakkuda. Brüsselis käisime samamoodi restoranis eesti keelt rääkimas. Pariis meeldib mulle rohkem. Belglaste ampluaa on rohkem kõiksugu magusad asjad.“
„Igal kevadel üritan käia Hispaanias. Kümme aastat on õnnestunud. Mu õetütar, Deivi Org, elab seal. Marbellas terrassil mereelukaid süüa, see on ka vahva. Erinevaid austreid, kellel ma oskan prantsuse keeles küll vahet teha, aga eestis ei oska seletada.“
„Kaks aastat elasin Hollandis, oli mul oma oliivimüüja. Kes teadis, millised oliivid mulle maitsevad ja kellega oli niisugune traditsioon või rituaal, et ma viskasin alati talle ühe taalri – see on siis 2,5 kuldnane münt – üle inimeste peade, tema püüdis õhust kinni. Isegi kui rahvast ei olnud. Kaalus siis mulle küüslauguga natuke mädasid oliive, pargis ma neid pugisin, vahel vein taskus. 89-90 aasta, siis veel selle eest ära ei viidud. Aga ma arvan, et see on muutunud.“
„Ma käin iga päev turul,“ räägib Indrek Hirv ennast korraga sisse. Ükski inimene, kes üldse süüa teha ei oska, ei käi turul. Nad tõenäoliselt isegi ei tea, kus turg on. Ahaa!
Siit alustamegi.
Indrek Hirv on kuuendat põlve tartlane. Haruldus, arvestades, et enamikul meist on ikka veel sõnnik varvaste vahel. Seepärast näib tema silma ees olevat ka see teine Tartu, mis kunagi oli. Või kolmas või neljas. Terve Eesti peab miskipärast tähistama 9. märtsil Tallinna pommitamist, aga Tartut ei mäleta keegi.
„Minu vanaisa lemmikkoht oli „Central““ seisatab Indrek kesklinna kangialuse ees, mille taga on peetud mitmeid restorane, üks neist ka selle nimega. „Aga see oli Raekoja taga, seal, kus praegu on Pirogov ja muru.“
Natuke edasi: „Siin oli hotell „London“,“ näitab Indrek Kaubahalli kõrval uusehitist. Mis ju iseenesest pole kole, aga kujutleda siia asemele üks sammastega maja… ei olegi nii lihtne. Nagu ka seda, et kogu park siin kõrval oli kunagi linn, see tähendab maju täis.
Ja kunagi oli keegi välismaalane imestanud, et miks on Tartus teater jõe ääres ja vangla mäe otsas. Mõeldes vastavalt turuhoonet ja uut „Vanemuist“.
Turuhoone ees on suur metalsiga. Mati Karmini tegu. Sea pjedestaalil on Indreku luuletus.
„Jänes (Laine) tellis,“ ütleb Indrek. „Mina sain luuletuse eest Karminilt pudeli konjakit.“
Kes on kogenud Balta ja Keskturgu, saab Tartu turuhoones paraja obaduse. Puhtus. Valgus. Lõhnad, mitte hais. Isegi kalaturul, kus kunagi väiksest peast on käidud eluskala basseini vahtimas. Tollal see haises… aga see oli lapsepõlve lõhn.
„Võtame suitsutatud heiki,“ arvab Indrek.
Võtame. Kalaletti uputab küllus. Uimelisi, keda ei arvanud üldse siin maal müüdavat ja tegelikult täiesti mõistliku hinna eest. Paljas lõhekotleti nägemine ajab silma vett jooksma. Kõht karjub.
Aga me jääme tagasihoidlikult oma suitsuheigi juurde.
„Mul on eilset, üleeilset, tänast,“ on müüja aus.
„Tänast,“ arvab Indrek.
Meil on veel vaja… igasuguseid asju on vaja. Kurki, näiteks. Muud silo.
„Võtame teise päeva soolakurki. Väiksemad on paremad.“
Ja ainult Tartu turul võib juhtuda, et härra poeedile hõikab müüja leti tagant:
„Kas teatrietendus on valmis?“
Indrek kinnitab umbes viis minutit, et on ja kuulab ära kinnitused, et seda kindlasti tullakse vaatama.
Etenduse nimi on „Tango 1944“.
„Oli „Jää-ääre“ juubel. Jorutasime Volga restoranis, Sibul, Kalda, kes kõik… jorutasime tangosid. Siis mulle öeldi, et teeks etenduse. Et tõlgi sina tangod ära. Ma 12 tükki tõlkisin, see tähendab, et tõlkisin esimese salmi ja kaks salmi kirjutasin ise igaühele juurde. Siis leiti, et oleks veel tangode vahele ka teksti vaja ja nii see etendus saigi. 22. oktoobril on esikas, kümme korda mängitakse.
Lõpeb sellega, et Tartu põleb…“
Karanud läbi veinipoest, kus sinjoor Piero Failla maitsvaid itaalia tooteid müüb.
„Jahutage see kindlasti 10 kraadi peale, muidu ei ole maitsev,“ õpetab sinjoor lahkesti. Inglise keeles.
„Eks me pane kraani alla külma vette,“ arvab Indrek, „ma olen seda vett aastaid maksnud, aga pruukinud peaaegu ei ole.“
Karanud läbi antikvariaadist, kust Indrek sellesama etenduse tarbeks millalgi, kui „Vanemuine“ nõus peaks olema, 20 euro eest Lugeri kabuuri kavatseb osta, jõutakse sinna, kuhu vaja.
Kuhu vaja on 1776. aastal ehitatud maja. „Akadeemia“ toimetus esimesel korrusel. Indrek neljandal. Labürindist läbi. Läbi ukse, millel suur silt: PALUN, HOIAME UST KINNI, ON SOOJEM ja natuke väiksemalt: kui WC-pott lõhki külmab, maksame kõik.
Labürint ehk trepid, koridorid, trepid, koridorid.
Indrek tõmbab ukse lahti.
Põmaki.
Seda ei anna kirjeldada. Pisike katusekamber, mis on välja karanud unistustest. Neist, mida inimesed hellitavad siis, kui nad on noored, armunud ja tahavad luuletajateks saada. Et oleks kaaraken ja vaade Ülikoolile. Küll siis luuletaks ja luuletaks ja luuletaks… nagu mingi Somerset Maughami tegelane, kes tahtis kolooniates varanduse kokku lükata ja, kui mammon koos, elada Londoni katusekambris poeedi elu.
Hiljem saavad unistajatest projektijuhid, analüütikud, arvamusliidrid ja nad natuke häbenevad oma unistusi.
„Siin on talvel külm,“ jahutab Indrek, „kolm korda päevas tuleb kütta, kui väljas ikka miinus 20 on. Ühe talve ma olen suutnud siin vastu pidada, aga muidu on see ateljee, ei enamat. Kirjutamas käin.“
Kesklinn on ohtlik koht, ses mõttes, et sinu manu kiputakse tulema pidusid lõpetama.
„Hõiguvad aegajalt, aga ma ei kuule,“ ütleb Indrek.
Laud aastast 1879. Poeet hingesopis niutsub. Ajaleht „ModenWelt“ aastast 1874. Obadusi muudkui tuleb. Esimene „Siuru“ album. Isa Velloga (kes on Salo ja kindlasti üks kõige targemaid ja haritumaid eestlasi maailmas) koos tehtud „Psalmid“. Karl August Hermanni „Üleüldine teaduse raamat“ aastast 1900.
„Esimene eestikeelne entsüklopeedia, köide A tähest, kaugemale ei jõutud,“ ütleb Indrek.
Kalju Lepiku käsitrükis tehtud „Kolm laulu“ pühendusega „Indrek Hirvele „Uneraevu“ eest tänutäheks. Kalju Lepik 16.5.1989“
„Pane see pühendus hästi täpselt kirja.“
Kalju Lepik oligi geenius. Muidugi.
Kultuur, põrgut. Mitmenda põlve linlased. Mida mina, sitaste varvastega setupoiss, sellest kõigest tean…
Me pidime ju süüa tegema, jah.
Meil on ilus pottpliit, aga on liiga suvi. Meil on pott ja keedupulk. Mune on. Neist ju alguses jutt oli.
Keema. Mida siin menetleda saaks – mis ikka, teeme täidetud mune ja salatit.
„Suvekasukas,“ paneb Indrek salatile ette nime ära.
Tekib probleem. Punnivinn, nimelt. Poeedi katusekambris on ju veini avamine pea kohustuslik. Aga minul on sihuke haruldane asi nagu šveitsi taskunuga, mille küljes pole punnivinna – ausalt, ma ei mõtle seda välja, sellised karsklasenoad on tõepoolest olemas.
Õnneks leiab Indrek oma väitse üles. Umbes saja teraga.
„Saksamaalt ostsin. Poisikese unistuse elluviimine.“
Keedupulga ümber mullitab, aga keemisest on asi ikka veel väga kaugel. Ometi, midagi juba menetleda saab. Suitsukala, salatit…
Indrek leiab vägagi väärika kokanoa üles ja hakkab salatiga peale.
„See on esimene kord, kui selle noaga süüa tehakse. Tegelikult ma ostsin ta selleks, et pliidipuudest pilpaid teha.“
Endal aus siiras nägu peas.
Ukse taga lõhub keegi puid.
Indrek näpib suitsukala. „Seda ma tean küll päris hästi Võrtsjärve aegadest, kus kalal need luud on.“
Kui sind praegu ei sunnitaks, kas sa viitsiksid kõike seda lõikumist-näppimist ette võtta?
„Kaugel sellest. Ma käin sööklas. Werneris. Ülikoolis. Veski uulitsas, kus on endine korp! „Revelia“ maja.“
Toimetab siiski vapralt edasi.
Munad mõtlevad ja otsustavad lõpuks ikkagi keema hakata. Liigub see asi.
„Kunagi, kui ma elasin USA-s ühes kirjanike majas, siis oli seal komme, et igaüks pidi korra kõigile süüa tegema. Mind siis üks hiinlane õpetas suppi tegema. Ma küll ei mäleta retsepti, aga see algas kuidagi nii, et õlis tuli küpsetada küüslauk, sibul, pipar… kui ma nüüd mäletaks? Aedviljasupp sai, hiinlane passis kogu aeg kõrval ja juhatas, mida teha. Ise elas ta New Yorkis ja kirjutas kriminulle.“
Katusekamber ei anna rahu – millega sellise koha omanik igapäevast teenib, kui kõik häälestab luulele, mitte karmile äripäevale.
„Ma olen ainult kolmveerand aastat ametis käinud,“ ütleb Indrek. „Olin Kunstnike Liidu vastutav sekretär. Niimoodi ametis käimata tuleb välja küll, ainult ma tean, et ei tohi endale lubada ühtegi meeletust. Siis ei tule välja.“
Nii. Lõigutud salat on taldrikul, kala ka. Munad külmas vees ehmatatud, kooritud, lõigutud. Oma suure kogu kohta käsitleb Indrek aineid väga õrnalt ja osavalt. Ilus salat saab. Kirsstomatid otsa ja nigu nuku.
„Siiski, kui ma Hollandis „Vabas Euroopas“ töötasin, siis oli see ikkagi ka leivatöö,“ mõtleb Indrek järele. „Aga poliitõhin oli siis suurem kui rahatahtmine.“
Indrek mätsib munakollased majoneesiga pastaks või nii.
„Ükskord USAs üks neegritüdruk armus minusse ära. Ma elasin Põhja-Carolinas jahi peal. Tema käis külas ja tõi mulle maguskartulipirukaid. Huvitav, aga võõras maitse.“
Indrek läheb häbelikuks.
„Mul aga oli seal väike hai. Haipoeg oli sadamasse ujunud, pesitses kahe jahi vahel, hommikul lõi sabaga kõmm! vastu jahi külge, et andke süüa. Tema need pirukad endale saigi.“
Üks kala – hai nimelt on kala – toob jutuks teise. Ja lapsepõlve.
„Kui ma olin 7aastane, käisime perega Ruhnus. Seal juhtus nii, et lennuk ega laev äkki ei käinud, ilmad halvad. Kohalikku poodi millegagi ei varustatud. Minu asi oli siis kogu seltskonnale kohalike käest kala tuua, angerjat, 3 rubla kilo. Muud ei olnud. Kaasavõetud leivapäts jagati niimoodi, et neljale inimesele seitsmeks päevaks. Alguses ei osanud külarahva käest ka abi küsida. Me olime neist kaugel ka, rannas, aga küla on keset saart. Nii sõimegi angerjat. Ega praegu enam väga taha küll. 15aastasena viimati sõin.“
Munad saavad täidetud. Hea näeb kõik välja, juba tahaks, aga enne ju pildistatakse. Sülest, seljast, lae alt. Poeet aetakse aknale istuma, veiniklaas käes. Kõrgusekartusega inimesel on seda üsna hirmus kaeda.
Tuleb veiniga alustada. Kunagi aastaid tagasi jooksin Indrekule „Kaine peaga Euroopa liitu!“ viinapoes otsa. Küsima: kuidas valida veini, sa paljudes maades elanud, peaksid asjast ju teadma. Indrek ütles: otsi lihtsamaid silte.
„Nii ongi,“ mäletab Indrek samamoodi. „Kõige lihtsama vanamoodsa sildiga Bordeaux’ ei saa kehv olla. Veinisilt, mis tuletab meelde XIX sajandi prantsuse romaanide või luulekogude köiteid.“
Pagana hea vein on. Grazie, signore Piero.
„On tore, jah,“ ütleb Indrek.
Oh, ometi saab ka peale hammustada. Hakkaski juba meelest minema.
„Mul läheb vahel söömine lihtsalt meelest ära. Purjetades, näiteks. Meil oli kunagi Asko Künnapiga mitme peale jaht, sellega ma siis käisin merel ja läks lihtsalt meelest. Ameerikas olen purjetanud, Vahemerel. Jääd näiteks tormi kätte, kuskile laiu peale varju, süüa kaasas pole – ongi kõht tühi. Aga päriselt näljas… vist 17aastaselt olengi olnud, kui jäin kaheks päevaks Võrtsjärvel Tondisaarele tormivangi. Lõpuks üritasin kajakamune varastada, aga nad andsid mulle nii õudselt peksa, et ühtegi ei saanud.“
Ongi õigupoolest kõik. Salat, munad, poeesia, vein, katusekamber vaatega Ülikoolile. Tartu. Mida, hing, veel elust tahta?

Retseptid

Suvekasukas suitsutatud heigiga

Kuumsuitsu heiki
Rohelist salatit
Hapukat õuna
Keedetud muna
Mugulsibulat
Meelepärast majoneesi
Meelepärast värsket materjali kaunistuseks
Soola

Puhasta kala ja poeta paladeks. Puhasta õun ning lõika õhukesteks viiludeks. Viiluta ka sibul ja muna. Lõika salat peenemateks ribadeks. Võta kauss või suurem supitaldrik ning aseta sinna kihtidena suitsukala, salatiribad, õuna-, sibula- ja munaviilud. Puista peale soola ja purista üle majoneesiga. Korda tegevust, kuni ained otsas. Kaunista meelepärase värskega ning jäta veidikeseks rahunema. Söö musta leiva ja kerge valge veiniga.

Lihtsad täidetud munad

Keedetud mune
Meelepärast majoneesi
Meelepärast värsket materjali kaunistuseks
Veidi soola
Lõika keedetud munad pikuti pooleks ja pigista iga munakollased väiksesse kaussi. Jälgi, et munavalged jääksid terveks! Purusta munakollased kahvliga peeneks ning lisa majoneesi nõnda, et tekiks võrdlemisi tihke kollane mass. Lisa maitse järgi soola. Võid lisada ka tilli, murulauku. Sega kollane munamass ning jaota see kahe väikse lusika abil tühjadesse munavalgepoolikutesse. Kaunista värskega. Hammusta koos Suvekasuka, musta leiva ja kerge valge veiniga.

Kuskil 2011 oktoobri Oma Maitses on toimetatud jutt kah olemas.

Anekdoot autoriõigusest

19 veebr.

Vabandust, kui siit nalja ei saa. Anekdoot oma algses tähenduses polegi nali, vaid kõigest veidravõitu tõsilugu.
Niisiis.
Aastaid tagasi vedelesin mina ühes reklaamiputkas. Sain palka või töötasin võib ka muidugi öelda. Ma ei ütle putka nime, et selle omanikke ei sunnitaks kohustuslikele personalivaliku koolitustele, mille nad ise trahvi korras kinni peaksid maksma.
Eks ühel päeval tulnud töö sisse. Teema raadioreklaam. Reklaami vihkavad muidugi kõik, aga raadioreklaami ei salli tegijad ise ka. Isegi üks nali ringleb, kolm ilusat tibi ja sihuke inetu Betty peal, kus siis ilusad on TV, trüki- ja plakatireklaam, kole on raadio. Inetuks õeks raadioreklaami kutsutaksegi. Sest – ei ole toredaid võttepäevi cateringuga, pole midagi joonistada ja raadio on ülepea passiivne meedium, mida tapeedina võetakse. Lindistamises pole kah midagi säravat ega huvitavat, ainult üks: võtame veel üks kord…
Sestap võttis ülesanne loovosakonna hatuse personali masenduse rüppe. Aga – midagi tuli ju teha. Tehti ka.
Mõni päev hiljem tuleb projektijuht Triin ja karjub üle putka: Jüri, sa oled lollakaaas!
Nagu ma ei teaks, eks.
Nad ostsid sinu pagana idee ära! kurjustas Triin. Mis me nüüd teeme?
Niinimetatud idee oli “Hurjala jaaniööle” kundet ülistavad sõnad teha ja ette laulda. Teate küll, einüüdenamvahtitarviskähkuvahtilaul. Tegu oli Soome-Eesti vahet käiva laevaliiniga, mida – on see üllatav – enam ei ole. Pankrotti nad ei läinud sellise reklaami peale, ühinesid, siiski. Ja eks “Hurjala jaaniöö” seostu ju Soomega igal eestlasel.
Autoriõigus, ütles Triin. Kaua see kestab?
70 aastat pärast autori surma, teadsin mina. Ma tean isegi Berni konventsiooni olemasolust.
Triin jättis mu rahule, tuli nii paari tunni pärast tagasi. Hästi mossis.
Autor on elus, teatas ta. Mis me nüüd teeme?
Ee… ütlesin mina intelligentselt ja pakkusin, et helistagu autorite ühingusse, ehk oskavad vähemalt nõu anda, mis teha.
Triin läkski helistama ja pärast veel enam mossi. Juba sinnapoole, kus inimene tunneb ennast sassis olevat ja see on täitsa lõbus, kui keerukas kõik on.
Nad virutasid mulle kohe hinnakirja, et tuhat euri asjaajamise eest, ütles Triin, see oli veel krooniaeg, mõistagi. Sellist raha meil eelarves ei ole.
Raadioreklaami üks häda on veel, et see on kohutavalt odav, ehk ka seepärast põlatud.
Eks ma tegin oma kõige lollimat nägu, mis alati hästi välja tuleb. Nii jäigi.
Nüüd algab selle anekdoodi osa, mis peaks kujukalt tõestama, et Triin ei ole mitte mingi niisama “prujektijuht”, kes ainult mõttetuid koosolekuid ja ajurünnakuid kokku kutsub, vaid väärt ausat Eesti-aegset nimetust asjaajaja, kuna oskab asju ajada ja on muidu kah üks mõnus kamraad.
Aga see juhtus alles homme.
Homme tuli Triin ja oli päris segast nägu.
Ma leidsin autori üles ja helistasin, ütles ta.
Öh? Noh?
Taat naeris ja ütles, et no tehke siis, ma ei tahagi nii lollis mõttes kasutamise eest midagi, ütles Triin.
Nii jäigi. Ainult Triin sundis pärast mind seda laulma ka veel. Sest normaalse hääle palkamiseks raha ei olnud.
Ja tegelikult on laulu nimi hoopis “Hurjala jenka”, autor on Soomes elav riigirootslane Erik Lindström, kes tänavu aasta 90 vanaks saab.
Jutu mõte? Peaks olema? Võibolla siis, et kogu tramburai man autoriõiguste ümber, mis siin maal tõusnud on, kipub vist natuke meelest minema, et lõpuks, ei, alguseks, kuulub looming või loove tõepoolest autorile. Ilus on küsida õiguste kohta otse, ilma vahendajateta. Nagu eeltoodust näha, mõistlik kah.

Seerud kooli

18 veebr.

Kolm poissi viiest ei kõlba üldse ajateenistusse, kurdab kaitsevägi. Poisid on lihtsalt viletsad. Liiga paksud. Lihased ja luud haiged. Vaim kah sihuke… imelik. Neistki, kes kõlbavad, langeb kümnes kuni kuues välja ikka samadel põhjustel. Mistõttu ollakse ilmselt sunnitud nekrutitele esitatavaid nõudeid leevendama ja, et kasarmud päris tühjaks ei jääks, lubama ka neiudel vabatahtlikult püssi alla asuda.
Häda majas. Ometi pidavat 90% inimestest siin maal palavalt pooldama ajateenistusega kaitsejõude, mitte “väikest, hästi väljaõpetatud ja kanderaamil” tüüpi väge, nagu ironiseerisid pahatahtlikud keeled, kui Läti palgaarmeele üle hakkas minema.
Vaim valmis, noor liha aga nõder. Teadagi. Arvutipõlvkond. Kössitavad poisid oma ekraanide ees, õues ei käi, sinikatest pole kuulnud, põlved pole marraskil. Söövad eiteamis sodi sisse. Nii need luud hõrenevad, lihased kärbuvad, suhtlemisoskus elusast peast kuhtub. Vaat, kus meie omal ajal…
Meie omal ajal kõlbasime kõik. Mul oli kaks klassivenda, kes juba üheksandas klassis said kutsealuse piletisse märke, et rahuajal kõlbmatu. Ühel oli puusaluu röntgenipilt nagu seebimull, teisel miinus kaheksa prillid. Maailmarevolutsiooni tinasõduriteks aga nad ilmselt kõlvanuks.
Eks kardetavasti varsti ole Eesti kaitsejõududes samasugused olematud nõudmised. Jäsemete ja meelte olemasolu, muu pole tähtis. Piinlik natuke, sest üks vaks vahet oma ja võõra väe vahel ju oligi, et omasse ikka igaühte ei võetud.
Nüüd käib siis lusikas kraapsti vastu kõrbenud potipõhja.
Mis ei peaks üldse nii olema. Antagu andeks, aga vana nahahoidja, kes ise sõjavägedest kõrvale hiilinud – N. armeest päästis Ülikool, Eesti vägi võttis arvele ega ole rohkem huvi tundnud – tikub nüüd oma asjatundmatutega uitmõtetega lagedale.
Ega jutt pikk ole – kui armeel on poiste pärast mure, siis võtku sel teemal varakult midagi ette (kõlab nagu mingil koosolekul või ümarlaual tähtsa näoga öeldu). Ehk juba koolis. Juba esimeses klassis, kui vaja.
Briti sõjaajaloolane John Keegan kordab oma “Teise maailmasõja” raamatu alguses üle tuhandeid aastaid vana tarkust, et kõik armeed tahavad mehi, kes jaksavad 30km päevas marssida, umbes sama numbriga kandam turjal. Kui hakata selliseid kasvatama 18aastastest kühmikutest, kel päevavalguses hirm hakkab ja aega on seks vaid mõni kuu, siis selge, et on valus. Hilja ka. Ma olin ja olen ise sihuke paks poiss. Nina raamatutes, selg kõver.
Kus kool, kus vanemad, võivad kaitsevõimeanalüütikud näägutama hakata ning nõuda ümarlaudu, spetsialistide kaasamist, muid tavalisi platseebosid teemal, et tõsine arutelu on käimas, juba midagi tehtud.
Õieti piisaks ehk, kui poiste võimlemistunnid antaks lihtviisiliselt sõjaväe hallata. Eesmärk – enamik koolilõpetajaid poisse suudab 30km päevas, pluss kätekõverdused, lõuatõmbed, istessetõusud, Cooperi, Luc-Leger’ testid ja millega kõik nekruteid läbi katsutakse.
Kui kehalise kasvatuse tund on ainult paar korda nädalas, selleni ei jõua. Eriti kui kehaline kasvatus käib hindamise alla. Paksud poisid, kes on paksud sellepärast, et nad liiguvad vähe ja söövad liiga palju, demoraliseeruvad. Löövad käega, sest neil pole lootustki iialgi head hinnet saada. Kui tunnid mööduvad korvpallimängus… suvel jalgpall… paksudel ja prillidega poistel pole neis mängudes midagi teha… ja järsku tuleb hindamine. Lõuatõmbamine, jooks, kolmed ja kahed kukuvad niikuinii, milleks pingutadagi. Seda enam nina arvutis, konks seljas, pitsa hambus. Las kehalise viisi teenivad need, kel on seks loomulik anne – see on anne, pole midagi parata. Mis ei välista sugugi vaimuandeid.
Oletagem, et sellise lõtvuse asemel on poisid päris varasest east tubli seersandi käe all. Iga päev kasvõi.. ma ei tea, kui kauaks, eks seerud ja veltud tea paremini. Jooks ja muud harjutused selleks, et koolist tuleksid väkke juba pea valmis soldatid, kelle puhul ei pea enam tegemata jäetut järgi võtma hakkama, vaid võib kohe püsti-pikali kallale asuda. Arvestuslikult – sa pead täitma normi, mitte hindeid saama või kõige parem olema. Sest pole mingit tolku, kui paar rambot lippavad ülejäänud porukast kiiremini vaenlaseni. Kogu kamp peaks vist kohale jõudma, eks.
Lisaks on ju sõjaline algõpetus. Ole sa nii patsifist kui tahes, püssirohu lõhn on poisile pea sama hea kui tüdruku oma ja luku lõgin nagu äravõetavate kõrvarõngaste heli… selle nimel võib noormees ka roomata. Ja kui varakult treenida, on tõesti soldat peaaegu valmis, kui kooli lõpetab.
Muidugi kohe küsimus, et kust see raha võetakse. Kuid kas poleks see kaitsekulutus ega võiks käia tolle NATO ette nähtud kahe protsendi rahvusliku koguprodukti sisse. Eks ole meil teokas kaitseminister ja tõhus haridusminister, eks ole nad isegi ühest erakonnast. Asi see kokku leppida oleks.

Kõhklused aastapäeva pidulauaga

17 veebr.

Moodsamale rahvale tähendab veebruar vist seda kuud, kui on sõbrapäev. On see 14. veebruar, kui inimesed lolliks lähevad ja üksteisele südamekujulistes karpides rosoljet kinkima hakkavad? Ükskõik. Vanem ja rangem mees teab, et tegu on lääne ees lömitamisega ja tegelikult on see ülepea Püha Valentini päev. Ning meile üdini võõras püha.
Tõsine eesti mees teab, et veebruar tähendab hoopis ja eelkõige Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril. Punkt.
No ja muidugi seda, et tõenäoliselt on kuradi külm. Kui hästi läheb. Sest Vabariigi aastapäev, kui ei ole lund, selget taevast ja päikest… see on natuke nagu untsu läinud. Pole õige. Jumal on lätlane. Muud marurahvuslikud mõtted.
Mis ikka ette paanitseda ilma pärast. Tuleb, mis tuleb. Tähtis on, et iga õige eestlane paneb sel päeval lipu välja, käib äraseletatud näoga ringi ja katab õhtul pereringis pidulaua.
Või kuidas siis seda tähistada?
Ilma pika lauata, mis nagu äke. Vaadata telekast isamaalisi saateid, presidendi vastuvõttu ning arvustada pereringis läbi kõik kurikuulsa pingviinide paraadi osalised. Ikka, et võeh, missugune ja võeh, kellega, kuidas nii võib. Nagu see iidne komme küljes on. Vaevalt, et teised rahvad samal päeval erinevalt ennast üleval peavad… piinlik küll, aga ilma ka ei oskaks.
Kõlab ju nagu plaan.
Ainult see peolaud. Sellega on tegelikult mure missugune. Kui olla ikka tõsine eesti mees sel Eestile tõsiselt tähtsa päeva õhtul. Lembitu vaim südames, Vesse lõõm… kuskil mujal. Magedac! Laula, laula, pappi! See Vene riigi säädus on ropp ja roojane…
Millest jant tulebki. Mida panna ühele tõeliselt isamaalisele peolauale?
Noh, teadagi, muidugi… venib eesti mehe piimvalgete kulmudega kaetud helepunane nägu laiale naerule. Vast ei ole ka naisel midagi öelda, ikkagi selline püha.
Kui talle mingi hea vein limpsimiseks tuua, onju?
Ahaa, eesti mees, juba oledki vahel. Millist veini? Mingit konnaõgijate või kämbude või lausa meretagust laket kavatsed sina rahvuslikule lauale panna? Kuhu see rahvuslikkus jääb? Ei, mees, olgu vähemalt ühel pühal aastas ainult rahvuslik kraam sul peale hammustada – ja katsu sa kordagi jõledat vene sõna sakuska suhu võtta!
Kelle vastu siis Vabadussõjas mindi? Kelle ikke alt, Sarmaatia lagendikult tõusnud pimeduse eest iseseisvuse kaitse alla plagati… ee… eesti mees ei plaga… jah.
Igal juhul olgu rahvuslus sel päeval paleus kõiges, ka kõhuorjuses. Eemale kõik, mis võõras.
Mis näiteks tähendaks, et rahvustoiduks peetav kartul jääb küll ära. Kui valus ka poleks. Esiteks ju kaugelt Ameerikast pärit. Olgugi nad praegu meie tähtsaimad liitlased või, vastupidi, meie nende omad, vahel läheb segi. Samahästi võiks ju sinimustvalge asemel tähti ja triipe paraadil liputada. Mõni võibolla liputabki, olgu või aluspükstel.
Aga veel hullem – kartul laekus siia koos venelastega. Väidetavalt Peetri ja tema veriste käsilastega. On ju apokriiva, et kurikuulsast Šeremetjevi kirjast tsaarile, kus ta kiitleb: kõik tapsin ja põletasin, täiesti tühi maa on Eestimaal järel, olla jupp puudu. Nimelt: ja tühjale kohale käskisin ustavatel koerakoonlastel kartulid maha panna!
Olgu, ma mõtlesin selle välja… Ikkagi – jäägu ära.
Nüüd läheb päriselt raskeks. Jääb ju nii olemata ka kõigi rahvuspidude alustala kartulisalat. Rosoljest, muudest maitsvustest kõnelemata. Paned paljad grillvorstid lauale? Kahe otsaga asi. Iseenesest pole see ühelegi kultuurile võõras, aga wurst ju saksakeelne laensõna. Kas meie poisid aga parunitele Võnnu all vähe andsid?
Siin võib eesti mees muidugi teha kavala filoloogilise nükke. Minna kaubandusvõrkudesse ja nõuda mauku, mis on ugrimugri sõna. Selle arvestusega, et kui müügipersonal aru saab, soovi täidab, siis on tegu õige eesti vürtspoega ja kõlbab laua peale küll. Mis sa hädaga muidu teed, hakkad putru ja makarone ette kandma?
Oleneb, mis putru. Makaronid kui võlgnikriik Itaalia roog, on selgelt välistatud. Aga tatar ehk kreeka riis… kõlab, nagu võõra veksli väljalunastamine.
Salatid? Tomat? Jõudis siia alles 20. aastatel, lapsi sunnitud koolis sööma, et annab rauda ja jõudu ja lapsed muidugi nutsid. Vähemalt minu tädidel olid Setumaalt sellised mälestused… nojah… nii tuleb veel välja, et mis eesti mees mina ka olen.
Võtab päris nõutuks see kulinaarne marurahvuslus. Et mitte päris heituda, võib ju eesti mees võtta vennaihu. Ehk käntsaka mõistlikku sealiha, mille küljes on nii konti kui pekki. Kitsa väitsega mulgud sisse, mulkudesse lauku, pipart, soola otsa – küllap juba sealt Sigtunast pipart toodi, ahju või orgi otsa. Vähemalt midagi. Rahulikum edasi mõelda, mis on see päris oma. Kapsad, kaalid, mineraalid… tegelikult on seda omamaist päris palju. Ole ainult mees ja tee see maitsvaks.
Ning õlu on kindlalt omamaine kraam, aastatuhandete tagant pärit. Võta üks…
Ja siis mõtle, kas Vabariigi valge on ikka eestimaisest piiritusest kokku segatud, mis?
Ah, head pidu.

Vt ka

Kust tuleb toit

16 veebr.

Jah, see on ühe peatüki pealkiri Anthony Bourdaini klassikalisest teosest “Koka rännakud”. Peatükk, mis kirjeldab seda, kuidas härra peakokal lastakse ise toit teha. Esimest korda elus.
Ehk keegi maha lüüa.
Kaheksa aastat tagasi, kui see raamat ilmus, võttis jutt ikka muigele küll. Need ärahellitatud ameeriklased… kas nad tõesti pole selle peale tulnud, et muidu maitsvat praadi ei saa? Tossike. Prantslane, samahästi kui kommunist, nagu sellesama Ameerika mõned rahvanaljandid ütlevad: go back to France, Commie.
Mis tean mina? Või: mis teadsin mina?
Bourdaini juhtumil oli see kalkun. Teadupärast ja väidetavasti maailma kõige lollim lind. Kes võib ära uppuda, sest jääb vihma ajal, nokk lahti, taevasse vahtima. Lolli näoga, mõistagi.
Mul, meil, olid pardid.
Kes küll ei reageerinud, aga olid siiski tuntud üldnime all Sõbrakesed.
No on tore lind. Tobe nagu öö. Ja armas. Ja kas ikka ongi nii tobe?
Õudselt vastik on siiani tagasi mõelda, kuis üks neist esimesest kahest kaduma läks – ju rebased, ju hulkuvad koerad – ja siis teine tuppa tükkis. Tuleb pata-pata trepist üles, vaatab tungivalt otsa ja meie, enda meelest looduse kroon, ei saa kuidagi aru: laske tuppa, öösel tulevad Nad uuesti. Kes Nad ka poleks.
Me ei saanud aru ja hommikul oli ka see sõbrakene kadunud.
Andke andeks, Tüübikesed, mis on teie teine nimi, millest te aru ei viitsi saada. Inimene on ikka loll nagu lauajalg, mitte teie.
Järgmine sügis oli hirmus. Olgu, me teadsime rohkem kui eelmisel aastal. Söötsime ja hoidsime tüübikesi paremini… lasime neil vabalt aias ringi jalutada. Mina isegi leiutasin lause, et part on parim aiapäkapikk. Mitugi korda kerkis keset tavalist suve – grill, lällällää – äkki vaikus, sest kogu kamp jõllitas, kuidas need tüübid lihtsalt tulevad. Kuskilt nurga tagant tähtsa näo ja sammuga, muudkui midagi seletades.
Pääk-pääk-pääk.
Isane part, muide, ei prääksu, vaid piiksub.
Võta siis ükspäev ette ja kõik viis korraga. Kui niigi tundub kõik väga halvasti. Majanduskriis ja võimetus oma lolli mina maha suruda on järsku keeranud kokku olukorra, kus on ainult kohustused ja mingeid võimalusi ei paista kuskilt. Ning tuleb teha valus, kuid hädavajalik otsus – ei jõua iga hommik maale neid toitma.
Nad ju usaldasid meid. Sülle just ei tikkunud, aga ligi ja vastu tulid alati. Noooh, mis sa meile maitsvat tõid?
Nunnud.
Sellega ei harju kunagi ära. Õnneks. Jube oleks ju, kui et siit võtad, siputab natuke, sinna paned. Alati on paha ja piinlik. Palud andeks enne, palud andeks pärast. Isegi kui mineja on kukk, kes su naisele näkku karanud. Ikka mäletad, kuidas ta oli väike lärmakas tibu, kes polnud kunagi kollane, vaid jäigi mustvalgeks, nagu titena.
Maitsev oli. Hea punase lihaga, ennast mingeid looduslikke vürtse täis söönud linnuke. Kukk, kes maitseb nagu part.
Part, kes maitseb nagu part ja kes on nii maitsev, et üksi süüa tundub piinlik. Tuleb sõbrad kokku vedada ja, et kõigile jätkuks, pikendada parti tavalise papist poekanaga. Kelle pardirasv kah suudab maitsvaks muuta. Ega seal muud olegi, et küpsetad tüüpe koos, kaua ja mitte liiga kuumalt.
Heh, peaaegu lohutus on, et patukahetsuse korras või nii langeb ju osaks tüübikese kitkumine. Parti või hane on raske. Kana kergem, kalkun päris lihtne, suled tulevad napsti ära. Kuigi mõtled, et ehk oleks suutnud tegelase veel kuidagi üles toibutada, olgugi ta kummuli, jalad välja sirutatud, silm looja vajumas. Mis on üsna kindel märk, et pole enam mõtet, mis seda liha ikka aia äärde kasutult matta.
Kuidas ta otsa vaatas ja, ise seitse või kui palju kilo, ütles nõutult piiks, kui palju väiksemat kasvu seltskond molli ääres rabistas ning teda ligi ei lasknud. Kalkun ei ole kuri, üldse mitte, väga heasüdamlik, pelglik, häbelik olevus. Lind, kes arvab end elu lõpuni tibu olevat.
Harras küll, aga ikka teed ära. Pärast siputamiste siputamist kitkud. Oi, see on üks tüütu tegevus, niipea, kui arvad, et nüüd on kõik, hõikab kuskilt mingi eriti sitke sulepundar: ma olen siin.
Ka see saab läbi. On miski. Mis oli kunagi keski. Veel soe, enamasti.
Hüva, andeks on palutud. Süda on kõvaks tehtud. Midagi tundub puudu olevat. On vahe sees, kas tuua lihtsalt poest või olla näinud kasvamas, muretsetud, külmaga isegi tuppa toodud, rõõmustatud, et ellu jäi.
Ega muud olegi, et kui hakkad edasi tegelema, siis suurima hoolega. Saagu temast nii maitsev kui võimalik. Untsu lasta oleks mõeldamatu. Kõik peab olema nii tasemel kui veel saab. Käsitsi jahvatatud meresool, uhmerdatud pipar. Puhtast lugupidamisest ja selleks, et saaks täis suuga öelda: aitäh sulle, linnuke.

Vt ka siukest ajakirja nagu Oma Maitse.

Järelehüüe koolile

26 jaan.

Sa võid lollile anda kõik moodsad tarvikud, arvuti, interneeduse, telefoni. Loll elab ikka nagu siga infosulus. Seasulg on umbes nagu kontorikuubik, ainult asukohaga laudas. Laut on… ah…
Mina olengi selline siga. Alles pool aastat pärast otsust, et Raatuse Gümnaasiumis sel, ehk siis juba viimasel sügisel, enam gümnaasiumiklasse ei tehta, sain sellest teada. Ema, kellega me oleme kooliõed, ütles. Kooliõed sellepärast, et algselt oli selle kooli nimi Tartu Tütarlaste Gümnaasium, järelikult, kes traditsioone austab, nendib, et sealt tulevad ainult kooli- ja klassiõed. Enam siis mitte gümnaasiumi tasemel.
Ja mis siis, eks? Pole kunagi oldud erilise nostalgia kütkes. Käidud õhinal kooli- ja klassikokkutulekutel nutmas, et, oh, olid ajad. Misjaoks? Olid jah toredad ajad. Ise oldi noorem, rohi oli mõistagi rohelisem, lumi valgem. Niikuinii ei saa neid tagasi, mida siis õhkamas käia. Vana õelus Mihkel Mutt ju sellest kunagi jutu kirjutanud. Nagu ta ise väidab, raamatut jutuga põletatud kooli-klassikokkutulekutel pidulikult. Sellepärast pole veel jutt vale.
Kuskilt on kunagi loetud, et kui inimene liiga palju meenutab, kuivõrd kaunis kõik kunagi oli, siis ta pole olevikuga rahul. Või veel hullem, ei taha ettepoole vaadata. Nii et jäägu mälestus sellest, kui tore oli tunnistus saada ja koju minna – külm, libe, pime, aga kodus kuuseküünlad põlesid, lõhnas piparkoogi ja mandariini järele, telekast tuli multikaid – niiöelda isiklikuks tarbimiseks.
Ometi on hale kuulda, et polegi enam oma kooli. Ah, jah, minu ajal oli see Tartu 3. Keskkool. Mitte kõige parema kuulsusega kool Tartu linnas. Mingi aeg oli asi ikka päris jama, kui d-klassis vägivaldseks läks. Ikka väga ja mehhaniseeritult vägivaldseks. Kuid too oli ju teine aeg, kui sõna hüperaktiivsus ei tuntud, küll aga sõnu pidurdamatu ja pätt. Nii et mõni läks vajaliku vanuse – vist oli 14 – täitudes kiiresti ja koheselt noorukite kinnimajja. Võimalikest erivajadustest ja kunstiandest vähimatki hoolimata.
Sellegipoolest ütleks siiani, et polnud koolil häda midagi. Õpetati küll. Mitte vähe ja mu meelest üldiselt korralikult. Kes õppima võimeline oli, sai hakkama. Ärme, muide, kunagi räägi, et koolilaps tahab õppida. Ei ta taha. Suudab küll. Aga ei taha. Mina küll ei tahtnud, ausalt. Hakkama ikka sain. Teised ka. Lolle ma nagu klassiõdede seast ei mäleta. Igavene kari meid sai ju Ülikooli sisse.
Siit tuleb kohe loll nali pähe. Et… kui nüüd minu kool ei ole enam gümnaasium, vaid põhikool, kas ma peaksin igasugu ankeetides muudatuse tegema, et olen Raatuse põhikooli lõpetanud? Aga Ülikooli ju ilma keskhariduseta ei saanud, järelikult peaksin nii küpsustunnistuse kui diplomi tagasi viima või mis…
Natuke on kahju tõesti. Pihta ka ei saa. Kas mu kool käis siis vahepeal alla, et sinna gümnaasiumi minna ei taheta. Või on mingi demograafiline mulk, et lapsi lihtsalt ei jätku. Näe, Forseliuse Gümnaasium saab sama obaduse, ometi on see ju endine 8. keskkool, millel Eesti kirjandusloos mitte väike osa… Eh… No võibolla targad reformijad lihtsalt teavad paremini, mis ma siin õiendan, nagu öeldud, Tartu kolmas ei olnud peenkool.
Pealegi, mis mul häda. Kool on minevik, omad lapsed Reaalkoolis ja Ülikoolis juba… Ükspäev sõber rääkis hoopis veidramat lugu. Et: laps peaks minema gümnaasiumi, aga Kallavere gümnaasium läks ka reha alla. Sõber nimelt elab Maardus. Lähimaks kooliks jääb Maardu gümnaasium, mis aga on eestistatav vene kool. Ehk: “mu eestikeelses põhikoolis õppinud laps peab nüüd edasi õppima 40% vene ja 60% halvas eesti keeles. Või pean ma hakkama teda Tallinna või kuhu vedama…”
Lisas veel imestuse, et meil pidi ju olema hariduse eestikeelseks muutmine, aga, näe, võib hoopis vastupidi välja kukkuda.
Igaühel omad mured. Üks huvitavam kui teine.

Euro eestpalve

24 jaan.

Üks mu sõber, kes on muidu aasta aega uskmatu koer, tormab jõulude aegu alati kirikusse. Veel hullem, suisa jõulumissale, otse roomlaste rüppe.
Eks ükskord tulnud jutuks ja tema seletas:
“Vaata, marukristlane. Ma käin seal rituaali tegemas. Panen kanna alla saapa sisse mündi ja, kui kõik Sinu bossi poole hüüavad, löön jalga vastu maad ja ütlen: aga mul on raha!”
Tema ka ei teadnud kombe algupära. Kuid, ausalt, see paistab isegi töötavat, kui võtta mõõdupuuks, et mina olen temalt küll raha laenanud, tema minult mitte kunagi. Üldse on ta üks tubli ja tark mees.
Praegu, kui aasta eurot möödas, tahaks ise mingit sellist raharituaali teada. Olgu või poolnõidusena kirjas.
Üldse mitte enda pärast. Enda eest palvetamine tundub ülepea jumalatüütamisena. Tal jama niigi küllalt kaelas. Kellegi teise eest aga peaks võima. Ligimese heakäik, omakasu püüdmata…
Või millegi teise.
Euro tervise ja heakäekäigu eest võiks nõiduda või palvetada juba küll.
Totter, mis.
Muidugi totter.
Mitte et see nõme raha mulle kuidagi aastaga meeldima oleks hakanud. Jätkuvalt on ta kole. Nimi on kole, välimus on kole ja niikuinii kunagi ei ole, eks. Muide, välimuse kallal võiks isegi pruukida “Hitleri argumenti”, et euro võinuks edukalt ka füüreri lemmikdisainer Speer või lausa ta ise valmis joonistada.
(Hitleri argument on see, kui millegi vastu vaieldes tuuakse esile, et füürer tegi või talle meeldis sama, mis vastuväitlejale. Näiteks – milleks seda Kunstiakadeemiat ülepea vaja, Hitler tahtis ka kunstnikuks saada?)
Aga.
Minu Sitzinstrument ehk istumistaristu ütleb, et aitab mu eluajaks rahareformidest küll. Krooni taskusse saada oli tore, eurot ei olnud… aga aitab küll.
Mitte mingeid targemaid argumente pole tuua. Ei mikro, makro- ega mükomajanduslikke. Ainult see tunne, et uuesti ei tahaks.
Või õieti tont selle reformiga, ei tahaks enam vaadata ja ise sees elada, kui üks raha aeglaselt ja piinavalt sureb. Nagu Kremli pildiga raha. Kui keegi veel viitsib mäletada, ega see ilus olnud. Kappadi-kappadi tegid palganumbri, kippadi-koppadi tegid hinnad kaugel eespool. Ja niikuinii ei olnud mitte midagi osta, mistap osteti ju kõike, mis kätte sattus.
Et euro ehk neorubla ja too vana rubla on väga sarnased, vaevalt et seekord teistmoodi läheks. Andke andeks, aga on. Ühtne raha, mis on tagatud ainult poliitilise otsusega, tohutute kultuurierinevustega maadest kokkutraageldatud üliriigis – no igal pool käsitatakse rahaga ümberkäimist väga erinevalt ja ongi jant majas ehk raha väärtus sõltub, kus see asub.
Kadunud Kaljo Kiisk rääkis loo, kuidas ta gruusia režissööridega filmide maksumust arutanud, kurtnud, et Moskvast ei taheta 700 000 rubla vist hästi anda. Grusiinid imestama: me alla kolme miljoni üldse ei mõtlegi… ja igal mehel on kaks autot ning daatša mägedes.
Eks öeldud tollal meie kohta, et järgivad lolle vene seadusi saksa täpsusega, nüüd siis eurodirektiive orjarahva kuulekusega. Ime siis, et siinkandis oli sada rubla raha, Kesk-Aasias aga teati, et miljon rubla on üks diplomaadikohvri täis sajaseid ja selle eest saab kolhoosiesimeheks. Vist oli kolhoosiesimeheks. Mis see Kreeka liiduvabariik teistmoodi on. Vaja vaid raporteerida plaanide edukast täitmisest, taotleda lisafonde, saabki hakata sõpru-toetajaid üle kuldama. Või mõned teised vennasvaba- ja -kuningriigid. Las lollid pingutavad kuskil põhjas oma trakse.
Kreeka riigi kallal nääkumine meenutab ka seda, kuidas nii 25 aastat tagasi Kesk-Aasia liiduvabariikides hakati järjest avastama, et eesrindlikku puuvillatootmist tegelikult ei olegi olemas. Kes ei mäleta, ei mäleta. Ega palju aega läinud, kui too Liit ragisema hakkas.
Jah, jah, muidugi ei ole Liidud lõpuni võrreldavad. Jah, muidugi, virin, ma tean. Seda enam ei tahaks, et läheks, nagu tollal. Ei taha nalju, et nael hästikuivatatud eurosid maksab ühe dollari. Ega valuutapoode. Eriti seda aega, kui need sigarettide asemel reklaamisid, et müügil piim ja leib. Sel päris lõpu ajal. Mis siis nüüd juhtuks – et teatud kauplustes maksavad Rootsi kroonid… Läti (!) latid… Kes selle häbi üle elaks? Latid.. hea veel, kui mitte Vene rublad.
Mistap, ole sisimas nii eurovastane kui tahes, hakka või palvetama, et see neorubla siiski püsiks. Et kellelgi seal Frankfurtis turgataks mingi mõistlik mõte pähe. No ei viitsi enam huvitavaid aegu üle elada. Igavust ja stabiilsust, paluks. Mis teha, kui oled stagnaajal sündinud.

EKA tegi Tallinna väikeseks

20 jaan.

Kõigepealt – mul pole kavatsustki targutada selle üle, kuskohas Eesti Kunstiakadeemia uus hoone asuma peaks.
Ammugi, kellel ses vaidluses õigus on.
Võibolla peaks piinlik olema tunnistada, aga jummala ükskõik. Miks ei peakski olema? Ma olen peast ja sünnilt ülepea tartlane, Ülikooli poiss ja EKA majast sain teadlikuks alles siis, kui see maha võeti. Varem… käisid mööda, mingi maja, no ja siis… Igasugune hingeline ja tundeline side jääb puudu.
Tõesti, andke andeks. Aga ma vähemalt ei kipu ses küsimuses poolt võtma.
Kogu kirgede tormis on siiski silma jäänud üks veider asi: raevukate EKA-peab-jääma-sinna-kus-oli hüüdjate seas on levinud miski, mida ma nimetaksin väikese koha mõtteviisiks. Mitte lausa küla, aga ütleme, alevik küll, kui selline haldusüksus peaks veel olemas olema.
Kunagi ühes sellises kohas – ma ep julge nimetada, et keegi ei arvaks, nagu ma seda iseenesest väga ilusat paika halvustaks – jäi sihuke mulje, et ega seal näiteks keegi usu Tartu olemasolu ja Tallinn on kindlasti müüt. On lähim linn… on natuke suurem linn… edasi tulevad võimatud muinasjutud.
Mõistagi pole väikeses kohas olemas mõistet kesk- või äärelinn. On kohad, kuhu saab jala ja kuhu tuleb juba autoga sõita. Paar kilomeetrit on juba autoga. Ühesõnaga, kaugel.
Tartus, näiteks, valitseb hoopis veendumus, et kui miski on näha, siis saab sinna jalgsi kah. Selle taustaga olen ise ammusel aal Mustamäelt rõõmuga kesklinna jalutanud. Trollis trügida… Tartus ei ole trolle.
Väikeses kohas on kõik harjunult käe-jala man. Kõik on aastakümneid samas kohas. Pood, kõrts, veel üks pood. Vii miski teise kohta ja see on kohe: kaugel! Kuidas sinna saada? Vääks…
Sarnaselt kõlavad ka ironiseerivad argumendid, et: kas EKA tuleks siis Viimsisse ehitada, kuidas sinna saada…
Bussiga, kas teate. Bussid käivad sinna. Päris palju. Nagu nad praegu toovad noored hudod niikuinii kuskilt Mustaka ja Lasnaka erakatest kesklinna. Vaadake, linnas on ühistransa ja seda osatakse kasutada, kui vaja. Väikeste kohtade inimesed õpivad ka ära. Isegi tartlased.
Teine jutt on veel, et äärelinnas varitseb getostumise oht. Jah, kindlasti. Tehnikaülikool on ju kaugel-kaugel Akadeemia teel. Geto, nähtavasti. Ega need tipikad päevad läbi muud tee, kui müüvad narkotsi, pussitavad üksteist ja väljaanne “Inseneeria” tahab lugemist ridade vahelt, et narkokuulutused kätte saada. Instrumentaalteras, näiteks, tähendab kokaiini… Ja kuna ma kuidagi Tartust mööda ei saa, siis Ülikooli Füüsika Instituut asub kohas, kuhu taksojuht pimedas sõitmast keeldub. Mida seal veel tehakse… oi… Rakett 69 saade ju õpetab varakult noori terroriste lõhkeaineid kokku segama ja asju õhku laskma.
Lõpetuseks peaks vist Neeme Rauda haletsema. Elab, vaeseke, seal New Yorkis, ilge larakas linn, autoga pole üldse mõtet, peab metrood kasutama. Kuidas ta küll hakkama saab, nüüh!

Noh, metsalised, kes teist veel on kirjandusteoses tegelane?

21 dets.

Peeter Sauter, “Selts”, Looming 6/2011, väljavõte:

Sadas juba mitu päeva. Olin Pinoga tinutanud. Pino Jüri tegi mingit lehelugu ja tahtis, et ma talle lobiseks. Ja jäimegi „Bambusesse” lobisema, võtsime muudkui õlut juurde. Pino oli mõistlikult võtnud kolm kahe hinnaga ja siis teise samasuguse vooru. Mina ostsin õllesid ühekaupa, kogu aeg mõtlesin, et parem lähen varsti ära tööle. Seal oli joomisest jahe jama tulnud. A Pino-poissi oli hea näha üle hulga aja.

„Poni, kuule, viimane kord, kui ma sind nägin, olid sa kõhnaks jäänd ja jõid aint valget veini. Tore näha, et jälle õlut jood.” Pino oli pärast saledat dieediperioodi paisunud jämedamaks kui enne. Veel jämedam kui mina! Rõõmustasin nagu Karlsson, kes nägi, et telekas istusid veel pisemad vanamehed kui ta ise.

„Nojah, ära tüütas. Eks see ju saledamaks tegi, aga…”

Käisime aeg-ajalt Pino ilma filtrita Cameleid tõmbamas. Ta oli neid Rootsist saanud. Et kui tavalisel Camelil filter ära murda, siis on maitse põhk. Filter olla leiutatud mitte tervise hoidmiseks, vaid selleks, et saaks sigarettidesse korraliku tubaka asemel põhku toppida. Filtrita Camel on teine asi. Ja Eestist seda ei saa. Saab Rootsist.

„Sõitsin Rootsi,” pajatas Pino. „Aga laevalt maha üldse ei tulnudki. Ma olen seda Rootsit juba varem näind ka. Mis seal ikka. Jäin laeva ja järgmisel päeval sõitsin tagasi.”

Mul jäigi küsimata, kuidas tal siis Rootsist Camelit osta õnnestus, kui ta laevalt maha ei läinud.

„Poni, kas sa elad ikka selle tüdrukuga?”

„Margotiga, jaa.”

Pino on üks neist, keda ma tean, kes on naise jalga lastes võtnud selle naise, mis jäi üle mehest, kelle juurde ta oma naine läks. Aga Margot on väga lahe. Pino eelmist naist ma ei näinudki. Ju see oligi selline eluviis, et Pinoga hängisin, a ta naist ei näinud, ja siis ei näinud Pino ise ka enam seda naist.

Kui ma ise lahku läksin, siis kõndisime Pinoga Tallinn-Väikse juures ja läksime ühte mõnusasse rämpsõllekasse, mis nägi välja nagu nõukogude lapsepõlve kokkuvõte, ja Pino briifis mind lahutuse juriidiliste külgede koha pealt. Ega ma palju õppust võtnud, aga see, kuidas Pino oli endise naisega juriidikat pidanud arendama, ajas mind vaheldumisi nutma ja naerma. Vintis inimese asi.

„Margot on hea,” rääkis Pino. „Ta läheb hulluks kõigest kolm korda aastas ja see on täiesti mõistlik number.”

Mõtlesin ja nõustusin. Naine, kes vaid kolm korda aastas hulluks läheb, on varandus. Iseasi muidugi, mis kujuline see hullus on. Aimasin umbkaudu, mis sorti see hullus võib olla. Tõenäoliselt viskab Margotil Pino joomine vahel ära, mis muud. Arusaadav.

Pino tahtis ühest küljest tinutamist jätkata, teisalt oli tal vaja toimetusse kobida ja lugusid vorpida. Neid teeb ta kergel käel ja ladusalt. Poni, nagu ta end ise vahel kutsub, on work horse ja kogu joomise juures jube kohusetundlik. Võib-olla seepärast teineteist mõistamegi.

Pino tahtis lihtsalt nii kaua minuga juua, kuni tal töökohas algab koosolek, kuhu ta ei soovinud minna. Siis on tal alibi, et teeb minuga lugu ja ei saa koosolekul olla. Varsti helistatigi, et kas koosolekule tuled. Ja Pino vastas truisti, et ei saa, et teeb Sauteriga parajasti lugu, ja rüüpas mõnuga klaasist suure lonksu. Aga varsti polnud tal enam põhjust rüübata, koosolek hakkas läbi saama, ja tööle ta läks

Töötukassa vabaks!

7 dets.

Nõudes Töötukassa rahasid enda kätte hoiule ja keeldudes töötukindlustusmakse langetamisest, käitus riik nagu jõujuurikas.
Kakskümmendkond aastat tagasi öelduks – kant.
Kel jõud, sel õigus. Tahab, siis võtab rahad. Määrab maksud. Ülejäänute asi on nõus olla.
Või lihtsalt seda tüüpi mölak, kes on veendunud, et olgu halb ükskõik kellel, aga mitte temal.
Või nagu tüüp, kes muudab pidevalt mängureegleid, et võit kindlasti temale jääks.
Igal juhul pole see kaunis ja lapsepõlves, vähemalt vanasti, niimoodi käituma ei õpetatud.
Kümme aastat on siis tööandjad ja töövõtjad truuvisti kogunud Töötukassa arvele vastavalt üks ja kaks käbi iga kuu. 2,8% palgast, 1,4% palgast praegu. Kui olla päris täpne ja aus, siis tegelikult maksavad siiski ainult palkajad 4,2% tööjõukuludest Töötukassale. Ei näe ju ükski töötaja oma palgapäeval seda 1,4% oma arvel, see on juba läinud. Aga mis tähte närida. Kuigi, kui peaks leiduma keegi, kes on palgapäeval teinud Töötukassale ülekannet, andke teada.
Raha on Töötukassasse üllatuslikult hästi kogunenud. Ja nüüd justkui rebinuks valitsus lipsu eest, särgi vallale ja näitaks oma kuldketti, tätoveeringuid ja musta maikat – mis 20 aastat tagasi oligi löömameeste univorm. Papp lauda ja pidage lõuad.
Mis sa ikka ütled peale selle, mis juba öeldud.
Kui vaid – lapsepõlves õpetati ka, et ära mängi sellistega, kes su mänguasjadega heast peast minema kõndida tahavad.
Siinkohas läheb asi põnevaks ja veidraks.
Ehk: misjaoks peab valitsusel ülepea Töötukassa teemal sõnaõigus olema?
Päriselt ka.
Vaadake nüüd asjadele otsa – valitsus pole sentigi sellesse mängu pannud. Ta on vaid öelnud, et peaks olema selline asutus, peavad olema maksud. Maksnud on aga teised ja väidan veel kord, et maksjad on tegelikult kapitalistlikud sead, mitte rõhutud proletaarlased. Ning nüüd, kui valitsus jõhkrutsedes nõuab kõike raha enda kätte, keeldub maksemäärasid arutamast, oleks tegelikult päris õige öelda: aga, vat, siis meie sinuga ei mängi, sest nii polnud kokku lepitud.
Ehk tegelikult tuleks riik Töötukassast eemaldada. Välja heita, kui soovite. Miks mitte – kui üks pool rikub kokkulepet, on kokkulepe kehtetu. Vist on nii? Seega – mis peaks takistama tööandjate ja ametiühingute liite omavahel kokku leppimast, kuidas ja kui palju Töötukassasse raha sisse pannakse, kes seda haldab, kuidas välja makstakse jne. Töötukassa vabaks!
Loomulikult oleks sellega igavene jant. Ei kuulu ju kõik vereimejad ega töömesilased vastavatesse liitudesse… aga eks siis saaks näha, kuidas laheneb. Ikkagi midagi kodanikualgatuse taolist. Nutt ja hala ju käib kogu aeg, et kodanikuühiskond on tekkimata jne.
Aga siin on muidugi aga. Ehk kuidas nii – midagi käib ilma riigi osaluseta? Eks liigu ju asjad siin maal tegelikult ühe itaalia mehe sõnade järgi: kõik riigi heaks, ei midagi ilma riigita, ei midagi riigi vastu…
Kes ära mõistatab, kes see oli?

Kelnerid, taksojuhid, penskarid

27 nov.

Pole õrna aimugi, milline vaimselt pea peale kukkunud idikas leiutas kõlava lause: kui kelnerid ja taksojuhid hakkavad aktsiahindadest rääkima, müü need maha.
Eks see mingi investor ehk püramiidskeemi põhjakihti kuuluv isik olnud.
Ah, polegi tähtis.
Aga mis märk on see, kui 77aastane lähisugulane (no enam lähem olla ei saa) küsib, kas euro püsib? Ja hakkab arutama, mitu rahareformi ehk siis paljaksvarastamist üle elatud on?
Ma hakkasin huvi pärast jälle kokku lugema:
1940 – kroon rutsiks
1941 – ruts ostmargaks
1944 – ostmark rutsiks
1947(?) – ruts rutsiks
1961 – ruts rutsiks
1992 – ruts krooniks
2010 – kroon neorublaks.
Kusjuures ma vist jätsin midagi vahele… ja tuli meelde kunagi vanaisa tehtud laua sahtlist leitud 4000 vana impeeriumi rubla. Näh… kogus, kogus… siis tulid punased peale. Nagu praegugi.

Nagu Rein Lang raamatukogus

21 nov.

Rein Langil näib poliitikasse eksimise hetkest saadik olevat eriline anne endale musta valgust peale tõmmata.
Kahe aasta eest, kui mees justiitsminister oli, läks äkki lahti oigamine. Et kuri Lang jookseb mööda Eestit ringi, torutangid peos ja otsib kruvisid, mida kinni keerata. Endal aus pilk silmis. Ehk siis eriolukorra seaduse muutmist tol ajal tõlgendati kui silmapilkset diktatuuri, tsensuuri kehtestamist.
Häda oli muidugi, et keegi demokraatia ja sõnavabaduse kaitsjatest polnud seda lugenud. Ega teadnud ehk selle olemasolustki. Eriolukord kõlab koledalt, läkski kisa lahti. Kuigi ses seaduses pole miskit erilist hullu.
Lang polnud ka tasemel seda kaitstes. Nämmutas Riigikogus, et vaat, kui juhtuvad terroristid või pomm, siis oleks sõjaväge vaja… Ise veel meediaärimees ja vana saatejuht, peaks oskama mullikesi teha. Mul endal – kuna see kisa ja nõudmised Lang mingiks Pinochetiks tembeldada mulle üldse ei meeldinud ja ma olin viitsinud seadust lugeda – tekkis isegi tahtmine talle nõu anda: Rein, räägi seletades Hamburgi uputusest 1962, kui linnapea Helmut Schmidt rikkus seadust, mis keelas armeel kasarmust muidu välja tulla kui õppustele sõiduks ja käsutas pioneeriväeosad appi…
Seekord, kultuuriministrina, ollakse targemad. Esitatakse vastuolu: Eesti raamatukogudes kas eesti väärtkirjandus või Barbara Cartlandi sonimine.
On sonimine jah, ma olen ise katsetanud. Täiesti õudsed raamatud, mida ei tahaks naistekateks nimetada. Miskipärast ei ole ükski feminist seda teemat üles võtnud, et Cartland suhtub oma lugejatesse kui selgetesse mehenäljas lollakatesse. Või vähemalt mulle tundub, et ainult selle hädaga võib seda sorti kraam miskit pakkuda. Sellise raamatu nimetus peaks olema sopakas, sopaajakirjanduse eeskujul, mis kah peab oma tarvitajaid verejanulisteks kiimas totakateks, keda huvitavad ainul jäledad roimad ja teiste inimeste aluspükste sisu.
Naistekas on teine tubakas. Väga häid naistekaid on olemas, julgen mina, kes mingil eluperioodil innuga naistekaid lugenud. Krista Kaer ajas silmad suureks: mis sul häda on? Ei mingit häda. Hästi ja targalt tehtud naistekas ei tee kedagi lollimaks ega halvemaks inimeseks. Kohustuslik õnnelik lõpp – mis selles halba on? Huvitav on ju, kuidas sinna jõutakse. Sihuke raamat nagu David Lodge’i “Väike maailm”, mida kirjanduseks tunnistatakse, on näiteks kirjutatud puhtalt naisteka reegleid järgides, ainult vinti nii üle keerates, et vahepeal võib lustist hulluks minna.
Nii et, Rein, vali sõnu! Teeme mõisted selgeks, siis räägime edasi! Käed eemale Jilly Cooperist, Olivia Goldsmithist… rohkem ei tule praegu lemmikuid meelde.
Ometi on sundusliku kirjanduse nimekirjades mõte sees. Eriti kui mängus see kurikuulus maksumaksja raha. Tõepoolest – mitte kellelegi maailmas peale meie ei lähe korda eesti kirjandus. Selge, et niiöelda meie riik peaks jälgima, et see oleks kättesaadav, maksku, mis maksab. Tore, et vahel ka niimoodi mõeldakse. Kuigi… ei saa õelalt märkimata jätta, et ei tea, kui palju lähevad maksma need kampaaniad “Erinevus rikastab” ja “Ära joo” ja mis nad kõik on… ja kui palju selle eest saaks raamatukogudesse osta raamatuid… aga ärgem langegem sallimatuse mädasohu.
Vaadake.
Koolides on ju jätkuvalt olemas kohustuslik kirjandus. On ju? Ei ole? On ju?
Mõni aeg tagasi üks laps sattus hätta. Teema oli “Kalevipoeg”. Kirjand tulemas, laps mures, et vaja läbi lugeda, õpikust selgelt ei piisa. Keegi ei nõudnud mõistagi originaali kaevumist. Too läheks julmuse alla… ehkki mina kunagi, kui tahtsin haritud inimeseks saada, lugesin muude seas ka rahvuseepose läbi. Siiani pea valutab, kui meelde tuleb. “Ilias” oli ikka lõbus lugemine, mitte mingi sünk paene piin. “Nibelungide laul” on ka sünge, aga samas ülev. Eh, seda eestlase enesehalvustust.
Igatahes ei suutnud laps leida õigeks ajaks Eno Raua väga head ümberjutustust “Kalevipoeg”. Eno Raud oli geenius, suutis isegi nii igava heietuse põnevaks vormida. Aga polnud. Õieti oli, aga vähe. Kirjandid tulevad ju kõigile korraga, nii et eksemplarist kooliraamatukogus, kohalikus raamatukogus jne jääb väheks. Laps, ülikorralik, oli väga õnnetu ja tuli kõvasti helistada, kuni leidus lahke Riigikogu saadik Juku-Kalle, kel see olemas. Sama lugu kordus hiljem Bornhöhe jutustustega, mida küll otsima ei pidanud, kodus oli.
Aga kui pole – ja nõukaaegsed tiraažid ei olnud tegelikult väga megad – ongi tubli õpilane hädas.
Mistõttu võibolla oleks mõistlik kirik keset küla teha. Kohustada ja rahastad nii, et vähemalt kohustuslik kirjandus on piisava arvu eksemplaridega raamatukogudes alati olemas. Oleks vähemalt lihtne ja selge. Sest kujutletagu vaid õudust, kui hakatakse koostama sundusliku eesti väärtkirjanduse nimekirja. Suled ja läpakad lendaksid, maailma kurjus lendaks kirjandusinimeste hingedest välja, mataks kõik elava. Kes on pädev koostama – näe, kuidas Rein Veidemann oma 101 raamatu nimekirja eest vastu pead on saanud – keda võtta, keda jätta, kas on järgitud võrdsuse põhimõtteid, see jääks igaveseks tööks ning lõpuks poleks ikka keegi rahul.

Pärilikkus

15 nov.

Juunior sadas pimesoolega haiglasse – tähendab, emasse.
Nüüd on kodus ja väga kurb, et ei saa vähemalt järgmise kolmapäevani kooli ja kehalise kasvatuse tundidega on ka pikemaks ajaks ühel pool – tähendab, isasse.

39 päeva

13 nov.

Kui ma nüüd vähegi õigesti olen arvutanud, siis täpselt nii palju jääb aega talvise pööripäevani. Pool, üle poole sügisest on läbi, ainult üks öökülm olnud, väga lahe. Ja juba 23. detsembril on päev natuke pikem. Võib elada.

Isadepäev, silmakirjalikkuse püha

12 nov.

Väga ammu, 20 või rohkemgi aastat tagasi ilmus Pikker-ajakirjas ühe vene luuletaja poees “Püha Kaluri päev”. Kalurite päev oli nõukakalendris tõepoolest olemas, nagu ka kergetööstustöötajate ja kelle päevad veel kõik. Luule pajataski, kuidas sel päeval kõik kalurit austavad, räägivad aina talvisest unnapüügist ja raskest elust. Aga järgmisel, Püha Tankisti päeval, on kalur kõigest va kalur.
Ehk siis silmakirjalik püha, mille taga tegelikult pole mingit traditsiooni. Nagu kõik need teisedki – tankistide, raketiväelaste, lüpsjate, karjakute, metallurgide, raudteelaste päevad. Muidugi, kuidas kellelegi – ükspäev siin Maardu kandis külapoe man olid mõnedel meestel triibulised särgid seljas ja viin voolas usinamalt kurku kui muidu. Sõjalaevastiku päev…
Nüüd on meil uued pühad, mida varem ei tundnud. Sõbrapäev… emadepäev… isadepäev… halloween. Tore, muidugi, ainult – mis seal nii väga taga on. Ja kui tõsised need on?
Valentini ehk sõbrapäev on nii haisvalt laenatud ja nii võõras, et selle võib rahus halloweeniga ühte patta panna. Meil pole seda varem tähistatud ja pole see muud, kui mingi müügiedendus või siis põhjus sõjamaalingus linna peal laamendada. Andke andeks, kui ma siin mööda panen. Sama kui volber, mis minu tagurliku maailmapildi järgi peaks käima ainult Tartus ja ainult akadeemilise seltskonna seas. Noh, ajad muutuvad.
On emadepäev – ja see on tore püha. Endal igal aastal hea meel, kui lapsed, olgugi nad juba suured, oma emale kooki küpsetavad, kaarte joonistavad, kinki teevad, üles laulavad. Olgugi, et me oleme lahutatud ja paar korda ka lollilt nugade peal olnud – minu laste ema. Oma ema tuleb ju kah meeles pidada.
Aga isadepäev läheb alati meelest, ei lähe õieti korda, tekitab pigem hämmeldust. Kui lapsed kombeliselt helistavad, kooki toovad. Mida nad alati järjekindlalt ka teevad.
Noh, tore.
Kuid homme olen mina ja kõik teised jälle “va isa”. Ei enamat. Tehti su’st eile välja, nüüd oled jälle tavaline jobu. Või lausa kõigis maailma hädades süüdlane ka veel.
Tavalisel päeval saavad isad ja mehed üldse ju pigem näägutuste osaliseks. Küll on meil ikka veel peas vana isavalitsuslik ühiskonnamudel. Mis on nii vananenud, tuleks ümber teha, murda, mis veel… Samas saame me vastu pead, et ei oska piisavalt isad ja mehed olla. Naisestume, või nagu Sven Kivisildnik targasti kirjutas – eesti mehe valikud on tädistude, pedestuda või pätistuda. Või siis on meie häda, et meid pole üldse. Paneme jooksu, kaome ära. Või siis põhjustame perevägivalda.
Mul, näiteks, ei taha kuidagi meelest minna üks sotsiaalreklaam, kus kutsuti üles perevägivallast teatama ja kujundiks oli purjus hääle, raske sammu ja ähvardava sõnumiga isa, kes last peksu eesmärgil otsis.
Seda kedrati korralikult, solvas korralikult. Aga see on argipäev. Mil me oleme kõigest va isad. Ja üks päev aastas, kui me oleme ninnu ja nännu, saame laule, kaarte, kooke… see ongi silmakirjalik. Saaks ka ilma läbi. Vist.
Kuni lastele korda läheb, muidugi, las olla. Kui nad ükspäev unustavad… endal pole ka kunagi meeles.

Leiutasin just Eesti Kummiku

4 nov.

Sest mis see Nokia algselt muud oli, eks?
Ehk avastasi Facebooki ainetel, et arsebook.com, on olemas, aga assbook.com vist veel haaramata. Nii et itigurud, võtke üle ja hakake enemy’sid registreerima. Maha Zuckerbergi ainu- ja hirmuvalitsus! Me ei oota internetilt armuande, me võtame neid ise! Enemy at Bill Gates! 🙂

Vikade barandus

3 nov.

Ehk siis “Teise päeva toitudes” on tõepoolest – seni – kaks viga avastatud.
Esimene, ma viitan seal raamatule, mis on olemas, aga mida mina mäletasin valesti. Aastat kui pealkirja. Õige on Natalja Baranskaja “Nädalast nädalasse”, LR 1970. Selline raamat, mida soovitaks lugeda kõigil kuradi moodsatel feministidel ja siis oiata, kui raske nende elu ikka on…
Teine: tõesti, panin ka värsimõõduga hajameelselt mööda. Lk 94 peaks olema hoopis:

Vile kimono
Vudsi najal samurai
sakest kuivamas

No olen süüdi, süüdi, süüdi, teen kohe ise kartulisalatit ja pärast seppuku!