Lastekaitsest, hüsteeriliselt

Peab olema üle kümne aasta tagasi, kui issi kord lastega kvaliteetaega veeta viitsis, nad olid ikka veel väikesed, vanus ühekohalise arvuga tähistatud.
Issi arvates tähendas see „Simpsonite“ kambakesi vaatamist. Või oli see nende arvates, meeles on kisa: issi, Simpsid! Eriti kena oli muidugi kunagi pojaga kahekesi koju jäetuna lustikummuti ees vedelda, pitsad ja eakohased karastusjoogid ees, krooksuda, mõnuga ennast avalikult sügada ja kõik tarvitatu lihtsalt põrandale pilduda, naised tulevad alles homme, küll me ära koristada jõuame, aga praegu naudime mehist seapesa, omaette olekut, rööts, präät, lallallaa!
Tookord olid tütred seltskonnas, üldse kõik kodus, nii et mašismiga tuli tagasihoidlikum olla. Juhtus tulema osa, kus Bart ja Lisa segaste äparduste käigus rõivastest-jalavarjudest ilma ning käepärra sattunud asendustega vahele jäavad. Ühel vist kilekott jalaotsas, teisel pappkast kuueks. Kirbud kah kallal. Vist.
Vahele jäävad lastekaitsele, kes seepeale vilkuritega soomusautos kohale lendavad, lapsed ära viivad.
Noorem tütar jäi seda kaedes mõtlikuks ja küsis.
„Issi, kas päriselt ka saab lapsed ära võtta?“
Mina ütlesin jah.
Ode mõtles veel natuke ja küsis:
„Onjumeideivõeta?“
Tehtud naermine, kuidas ka ei püüaks, kõlab ikka väga võltsilt. Jahmunud kaisutamine, kõiki kolme korraga, samamoodi. Muidugi ei võeta, ära muretse, muu plära, et kõik meeleheitlikult naljaks keerata.
Kuigi õõnes oli ja on jäänud siiamaani.
Juba siis tundus, et äkitsi ma valetasin lastele. Tulevad ja võtavad. Et kasvatad valesti, annad halba eeskuju, räägid vaenulike jutte, õppimises ei abista, tervislikult ei toida. Juba siis tõstis sotsiaalministeeriumi kobra oma jõledat pead. Hea, kui issit vangi ei panda.
Lugu ja tunne tulevad ikka meelde, kui siin maal lastekaitse teemaks tõuseb. Nagu praegu uue lastekaitseseadusega. Et võivadki lapsed ära võtta, kui ei kasvata neid arenenud sotsiaaldemokraatia vaimus või oled lihtsal vaesem, kui viie rikkama hulka pürgivas ette nähtud.
Eks mõni uudis ole nagu lumepall, edasi veeredes muudkui kasvab. Mis muud, kui et üldiselt leigelt usuti, sest kui lastekaitsjad kevade poole olid nõudnud lasteaedadesse riiklikku homopropagandat, võib juba kõike uskuda. Leigelt, sest omal ju enam lapsi pole. Nii kui 18 saab, pole seaduse järgi enam laps, vaid „alaneja sugulane“. Mis, ausalt, mõnevõrra solvav.
Oli ka võimatu mööda vaadata. Millal ka ei mindud interneedusess elu ära raiskama, ikka arutati. Eriti leiliks läks, kui sotsiaalministeerium laste ja perede osakonna juhi Anniki Lai isikus õõnestavatele kuulujuttudele 5. novembri Postimehes otsustava vastulöögi andis pealkirjaga „Lastekaitsest, hüsteeriata“. Eks oli ka aeg, meie venelasteni oli seadus tõlgendunud nii, et nüüd hakatakse lapsi ära võtma rikastele välismaa homopaaridele müümiseks. Ma ei mõtle seda välja, ei suudaks, aga väidan mõistvat, kuidas kaks ja kaks kokku pandi.
Ise ei viitsinud vastulööki lugeda. Pealkiri ütles kõik – igaüks, kes julgeb suurepärast seadust arvustada või tõlgendada, on mõttetu erihariduseta hüsteerik. Üsna tavaline Eesti Vabariigi ametniku suhtumine rahvarämpsu, kelle taskust tema palk tuleb.
Valasin niisama õli arutelutulle, et: tea, palju tibi palka ka saab. Siis läkski huvitavaks, kohe virutas keegi lingi sotsiaalministeeriumi juhtivisikute palgatabeliga.
Kust tuli välja, et perede ja laste osakonna juhataja palk seisuga 1. aprill see aasta 2340 neorubla kuus. Kõik pered ja lapsed kahtlemata kurvastavad, et nende kaitsmise töö on niivõrd alamotiveeritud.
Ainuke häda, et juhatajaks oli märgitud Anniki Tikerpuu. Nõutus tabas noormeest. Kaege, kooseluseaduse sallivas varjus ei tule ju enam pähe, et naisisikutel võib nimi muutuda, kui tanu alla minnakse. Kas tõesti pani väärt spetsialist oma karjääri ohtu ja allus oma aja ära elanud kombestikule?
Internetis vedelevate fotode järgi jah. Me kõik peame ise enda kohta sotsiaalvõrkudes toimikut, nagu ühes Eesti seriaalis teravmeelselt märgitud.
Nii et palju pereõnne tütarlapsele.
Õnnetuseks läks piltide võrdlemise käigus päris huvitavaks. 4. juuli 2012, ikka Postimees: „Korruptsioonis süüdi mõistetud ametnikku karistati 120-eurose trahviga“. Sotsiaalministeeriumi ametni Anniki Tikerpuu teinud koos teiste innukate laste õiguste pärast lakkamatult südant valutavate kolleegidega 2010. MTÜ Omapäi, saatnud sellele ehk iseendale kahe sotsiaalministeeriumi projektiga 200 000 vana raha. Karistus – noomitus töökohalt ja 120 eurot trahvi. Karm, karm… tervelt protsendiga pihtapandud rahast trahvitakse, sead!
Õnneks tubli spetsialist kaebas edasi ja, nagu 25. juuli 2013 ikka Postimees teatas, vabanes alatutest süüdistustest Harju Maakohtus. Kaitsepolitsei kaebas küll omakorda edasi, aga Riigikohus ei võtnud ilget laimu menetleda. Õige kah, kes ei teaks, et MTÜd ja muu vabakond on presidendi enda lipsutiibade all, sotsiaalministeerium niikuinii püha asutus.
Kõik see pahn läbi nuusitud, jäädi mõtlema. Kas peaks nüüd ikka vastulöögi kõlakatele läbi lugema?`Et mõista, kui õige, euroopaliku, turvalise seadusega tegu? Või ei peaks? Või loeks seaduseelnõu enne läbi. Kust jääkski mulje, et, neh, kui lastekaitseametnik leiab, et lapse majanduslikud olud ei vasta nõuetele, võib ära võtta; kui ei anna last ametnikule, et too teenust osutaks, oled kuritöötaja; lastekaitsja võib iga kell sulle koju tungida?
Raske valik oli.
Õnneks veel lubatakse valikuid teha.