Isadepäev, silmakirjalikkuse püha

Väga ammu, 20 või rohkemgi aastat tagasi ilmus Pikker-ajakirjas ühe vene luuletaja poees “Püha Kaluri päev”. Kalurite päev oli nõukakalendris tõepoolest olemas, nagu ka kergetööstustöötajate ja kelle päevad veel kõik. Luule pajataski, kuidas sel päeval kõik kalurit austavad, räägivad aina talvisest unnapüügist ja raskest elust. Aga järgmisel, Püha Tankisti päeval, on kalur kõigest va kalur.
Ehk siis silmakirjalik püha, mille taga tegelikult pole mingit traditsiooni. Nagu kõik need teisedki – tankistide, raketiväelaste, lüpsjate, karjakute, metallurgide, raudteelaste päevad. Muidugi, kuidas kellelegi – ükspäev siin Maardu kandis külapoe man olid mõnedel meestel triibulised särgid seljas ja viin voolas usinamalt kurku kui muidu. Sõjalaevastiku päev…
Nüüd on meil uued pühad, mida varem ei tundnud. Sõbrapäev… emadepäev… isadepäev… halloween. Tore, muidugi, ainult – mis seal nii väga taga on. Ja kui tõsised need on?
Valentini ehk sõbrapäev on nii haisvalt laenatud ja nii võõras, et selle võib rahus halloweeniga ühte patta panna. Meil pole seda varem tähistatud ja pole see muud, kui mingi müügiedendus või siis põhjus sõjamaalingus linna peal laamendada. Andke andeks, kui ma siin mööda panen. Sama kui volber, mis minu tagurliku maailmapildi järgi peaks käima ainult Tartus ja ainult akadeemilise seltskonna seas. Noh, ajad muutuvad.
On emadepäev – ja see on tore püha. Endal igal aastal hea meel, kui lapsed, olgugi nad juba suured, oma emale kooki küpsetavad, kaarte joonistavad, kinki teevad, üles laulavad. Olgugi, et me oleme lahutatud ja paar korda ka lollilt nugade peal olnud – minu laste ema. Oma ema tuleb ju kah meeles pidada.
Aga isadepäev läheb alati meelest, ei lähe õieti korda, tekitab pigem hämmeldust. Kui lapsed kombeliselt helistavad, kooki toovad. Mida nad alati järjekindlalt ka teevad.
Noh, tore.
Kuid homme olen mina ja kõik teised jälle “va isa”. Ei enamat. Tehti su’st eile välja, nüüd oled jälle tavaline jobu. Või lausa kõigis maailma hädades süüdlane ka veel.
Tavalisel päeval saavad isad ja mehed üldse ju pigem näägutuste osaliseks. Küll on meil ikka veel peas vana isavalitsuslik ühiskonnamudel. Mis on nii vananenud, tuleks ümber teha, murda, mis veel… Samas saame me vastu pead, et ei oska piisavalt isad ja mehed olla. Naisestume, või nagu Sven Kivisildnik targasti kirjutas – eesti mehe valikud on tädistude, pedestuda või pätistuda. Või siis on meie häda, et meid pole üldse. Paneme jooksu, kaome ära. Või siis põhjustame perevägivalda.
Mul, näiteks, ei taha kuidagi meelest minna üks sotsiaalreklaam, kus kutsuti üles perevägivallast teatama ja kujundiks oli purjus hääle, raske sammu ja ähvardava sõnumiga isa, kes last peksu eesmärgil otsis.
Seda kedrati korralikult, solvas korralikult. Aga see on argipäev. Mil me oleme kõigest va isad. Ja üks päev aastas, kui me oleme ninnu ja nännu, saame laule, kaarte, kooke… see ongi silmakirjalik. Saaks ka ilma läbi. Vist.
Kuni lastele korda läheb, muidugi, las olla. Kui nad ükspäev unustavad… endal pole ka kunagi meeles.