Paranda meelt, patune, ja paastu!

10 märts

Kuigi sa oled sellega juba lootusetult hiljaks jäänud.
Suur Paast nimelt algas juba veebruaris peale. Mitteteadmine ei vabasta. Ei ole sul enam loota hingeõnnistust. Patus püherdades pead sina oma päevad veetma, ropp on su tee ja rüvedad sinu teod! Mine Suurel Reedel tööle, pole mingit õigustust koju vedelema jääda!
Praegu on tõepoolest paastuaeg ja paadunud õigeusklikuna peaksin minagi nagu üks kuramuse kabjaline ennast läbi heinte närima, ainult vett jooma ja anduma pidevalt vagadele mõtisklustele.
Mis – praegu, kui ma seda kirjutan, on veebruari algus – üsna tõenäoliselt tegemata jääb. Ise olen pokane, nagu setu keeli öeldakse.
Aga umbes märtsis, kui vaatad talvel kõhule kogutud roosat ujumisrõngast mõtled ikka, et oleks ehk pidanud. Eriti kuna korra on läbi tehtud ja näe, elus!
Polnud väga hull. Reeglid ka kole lihtsad.
Seitse nädalat ei mingit liha, ei midagi loomset. Pulkadeks seletades, toidukaardilt maas notsu, tõur, linnukesed kui ka piim, juust, munad, või.
Eh.
Kuni ei proovi, ei teagi, et niisugune vasikas ollakse. Praetud räimed heade kollaste kartulitega – täieline paastukas – ja ei tilka piima. Õõv ja mõnitus. Või hautatud oad küüslauguga ja jälle ilma piimata. Või.
Vahel oli lausa valus ja tekkis hirmus mure hammaste pärast. Kaltsium jääb puudu, tskae, hakkavad veel mingisuguseid tegematajätmisi sooritama. Tekib veel lagunemismeeleolu. Huu, ei tahaks.
Tuli vastu pidada. Usk peab olema tugevam kui ihu. Kui juba pähe võetud. Muidugi sisemusest kostvaid korinaid kuulates mõtiskledes, et miks, oh, miks see kõik.
Kokkamise seisukohast õpetab see sind kaheldamatult nutikamaks. Muidu kraabid kokku selle, mis on või järgid tuimalt retsepti või siis paned, nuga käes, ajama ja muudkui teed. Nüüd mõtle, et muidu võtaks võid ja virutaks pannile, aga… ah, omlett on niikuinii keelatud. Olgu. Ainult et mis seal salata, kala saab parimini praetud ikkagi searasvas. Ilma munata pannkooke ei tee, kuigi see mingisugune tortillalaadne asi, mille kokku mätsid, pole iseenesest paha. Moosiga. Ilma piimata, põrgut! Ütleme välja – kookospiim on küll väga hea asi, aga see pole piim. Sojapiim ning igasugu muud “maitseb nagu päris” kraam on, andke andeks, täielik maitsetu rämps.
Heledamalt poolt on avastused- oad ja küüslauk petavad supis ära küll, nagu oleks normaalse puljongi põhine. Pealegi, oad on valk. Herned ka. Tõesti on põnev proovida, et mis saab, kui asendada liha kalaga. Kalaluudest keedetud puljong on hea. Kalaga saab isegi seljankat. Ja ega ses hernesupis suitsuliha nii väga tähtis olegi. Ühepajatoit on niikuinii pettekas, püüe igasugu juurikad inimestele sisse sööta kahetseva näoga: oi, kuidas see nüüd küll juhtus, et sulle liha ei sattunud… ja õigupoolest on ühepajakas maitsev asi küll. Kapsas puhastab, porgand annab kiudaineid.
Ongi terviseni jõutud. Tervisega saab kõike õigustada. Eks iga päev räägitakse sulle siit kui sealt, et kähku kehakaal alla, muidu surm helistab, lubab õhtul läbi astuda. Selle jutuga saad ateisti kah paastuma. Muide, vähemalt minul see töötaski. 118 pealt 104 peale seitsme nädalaga pole vist paha, ehkki kui enne oldi nagu roosa merielevant, siis järgi jäi roosa morsk. Ikkagi väiksem elajas. Võibolla tõesti süda rasvub aeglasemalt? Võibolla õnnestub mõned aastad kauem seda maailma oma kohaoluga tüüdata? Järelikult on paastumisel ikka mõte sees.
Kuigi sellest pajatades langesin kõigi tuttavate naiste viha alla. Igavene molu sihuke, vähe sellest, et raisal juuksed kiiresti kasvavad, võtab veel ludinal kaalust maha ka! Oi, naiste viha on hirmus.
Ja üldse pole ilus kiidelda. Ega paastu, mis ju peaks kristlikust vagadusest tunnistust andma, isekalt ära kasutada. Mis muud kui isekus on oma väljanägemise peale mõelda – tegelikult ju sellepärast kaalust alla võeta üritatakse, tühja keegi oma eluõhtu aastate peale nii väga mõelda võtab. Mis muud kui isekus on ennast paremaks kokaks koolitada. Edevus, patune, edevus. Kuhu jääb vaimsus?
Vaim on kohal juba sellepärast, et ilma vaimuta keegi paastu läbi ei teekski. Kõvale pole see midagi. Sama lihtne, kui suitsetamist maha jätta. Nõrgale, minusugusele, tõsine proovilepanek, nagu ehk sellest juba aru saadud. Unes ilmuvad rasvased praed… Loobumine ongi läbinisti vaimne harjutus. Küsimus, kas ma saan hakkama, võtab kõik kokku.
Edevus? Tegelikult ei ütleks. Kui paastumist natuke küünega kraapida, koorub ühe kõige tõenäolisema seletusena ikka välja see, et paast algas siis, kui lihatünnid tühjaks said. Kui kõik lojused olid talve üleelamisest ka nii vaevatud, et tea, kas neist suppigi saanuks. Aga igaks juhuks oli parem leiutada mingi usuline värk juurde. Nagu ju kristlus kohanes paganlike värkidega. Juuniori sünnipäev sobilikult talvisele pööripäevale, purupaganliku ja tiirase jaanipäeva puhul kõrvalevaatamine… ainult pöörasemad sektid panevad paganlikke juppe kristluses pahaks. Ega arvatavasti ka jõulupaast – kuus nädalat enne jõule – ole muu mõttega, et sööme külmal ajal vähem, siis on kindel, et jõululaud ikka lookas saab. Miks mitte? Isu ka parem.
Ning pärast paastu on isu. Oi, on. Kohtumine lihaga nagu kadunud sõbraga, mida tuleks kohe pitsikese piimaga tähistada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: