Aeglane mõnus põnevik

24 jaan.

Jens Lapidus
Puhas kättemaks
Rootsi keelest Heidi Saar
Varrak
504 lk.

Kõigepealt ikka aiaaugust.
Vaatasin mina kõigepealt autori pilti tagakaanel ja muutusin kohe kole umbusklikuks.
Samasuguste meestega müüdi Eesti naistele Euroopa Liit maha.
Neetud ilueedi. Kohe muidugi hakkas vandenõuteooria, et ega meest tegelikult olemas ole, autorite anonüümne kollektiiv taga ja modelli näoga müüakse mingi ilge jama maha. Ah, tore film „Avenging Angelo“ tuli kah meelde, kus üks iluspoiss nõretavaid naistekaid kirjutas, aga tegelikult oli ilge pätt ja lurjus. Siis Mart Juure ümberjutustus Stieg Larssoni raamatutest, mille järel tekkis otsus seda pornot iial mitte lugeda. Jätke mu rootsi kirjanduse etalonideks ikka Söderberg ja Claesson.
Tore on pettuda, kui oled millestki ette halvasti mõelnud.
Sest raamat on hirmus hea. Ameri põnekatega harjunule tundub küll alguses hirmus aeglane. Muudkui aga maalitakse ja maalitakse peategelasi, et… millal päris aktsiooniks läheb, kipub murelik lugeja Põltsamaalt küsima. Kuid nii 30. leheküljeks harjub ära ja mõnus jutt hakkab vägagi meeldima. Ega Sjövall ja Wahlöö, kes küll olid peast sotsid, aga kirjutasid nagu jumalad, kah kiirustanud põmmude ja paukudega, veeretasid rahulikult jutulõnga ja lõid igavesti toredaid tegelasi.
Lapidus pole kehvem. Kuigi tegelased on üks hullem ja segasem kui teine. Sulleripoolne võmm, kes aina kipub mõtisklema, et kuhu see Rootsimaa küll niimoodi jõuab. Endine palgasõdur, kes keerab ära sõjakaks naisõiguslaseks (!). Narkomaanist araablane, kes vägivallatsemise ja steroidide vahel muretseb, kuidas tema eluviis küll isa ja Allahi silmis paistaks. Heaoluriigi tooted, kõik väärastunud, sisemiselt puretud. Inimesed, tegelased, kes Faulkneri järgi heidavad maapinnale varju küll ja, olgugi igaüks neist paras perv, ometi panevad endale kaasa elama ja tundma. Isegi juba ärritab, kui nii 200. lehekülje paiku aimad, et nüüd-nüüd hakkavad tegelaste rajad põimuma, algab mingi arendus ja lahendus. Äh… oleks võinud veel muhedalt edasi kirjeldada, sest seda ilueedi oskab. Nii inimesi, olukordi, kui läbini haiget Rootsimaad, mis nii erineb Söderbergi või Claessoni omast. Seiklus ja vandenõu on samuti korralikult põnevad, mis veel kiita? Ma ei teagi.
Seega:kolm korda hurraa autorile ja tõlkijale, mõistagi.
Kuigi rootslased vist miskipärast neli korda hüüavad, nii räägitakse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: