Kevadine loits

Paar aastat tagasi, kui oli see külm ja väga ilus talv, said naised vihaseks.
Alguses minu oma.
Siis ilmus välja sõber, relvavend naabrimees, teatas, et tema oma ka.
Eks põhjust olnud ning eks olnud see üsna tavapärane. Mehed Mika Waltarilt väljendit laenates, olid „liigselt südant rõõmustanud“, teinud seda naiste meelest liiga pikalt ja liiga kaua.
Meie haledaid vabandusi, et kuule, kevadeks kisub, ammu märts, päike paistab, nii ilus ja rõõmus on olla, võib ju natukene, ei võetud enam arvesse. Miinus kümme on väljas, lund poolteist meetrit, öeldi, mis kevad.
Olukord oli seega keeruline. Õnneks oli meid omapäi jäetud, seega võis mõelda.
Mõtlesime.
Kõigepealt lidusime poodi, siis mõtlesime edasi. Päike. Lumi. Paks.
Oh, kuidas küll nüüd maha pesta süü kodumaa ees, ohkas sõber. Siis küsis, mis kuhelik see ülejäänud paksust lumest väheke-väheke välja pungub.
Grill. See UFO, noh, ütlesin mina.
Haarasime juba lumelabida järgi, aga mõistus jõudis ette – tühja paagiga kaugele ei uisuta, lidusime uuesti poodi. Väga kiiresti.

Oh, kuidas lumi lendas ja sillerdas
sel lõbusal päeval
kui mehiseid tegusid tehti
uduse päikese all

Kaevasime kõigepealt raja grilini, siis natuke grilli ennast ka. Väga ettevaatlikult.
Nagu miini otsiks, arvas sõber.
Mina sain grillilt kaane maha.
Mis me ikka enam kaevame, eksju.
Tegime tuld. Ega talv otsa õues seisnud grill just aru saada taha, et mis see soe on ning käitub tõrksalt. Aga käima ta läks ja siis just tulid naised. Mõlemad, sest naaber oli ju kadunud ning tema gestaapo tuli jälgi pidi. Õige lumega talv ei soodusta partisanide tegutsemist.
Seisame siis meie, vaevahigised ja tahmased. Seisavad nemad, õigust täis, käed puhtad, pead külmad, südamed leegitsevad. Lõ’pp. Surm saabastes.
Me tahtsime kevadgrilli teha, ütles sõber.
Me tõime ainult õlut ja sedagi natuke, ütlesin mina ja headparemat ka hästi palju.
Hõõgvein on toas, lisas sõber.
Grill tegi mingi plõksu, ju sättisid molekulid end ümber ja lumi grilli ümber hakkas silmnähtavalt sulama.
Naised lõid käega ja läksid tuppa.
Meie tõlgendasime seda nii, et auastmesse pole meid küll ennistatud, aga kohe maha ei lasta ning antakse võimalus trahvipataljonis plusspunkte teenida.
Kaevasime lume alt laua välja, möödaminnes paar teerada ka. Siis viskasime näppu, et kumb läheb tuppa hea ja parema järele. Mul vedas. Õnnistasin sõpra, too palus ennast lugeda kommunistiks, kui tagasi ei tule, aga kui tuleb, siis mitte lugeda.
Uhh, ütles tagasi tulles. Joovad veini ja teed, söövad kooki. Õnneks me olime taibanud kooki võtta.
Ja muidugi ütlesid nii mõndagi, lisas sõber. Tahad ülevaadet?
Ei tahtnud.
Siis me läksime kohe raginal vaidlema. Mina olen laisk ega viitsi mingi liha määndamisega tegelda. Liha on liha. Lihal on endal maitse, kes tahab, söögu supilusikaga mingeid rohtusid, joogu äädikat peale. Naaber on täiesti teisel arvamisel, tema teeb oma saslikud ikka vähemalt eelmisel päeval valmis. Aga eelmist päeva meil polnud.
Niisiis leppisime kokku, et liha mulle, silo talle. Ja lavašš ka talle, sest tema oskab. Kiida inimest ja ta teeb ükskõik mida.
Mis seal ikka. Notsu juppideks, sibul viiludeks, kõik kaussi ja mudid nagu savi. Õnneks ma olen kunstiringis mätsimas käinud. Küüslauku, pipart, seda mingit kaukaasia segu, millest täpselt aru ei saa, mis seal sees on, aga hea on. Vahepeal pillud grillile sööta alla. Tahmane. Päike peegeldub lumelt silma, grilli ümber on juba pool meetrit vaba ruumi. Lumi sisiseb lahedalt. Mida veel vaja, peale lummekaevatud värske õlle – ega partisan loll ole, peidab tarvikud okupantide silma alt ikka ära.
Saime valmis. Hakkasime kärsatama. Vahepeal lidusime kraadiklaase vaatama. Päikese käes 20 pluss, varjus ehk tegelikult miinus viis. Jalgadel hakkab vahepeal isegi külm, ülevalt kisub jopet lahti tirima.
Mul on, ütles naaber. Peitsin ära. Aga tahaks.
Huvitav, liha – nüüd me olime juba maitsmise man – ajab õlleisu peale. Siloline nõuaks aga krepkamat.
Niisiis liikus ta hüpetega sinna ja tagasi. Peitsime puuriita ära, et sinna on niikuinii käimist. Maitsesime. Nobeli keemiapreemia laureaadi, Ülikooli vilistlase Wilhelm Ostwaldi sõnul: „olemine muutus üpris heaks“.
Nigu poisikesed, ohkas sõber, peidavad ennast.
Eh, ütlesin mina. Laseme nüüd gestaapod laua äärde. Õlut võiks neile ka anda.
Teeme veel kiired, ütles sõber. Olemine muutus kohe üpris üsna heaks.
Kuradi ilus ilm ju tegelikult. Hooaja avamine.
Õhtuks olime mõlemad Harri Lehiste sõnade järgi „endiste naistega ära leppinud ja elamispinna peale tagasi saanud.“
Nüüd – miks sihukest jama praegu, aprillis ajada? Mingist ammusest märtsikuisest jaburdamisest.
Kaege. Vana ebaüsk ütleb, et alati läheb nii, nagu ei oota. Seega mina väga lootsin kirjutades, et kogu jutt mõjub täiesti kohatult. Siit ei saa ühtegi tarka näpunaidet, isegi tunded paistavad võõrad ja ajast maha jäänud. Et õues on ammu midagi suvetaolist, julgemad naised lippavad juba kleidiga ringi, ilumeelest ja enesekriitikast ilma jäetud keppjalgadega mehed uurivad oma lühikeste pükste tagavara. Ning minu jutt tundub seda tobedam.
Olgu ta, kui see vaid kevade vara kohale loitsiks.